Hulluks olemisel on ka paremaid
pooli. Ma olen praegu optimistlik, mis on tingitud mu heast tujust, vist. Neid
inimesi on raske mõista, kes arvavad, et hulluks olemine on masendav, hall ja
olek, kust puudub välja pääs. Hulluks olemine on omamoodi õnnistus ja
vahetevahel on see isegi päris lõbus. Lisaks on see tasuta pilet välja sõiduks
reaalsusest ning karmist tõest. Kaine mõistuse juures olevad inimesed, ei suuda
minusuguseid lihtsalt mõista, kuna me oleme nii erinevad.
Ma ei mõista, miks inimesed
meile kaasa tunnevad. Nende ilmed väljendavad, siis ainult valu ja haletsust.
Tihti nad lihtsalt tahaksid hulludele öelda, et neil on kahju sellepärast, et
me sellised oleme. Puudega, kuid õnnelikud.
„Käi, Sage. Sa ei tulnud siia
unistama,“ sõnas Thomas kannatamatult ning pööritas silmi.
„Ah, mida?“ küsisin üllatunult.
„Ma alles käisin ju! Ei saa olla kolme sekundi pärast kohe minu kord jälle!“
Jah, mu tuju oli jälle sitaks kiskumas. Ma olin närviline, tusane, pahur,
sarkasmiline, irooniline, ettearvamatu, kergesti vihastav ning rahutu. Need
tujud moodustasid minust midagi sarnast nagu on varsti lõhkev tuumapomm.
Tapa kaart. Võta juurde. Käi.
Kõik need on nagu käsklused, mis ütlevad, et võiksid nüüd tõsta parema käe, ei
ikka vasaku, mis sa nüüd! Sa võid vasaku jala ka üles tõsta. Ma tundsin ennast
täieliku robotina, kui viskasin Thomase kaardi koos enda risti kümnega maha ja Elizele
käisin ärtu kahe.
„Sage, sa oled talumatu, kui su
tuju on sitt,“ pomises Brady ning vaatas mind on liivakarva silmadega. „Samas
kui sa suudad end vaos hoida, siis oled sa täitsa hea inimene.“ Brady kehitas
õlgu ning pani enda kaardid tagurpidi lauale.
„Tal on õigus,“ nõustus Eliz
ning naeratas mulle leebelt. „Ära võta seda südamesse. Brady on lihtsalt
lapsikult aus. Loodame, et Luce toob sulle varsti teed ja su tuju muutub
paremaks.“ Eliz ohkas ning viskas kaardi teiste hulka.
„Mis tee?“ uuris Thomas
uudishimulikult ning kergitas kulmu. „Miks mina teed ei saa?
„Esiteks sa oled liiga lühike,
teiseks see tee on nii rahustav, et isegi teie kallid tehnilised ravimid ei
anna selle mõõtu välja ning kolmandaks, Thomas, see tee on mõeldud Sagele,“
kostis Luce meie selja tagant. „Võta, Sage.“ Ta ulatas mulle aurava teetassi
ning naeratas. Luce tõmbas tooli laua juurest eemale ning istus Elize
kõrvale.
„Teel on teine värvus,“ ei
suutnud ma mainimata jätta ning vaatasin suurte uskumatute silmadega kõiki, kes
laua taga istusid. Pirtsakus on osa lõhkevast tuumapommist, tuletasin endale
meelde ning turtsatasin.
„Tule taevas appi,“ pomises Luce
pahaselt ning sai Elize üllatunud pilgu osaliseks. „Ma lasin teel kauem
tõmmata. Ära muretse maitse on isegi parem. Kas ta on terve õhtu selline
olnud?“
„Ära sa mitte märgigi,“
turtsatas Thomas ning noppis kõigilt kaardid käest ära. „Me teeme uue mängu, siis
saab ka Luce meiega ühineda.“ Thomas hakkas innukalt kaarte segama ning jagas
igale ühele kuus kaarti.
„Mille peale mängime?“ küsis
Bray ning korjas enda kaardid üles. Tema ilme muutus koheselt. Naeratus ilus
näole ning silmad hakkasid särama. Ta on kohutav kaardimängus, kuna juba enne
algust reedab ta ilme kõik kaardid ette.
„Saladuse peale, mida see tee
sisaldab, siis saame me seda ka Sagele ise valmistada, kui sina oled eemal,
Luce?“ pakkus Thomas tuimalt välja ning võttis kaardid maast üles. Ta vangutas
pead ning pani kaardid tagasi tagurpidi lauale.
„Thomas!“ sisistas Eliz pahaselt
ning vaatas meest altkulmu. „Sa ei taha teada, mida see tee sisaldab, usalda
mind. Palun. Kui see tee aitab Sage, siis laseme tee saladusel olla, eks.“ Ta oli närviline, kuigi üritas mind kaitsta,
mis oli ta loomusesse sisestatud.
„Aitäh, Eliz,“ sõnas Luce
rahulikult ning naeratas leebelt Thomasele. „Thomas, sa ei tahaks teada, mida
see tee sisaldab.“ Luce ohkas ning võttis oma kaardid. Ta krimpsutas suud ja
küsis: „Mis trump on?“
„Risti,“ pomises Brady
ükskõikselt. „Meil on vaja midagi, mille peale mängida, inimesed.“ Brady
koputas kaartidega kannatamatult vastu lauda ja surus huuled pahuralt kokku.
„Mul on šokolaadi välja
pakkuda,“ teatas saabuv Bill mu seljatagant. „Ma loodan, et te pole veel
alustanud. Sage palus mul siia tulla. Ma olen Bill.“ Ta istus laua taha ning
naeratas kõigile siin viibivatele inimestele. Bill oli justkui loodud siin
istuma. Ta tõi šokolaadi enda taskust välja ja asetas selle kaardipaki juurde.
„Sa ikkagi tulid,“ sõnasin
üllatunult ning silmitsesin Billi, „ma arvasin, et sa lööd kartma.“ Muigasin
lõbusalt ja lonksasin enda teed. Ideaalne. Lucel oli õigus, tee maitses isegi
paremini, kui lasta sel kauem tõmmata.
Üks asi mida ma ei saanud
märkamata jätta oli see, kuidas Luce, Eliz, Brady ja Thomas Billi jõllitasid.
Luce oli lihtsalt tardunud ega suutnud oma silmi Billilt lahti rebida. Eliz sai
hetkelisest jahmatusest kergelt üle ning naeratas viisakalt Billile, kuid miski
temas näitas mehe vastu üles sügavat austust. Brady ja Thomas vahtisid algul
nõutult üksteist ning alles siis Billi. Ma võin vanduda, et kõik nad olid juba
ennem Billi kohanud.
„Sa tunned Billi, Eliz?“ küsisin
otsekoheselt ning mu hääles oli tunda teravust. Kallutasin pead ja vaatasin
vastuseid nõudva ilmega Elizt.
Eliz hammustas huulde ning
naeratas nõutult. „Pole sind ammu näinud, Bill. Ma ei arvanud, et sa leiad tee
siia. Väiksesse hullumajja,“ sõnas ta mind eirates ja silmitses imestunult
Billi. Elize hoiak oli väärikas, kuid kaitsev. Ta kartis Billi, kuid hirm Billi
ees oli teistsugune, kui Luce ees.
„Eliz,“ lausus Bill lõbusalt
ning võttis endale pakist kuus kaarti, „imeline on sind jälle kohata üle
pikkade ja süngete aastate. Loodan, et su elu on siin hästi läinud.“ Bill
muigas rõõmsalt ning heitis pilgu oma kaartidele.
„Tore,“ pomisesin ükskõikselt. „Kes
alustab?“ Ma olin suutnud end lolliks teha kõigi ees. Ideaalne. Ma tahan praegu
maa-alla vajuda, kuid hoopis selle asemel, mida ma tahan teha, teen seda, mida
soovivad kõik teised. Naeratan, joon kuuma teed ja mängin šokolaadi peale
kaarte. Enam paremaks minna ei anna!
„Mina,“ ütles Thomas kiirelt ja
käis poti nelja Billile. Thomas üritas välistada Billile otsavaatamist, kuid
siiski see ebaõnnestus pidevalt, kuna ta istus täpselt Billi kõrval.
„Oleme otse-eetris
uudistesaatega „Õhtused uudised“ ja tänaste tõsisemate teemade seast väärivad
erilist tähelepanu ootamatu sõda Uus Ameerika Ühendriikide ja Brasiilia vahel
ning suur torm, mis on vallutanud terve Põhja-Ameerika mandri…“
„Pane kõvemaks,“ käsutas Luce
kiirelt ning vaatas hämmeldunud telerit.
„Luce, pult on sinu juures,“
sõnas Brady ettevaatlikult ning hoidis kaarte kindlalt enda käes.
„Ah,“ pomises Luce üllatunult
ning võttis laualt puldi. „Sa oleksid võinud ka ise valjemaks panna, kui sa ei
kardaks nii meeletult, et keegi su kaarte üritab näha.“ Luce vajutas hääle
pluss nuppu ning naeratas uhkelt, kui kuulis Ray Smithi juttu selgemalt.
„…täna 23. detsembril, 2356.
aastal kuulutasid Uus Ameerika Ühendriigid sõja Brasiiliale, tuues põhjuseks
ebaõnnestunud läbirääkimised mereväe Brasiiliast välja toimetamisel. Üle kahe
saja aastane rahuleping kahe riigi vahel murdus täna kella kaheteistkümne paiku
päeval Uus Ameerika Ühendriikide aja järgi ehk kell kolm Brasiilia kelle järgi
ning Inglaste jaoks toimus see kõik kell viis õhtul.“ Mulle ei meeldi Ray
Smith. Ta näeb äärmiselt võlts välja. Lisaks ta liialdab alati juuksegeeliga,
kui esineb teles.
„Algul elektritormid ja nüüd
see. Sõda oli nüüd küll kõige vähem vaja,“ lausus Brady ning raputas pead. „Sõjast
pole kunagi kaugel katk, nälg ja surm. Seda on minevik juba näidanud. Vähemalt
ei toimu see sõda Inglismaal.“ Brady oli närviline ja kartis. Ta armastas
harmooniat ning rahu ega talunud konflikte või sõda silma otsaski.
„Oligi juba aeg,“ pomises Thomas
ja silus oma habemetüügast. „Ma oleksin rohkem imestunud, kui Brasiilia ja Uus
Ameerika Ühendriigid oleksid suutnud veel mõne aasta rahus püsida. Oleme ausad,
mõlemad riigid on juba päris jõukaks ja suureks kasvanud. Mõlemad vajavad
lihtsalt head sõda, mis lööb piirid paika ning toob nad mõistuse juurde.“ Ta
ohkas kergendunult.
„Mõelge, kui te peaksite iga
päev mitu korda ütlema: „Uus Ameerika Ühendriigid“ esiteks on see jube pikk ja
teiseks läheb keel kergelt sõlme,“ mõtlesin valjult ning jõin teed. „Thomas
sõda ei ole kunagi hea. Nagu Brady ütles, et kus sõda seal on ka nälg, katk ja
surm. Paljud saavad surma. Eelkõige naised ja lapsed.“ Mind pani imestama, kui
sügav ja manitsev ma suutsin olla õigetel momentidel, aga kahjuks peab tõdema,
et neid momente, kus ma niimoodi suudan käituda on väga vähe.
„Jah, Sagel, on õigus,“ nõustus
Bill minuga ning pani oma kaardid tagasi pakki. „Sõjas pole midagi ilusat,
Thomas, vaid veri, surm ning valu. On hea tee, Sage?“ Bill oli lapsikult siiras
ning naeratas mulle sõbralikult.
„Mhm, tee on nagu alati ideaalne,“
vastasin Billile ning tegin tassile põhja peale. „Luce, sa pead seda teed mulle
iga päev tegema, palun. See on haruldaselt hea ning sina oled siin ainus, kes
seda teha oskab.“ Vaatasin suurte anuvate silmadega Luce ning sain vastuseks
turtsatuse, mis pidanuks väljendama nõustumist. Olin endaga ääretult rahul.
Eliz tõusis laua tagant püsti ja
sirutas ennast nagu kass. „Homme hommikul joon ma siin kohvi, kes tahab võib
ühineda,“ lausus Eliz ning naeratas meile soojalt. „Kell üheksa täpsemalt,
natukene enne hommikusööki. Lähme, Brady?“
Brady noogutas kiirelt ja ajas
end püsti. „Homme näeme, Sage,“ sõnas Brady mulle sõbralikult ning muigas. „Eliz,
jäid magama?“ Brady haaras Elize oma käevangu ning lahkus koos naisega ruumist.
„Nad näevad koos head välja,“ lausus
Luce aeglaselt. Tema pilk oli unelev ja vanale naisele kohane, kuid siiski
mulle meenus see inimene, kellena Eliz kirjeldas Luce. Noor naine, pruunid
silmad ja hele nahk. Ei kõlanud üldse Luce moodi.
„Jah,“
kostsin rahulikult ja vaatasin Billi. „Kaua sa Elizt tunned juba?“
Bill kehitas õlgu ning kortsutas
kulmu. „Ma ei tea,“ pomises ta ükskõikselt, „igatahes kaua. Ta kasvatas mu
praktiliselt üles, kuid ma lihtsalt ei suuda teda taluda.“ Ta ohkas ning võttis
kaardipaki juurest oleva šokolaadi ning avas selle. Ta jagas šokolaadi neljaks
ning andis igale ühele paar tükki.
„Elizt, ei olegi alati kerge
taluda,“ mainis Thomas oma osa süües. Ta võttis laualt kaardid ja pistis need
endale taskusse. Ta tõusis ning vabandas oma enne oma lahkumist kiirelt ning
järgnes Elizele ja Bradyle.
„Sage, kas sa vabandaksid meid?
Mul on vaja Billiga rääkida, palun,“ palus Luce mind ning kallutas pead.
„Jah, ikka,“ sõnasin rutakalt,
et sõnad mu suus sõlme läksid. Tõusin püsti ja laususin: „Luce, ära homme teed
unusta.“ Naeratasin Lucele ja Billile ning kõndisin ukse poole. Viiskaus on üks
paljudest asjadest, mida ma vihkan. Sa pead mängima kedagi, keda sa ei ole.
Viisakas ja taltsas, mitte just päris minu moodi.
Ma olin juba ukse juurde
jõudnud, kuid kuulsin, kuidas Luce Billile ütles: „Sa ei peaks siin olema, sest
kui sa neid tõeliselt armastad, siis sa ka kaitseksid neid sellega, et sa ei
oleks tulnud siia hullumajja.“
No comments:
Post a Comment