Varas siinpool kindlust: 2. osa

Thea haigutas uniselt juba kümnendat korda viimase pooletunni jooksul. Ta tõstis maja ülemisel korrusel vanu kaste ja sorteeris nende sisu. Kastidest vaatasid talle vastu põhiliselt vanad raamatud, pereäri eelmise aasta arved ja tohtu hulk igasugust träni. Kõik ta tegevus käis ümber igava ja üksluise rutiini. Sorteeri kast ära, viska ebavajalikud asjad minema – haiguta vahepeal – ja tõsta kast teiste tühjade kastide juurde.

Thea viskas järjekordselt ära vana träni ja võttis vanad arved kaenlasse. Ta vajus istuma katkisele tugitoolile ning pühkis silmad unest puhtaks. Thea avas kärmelt vana ümbriku ja tõmbas sellest välja vana arve. Ta puhus arvelt ära tolmu. Ta ninna tungisid kopituse ning hallituse hais.

Thea krimpsutas nägu ja kissitas hämaras toas silmi. Ta üritas lugeda vana arvet. Käekiri oli segane ja keelest ei saanud ta esmalt aru, ainuke mida ta mõistis oli aasta arv. See on mu vanaisa esimene arve. Äri asutati samal aastal ju? Tüdruk lõi käega. Lähemalt uurides sai talle selgeks, et arve oli kirjutatud vanas-kindluse keeles ja lisaks toreda murrakuga.

Thea tõusis püsti ning hoidis sõrmedega ettevaatlikult arvet kinni. Ta kõndis ukse juurde ja avas selle.

„Ema! Leidsin vana, väga vana arve. Arve pärineb äri algus päevilt. Jätan selle alles või viskan minema?“ karjus Thea emale. Pingutuse peale tegi Thea paar kiiremat hingetõmmet ja toetas end vastu ust.

Mööda maja levis meelikurdistav vaikus. Hoolikalt kuulates võis kuulda vaid kellapendli pendeldamist ja vaikust. Lõpuks kostisid sammud liikumas üles treppidest. Sammud olid kiired ning ebaühtlased.

Nähtavale ilmus peenike ning pikemat sorti naine. Mõnes mõttes oli naine Thea kaksik, aga iseloomu ja pikkuselt oli Thea ema temast sadu kordi erinev.

„Kust sa selle leidsid tüdruk?“ päris ema Thea sõrmede vahelt arvet ära tõmmates.

„Leidsin vanast kastist,“ pomises Thea vastuseks. Ta vaatas enda ema, kes luges hoolikalt vana arvet. Thea nägi, kuidas ema nägu äkitselt arusaamatuks muutus. Ema sirutas Thea poole vana paberi ja hoidis sõrme ühel sõnal.

„Ole hea ja ütle, mis see sõna tähendaski.“

Thea luges sõna läbi ja lausus rahulikult: „Jahaden tähendab vanas-kindluse keeles kokkulepet või tehingut.“ Ema noogutas tütrele vastu ja pani arve hoolikalt oma tööriiete taskusse.

„Thea, saad sa oma tööga pärast jätkata? Su isal on jälle jalg halvemaks läinud. Kas sa saaksid tuua Humperi poest salvi? Jätka oma tööd pärast edasi,“ palus ema. Thea noogutas kiirelt.

Thea möödus emast ja jooksis trepist alla. Ta avas ukse, lipsas sellest kiirelt välja ja tõstis oma jala kuivale tänavale. Iga jooksusamm keerutas üles aina uued tolmupilved.

Päike oli kõrgel ja tulitas nahka. Üsna pea taipas Thea, et on jooksnud kiiremini kui oleks pidanud. Humperi poeni oli veel üle miili ning lõõmava päikesega ei tundunud teekond üldsegi lühike.

Thea liikus mööda hääletuid tänavaid, puhates majade jahedas varjus ning kogudes jõudu. Viimase puhkepausi tegi ta enne Humperi poodi sisse astudes. Ta jalad, selg ja pea oli valus. Kaks viimast olid tingitud kindlapeal puust põrandal magamisest ja vähesest unest. Thea tegi sügava hingetõmbe ja sisenes poodi. Ta nina tundis nii palju erinevaid lõhnu. Kadakas, maasikad, kopitus ja kõike muud.

„Noor, Thea,“ hüüatas vanem naisterahvas sisenedes peatuppa, „mis toob teid minu tagasihoidlikusse  poodi?“ uuris naine. Taika Humper ei vaevunud isegi varjama oma naeratust. Taika seadis end leti taha sisse.

Thea sammus Taika juurde ja vaatas poe omaniku rahumeeli. „Mul oleks vaja salvi. See mida mu ema tavaliselt isale ostab.“ Thea surus alla järjekordse haigutusele. Lisaks vaimsele väsimusele oli talle ka veel kohale jõudnud füüsiline väsimus. Ja sellise väsimusega pean veel ka kaks miili tagasi koju minema, tuletas Thea endale meelde.

Thea nägi, kuidas Taika kummardus ja tõi välja klaasis oleva salvi. „Thea, sa näed välja selline nagu sa poleks terve öö magada saanud,“ lausus Taika.

„Ma polegi terve öö korralikult maganud.“ Thea liikus leti poole ja kobas taskust raha järgi. Ta pani letile kaks hõbedat ja võttis salvi.

Taika Humper ohkas. Vana naise ilme oli murelik ja ka kohati mõtlik. Taika võttis midagi leti pealt ja ulatas selle Theale.

Thea põrnitses algul väikest musta laastu ja seejärel Taikat.

„Söö see ära. Peletab nii vaimse kui ka füüsilise väsimuse minema,“ ütles Taika.

Thea pani musta laastu kiirelt suhu. Must laast maitses kibedalt ja õudselt. Thea näol oli tardunud ilme ning ta pööras ennast Taika poole.

Taika naeris valjult ja laksatas käega vastu põlve. „Su nägu on täpselt selline nagu oli sellel Cobi pojal.“

Thea silmad läksid pärani ja koheselt kadus ka kibe maitse ta suust. „Claus käis siin?“ päris Thea üllatunult. Ta silmitses Taikat, kes ainult naeratas.

„Ta käis siin kuskil pooltundi tagasi ja vajas midagi, mis peletaks minema une. Ma andsin talle kuldjuurt närida, seda sama mida sullegi andsin. See Cobi jõmpsikas ütles, et läheb vaatama keskpäevast lauliku esinemist täna,“  lausus Taika läbi naeru.

Thea heitis korra pilgu päikselisele tänavale. Varjude järgi oli keskpäevani vaid veerandtundi ning Thea pigistas käe rusikasse. Ta teadis, et ta oleks pidanud vaid minema Humperi poodi ja siis tagasi koju.

„Ma…“ alustas Thea.

„Jah ma tean seda juttu, mis su väikest suust edasi tuleb,“  teatas Taika silmi pööritades. „Sa pead lõbutsema ennem kui ära sured.“

Thea ohkas. Halastaja põrgusse! Ka mul on õigus lõbutseda. Thea näole ilmus kaval naeratus ja ta sõnas: „Sul on õigus vana Taika. Ma lähen laulikut kuulama.“

„Thea mul on alati õigus, kui sa seda veel ei teadnud.“ Taika koputas sõrmega endale vastu meelekohta. „Ja vajadusel ma kostan sinu eest su emale,“  mainis Taika.

Thea pani salvi taskusse ja tundis selle raskust. „Kosta mu emale, see on vajalik. Nägemiseni Taika,“ lausus Thea rõõmsalt ning väljus poest päikselisele tänavale.

Thea oli jõudnud kindluse keskel asuvale platsile. Platsi ääristasid selle kindluse vanemad majad. Loomulikult ka raekoda. Kindluse keskel asuvat platsi nimetatigi kas Keskplatsiks või Raekojaplatsiks. Platsil toimusid kõik võimalikud etendused, laulikute ja jutuvestjate esinemised, turud, kohtuistungid ning hukkamised. Viimast sai näha üle kuu tavaliselt. Aga täna olid inimesed kogunenud keskplatsile lauliku pärast. Väikese lava ümber sagisid nii nooremad kui vanemad lauliku austajad. Enamiku tundis Thea ära nägu pidi.

Thea oli saanud endale hea koha istumiseks. Lava äärest piisavalt eemal ning lastekisa ei kurdistanud kõrvu, aga samas nägi ta hästi kõike laval toimuvat. Tema kõrvale istus väike tüdruk Nora. Nora oli pikka kasvu oma ea kohta ning tema sinised silmad uurisid pidevalt kõike ümberringi toimuvat.  Äkitselt kilkas väike Nora ta kõrval.

Thea vaatas lava poole. Lavale oli astunud oodatud laulik.

Laulik kummardas lastele sügavalt ning lauliku müts kukkus lavale. Lapsed hakkasid naerma ning Thea koos nendega. Thea pidi tunnistama – laulik oli tõesti naljakas ja osav.

Laulik korjas käbedalt oma mütsi maast ja pani selle endale pähe. „Tere kõikidele, kes siia täna kogunenud on päikselisel päeval,“ tervitas laulik kindlusekodanike. „Paljude vanemad neavad mind praegu erinevate haigustega, millesse võiksin haigestuda, et teie saaksite teha kodus tavalisi töid.“ Lapsed läksid mänguga kaasa. Nende hulgast oli kuulda nõustuvaid ja nördinuid hõikeid oma vanemate kohta.

Laulik tõstis oma käe laste vaigistamiseks üles ja lausus: „Mu kallid sõbrad,“ Laulik kohendas enda mütsi, „mis laulu teie mu sõbrad soovite täna kuulda.“ Laste seas tõusis uuesti vali häälte kära.

Thea tundis kuidas keegi ta keebi varrukat sikutas. Ta pööras ennast sikutaja poole ning naeratas.

„Mis on Nora?“ küsis Thea väikselt tüdrukult. Väike Nora vaatas kannatamatult laulikut ja siis uuesti Thead.

„Thea, palu laulikut, et ta laulaks kuningatesoost,“ anus Nora lapsele omaselt.

„Kas sa tead, et ma võin saada karistada selle eest?“

Nora noogutas. „Sellepärast ma tahangi, et sina küsid,“ seletas noor tüdruk.

Thea oigas. „Sa oled mulle teenega sees,“ ütles ta tüdrukule ja tõusis püsti. „Laulge täna iidsest kuningatesoost,“ hõikas Thea laulikule.

Laulik kissitas silmi, aga lauliku silmadest ei kadunud ära rõõm. „Preili järelikult on täna teie õnnepäev. Nimelt oligi mul plaanis laulda täna vanast kuningatesoost.“

                Thea istus rutakalt tagasi väikse Nora kõrvale. „Sa oled mulle ikkagi teene sees,“ tuletas Thea Norale meelde hingamist tasandades. Nora noogutas, vaid Theale vastuseks.

Laulik köhatas oma hääle puhtaks ja tema poole pöörasid end kõik kodanikud. Laulik võttis lavaäärelt end lautokarbi ning tõstis sealt välja imelise lauto. Thea silmitses laulikut, kes kõndis tagasi oma endisele kohale. Ja laulik hakkas laulma.

Tunned, langeb lumi,

Ammu möödas on suvi.

Kuula, kohe tuleb ta,

Vaikselt, kuid hiilimata.

Salamisi, aastates  istub ta,

ootab millal lõppeb kõik.

Surmad temast maha jäänud

ja elu võõras temal.

Hingetu, kalk ja külm,

keelatud temast laulda mul.

Hoidke teie suud vakka

Ning ärge teda meenutagem.

Lapsed kilkasid, aga Thea suutis üksnes põrnitseda vaid laulikut. Lauliku laul erines Clausi omast – kes ei olnud laulik – täielikult. Isegi kurt võis kuulda, kuidas laulik oma südant külmana hoidis ja pime näha lauliku näol  kerget hirmu varju.

Thea sülitas keskplatsi vanadele kividele ja tõusis püsti. Ta kõndis tusaselt sinnapoole kust lootis Clausi eest leida. Thea trügis mööda inimestest ning tihti astus ka nende kleidisabale või varvastele. Teda saatsid üksikud vandesõnad, kui tal õnnestus tühjaks teha mõne kaupmehe tasku andis ta raha kiirelt ette juhtuvale räbalates riietes lapsele.

Thea hoidis enda pilku maas ning liikus tasaselt ühte suunda ainult. Ta tundis kuidas ta jalg jäi millegi taha kinni ja ta koperdas kellelegi otsa. Thea ajas end ehmunult sirgu ja vaatas suurt kogu, kes jälgis teda altkulmu. Kogu oli Theast pikem oma kaks jalga ja kaalus ligikaudu sada kilo, ning tema kehas ei olnud grammigi rasva.

Thea neelatas.

„Ole ettevaatlikum tattnokk!“ käratas suur kogu Theale.

Thea tõmbus näost aegamisi punaseks ja nähvas: „Sina tõmba selga endale punased riided ja laula nagu laulik, et inimesed sind tähele paneksid!“

Inimesed olid vaikseks jäänud nende ümber ja vaatasid kähmlust nagu oleks see päevasündmus.

„ Sa tead ka, kes ma oled?!“ Suure kogu näole ilmus vihane ilme, „Ma olen selle haleda kindluse, paruni esmasündinud poeg ja sina  kerjus peaksid minu ees praegu vabandust paluma ning lootma, et jätan su ellu!“

Thea turtsatas. Kõige kõrgemal olid kuningas, siis aadlikud ja vähem tähtsamaid aadlike juhtisid parunid, järgmisena on kaupmeeste klass, kuhu mina kuulun ja allapoole jäävad teenijate ning kerjuste klassid, tuletas Thea endale meelde, aga siiski oli see loll esmasündinu sõimanud teda just kerjuseks! Thea vaatas korraks esmasündinule otsa. Kiirelt silmitses ta uuesti maapinda ja sülitas esmasündinu läikivatele kingadele.

Rahva seast oli kuulda naermist ja huilgeid, mis julgustasid Thead. Thea sundis ennast esmasündinule otsa vaatama. Esmasündinu nägu oli tulipunane.

Thea surus enda käe rusikasse. Ta sõrmeküüned lõikasid nahka ning ta oli valmis vastu võtma rusika hoopi, mis tabas teda hullemini, kui ta oleks oodanud. Thea paremat näopoolt tabas jõuline rusika löök, mis tõukas Thea kividele pikali. Ta tundis, kuidas iga ta kehaosa valutab. Eriti selg ja nägu. Ta tõusis nõrgalt püsti ja silmitses raevukalt esmasündinut. Thea hingas sügavalt sisse ja saatis esmasündinu poole löögi. Löök tabas esmasündinu vasakut silma.

Esmasündinu nägu oli vihast lõhkemas ja ta nähvas: „Pea meeles kerjuserott, ma leian su ja peksan läbi nagu koera.“  Esmasündinu vandus veel korra ja kadus rahvamassi sisse ära.

Thea tundis hetkelist võidujoovastust, kuid siis haaras keegi ta käest kinni ja tiris varjulisse tupiktänavasse. Haare oli tugev ja rahutu.

„Kas sa oled hull? See kellele sa praegu näkku virutasid oli lord Olsen, Haganite kojast. Tema isa on kuninga soosingus,“  lausus tuttav hääl tasaselt.

Thea kergitas kulme ja vaatas tuttavale alt ülesse. Ta näole ilmus kerge muie.

„Claus, minu arust oli parem etendus see, mille mina esitasin mitte see, mille laulik esitas laulik esitas,“  pomises Thea.

Claus ohkas ja võttis enda õpipoisivöö vahelt väikse pudeli. Ta ulatas pudeli Thea poole ja lausus: „Joo sealt natuke.“ Claus surus kiire liigutusega Thea istuma vanale kastile.

Thea kortsutas kulmu. Ta võttis ettevaatlikult pudeli ning lonksas sealt.

„Sa kuri!“ köhis Thea. „Mis Pimedusevürsti nimel, see veel on?! Mu kurk põleb ära kohe ilmselt.“ Thea vajus küüru ja toetas enda küünarnukid põlvedele. Ta vaatas halle kive ning sulges silmad.

„Maailma kõige tavalisem piiritus.“ Claus muigas ja napsas Thea käest pudeli tagasi. „Aja ennast sirgu ja vaata mulle otsa,“ lausus Claus oma tavalisel häälel.

Thea avas silmad ja ajas ennast sirgu kohmakalt. „Mul on kohutav olla,“ sõnas ta ja vaatas Clausile otsa.

Thea naeratas lõbusalt hoolimata oma tuikavast näost. Clausi tumedad lokkis lühikeseks aetud juuksed olid sassis ning tema rohekad-pähklipruunid silmad olid vildakil, kuid siiski oli neis tuttav lapsikus ning Clausi jume oli sadu kordi rohkem päevitunud kui Thea oma.

Ta pole enam laps ning tegelikult on ta minust aasta vanem, aga siiski näib ta minust alati noorem ning rumalam. See ei ole nii. Claus on muusikas minust palju targem ja ta oskab vähemalt meditsiini põhitõdesid. Thea noogutas nukralt. Tõde oli alati kurb.

Claus valas ühele riidetükile natuke piiritust. „Sule enda parem silm, muidu tuikab see õhtul hullemini, kui rusikalöök,“ kamandas Claus Thead.

Thea sulges parema silma. Ta tundis teravat valu korraks ja vandus.

„Thea, oled sa pilka, et niimoodi vannud?“

Thea vaatas oma lahtise silmaga Clausi altkulmu. „Kui sa märganud pole siis oled sa viimased üksteist aastat tüdrukuga väljas jõlkunud,“ märkis Thea pahaselt. Ta tundis kuidas terav valu hakkas järele andma, kuidas valu asendus tuimusega.

Claus vangutas ainult pead Thea meelehärmiks. „Kui sa kannaksid kõrgekraega kleite, oma juukseid uhkes soengus, siis ei läheks mul pidevalt meelest, et sa oled tüdruk.“ Claus naeratas ja pistis väikse pudeli tagasi õpipoisivöö vahele.

„Alles on keskpäev ja juba olen ma, kellegi vihavaenlaseks saanud.“

„Sa oleksid võinud endale hommikul vihavaenlaseks saada Taika Humperi.“ Claus muigas lõbusalt.

„Kuidas sa… Ma ei taha teada.“ Thea avas oma ülespaistetanud silma ja vahtis Clausi.

„Võib-olla on sul tõesti õigus, et sa ei tahaks seda teada. Ma olen ju siiski varas ja nagu iga hea varas ei avada kunagi oma nippe,“ teatas Claus ninahäälega ja itsitas lapsikult. „Tahad ma näitan sulle ühte kohta?“ uuris Claus naeratades ja sirutas oma käe Thea poole.

Thea noogutas ja haaras käest kinni. Ta tõmbas ennast hõlpsalt püsti, kuid hetkeks jäi ta pea peapöörituse ja tuima valu kätte. „Kus see koht asub?“ uuris ta.

Clausi leebe naeratus muutus kavalaks irveks. „Lõunavärava juures,“ Claus manas enda näole süütu ilme, „ja parimal juhul jõuame sinna tunni pärast alles kohale, isegi kui rahvast liigub tänavatel vähem kui ma arvan, siis ei muudaks see midagi.“ tunnistas Claus Theale rõõmsalt.

Thea silmitses Clausi ja oigas seejärel. „Oled sa oma muusikasse nii ära armunud või oled sa lihtsalt saanud tugeva päikesepiste?“ Claus kehitas küsimuse peale vaid õlgu ja ta näol püsis ikka irve.

„Ja sealt tulebki meie üks parimaid sõpru. Mustas liikuvas vangis, millel on tumedad aknad,“ lausus vanem valvur Doed irooniliselt. Noorem valvur Raond vaatas oma töökaaslast altkulmu.

„Miks ta siia tagasi tuuakse? Minu arust ta põgenes kümme aastat tagasi, aga ta saadi kätte ja viidi üle Lavangia kindlusesse,“  sõnas Raond lähenevat tõlda vaadates.

Doed vaatas silmanurgast Raondi ja ütles: „Poiss sa olid siis juba seitsmene kui ta minema viidi, järelikult peaksid sa teadma, mille eest ta sinna viidi. Nüüd oled sa ka piisavalt vana, et teada miks ta tagasi tuuakse.“

„Doed, seitsmeselt ma mängisin tänavatel ega pööranud erilist tähelepanu vanglale, mis oli poolenisti varemetes ja praegu ei taha kohe üldse uudised minuni jõuda. Mul selline tunne, et kui tõld siia jõuab, siis pean selle peatama ja küsitlema ise teda, et teada saada uudised, mis peaksid ammu olema minuni jõudnud,“ turtsatas Raond. Ta vaatas vanemat valvurit, kes nüüdseks silmitses teda suu ammuli ja silmad pärani. Raond kirus mõttes enda rumalust.

„Kui gildimeister seda jutu oleks kuulnud, kooriksid sa praegu kartuleid ja küüriksid öises vahetuses põrandaid.“ Doed raputas pead. „Ma arvasin, et õpetasin sind suud pidama sa väike tänamatu,“ mühatas Doed andekalt.

Roand põrnitses Doed. Ta ei teadnud kas imetleda vana valvurit või nähvata talle korralikult. Raond ohkas ja surus enda uhkuse alla. „Gildimeister ei laseks mul isegi kartuleid koorida. Ta teab, et relvad on minu käes ohutumad kui kartulid.“ Raond heitis pilgu tõllale, mis oli nüüdseks võtnud uhke kuju.

„Vaene gildimeister. Ta on pidanud maitsma sinu kohutavat kokkakunsti, aga ikkagi ta elab. Kas sa lasid tal oma valmistatud toitu enne seda süüa, kui ta haigeks jäi?“

Tume tõld peatus lõpuks nende ees ja kutsar vaatas Doed ja Raondi.

„Olen kutsar Jeha, Tae poeg ja pärit Lõuna-Kindlusest,“ tutvustas kutsar end.

Raond piilus tumeda  nahalist ja pilukil silmadega kutsarit. Kutsar nägi igati pidi välja nagu tavaline Lavangia elanik ikka Lõuna-kindlusest.

Raond tundis enda keha läbivat külmavärinat ja väristas õlgu. Millal need lõunamaalased ei aja mulle enam hirmu nahka? Nende tumedad pilukil silmad on sama õudsed kui Doedi ema. Raondi suunurgad tuksatasid kergelt ülesse ja ta tutvustas ennast lõunamaalasele nende omal kombel: „Valvur Raond, Doedi poeg ja pärit Põhja-Kindlusest.“

„Valvur Doed, Põhja-Kindlusest,“ lausus vana valvur rutakalt. Hetkeks vaatas Jeha Doed imestunult, kuid pööras pilgu kohe ära.

Nimelt Lõuna-Kindluse elanike seas peetakse igati loomulikuks kutsuda inimesi nende endi nimega ja siis isa nimega. Tihti vaadatakse neile ülevalt alla ja suhtutakse neisse nagu kaltsu, aga Doed ei paistnud see segavalt.

„Mis siis lõuna poolt uudist?“

„Ikka sama jama,“ ohkas Jeha, „kuningas Nemis on suremas ja tal pole järeltulijaid. Tema nõunik ja õepoeg vaidlevad kummast peaks saama uus kungingas. Loomulikult on suurem eelis uueks kuningaks saada Nemise õepojal Jardil, kuna ta on suguluses praeguse kuningaga, aga nõuniku poolel on nõukogu ning muud tähtsad isikud,“ kandis Jeha ette oma laulva emakeele aktsendiga.

Doed noogutas. „Ja mille eest tema siia toodi?“

Raondil jäi suu lahti. Vana Doed oli teda sõimanud, selles mida ta isegi ei teadnud.  Ta oli teinud õieti oma uhkuse alla neelates. Doed, miks sa küll laulikuks ei hakanud? Sa oled palju osavam näitlemises kui relvade käsitlemises.

Jeha sisistas midagi oma emakeeles. „See kuradipoeg toodi siia sellepärast, et ta lausus meie kindlusele needuse ja nüüd sureb iga kümnes inimene meie kindluses. Kui see nii jätkub siis on meie kindluses elanike varsti alles vaid paar tuhat.“ Jeha vajus küüru ning vaatas Raondi ja Doedi.

„Ja te toote, selle väikese kuradipoja meile kuna arvate, et meie kindluses ei hakka iga kümnes inimene surema?“ arutles Doed endamisi.

Jeha kallutas pead paremale ja kortsutas kulmu. „Teie olete Põhja-Kindluse elanikud ega pole oma saabastega käinud kaugemal sellest väravast.“

Doed kirjutas midagi ülesse. Ta vaatas Jehat ja sõnas: „Vangla asub siit miili kaugusel. Liikuge otse ja ühe punase märgiga maja juurest pöörake vasemale.“ Jeha noogutas ja andis hobusele teada, et ta võib jälle liikuma hakata.

Raondi pilk jäi pidama mööduva tõlla akendel. Aknad võisid olla küll kaetud, kuid Raond tundis siiski külma pilku endal. Peale tõlla ära sõitmist hakkas külm tunne vaikselt Raondist kaduma ja ta suutis jälle keskenduda tööle. Peaaegu.

„Miks sa mind sõimasid, kui ma ei teadnud, miks ta siia vanglasse toodi? Ise sa ju ka ei teadnud põhjust,“ süüdistas Raond.

Üle Doedi näo moodustus kaval irve. „Poiss, esimene valvurite reegel on olla kaval ja töötada rühmana. Kui tekkib probleem saad süüdistada teisi ja kavalus laseb süüdistamisest saada kasumit ehk kui süüdistad teisi võid saada kasuliku infot tulevikuks.“

Raond krimpsutas nägu ning küsis: „Ja mis sinu isast sai?“

„Pole sinu asi, poiss. Aja selg sirgu ja hoia oma suu kinni. Me saame palka töötamise mitte lobisemise eest.