Lamasin
pehmel voodil valges ruumis. Lagi oli kõrgel ning seinad kaugel. Haiglatiib.
Viimati olin ma siin olnud, kui lõikasin hullushoo käigus veenid läbi ja
kaotasin teadvuse. Kissitasin silmi ja hingasin pahinal välja. Halb mälestus.
Mu sodi mõistus hakkas taastuma
ja lubas mul taas hakata selgelt mõtlema ning mäletama. Mu silme ette kerkisid
hägused seigad enne kokku kukkumist ja ma raputasin pead. See oli minevik,
lisaks väga udune, mille eest olen ma tänulik. Targem on see sinna paika jätta.
Ajasin ennast nõrgalt istuma ja
avasin lõpuks täielikult silmad. Valgus terroriseeris halastamatult mu silmi ja
valged seinad muutsid seda ainult hullemaks. Panin käe silme ette ja tõmbusin
kössi. Mu pea lõhkus otsas ja valgus muutis peavalu aina hullemaks.
„Tore,“ sõnas naise hääl,
„lõpuks sa ärkasid. Me hakkasime juba vaikselt muret tundma. Oota natukene, ma
kustutan mõned tuled ära ja siis on sul parem olla. Hea küll, võid nüüd silmad
avada, Sage.“
Avasin pahaselt ning vastu
tahtmist silmad. Ruum oli hämaraks muutunud ning valgus ei pannud mu silmi enam
valutama. Silmitsesin altkulmu hääle omaniku ja krimpsutasin suud. Naine oli
blondi juuksepahmakaga, pruunika naha ja roheliste silmadega. Ta kandis
arstidele omaseid valgeid pükse ja pluusi.
Võiks öelda, et ta oli igas mõttes täiusliku välimusega ning ta ei
saanud olla vanem, kui kolmkümmend.
„Kuidas ma siia sain? Mis ma see
kord tegin, et siia sattusin?“ Liiga palju küsimusi korraga minu enda poolt,
pani mind märkamatult nihelema. Ma ei olnud seda tüüpi inimene, kes ärkab
kusagil üles ja esitab koheselt sada küsimust. Ma armastasin pigem ise uurida.
„Billi nimeline patsient kandis
sind siia. Sa olid omadega päris läbi. Pulss oli peaaegu olematu, väike pea
põrutus ja äärmiselt nõrk hingamine,“ lausus naine asjalikult ja istus minu
voodi kõrval olevale toolile. „Sinu ametlik siia sattumise põhjus on „peaaegu
surnuks jooksmine“, kuid on teada, et kui inimene soovib end surnuks joosta,
siis ta pea ikka korralikult pingutama. Ning su siia sattumine ei olnud ainuke
imelik asi, mida ma tähele panin. Su randmel on jälg päris sügavast lõikehaavast
ja sa paraned hämmastava kiirusega. Mis on sinu saladus, Sage Foster?“ Naine
kallutas uurivalt pead ja naeratas leebelt.
„Randme lõikasin endal läbi ühe
hullushoo käigus, võid minu andmetest üle vaadata. Ma ei jooksnud ennast
surnuks. Ma jooksin, vaid spurdiga äkki kakssada meetrit…“ Mu hääl katkes ja ma
jäin jõllitama vastasseina. …ma kukkusin. Mu mälu pani üksikud seigad
kokku ja näitas mulle salvestusena vestlust Peteriga ja seda, kuidas ma
jooksin. Tundsin, kuidas külm õhk nagu oleks mu nahka silitanud, must suits,
mis mind minu kehas nurka surub.
Hingasin kiirelt sisse ja
surusin käed rusikasse. „Ei, ma ei mäleta enam edasi,“ valetasin ladusalt.
Mulle meenus Bill, kes oli mu oimetuna leidnud ja palus mul kõike unustada. Liiga
palju mälestusi kukkumisest ja jooksmisest tuli mulle meelde.
„Pole midagi, sa lõid pea ikkagi
päris korralikult ära. Nüüd heade uudiste juurde. Kui me su pärastlõunal üle
vaatame ja sa oled korras, võid minna enda palatisse,“ lausus arst elavalt ja
naeratas. „Ma arvan, et sa ei ole haiglast just eriti vaimustuses.“
„Jah, sul on õigus,“ nõustusin
naisega ja kortsutasin kulmu. „Kas te saaks selle üle vaatuse praegu ära teha?
Te ise ütlesite, et ma paranen hämmastava kiirusega.“ Tegelikult ei olnud mul
haigla voodis lebamisel midagi vastu, kuid vaja oli rääkida Billiga.
„Oled sa kindel, et tahad juba
enda palatisse minna?“ päris arst ja tõmbas käega üle oma juuste. Ta heitis
pilgu paberilehele ja ohkas.
„Ma ei talu haiglaid eriti hästi
ja ma arvan, et saaksin oma palatis väga hästi hakkama,“ ütlesin kähku ja
naeratasin võltsilt. „Ma arvan, et kui mul hakkab pea valutama, siis ma saan
lähima sanitari käest küsida tablette.“
„Vist küll,“ kostis arst ja
tõusis püsti. „Ma näitan sulle paari pilti ja sa ütled mulle, mida sa nendel
näed.“ Ta otsis oma rohkete paberite seast üles ühe piltidega.
„Kass, pilv, kirik, ingel,“
lugesin ladusalt ette ja ulatasin paberi tagasi arstile. „Minuga on kõik korras
või on teil mulle veel mõttetuid teste plaanis.“ Mu hääles oli kuulda teravust
ja tüdinevust. Hoidsin enda mõtteid tugevana, kuna ei tahtnud mõelda testile,
mida Peter oli üritanud raamatukogus minuga teha ning mis viis mind
hullushooni.
„Jah, mul on veel üks mõttetu
test plaanis,“ vastas naine ükskõikselt. „Mina ütlen sulle sõna ja sina vastad
mulle, mis sulle sõnaga meenub. Ma arvan, et sa oled seda testi ennem teinud.“ Ta
võttis endale uue paberi ja lausus: „Tablett.“
„Ravim,“ vastasin viivitamatult
ja panin käed risti rinnale.
„Jooksmine.“
„Põgenemine.“
„Veri.“
Ja ma tardusin. Esimene
kohtumine Peteriga kerkis mu silme ette. Sama sõnadega test ja sõna, millele ma
olin vastanud „veri“. Ma olin loll, et polnud seda suutnud märgata, vaid olin
selle unustanud.
„Kaos,“ sõnasin vaikselt, kuid
kindlalt. „Kas ma võin nüüd minna?“ Ajasin ennast voodist välja ja silmitsesin
oma katkiseid põlvi. Krimpsutasin suud ja pööritasin silmi. Need olid head
püksid, kuid nüüd olid need katki.
„Jah, sa võid minna. Ma annan
pärast tulemused su psühholoogile. Kui sul peaks hakkama pea valutama otsi
lähim sanitar ja küsi valuvaigisteid.“
Kortsutasin kulmu ning
silmitsesin aru saamatult naist. „Mul on psühholoog? Sa teed nalja eks,“
laususin. Tajusin, kuidas mu pulss kiirenes. Ma ei tahtnud psühholoogi. Ma olen
täiesti korras. Vahetevahel käin ühisteraapias ja sellest mulle piisab.
„Jah, alates eilsest. Su
psühholoogiks sai Doktor Peter Smith. Ta on oma alal hea,“ sõnas naine ja pani
enda paberid kausta vahele. „Ma ütlen talle edasi, et lasin sind tagasi enda
palatisse, Sage.“
„Aitäh,“ pomisesin kiirelt ja
seadsin sammud ukse poole.
Chaos tähendab tõlkes kaost.
Pildid, mis mulle meenusid esimesest testist Peteriga, kui ta ütles mulle kaos,
olid võikad ja verised. Ja lisaks kiri Brady palati seinal. Chaos on tagasi,
Libud, sosistas miski minu sees ning irvitas vaikselt.
Raputasin pead ja üritasin
tähelepanu mitte pöörata mälestustele. Mul oli ka praegu tähtsamat teha.
Näiteks üles otsida Bill ja Luce. Bill teadis, mis oli minuga juhtunud ja Luce
käest sai teed, ilma, milleta olin ma juba olnud kaks päeva.
Suundusin puhketoa poole, kust
lootsin leida ühte neist. Avasin puhketoa ukse ja sisenesin ruumi. Oli vaiksem,
kui tavaliselt. Uudised oli pandud hääletu peale ning raadio ei mänginud. Lasin
pilgul üle ruumi käia, kuid ei leidnud Luce ega Billi.
Tundsin, kuidas keegi mul õlale
koputas ja lausus: „Hei, Sage. Nagu ma näen oled sa haiglast välja pääsenud.“
Pöörasin ennast ümber ja ohkasin
kergendunult. „Jumal tänatud, Bill,“ sõnasin kiirelt ja naeratasin korraks. „Ma
otsisin sind.“ Panin käed risti rinnale ja vaatasin Billile otsa. Tajusin,
kuidas mu pulss jälle langes ja lasi mul rahulikumalt hingata.
„Nüüd leidsin mu üles või
õigemini leidsin mina sinu,“ kostis Bill ja muigas sõbralikult. „Sa näed palju
parem välja, kui ma sind haiglas viimati nägin. Tule lähme istume.“ Bill võttis
mu käest kinni ja tõmbas mind õrnalt diivani poole. Ta vajus diivanile istuma.
Võtsin istet Billi kõrvale ja
silmitsesin teda. Tema kuldsed silmad särasid rõõmust ja olid elavad. Suu oli
tõmbunud naerule ning tema tumedad juuksed olid sassis. Temast kiirgas
lapsikust, mis ei jäänud märkamata.
„Kuule ega sa pole Luce viimasel
ajal näinud?“ küsisin mõtlematult ja surusin huuled kohe kokku, kui kuulsin oma
küsimust. Lisaks olin ma ka arg. Ma ei julgenud otse Billilt küsida, mida
kuradit ta oli teinud koridoris samal ajal, kui ma omadega metsa keerasin.
„Kolm päeva tagasi, ma pole
eriti Luce ega Elizega suhelnud. Kui sa Elize peaksid üles leidma, siis ürita
teda kaardimängule meelitada šokolaadiga. Ta ei peaks praegu üksi olema,“
mainis Bill ja kratsis kukalt.
„Üritan meeles pidada,“ ütlesin
aeglaselt ja vaatasin põrandat. „Sa kandsid mu haiglatiiba, eks?“ pärisin Billilt
ja pöörasin pilgu temale. Bill oli segaduses ja jahmunud, rõõmus olek hakkas
kustuma ning temast kiirgav lapsikus kadus.
Ta noogutas tõsiselt ja hingas
sügavalt sisse. „Tõsi,“ nõustus Bill minuga ja hingas välja, „kust sa seda
kuulsid?“ Ta hammustas huulde ja kallutas süngelt pead. Ma polnud kunagi
näinud, et Bill oleks olnud nii tõsine. Tavaliselt oli ta positiive kuju.
„Arst ütles mulle,“ laususin ja
nägin, kuidas Billi ilme leebus, „kuid ma mäletan üht teist enne teadvuse
kaotamist. Ning need mälestused ei ole eriti meeldivad.“ Silmitsesin Billi
murelikult ja hoidsin ennast vaos. Oleksin tahtnud nutta ja kurta talle kõik
oma kuradima mured, kuid ma ei saanud. Vale, ma ei julgenud.
Ta surus käed rusikasse ja
vaatas süngelt minust mööda. „Mul on kahju, et sa mäletad seda,“ pomises Bill
ja raputas pead. „Väga kahju. Ma tean, et sa tahad vastuseid sellele, mis
juhtus, kuid usu mind, jäta see kord see teema puutumata. Täna saatust, et sa
ellu jäid.“
„Bill, ma tahan teada, mis kurat
juhtus! Mind ei huvita, et sa kardad minu mõistuse pärast, aga uudis sulle, mu
mõistus on nii sodi, et seda ei anna enam rohkem terroriseerida!“ nähvasin
pahaselt ja kissitasin silmi. „Ma saan, et sa võib-olla tahad mind kaitsta, aga
alati ei ole õige see, mida sina arvad õige olevat!“
„Sage, võta vaiksemalt,“
sisistas Bill ja heitis kiire pilgu sanitarile, kes meid altkulmu silmitses. „Sa
peaaegu andsid otsad ning jooksid ennast oimetuks! See juhtuski.“ Ta sulges
silmad korraks ja ohkas raskelt.
„Sa väidad, et ei tundnud
koridoris külma õhku ega näinud musta suitsu?“ küsisin arusaamatult. Vaatasin
Billi altkulmu ega suutnud uskuda seda, mida ta oli mulle just öelnud. „Sa valetad,
Bill.“
„Ma ei valeta, Sage. Ma
arvan, et sa nägid lõpuks lihtsalt hallutsinatsioone. Sa lõid pea ära ju
siiski,“ väitis Bill professionaalselt. Ta oli külm ja kalk, valmis haiget
tegema ning mõrvama. Ma ei tundnud teda enam ära.
„Sage,
kas sa sooviksid tassikest teed?“ kostis Luce minu seljatagant. „Tere, Bill.“
Vaatasin
kergendunult Luce poole ega suutnud kinni hoida paari pisarat. „Meeleldi, Luce,“
sõnasin kiirelt ja tõusin püsti. „Lähme.“ Heitsin Billile uskumatu pilgu ja
raputasin valust pead. Ma ei suutnud teda enam kannatada, miski mu sees murdus
tänu temale. Bill oli mu sõber.
Kõndisime
Lucega puhketoa köögiosast läbi ja ta võttis aurava tassi. Luce ulatas tassi
mulle ja naeratas sõbralikult. Lahkusime puhketoast rutakalt, tagasi vaatamata.
Puhketoast
välja saades ei suutnud ma enam ennast ohjeldada ja tundsin, kuidas pisarad
mööda põski voolavad. Hoidsin enda käes sooja tassi, mis hoidis mu vererõhu
üleval. Billi käitumine ei olnud tavaline ega normaalne. See oli kõike muud,
kui puhas ja süütu.
„Aitäh,
Luce, et mu sealt ära tirisid,“ pomisesin vaikselt ja pühkisin varrukaga
pisarad ära. „Kui sa poleks mind sealt ära vedanud, siis oleksin enda margi
veel rohkem Billi ees täis teinud.“ Noristasin nina ja surusin huuled kokku.
„Bill
üritas sind kõigest kaitsta, aga ta lihtsalt ei mõistnud, et sa talud tõde ja
oled selle vääriline,“ lausus Luce mulle. Ta sinised silmad olid tuhmid ja
hetkeks võisin vanduda, et need välgatasid pruuniks, aga peale viimaseid päevi
ei usaldanud ma enam enda silmi.
„Ta
oli õel jobu,“ vastasin pahuralt ja jõin teed. „Ta arvab, et ma olen nõrk ja
lähen kohe hulluks, kui mu mõistus hakkab minuga trikke mängima.“ Tundsin
ennast praegu lumekuningannana, kes on külm ja tugev ning võimeline kõike
taluma. Mingis mõttes tekitas see isegi hea tunde. Tunde olla võitmatu ning
ületamatu.
„Bill
eksib. Ma tunnen teda sinust kauem ning varsti saab ta oma veast aru,“ teatas Luce
sõbralikult ja kohendas enda patsi. „Sage, miks sa üldse arvad, et su mõistus
mängib sinuga trikke?“ Luce hääles oli kuulda siirast uudishimu.
„See
oleks ju ainuke loogiline seletus. Ma kuulen asju, mida tegelikult ei räägita,
tunnen ja näen asju, mida keegi teine ei näe,“ ütlesin aeglaselt ja jätsin
välja selle osa, kus ma tunnen, et keegi on mu keha üle võimust võtnud. Minu
arust üsnagi arukas tegu.
„Mis
juhtus enne seda, kui sa sattusid haiglatiiba?“
„Kuidas
sa said sellest teada?“ pärisin imestunult ja jõin sooja teed. Magus tee puudutas
mu huuli ning andis mulle tunde, et kõik kuri on möödas ning võin nüüd minema
lennata ja olla õnnelik taas.
„Esiteks
ma olen elanud siin hullaris pool oma elu ja teiseks ei tulnud sa täna hommikul
oma tee järgi ning sanitaride jutu järgi kukkusid sa kokku,“ vastas Luce. Ta
uuris mind oma siniste silmadega ja sõnas: „Ma arvasin lihtsalt, et see vastab
tõele.“
Ohkasin
ja istusin pingile, mis oli paigutatud koridori seina äärde. „Ma sattusin jah
haiglatiiba. Ametlikult jooksin ma ennast peaaegu surnuks, seda ka Billi
arvates. Jah ma jooksin, kuid mitte ennast surnuks. Mul oli külm, koridoris oli
alla seitsme kraadi sooja, ja tuled vilkusid. Ma kartsin. Järsku ma kukkusin.
Lõin pea ära ja nägin musta suitsu. See mähkis mind endasse. Ma mõtlesin, kuid
need polnud minu mõtted. Ma ei saanud ennast kontrollida. Järsku hakkasin ma
köhima. Tundsin, kuidas iga köhatusega sai mu keha aina rohkem taas minu omaks.
Siis ma vajusin kukku ja nägin Billi. Ta palus mul kõik unustada.“
Luce
vaatas mind ja raputas uskumatult pead. „See on võimetu,“ sosistas ta vaikselt.
„Must suits? Külmus ja vilkuvad tuled? Sa pead minuga nalja tegema. Kas sa
kuulsid ka midagi samal ajal võI?“
Kortsutasin
pead ja noogutasin. „ „Meil hakkab olema nüüd väga lõbus“ seda ma kuulsin, kuid
see oli nagu mu mõistuse sees,“ sõnasin vastu tahtmist.
„Oli
see naise või mehe hääl, Sage?“
„Mida?“
Turtsatasin ja raputasin pead. „Mehe oma vist. Ma ei mäleta. Miks sa seda üldse
küsid?“
„Sage,
sul on jama kaelas. Kui Bill üritab sind kaitsta, siis ta kukub läbi. Kuula
mind nüüd hoolega, sind ründas deemon,“ lausus Luce tõsiselt ja vaatas mind
mureliku pilguga. „Puhta vereline ja vägev deemon.“
Turtsatasin
naerda. „Sa tõesti arvad, et ma usun seda, Luce? Ma olen hull, kuid ma ei usu
deemoneid,“ sõnasin ning jõin enda tee ära.
„Sa
näed nägemusi, tundsid äkilist temperatuuri muutust, tuled vilkusid, pärast
olid oma kehas nurka surutud ja võib-olla haistsid sa isegi väävli haisu.“
„Mul
on nina kinni,“ pomisesin vaikselt ja panin tassi põrandale. „Oletame, et see
oligi deemon, siis miks ta mind ründas? Ma olen hull ja väärtusetu.“ Kas ma
uskusin deemoneid? Ei. Aga Jumalat? Mingis mõttes.
„Sa
oled väärtuslikum, kui sa arvata oskad, Sage. Ning see deemon ei ole lihtsalt
deemon. Ta on deemonitejuht, ta peaks olema praegu põrgus kinni, kuid ei ole,“
ütles Luce ja vaatas mulle silma. „Ta on Azazel.“
No comments:
Post a Comment