Järgnev nädal peale Brady surma
oli kergelt öeldes kummaline ja raske. Kaardimängud olid jäänud harvemaks ning
isegi, kui me mängisime tundus Brady koht tühjana, kuigi selle täitis Bill.
Siiski oli midagi puudu.
Inimesed mu ümber olid muutunud.
Sanitarid vaatasid mind kaasatundva ning vabandava pilguga, et nii läks. Nad
teadsid, et on, vaid aja küsimus, kui ma ei jõua enam oma tugevat isiksust
teeselda ning varisen kokku ja muutub täiesti hulluks. Millegi pärast ma
lootsin, et neil oli õigus, kuna sisimas ma tahtsin siit ära.
Kõige rohkem olid muutunud mu
sõbrad. Nii kahtlane, kui see ka ei tunduks, olid mul lõpuks olemas sõbrad,
keda ma sain usaldada. Isegi oma kõige ulmelisemas unistustes poleks ma suutnud
ette kujutada, et minusugusel on sõbrad.
Eliz hoidus eemale viimastel
päevadel kõigist meist, kes temaga üritasid rääkida. Ta oli tõmbunud endasse ja
veetis päevi puhketoas kohvi juues. Talle oli määratud psühholoogiline abi ning
mingid ravimid, mida ta ei kavatsenud sisse võtta. Brady surm oli teda räsinud
hullemini, kui teisi.
Külm süda ja tunnete mitte välja
näitamine oli Thomase jaoks päästerõngas, mida kasutada. Ta ei naeratanud ega
nutnud. Matustel püsis ta tõsise ilmega ning segas rahutult oma kaarte ja
kortsutas aegajalt kulmu. Miski temas oli just kui paika läinud ning puhkas
nüüd rahus.
Luce ning Bill olid rahulikud,
kuid tegid üksteisele pidevalt ülbeid kommentaare. Nad ei talunud üksteist.
Bill arvas, et ma ei tohiks teed nii palju juua, kuid koheselt teatas Luce, et
kui ta tahab mind näha koguaeg pahurana ning närvilisena, siis ta võib jah
minult tee ära võtta.
Ja siis veel mina. Mind võib
kirjeldada väga hästi sõnadega vaikus enne tormi, kuna mu tujud muutusid
sekundi pealt ning kõik hood tulid ilma märkideta. Vaevlesin ööseti tunde
unetuse käes ja talusin võikaid pilte Brady elutust kehast, mis ajasid mind
iiveldama. Päeval veetsin ma enamuse ajast vaimuhaigla raamatukogus ning üritasin
mitte välja teha mõtetest, mis kandsid nime „Chaos“ ja „kes Luce on?“.
Järgides oma päeva tavalist
rütmi olin ma raamatukogus. Istusin laua peal. Mind ümbritsesid vist kümned
raamatud, mis rääkisid legendidest, silmamoondajatest ning inglitest. Ma
arvasin, et Chaose kohta info leidmine saab olema lihtne ja kerge, kuid saatus
armastab mind vist kiusata. Nimelt on ajalugu Chaose põhimõtteliselt maha
vaikinud ja kõik, mis ma ka leidsin, olin teada saanud juba Billi jutust.
Samuti ei saanud ma paskagi
teada olendite kohta, kes paistavad ühele inimesele ühtmoodi, kui teisele. Ma
olin suutnud enda huviorbiiti valida teemad, mille kohta on võimatu midagi
välja kaevata. Super.
Võtsin uue raamatu virnast ning
avasin selle. Raamat avanes teema kohal peainglid. Jackpot. Kolm peainglit ja
kaks veel sulgudes. Michael, Raphael, Gabriel, (Lucifer ja Chaos). Bill oli mulle maininud, et Chaos oli
Michaeli väike õde, järelikult oli mul lootust leida Chaose kohta midagi Michaeli
alt.
Ma ei tormanud kohe Chaost otsima
raamatust, vaid jäin silmitsema viite nime. Bill rääkis mulle Luciferi ja
Chaose kohta. Michaeli oli maininud ta, vaid mööda minnes. Bill polnud mulle
rääkinud kahest peainglist. Raphaelist ja Gabrielist.
Keerasin lehekülgi kuni jõudsin
leheküljeni, mis rääkis Gabrielist. Kuigi ta oli peaingel, oli temast
kirjutatud, vaid pool lehekülge. Ohkasin ja panin raamatu kinni. Tõmbasin
nimetissõrmega mõtlikult üle raamatukaane ja sulgesin silmad. Kui raamatutest
midagi ei leia, peab kasutama elavat geeniust, kes teab kõike. Billi.
Mulle meeldis Billiga koos
aegaveeta. Ta suutis mind maha rahustada, kui olin valmis teatama kõigile, kui
idioodid nad on. Kuigi Bill võis olla igapäevaste asjade alal täielik loll,
siis teadmiste osas oli ta lihtsalt geenius. Päev peale Brady surma, oli ta
mulle rääkinud sadu erinevaid teooriaid ja lugusid, kuhu inimesed peale surma
lähevad.
„Tere, Sage. Kas sul on aega?“
küsis, kellegi madal hääl mu seljatagant. Mul läks aega taipamaks, et hääle
omanik oli Peter.
Ohkasin raskelt. „Mul on aega.
Natukene,“ vastasin vastu tahtmist ning lükkasin raamatud laua ääre poole. Mul
oli õnnestunud terve nädal peaaegu arste vältida, hoiduda psühholoogilistest
testidest ning uutest ravimitest. Praegu võiks see niimoodi ka jätkuda.
„Tore,“ sõnas arst ning naeratas
mulle võltsi leebusega. „Ma kuulsin, mis juhtus ning hakkasin muretsema, kuidas
sul on sellest ajast peale läinud ja kuna sind pole haigla peal eriti näha
olnud, siis ma kartsin halvimad.“ Doktori hääles oli kuulda siirast mure, kuid
ometi ei suutnud ma seda uskuda. Ta istus mu kõrvale laua peale ning heitis
pilgu raamatutele, mida ma olin püüdnud varjata.
„Ma polegi eriti haigla peal
ringi käinud,“ laususin meeleheitliku kiirusega ja kahetsesin koheselt öeldut. „Kartsid,
et lõikan enda veenid läbi või üritan enesetappu?“ Ma tundsin ennast veidralt
ning nii ma polnud enam end ammu tundnud. Tajusin endast õhkuvad kaitsehoiakud
ja pahurust. Nihkusin vaikselt raamatute ette.
„Ausalt öeldes, jah ma kartsin,
et sa võid midagi sellist korda saata,“ vastas Peter mulle küsimuse eest
põiklemata. „Kahjuks ei osanud ka su sõbrad mulle öelda, kus sind leida võib.
Nende jutust oli ka aru saada, et sa üritad neid vältida.“
Milliste mu sõpradega sa
rääkisid, küsisin endalt. „Ma eiran neid praegu, kuna nad tuletavad mulle
Bradyt meelde,“ ütlesin otse välja ja jäin tardunult seina vaatama. Mu silme
ette vilksatasid verised mälestused Bradyst. Külm ja kahvatu keha, mis lebab
vereloigus.
Surusin iiveldustunde alla ja
panin peopesad meelekohtadele. Mälestus Bradyst ei lahkunud mu meeltest, vaid
püsis seal. Kõik see veri ja hais mälestustes muudab mu tõenäoliselt
emotsionaalselt ebastabiilseks ning arstidel on põhjus olemas, miks mind
palatisse lukustada.
„Kas on kõik korras?“
„Põrgu päralt ei! Ma tunnen, et
oksendan kohe põranda ja enda täis,“ pomisesin kurjalt ning peitsin pea põlvede
vahele. Ma tahtsin siit ära, korrutasin paaniliselt endale ja üritasin
lootusetult tõrjuda võikaid pilte Bradyst.
„Sage, kui sa soovid rääkida
minuga, kui arstiga siis on see lubatud,“ kostis Peter sõbralikult ja vaatas
mulle silma. „Kõik jääb meie vahele. Ma luban.“
Iiveldus oli kadunud ning ajasin
selja sirgu. „Selles ongi asi. Sa tahad rääkida minuga, kui arst kuna siis saad
mind tembeldada hulluks patsiendiks, aga ma ei soovi seda. Ma olen terve nädal
vältinud arste ja sanitare kuna nad kõik arvavad, et tahan nendega nii väga
juhtunust rääkida! Ei, ma ei taha, kellegagi arutleda selle üle, kuidas mul on
läinud või, kuidas ma hakkama saan.“ Miski minus plahvatas ja ma ei suutnud
enam endaga hakkama saada. „Paljud arvavad, et juhtunu asjus selgusele jõuda
ning luua korda mu peakolus aitab mind, kuid tegelikult on vastu pidi! Las
mälestused Bradyst jäävad mineviku! Ma ei taha, et keegi neid mulle meelde
tuletaks“ sõnasin vihaselt ja nokkisin puust lauda.
„Mul on seda väga kahju, kuid
samas hea meel kuulda,“ lausus arst ning võttis laua äärelt ühe raamatu. Ta
avas selle ja lehitses paar lehekülge. Paari sekundi pärast sulges Peter
raamatu ja vaatas mulle tõsiselt otsa.
„Mind see ei lohuta küll
kuidagi,“ pomisesin ükskõikselt ja surusin käed rusikasse. „Sa ei peaks mind
üle üldse tähele panema, kuna ma ei suuda ennast enam normaalsena või no
stabiilsena hoida. Ma muutun iga päevaga aina rohkem hulluks.“
„Sage, millal sa viimati
ravimeid said?“ päris arst uurivalt ja kallutas uudishimulikult pead. Ta pani
võetud raamatu tagasi teiste juurde.
„Ma ei mäleta ju,“ pomisesin
tusaselt, „äkki õhtu enne Brady surma. Kurat! Ma ei suuda ausalt meelde
tuletada. Ma olen omadega persses.“ Jup, seda tõestas juba see, et ma kasutasin
ühes lauses nii ebamoraalseid sõnu.
„Sage, rahune,“ palus Peter.
„Kas sa tablette soovid?“
„Ei! Mida ma räägin? Loomulikult
tahan,“ sõnasin pahuralt ja lõpetasin laua hävitamise. Ma tundsin ennast
narkomaanina, kes pole oma toosi kätte saanud ning annaks kõik, et seda saada.
Tänane oli juba ametlikult metsa läinud. Ma vajasin, millegi pärast jälle üle
pika aja ravimeid, Luce polnud mulle teed teinud ning ma pean lõpuks arstiga
rääkima. Ma vihkan juba tänast ning pole võimalik, et midagi läheb veel rohkem
persse.
Arst noogutas ja andis mulle
märku, et ma ootaksin sekundi. „Ma lasin sinu jaoks valmistada tugevamad
ravimid. Teised arstid vaatasid mind imelikult, kui sellise tellimuse esitasin.
Nad arvasid, et üritan elevanti magama panna,“ lausus ta ja naeratas. Ta tõi
taskust välja kaks lillakat tabletti ja ulatas need mulle.
Krahmasin
tabletid ning jäin neid altkulmu põrnitsema. „Need on lillad, mitte sinised,“
teatasin pettunult ja uurisin asjalikult tablette. Ma vihkasin muudatusi, sest
need tõid alati kaasa jamasid ning usaldamatust.
„Koostisosasid muudeti,“
tähendas arst rahulikult ning naeratas. „Neela need alla ja sinu enesetunne
paraneb märgatavalt.“ Ta võttis laua ääre pealt uue raamatu ning silmitses seda
üllatunult.
Ohkasin raskelt ja neelasin
tabletid alla. Need maitsesid teistmoodi, kui eelmised. Paremini ning isegi
magusamalt. Ma kõlan praegu täieliku narkomaanina, kes on just proovinud uut
uimastit ja on sellest võlutud.
„Sage, mul oleks vaja läbi viia
sinuga väikene test, kas see sobiks sulle?“ uuris doktor ning silmitses mind
küsiva pilguga. Ma polnud ennem märganud, aga ta helepruunid silmad sisaldasid
musta ja sünget varjundit, mis oli kummaline ja harjumatu. Ta oli noor, kuid
ometi tundus vana ja elukogenuna.
Noogutasin vastu tahtmist. „Isegi,
kui ma ei nõustuks, viiksid sa testi läbi,“ sõnasin ükskõikselt ja kehitasin
õlgu. „Mul ei ole ju valiku võimalust.“ Minu süngus andis endast märku, muutes
mu hääle külmaks ja kalgiks. Ma olin muutunud. Kindlasti. Kolm nädalat tagasi
olin ma õnnelik. Ma ei tundnud siis Thomast, Luce, Elizt, Billi ja Bradyt, kuid
ometi olin ma rõõmus.
„Ei ole vist tõesti,“ lausus
Peter ning surus huuled kokku. „Sa uurid ingleid?“ Ta lehitses hajameelselt
raamatut ning kergitas kulme.
„Ma mõtlesin, et oleks vist
viimane aeg end harida religiooni osas,“ vastasin põiklevat ja nihelesin
ebamugavalt. „Olen ju siiski üles kasvanud katoliku kiriku vaimuhaiglas.“ Ma
kartsin üleliigseid küsimusi Peteri poolt.
„See nimi on jäänud külge vanast
ajast,“ pomises Peter. „Kunagi kuulus see hoone kirikule, kuid paar sada aastat
tagasi, muudeti see vaimuhaiglaks. Kui sa üritad end harida religiooni osas
siis see ei seleta raamatuid muudest olenditest ja vanadest tähestikest.“ Arst
silmitses mind altkulmu ning trummeldas sõrmedega raamatukaanel.
Sitt! „Ma lihtsalt…“ alustasin kogelevalt ja hammustasin huulde, „hakkasin
huvituma ka mütoloogiast.“ Ja see oli maailma kõige halvem valetamine number
üks. Hullumajas veedetud elu oli teinud minust ideaalse valetaja ja varga, kuid
praegu põrusin ma läbi.
„Ja vanad tähesikud. Kas midagi
ei olnud mitte teeba tähestikus kirjutatud Brady verega tema seinale?“ päris
Peter ja kallutas uudishimulikult pead.
Ma ei suutnud enam. Silme ette
kerkisid uued pildid Bradyst, kes ei olnud enam isegi Brady, vaid moonutatud ja
verine mees. Mu hingamine kiirenes ja ma ei suutnud eristada mälestusi kujutelmadest.
„Ja Chaos. See seletaks ju päris
paljud, eks? Miks sa uurid ingleid, olendeid ja vanu tähestike. Kõike seda. Sa
otsid informatsiooni Chaose kohta, aga temast pole peaaegu midagi kirjas. Ta on
põlatum, kui Lucifer.“
„Lõpeta!“ karjusin
meeleheitlikult. Mu süda tagus vastu rinnakorvi ning tegi meeletult haiget.
Kaine mõistus oli mu maha jätnud ja nüüd terroriseerisid mind mu mälestused. Piinasid
ja veristasid mind.
Keegi raputas mind õlgadest ja
sõnas: „Sage! Kas sinuga on kõik korras? Sul on vist mingisugune hoog. Me peame
sind sinu palatisse toimetama.“ See keegi oli Peter. Ta oli jälle endine. Must
ja sünge varjund oli tema silmadest kadunud, kuid ometi ma kartsin teda.
„Hoia minust eemale,“ sisistasin
teravalt ja hüppasin püsti. Heitsin pilgu korraks arstile ja raputasin
uskumatult pead. Ning siis ma jooksin.
Ma ei imesta, et mu mõistus oli
minuga raamatukogus hakanud mängima ning tegelikult olen ma isegi üllatunud, et
see nii hilja juhtus. Brady surm ja kõik muu oli mind mõjutanud. Ravimeid ma ei
tahtnud võtta ning see oli ka vist mulle saatuslikuks saanud.
Jooksmise olin ma juba ammu
lõpetanud. Võib-olla tunde tagasi. Ma ei tea. Peale raamatukogust põgenemist
olin ma lihtsalt jooksnud mööda kõrval koridore ning avastanud vaimuhaigla
nurki, kus ma polnud ennem käinud. Sanitari nähes pöörasin ma koheselt otsa
ümber ja jooksin tuldud teed tagasi. Oleme ausad, juhtum raamatukogus hirmutas
mul pasa lahti.
Mu jalad olid muutunud
kõndimisest tuimaks, südame rütm tavapäraseks, kuid mu mõistus oli sodi.
Põrmustatud. Piinatud mälestuste ja kujutlusvõimeviljadega. Elasin läbi üha
uuesti läbi vestlust Peteriga, mis oli tema arust, vaid minu hullushoog. Iga
kord, kui Peter mainis Chaost võpatasin ja tundsin, kuidas mu hing kinni jäi.
Jalutades olin ma mõelnud, vaid
paarile üksikule asjale. Brady surmale, verele ja teele. Ma ei saa aru, mis
naudingut mulle pakkus enda piinamine Brady surmaga, kuid ma ikkagi tegin seda.
Hulluse üks imelikumaid pooli.
Surusin käed risti rinnale ja
hoidsin pilgu maas. Temperatuur koridoris langes märgatavalt ning pani mind
kiiremini kõndima. Iga hingetõmme tõi nähtavale uue aurupilve, mis tõusis
kõrgele üles. Ma ei armastanud küll sooja, kuid eriline külma austaja ma ka ei
olnud.
Hakkasin taas jooksma ja hetkeks
tekitas see mulle isegi soojema tunde. Esimest korda üle kümnete minutite
keerles mu peas jälle üks mõte. On napakas ära joosta külma eest. Mu näole
tõusis korraks tilluke naeratus, mis põrmustati koheselt mu sodi mõistuse
poolt.
Aeglane sörk oli muutunud
kiiremaks ja mu tähelepanu köitsid vilkuvad tuled. Miski minu peas kordas
mulle, et see on järjekordne hoog, mis läheb üle varsti, kuid samas turtsatas
süngus minus selle peale naerda. Näpistasin ennast käsivarrest. Tundsin valu.
Järelikult ei olnud see hoog. See oli asi nimega reaalsus.
Külmus ja vilkuvad tuled panid
mu kujutlusvõime täiskiirusel töötama. Mu pähe turgatasid kõige jõledamad ning
hirmsamad asjad, mida inimene on võimeline looma oma mõistuse abil. Mõni ette
kujutus ajas mind rohkem iiveldama, kui teine.
Ma ei jooksnud enam normaalse
kiirusega, vaid spurtisin. Pulss kiirenes iga sekundiga ja süda tootis
vereringesse aina kärmemalt verd. Tundsin ennast elava robotina, kes on
võimeline jooksma spurtides kilomeetreid.
Hing jäi kinni ning ma kukkusin.
Lendasin vastu põrandat ja tajusin pea ja külma kivi kokkupõrget. Iga sekundiga
tungis külm üha rohkem mu naha vahele ja tuletas mulle meelde, et ma peaksin
püsti tõusma ja edasi jooksma. Põgenema, mida ma hästi oskan. Aga ma lihtsalt
ei suutnud. Olin alla andnud.
Iga kord, kui sulgesin silmad
püsisined need kinni kauem, kui eelmine kord. Olin end jooksnud viimse piirini
ega suutnud ennast enam liigutada. Mu pea valutas ja jalad tuikasid kohutavalt.
Ausalt öeldes ma tundsin ennast inimesena.
Must suits levis mööda koridori
ja mähkis mind endasse. Ma kadusin, kuid ei oska öelda kuhu. Ma ei suutnud
ennast liigutada, ega kontrollida enda jäsemeid. Olin just, kui hing ilma
kehata, kuid ometi oli mul olemas keha.
Miski surus mind aina rohkem
sügavamale nurka mu enda kehas. Ma mõtlesin, kuid need ei olnud minu mõtted,
tõusin, kuid ma ei tahtnud. Meil hakkab olema nüüd väga lõbus, sosistas
miski minu peas ning irvitas vastikult.
Hakkasin köhima. Tajusin, kuidas
iga köhatamisega kadus võõras minust ja lasi mind vabaks. Mu keha kuulus taas
minule. Vajusin jõuetult põrandale ja lootsin südamest, et ei löönud uuesti
enda pead ära, kuna ma ei tundnud enam midagi.
Pigistasin silmad kinni ja
hingasin ebaühtlaselt. Kuulasin vaiksuses enda nõrkasid südamelööke, mille
vahele kostsid ka kiired sammud. Keegi kummardas minu kohale ja silitas mu
pead.
„Kõik saab korda, Sage. Sa jäid
ellu. Me peame su haiglatiiba viima. Sa oled omadega päris läbi,“ sõnas mees ja
võttis mind sülle. „Unusta see,Sage.“ Rääkijaks oli Bill.
Ma valetasin, kui ütlesin, et
enam hullemaks mu päev minna ei saa.
No comments:
Post a Comment