13. peatükk
Pea
valutas, ranne ja kael tuikasid. Avasin vaikselt silmad ega suutnud arvata, kus
ma olen. Hallikad kivist seinad, mis lagunesid. Seina ääres, vanal puust laual,
mille jalad logisesid, asetsesid küünlad, mis valgustasid ruumi. Laual oli veel
midagi. Palju erinevates suurustes nugasid, mis ei olnud terasest, vaid pigem
puhtast rauast. Peale nugade leidus laual veel kolme erisorti pudeleid. Mõned
neist sisaldasid mingeid vedelike, kuid teised tahkeid aineid.
Hingamine
muutust raskeks ja vaevaliseks. Hakkasin rabelema, kuid mu käed, jalad, kael ja
kõht olid rihmadega kinnitatud mingisuguse laua külge. Olin lootusetult kinni
ega saanud põgeneda. Ma kardan. See hirm erines sellest, kui ma olin üritanud
ära joosta deemoni eest. Pragune hirm oli ebareaalselt inimlik ja kurnav.
Mu
pilk püsis nugadel ja muudel asjadel, mis olid laual. Olin üpriski kindel
selles, et need noad olid siin väikses ruumis minu pärast. Ning sama moodi ka
muud asjad. Kuid mina? Mille pärast mina siin toas kinni olin? Minu viimased
mälestused olid tugevast haardest randmel ja survest kõrile. Arst Peter, ei ta
oli Azazel. Mu mälu trikitab minuga, aga vähemalt ei kuulnud ma häälekest enda
peas enam.
Uks
mu selja taga avanes ning sulgus koheselt. Üritasin vaadata sisenejat, kuid
tänu rihmadele oli see rohkem, kui võimatu. Sammud lähenesid ning peagi ilmus
välja Peter või Azazel, üldnimetusega arst. Ta muigas rahulolevalt.
„Lõpuks
oled sa ärkvel,“ sõnas ta ning lasi vilet. „Ma olen oodanud seda pikalt ja kogu
see aeg, mil sa olid audis, mõtlesin ma, et alustaksin ilma sinuta. Õnneks ma
seda ei teinud, sest siis oleks mul vähem lõbu olnud.“ Arst kehitas õlgu ja
läks laua juurde. Ta võttis laualt keskmise suurusega noa ja tõmbas õrnalt
nimetissõrmega üle noaselja.
„Mida
kuradit ma siin teen? Sa tead, et mind hakatakse otsima. Ma pole sulle midagi
teinud.“ Viha, raev ja küsimused erinevates lausetes, kuid moodustasid terviku.
Millegi pärast mind isegi enam ei hirmutanud see, mille pärast ma siin olen,
vaid pigem näris mu hinge küsimus, kus ma olen. Vaimuhaiglas olin ma vähese
tõenäolisega, kuna olin seal kõik kohad läbi käinud.
„Sage,
sa ei tea isegi, mida sa oled mulle teinud ning ütled, et sa pole mulle sittagi
korraldanud. Kas sul häbi ei ole?“ uuris arst ja turtsatas naerda hetkeks.
„Sind ei hakata otsima. Ma hoolitsesin selle eest. Ja sinu siin oleku põhjus on
lihtne. Ma vajan kõigest natukene informatsiooni sinult.“ Ta naeratas leebelt
ja mängis noaga oma käes. „Viimast me võime teha ilma valuta kui ka valuga.
Sinu valik. Või soovid sa kohe alustada piinamisega? Sa paistad just olevat
sellise inimesena, kellele võiksid meeldida sellised asjad.“
Surusin
huuled pahaselt kokku. „Aitäh komplimendi eest,“ pomisesin rahutult ja
kissitasin silmi. „Ja sina paistad täpselt sellise inimesena või deemonina, kes
vajaks hädasti kohta hullarisse. Piinata inimest, kes ei tea midagi, on üpriski
arutu.“
„Tead,
et valetamine on üks pattudest, Sage?“
uuris arst, silmi pööritades ja astus minule sammu lähemale. „Kuula seda
häälekest peas. Tema teab päris palju.“ Ta näitas mulle lähedalt nuga, millega
oli mänginud.
„Ma
ei kuule teda praegu eks! Ta on vait, sest ma võtsin mingit tableti enne ära
vajumist ning see vaigistas hääle. Isegi, kui tema teab midagi siis ma ei
tahaks, et ta sulle seda räägiks, kuna tagajärgedega pean mina pärast
tegelema,“ nähvasin vihaselt ja vaatasin Peterile või Azazelile silma. Hetkeks
võisin vanduda, et tema silmad olid mustad, kuid lugesin selle mõistuse
trikkide alla. Kui mu mõistus trikke mängib, siis äkki ei olegi ma siin, vaid
hoopis haiglas koomas? Ma loodan seda.
„Ma
olen sind siin kaks päeva kinni hoidnud. Selle ajaga peaksid sa teda juba
kuulma,“ sõnas arst ja keerutas nuga enda käes. „Mul on tunne, et pean ikkagi
kõik sinust välja lõikama.“ Ta tegi mu vasaku käe randmele väikse sisselõike,
kuid piirduski esialgu ainult sellega.
Ma
poleks osanud oodata valu, mis väiksest haavast võib tulla. Haav põletas
vastikult mu kätt ning sundis mind küsima: „Hea küll. Mida kuradit sa tahad? Ma
ei saa sulle vastata, kui ma ei tea, millele vastata! Ma ei ole päris loll,
sest midagi olen ma isegi kuulnud.“
„Tore,
ma ootasingi sinu poolt meeldivat koostööd. Paistab, et sa polegi selline tüdruk,
kellele meeldivad piinamised. Ma tunnen end tavaliselt hullemini, kui keegi
mind sellise asjaga tükeldab.“ lausus Azazel lõbusalt ja võttis noa minust
eemale. „Hea küll, esiteks ma tahaksin teada, mida Chaos siin kohas teeb?“
„Kust
mina peaks teadma, mida teeb üks kuradi langenud ingel sellises haledas
kohas? Ta võib siin olla sajal erineval
põhjusel! Miks sa pidid mind röövima? Luce või Billi käest saaksid sa palju
rohkem teada!“ teatasin pahaselt ja vaatasin arsti altkulmu. „Ausalt
ma ei tea miks Chaos siin on.“ Lõpeta ära
sa, idikas. Sa tead, miks ta siin on, aga jah Azazelile valetamiseks peab olema
kas geenius või hull. Sinu puhul pigem hull, Sage. Raisk. Kõige halvem
ajastu, kui hääleke mu peas rääkima hakkab.
„Sage,
Sage, Sage,“ pomises Azazel ja laksutas keelt, „ja mina veel arvasin, et sa ei
ole tüdruk, kes armastab piinamist.“ Ta kõndis aeglaselt laua juurde ja avas
ühe pudeli. Azazel vahetas enda noa suurema vastu, mida katsid erinevad märgid
ja sümbolid. Ta kallas pudeli sisu noale ja jalutas minu juurde tagasi.
Uus
nuga pani mind väriseva ja rapsima. Üritasin meeleheitlikult saada vabaks
rihmadest, kuid ebaõnnestusin taas. Vaatasin Azazelit anuvalt ja üritasin talle
öelda, et ta ei teeks seda, kuid suutsin, vaid kuuldavale tuua midagi, mis pidi
sarnanema nuuksele.
Nuga
lõikas mu kõhtu. Sekundi vältel ei tundnud ma valu, kuid siis saabus valu kolme
kordselt. Haav kipitas, põletas ja pani tõmblema. Surusin hambas kokku ja
silmad kinni. Kui järele mõelda, siis pole ma elus sees sellist valu pidanud kannatama.
„Lõpeta!“
kriiskasin ebainimlikult ja avasin silmad. Mu silmadest valgusid välja pisarad,
mis näitasid mind nõrgana. Vasta
Azazelile, kuid mitte nii palju, et asi muutub ohtlikuks. Selline taktika aitab
sul kaua elus püsida ning piinamisest pääseda. Azazel on piinamise alal tõeline
meister. See mis sa praegu oled tundnud pole isegi tema jaoks mitte soojendus.
Mu silme ette välgatas pilt verisest laibast, millel puudusid paljud kehaosad
ja mida katsid sajad lõikehaavad. See on
tema jaoks soojendus, Sage.
„Kas ma kuulsin vastust
küsimusele, miks Chaos on siin?“ küsis Azazel ja pani nao kõrvale. Ta ristitas
käed rinnale ja kallutas uudishimulikult pead.
„Tal
on siin vaenlasi, keda ta kutsub libudeks. Chaos tahab nad vist äratappa, kuna
ta jättis sõnumi verega. Loogiline järeldus. Oleme ausad, kui sa natukene
tahaksid, siis suudaksid sa ka ise välja uurida, miks Chaos siin on,“ vastasin
ülbelt ja üritasin hingamist paika saada, kuid igakord kui ma juhtusin vaatama
oma rannet või verist kõhtu, hakkas mul paha ja hingamine muutus ebaühtlaseks.
„Igati
mõistlik,“ sõnas Azazel ja istus laua nurgale, mille küljes ma kinni olin. „Ega
sina ei kuulu juhuslikult nende alla, keda Chaos peab libudeks? Peteri märkmete
järgi olid sul imelikud hullushood, mis olid seotud religiooniga ning ise olin
ma tunnistajaks sellele, kui sa vihastasid ja lasid oma emotsioonidega õhku
lambipirni. See oli alles vaatepilt kuna sina, Sage, väidad end olevat täiesti
tavaline inimene, kes ei tea millestki mitte midagi, kuid ometi peale väikest
piinamist tunnistad sa üles kõik, mida ma vajalikuks pean. Kas sa mitte ei
sarnane nende inglitega, kes reetsid Chaose? Süütu lambuke, kes püüab pugeda
mõlema poole külje alla. Reetur Sage, kõlab hästi.“
„Ole
vait,“ sisistasin vihaselt ja raputasin vaevaliselt pead. „Ma ei üritaks iialgi
sinult eeskostet või kaitset otsida! Tead mine õige põrgusse oma idiootlike
arvamustega.“ Tundsin, kuidas raev mu lahtiseid haavu põletas ning mu sees
möllas.
Azazel
pööritas silmi ja lõikas äkiliselt mu paremat reit. Karjatus, mille kuuldavale
tõin oli kile. Mu jalg põles meeletult, kuid leeke ega kuumust ei olnud.
Hetkeks kaalusin Azazelile kõige ülestunnistamist, et pääseda tema soojendus
piinamisringist.
„Teeme
nii, et ülbus ja käsutamine on, vaid mulle lubatud, Sage,“ lausus Azazel
tüdinult ja ohkas. „Tead, ma olen praegu olnud väga armuline. Oodanud, et su
sisemine hääl ärkaks ning tänu sellele olen ma olnud nõus taluma su uhkust,
kuid kui sa ei lõpeta, siis ei hoolima enam sellest, kas sa tead midagi või ei,
või saad hoopis haiget. Ma lihtsalt põletan, lõikan ja mürgitan sinust vastused
välja.
Põrgust
olen ma juba läbi käinud, kuid kahjuks mitte oma koos idiootlike mõtetega.
Sulle aga, Sage, võiks põrgus isegi meeldida, kuid ma kardan, et kallid
inglikesed ei jätaks mind siis rahule,“ kostis Azazel ja tõusis püsti. „Kurk
kuivab? Tore.“ Ta võttis laualt ühe pudeli ja irvitas vaikselt. Ühe kiire
liigutusega tegi ta mul suu lahti ja valas mingit vedeliku suhu.
Hakkasin
läkastama ning hingata oli veelgi raskem. Nagu haavade põlemistundest oli vähe,
põles nüüd ka mu kurk ja suu. Võisin olla küll kõrgema valulävega, kui tavaline
inimene, kuid isegi minu keha ei suutnud taluda sellist piinamist.
„Hea
küll, Sage, järgmine on millionni dollari küsimus. Kes on Bill?“ päris Azazel
ja pani pudeli põrandale. „Kui sa ei tea või ei taha vastata, siis alustame lõpuks
su sõrmede maha lõikamisega.“ Ta hoidis nuga ohtlikult lähedal mu kaelale ning
muigas õelalt.
„Õel
jobu, kes on isekas ja valelik. Algul võtab sõbraks ja üritab sind kaitsta tõde
varjates,“ vastasin pahuralt ja sain väikese haava osaliseks kaelal. Krigistasin
hambaid ja ütlesin vihaselt: „Ma ei tea rohkem, ausalt. Ennem kui ta hullarisse
tuli olin ma teda näinud, vaid paar korda oma hoogudes ja see on kõik!“ Sa võikene idioot! Mis ma ütlesin sulle
selle koha pealt, et ära räägi Azazelile midagi, mis võiks kedagi ohtu panna! Tajusin,
kuidas mu nägi peegeldas ehtsat ehmatust ning surusin huuled pahaselt kokku.
Azazel irvitas rahulolevalt.
„Lõpuks hakkas häälekene su peas rääkima,“ laulis ta lõbusalt ja koputas õrnalt
vastu mu pead. „Nüüd saan ma alustada raskemate küsimustega ning tõelise
piinamisega, Sage. Lõpuks.“
„Sa
tõesti arvad, et ma räägin sulle midagi või?“ küsisin üllatunult ja
turtsatasin. „Ta võib küll mu peas jutustada igasuguseid asju, kuid see ei
tähenda seda, et ma sulle midagi ütlen.“ Hammustasin tugevasti huulde. Ma ei
tohi rääkida midagi, mis on rohkem, kui hädavajalik, kuid ometi laon ma kõik
kaardid rahumeeli ette. Järgmine valujutt läbis mu parema käe rannet. Veenid
olid katki lõigatud, sügavalt. Teadsin, et kui ma lähima tunni jooksul abi ei
saa, siis esialgu vajun ma kokku ning siis suren. Ma olin tõsises jamas.
„Mis
sa arvad? Jätkame homme või ei? Ma isiklikult arvan, et hääleke su peas on
homme palju abivalmim. Lisaks sa saaksid natukene oma haavu lappida. Ma ei
tahaks jätkata lihtsalt homme surnud laibaga,“ kostis Azazel. Ta läks laua
juurde ja pani end noa teiste juurde. Osavalt sulges ta pudelid ja jättis need
sinna paika.
Püsisin
vaikselt. Ma ei tahtnud vastata Azazelile, kuna kartsin, mida ma võin talle
veel rääkida. Rõõmustasin nähes, et Azazel lõpetab mu piinamise. Ajutiselt,
kuid siiski.
Azazel
kõndis minuni ja avas rihmad. „Nagu ma ütlesin, ei taha ma homme jätkata
laibaga ega otsida su hinge põrgust või taevast. See oleks üpriski tülikas minu
jaoks,“ ütles ta ning andis märku, et võin püsti tõusta või mida iganes.
Ma
ei tõusnud, vaid lamasin tardumusest edasi. Naljakas, kuidas üks inimlik hirm
võib halvata ja võtta üle mõistuse. Naerata,
homme läheb hullemaks, lausus hääl mu peas. Krimpsutasin nägu. Kui hääl
oleks andnud endast märku palju hiljem, siis ei oleks ma praegu nii suures
jamas.
„Homme
näeme,“ sõnas Azazel ning lasi oma näole ilmuda rahumeelsel irvel. Ta silmitses
hetke mind ja lahkus ruumist.
„Jumal
tänatud,“ laususin endamisi ning ajasin nõrgalt end istuma. Pea valutas,
nägemine tuhmus ning siis jälle läks teravaks tagasi. Oma parema käe rannet
tundsin veel vaevu ja mind pani iiveldama vereloik põrandal. Raputasin pead. Ma
ei tohi nüüd hakata oksendama, kuna see võib mulle elu maksta. Olen juba niigi
palju vedeliku ja verd kaotanud.
Rebisin
enda räbalast pluusist, mis oli kaetud vereplekkidega, kohmakalt ühe riba ja
üritasin seda siduda ümber oma käe. Esimesed korrad ma ebaõnnestusin ning peale
kolmandat katset võtsin ma kinnisidumiseks appi ka hambad. Ohkasin
kergendunult, kui tundsin, kuidas riie peatab verejooksu mu käel.
Ma
jäin ellu. Täna. See ei tähenda, et sa
homme otsi ei annaks, Sage. Krigistasin hambaid. Ma ei tahtnud häälega enda
peas suhelda. Lootsin, et tema eiramine toob mingisuguse vaikuse, kuid eksisin.
„Hea
küll, mida sina siis soovitaksid mul teha? Ma olen kinni vanas keldris või
toas, koos nugade ja mingite mürkidega,“ kostsin ma pahaselt ja surusin huuled
pahaselt kokku. Ootasin vastust häälelt, kuid see jäi tulemata.
Tõusin
püsti, kuid kukkusin pikali. Mu jalad olid nõrgad ega suutnud mind kanda. Roomasin
tänu oma vähestele jõuvarudele nurka ja silmitsesin kõhu ja reie haava. Veri
oli hakanud hüübima ning õnneks olid need, vaid pinnapealsed haavad. Mul oli
vedanud.
Sulgesin
silmad ja neelatasin. See oli vale samm. Mu kurku tabas põletav valuhoog ning
pani mind metsikult köhima. Hingasin ebastabiilselt ja värisesin nurgas.
Vajasin und, kuid kartsin uinuda, kuna mõte sellest, et Azazel võib
naasta, ajas mul südame pahaks.
No comments:
Post a Comment