Varas siinpool kindlust: proloog

185 a. 19.D,  lehekuu 30. Päev

„Hea, et kohale tulid Vera. Me mõtlesimegi juba kuhu sa jääd,“ lausus mees varjudest.  Vera naeratas nukralt ja sammus hääle poole.

„Rico, ma olen inimene, kes on tõenäoliselt täpsem, kui teie kaks kokku.“ Kehitas Vera õlgu. Ta suutis vaevaliselt eristada varjudest kaht tumedate piirjoontega kuju. Ühe ära tundmine oli lihtsam. Rico nimelisel mehel olid juuksed vanamoelises patsis ja ta vöö ähvardas igahetk lõhkeda.  Teise kuju eristamine varjudest oli raskem. Teine kuju oli vaevu täismees ja ta oli kõhnem, kui Vera, aga isegi loll teadis, et välimusel ei tohi ennast lasta petta.

„Olgu,“ ütles kõhnem mees. „Vera ma oletan, et sa tead miks me võtsime käsile, midagi nii riskantset ja kutsusime su siia.“

 Vera noogutas oletuse peale tõsiselt. Naise silmad olid nüüdseks harjunud juba pimedusega. Ta nägi selgelt kõhna meest ja Ricot kõrvuti seismas. Hetkeks unustas ta reaalsuse ja lubas endale väikse itsituse meeste pikkuse vahe kohta. Kõhn mees oli pea seitse jalga pikk ning kohutavalt kõhn, kuid Rico ta kõrval oli lühike ja paks.

Vera mõttelõnga katkestas Rico madal hääl: „Kuidas sa valvuritest mööda said? Neid oli oma tosinkond.“ 

Vera tõstis esile väikese koti ja näitas seda meestele. „Kadakatolm lahendab su mured öistele kohtumistele. Rico, see, et ma pole enam oma parimates aastates ei tähenda, et mu mõistus oleks samasugune nagu Hullul Nõial.“ Vera pani oma kotikese tagasi keebi varju.

„Siis ma arvan, et meil on aega seletada sulle asju nii-nagu-need on kuskil veerandtundi. Sinu lause esimene pool kõlas nii nagu oleks seda lausunud kohalik nõid ise,“ vastas kõhn mees kiriku sünget torni vaadates. Rico pööras oma pilgu hetkeks samasse kohta, kuid vaatas siis jälle Verat.

Rico. Pärast kõiki neid aastaid millal olen sind tundnud ja sinuga elanud koos läbi asju, mida võib näha unes ei usalda ma sind ikka veel täielikult, mõtles Vera kurvalt. Kunagi ta isegi oleks usaldanud oma elu Rico kätesse, aga asjad olid muutunud. Aeg oli muutunud. Nüüd ta pidi tõde väänama.

„Ma arvan, et meil on veel kuskil pooltundi. Kasutasin ära oma viimased varud. Nad magavad praegu nagu imikud.“ Vera sundis end naeratama ja seejuures kõlama siiralt.

„Meil on rohkem aega, kui ma arvestanud olin,“ mainis kõhnem mees rahulikult, kuid ei pööranud ikka pilku tornilt. Verat ajas selline rahulik ilme marru.

„Rääkige asjast, meil pole terve sajand aega, ka kadaka tolmul on omad piirid,“ mühatas Vera rahutult. Rico ja kõhn mees noogutasid selle peal vaid.

Rico kratsis kohmakalt enda kukalt ja teatas: „Vera, kuningas pani meie eest autasu välja ja sinu pea eest tervelt kakssada kuldmünti. Mõned on sellise summa eest kas või tühermaale minema sind otsima.“ Kõhn mees ohkas ja silmitses lõpuks Verat ning Ricot.

„Ja meie peade eest on välja pandud, vaid sada hõbedat.“ Mehe näol laius lõbus irve ning ta ei teinud midagi selle varjamiseks.

„Rico,“ Vera jälgis teraselt mehi, „ja sina Joe. Te teate, et mina olen kolmas ja minu isa valitses seda kindlust enne, kui kuningas Rafael selle riigi mu isalt röövis.“ Viimased sõnad sülitas Vera välja. Ta ei hellitanud enam mõtet, et saaks kunagi kuningriigi lossi siseneda. Tema perelt oli röövitud tähtis vara ja kõigest hoidis Rafaeli lossi küljes vana leping.

„Jah ja mina olen kindluse preester, kui see on ainuke põhjus, miks sinu pea eest pandi välja poole rohkem raha,“ turtsatas Rico tusaselt. Joe vaatas altkulmu Ricot.

„Vera, asja keskpunkt on see, et sa pead põgenema siit. Lavasta oma surm või tee, mida iganes, aga põhiline on see, et keegi ei tohi sind otsima tulla,“ märkis Joe asjalikult. Nüüdseks oli naeratus tema näolt kadunud ja see oli asendunud valusa grimassiga.

Vera vaatas vihaselt mehi. Siin kindluses oli tema elu, töö, laps ja sõbrad. Kuigi need olid kõige väiksemad põhjused, mis sundisid teda paigale jääma ja võitlema. Tegelik põhjus oli tema pärand, mis kanti edasi verega ja seda ta ka kavatses öelda.

„Joe ma ei ole argpüks vaid võitleja! Surm võib peita asjad ja lasta mul põgeneda, aga ma suudan siin kindluses märkamatuks jääda,“ nähvas Vera. Ta toetas end vastu seina ja tõmbas enda keebi hõlmad kokku külma peletamiseks.

Joe itsitas ja lausus iroonilise noodiga: „Vera, sul on leekpunased juuksed, hele nahk ja tumedad silmad. Siin kindluses ei ole kedagi kes sind ära ei tunneks.“  Vera kortsutas kulmu ja noogutas mõtlikult.

„Ma pean siia jääma. Lelily pärast,“ vaidles Vera vastu.

„Vera, su laps on kahene. Sa peaksid ta enne ära andma kui ta hakkab mäletama! Ta on su nõrkus ning sina tead, et nõrkused teevad haavatavaks.“

Naine neelatas. Ta oleks soovinud needa praegu kõiki jumalaid ja pageda tühermaale koos tütrega, kuid seda tehes seaks ta ohtu oma lapse elu ja kõigi kolmanda Kuningatesoo elavad, surnud ja tulijad. Ta pidi tegema raske otsuse. Otsus oli langetatud, aga nii oli kõigile parem.

„Joe, ma vaatan mis teha annab. Palun pagaril või nõial oma lapse ülesse kasvatada.“ Vera tundis pisarat oma põsele veeremas. Ta oleks tahtnud nutta ja kaduda kuskile, aga ta pidi seisma ning otsuseid langetama. Pealegi oleks meeste ees piinlik nutta.

Joe raputas pead. „Vera kui sa annad nõiale lapse kasvatada võin ta sama hästi ise tuleriidale praegu panna, aga pagari juures oleks tal küll algus aastad ohtlik elada.“ Joe kissitas silmi nagu kass päevaselajal.

„Vii ta pagari juurde. Joel on õigus. Nõia juures oleks ta suures ohus,“ nõustus Rico Joega.

Vera noogutas neile ja pühkis keebi servaga pisara ära, jäädes seda tehes märkamatuks. Öös kajasid vanad kirikukella löögid. Kaksteist täiuslikku lööki.

„Vera, meil pole enam aega vaielda mida tehes sa käituksid õigesti. Me peame minema juba ning valvurid on paari minuti pärast ärkvel juba!“ kähvas Joe kärsitult ja heitis kiire pilgu Ricole.

Rico noogutas noorukile.

„Ma ei ole idioot, kelle pärast te peate ennast halliks muretsema,“ teatas Vera tuimalt. Joe käitumine oli muutunud aastatega arutuks plaaniks, millele järgnes pahandus igale poole. Vera vaatas Joed kes pomises midagi oma ette.

„Järgne mulle, Rico, kui lõpetad oma asjadega,“ sõnas Joe vihaselt ja kadus pimedusse. Vera nägi, kuidas Rico Joele järgi vaatas ning naeratas kummaliselt ja pööras ennast minekule.

„Õnn kaasa, Vera, sul läheb seda vaja,“ märkis Rico nukralt. Mees hakkas minema samasse suunda kuhu oli kadunud ka Joe, kuid Rico oli teistsugune minnes. Oli tunda ta muret õhus ja ta samm oli aeglane varjude poole jalutades.

„Oota!“ karjus Vera märksa kõvemini, kui oleks ta soovinud. Rico pööras end aeglaselt hüüde peale ümber. Vera naeratas. „Siin ilmas pole midagi kindlat peale surma ja maksude, kuid isegi surm pole alati kindel.“ Vera kõrvu ulatus Rico vaikne itsitamine.

„Kõige kergemini kaotad selle, millest sa kõige kõvemini kinni hoiad. Ei iial seda, mille ise maha jäta,“ vastas Rico Verale.

Vera noogutas heakskiitvalt. „ Rico, ära lase Joel endale pähe istuda. Ta on noor, aga tark saavutama asju mida ta soovib,“ tähendas Vera Ricot vaadates. Vera nägi vaid Rico näol ikka sama tobedat naeratust, mis tõi talle meelde mälestusi,  mida ta kahetses sügavalt, kuid ei julgenud neist lahti lasta.

„Joe on mulle juba pähe istunud.“  Rico kehitas süütult õlgu ja osutas endale. „Ma olen neljakümnendates mees, paks ja lühike nagu kuningaloss, lisaks hakkan ma juba kiilanema. Joe on peenike pikk pilbas ning ma tegelikult kahtlen, kas tema ajus üldse töötab ka midagi, aga pean tõdema, et ta meeldib naistele, kuigi jah tal on tõsine iseloom.“

Vera krimpsutas suud ja vaatas Ricole silma. „Mulle pole ta kunagi meeldinud. Mäletad. kui me ta kunagi kõrtsist üles korjasime?  Ta oli sama purjus nagu Hull Siga. Joe ei suutnud isegi käia, aga ikka rääkis, sellest kuidas ta põgeneb kord meie juurest,“  tuletas Vera Ricole meelde.

Rico turtsatas naerda. „Ja hommikul kui ma talle sellest rääkisin oigas ta ainult ja oli terve päev piinlikkusest vait.“ Rico näol säras õnnelik naeratus ning ta noogutas.

„Sa peaksid minema hakkama, kui soovid Joele järgi jõuda.“

„Ma tean, aga Joe on meie hulgast alkeemia meister ja tema raamatutest olen ma lugenud, kuidas on ust võimalik lahti saada,“ sõnas Rico. Ta piidles Vera ja ütles vastumeelselt: „Ela need ajad üle Vera. Ma usun, et sa jääd ellu.“

„Ma olen ellujääja, Rico ja mu suhted pole teispoolsusega parimad. Vaevalt, et surm soovib mind viia teispoolsusesse,“ mainis Vera ajades ennast sirgu.

„Kohtumiseni Vera,“ lausus Rico soojalt ja lahkus. Vera seisis nüüd üksinda pimedal tänaval. Ta vaatas viimast korda, selle kindluse säravat täiskuud.