203 a. 20.D, mihklikuu
Claus tundis seltskonna
ära. Jano, tema pruut Helena ja nendest eemal istus tema. Claus ohkas ning istus kohmakalt nende juurde. Nad olid
kogunenud Jano isa kõrtsi vanasse pööningusse. Nii olid nad teinud juba
aastaid. Hiljem oli liitunud nendega ka Helena ja flirtinud alati kergelt
Janoga, aga paar sai neist alles möödunud aasta lehekuul.
Ja siis veel tema. Ta
oli vaevu lapse east väljas, aga nägi
välja väga täiskasvanulik. Naise punased juuksed langesid vabalt ta õlgadele
ning ta tumedad silmad vaatasid kannatlikult Clausi. See pilk pani alati Clausi
südame kiiremini pekslema, kuid ikka ta pidi rahu säilitama. Naine võis ajada
kõik poisid hulluks, aga vaid Claus teadis koos Janoga, et naine polnud armunud
kellessegi neist toladest. Claus oli kuulnud kuidas Jano rääkis Helenale, et
tüdruk ootab lihtsalt printsi valgel
hobusel ja printse siin müüride sees oli vaid üks.
„Claus! Leidsid siia
tee ikka ülesse.“ Muigas Jano Helenat
rohkem oma kaissu tõmmates.
Claus vaatas neid
kahte. „Jano, ma leian siia tee pimesi ja purjus. Miks ma ei peaks leidma teed
siia videvikus ja kainena?“ uuris Claus kapilt nuga võttes. Ta vaatas hetkeks
punapäist tüdrukut, kes tõmbas enda narmendavat tekki rohkem keha ümber.
Kõigest kiire pilk tüdrukule ja Claus oligi saavutanud tema tähelepanu. Claus
pööras kiirelt pilgu ära ja hakkas oma nime põrandasse teiste nimede kõrvale
uuristama.
„Mis on?“ küsis punapea
tuimusega, aga ikkagi tundis Claus endal tüdruku terast pilku. Ta oleks tahtnud
praegu vestelda Janoga või mängida muusikat, aga ei. Tema pidi seletama
punapeale, miks teda vaadanud oli.
Halastaja nimel, mõtles Claus valusalt. Ta tundis punapead sama
hästi, kui Janot või isegi veel paremini. Nad olid valvureid tüüdanud juba
viieselt ning kümme aastat hiljem paneb tüdruk tema südame rõõmust hüppama,
kuid ajad olid nüüd teised. Tüdruk oli osavam, targem ja kavalam kui Jano ja
tema võiksid iial olla.
„Sul on külm,“ vastas
Claus tüdrukule, jätkates oma nime uuristamist. Claus keskendus oma nimele,
üritades unustada korrakski Jano, Helena ja tüdruku olemasolu.
„Mul
on soe ja aitäh muretsemast,“ sisistas tüdruk õrnalt. „Sa ei vastanud mu
küsimusele.“ Claus kortsutas kulmu ja
rebis pilgu põrandalt ära. See oli viga.
Tüdruk uuris teda oma
tumedate silmadega. Tüdruku silmad olid küsivad, aga nendes mäsles väike elav
tuli. Oli hämmastav kui palju oli tüdrukul oma suguvõsa pärilike jooni. Punased
juuksed, tumedad silmad, hele nahk ja väiksed ilmekad tedretäpid. Poistel oli
võimatu jääda sellise ilu pärast täie mõistuse juurde.
„Tule, Helena, toome
joogipoolist siia.“ Jano tõusis püsti ning sama tegi ka Helena. „Teie väiksekesed
lahendage oma probleemid ära.“ Jano vaatas tüdrukut ja raputas märkamatult
pead. Pööningul kostis luugi avanemist ja selle kinni panemist.
Claus piidles ikka veel
tüdrukut hoolega ning alles täpsemalt vaadates taipas ta, et tüdruku muidu
korralikud riided olid tahmased, põlved verised ja marraskil ning tüdruku nägu
valitses väsinud ilme.
„Sa kukkusid eks?“
küsis Claus muuseas. Ta nägi kuidas tüdruku ilme selgines hetkeks ning sellel
hetkel oleks Claus võinud tüdruku näost kõik välja lugeda.
„Ma kukkusin siia üles
ronides.“ Tüdruk pööritas kergelt silmi, „Vihmaveetoru läks äkitselt katki ja
juba järgmisel sekundil lebasin tänavakividel teadvuseta.“
„Jano tõi sind siia
pööningule?“ Claus kallutas enda pead kergelt vasakule. Claus nägi kuidas
tüdruku silmad särasid kuuvalgel pööningul.
Tüdruk noogutas ja
manas enda suule väikese naeratuse. Claus nägi tüdruku näol seda naeratust
haruharva.
„Porve idea Jano! Lo jarve!“ karjus allkorrusel Jano isa kähe hääl.
Korraga puhkes tüdruk südamest naerma.
„Tahad mulle ka tõlkida
mida Jano isa talle jälle karjus?“
Tüdruk oli kägaras ja
hingas katkendlikult. Oli näha, kuidas tüdruk üritas mitte naerda, aga see ei
tulnud tal hästi välja.
„Jano isa,“ tüdruk
itsitas, „ütles talle: „Halastaja küll!
Sa oled hull!“ Ja ma pole üldse
kindel kas ma soovin teada miks Jano isa seda karjus.“
„Kuidas Jano isa üldse
oskab vana-kindluse keelt?“
Tüdruk hakkas uuesti
itsitama. „Millal te mehed hakkate eluga kaasas käima? Jano isa oli preester
ning oli kiriku kunagine keel vana-kindluse keel.“
Claus kehitas õlgu ja
kuulis luugi avanemist. Ta keeras ennast kärmelt ümber ja nägi tulijaid.
„Sõbrad. Ma tõin teile
juua läbi kannatuste raja. Loodan, et hindate minu panust teie me
meelelahutuseks ja sina Thea oled õhtul
rõõmsam,“ lausus Jano elegantselt.
„Ma mõtlen selle
pakkumise üle.“ Kehitas Thea õlgu.
Claus siples enda
asemel und saamata, mida ta kõige enam
soovis. Igakord kui ta silmad hakkasid sulguma ning uni võimust võtma, pidi
just sellel hetkel rott üle toa jooksma või hakkas Jano norskama kohutava
heliga. Lõpuks oli Claus loobunud üritamast magada ning istus nüüd vastu vana
kasti ja vaatas tühjusesse. Ta hakkas ümisema sama vana viisi mida oskas veel
mängida ainult nende suguvõsa kindluses, ehk siis kaks inimest. Tema ja ta isa.
Claus vangutas pead ning tema näole ilmus tilluke kahetsusevari. Claus ihkas
praegu oma käes hoida vana viiulit ja poognat, mängida seda ja imetleda. Ta
sulges silmad järjekordselt. Heitis mõtted viiuli mängimisest kõrvale ning
püüdis natukenegi magada enne koidiku saabumist.
Keegi rabeles
pööningul. Claus pani käe kõrvadele, kuid see ei aidanud. Oli ikka veel kosta
rabelemist.
Claus avas vihaselt
silmad ja tundis kuidas enam kui ööpäevane magamatus endast märku andis. Tuba
silmitsedes nägi ta vähkrevat Thead. Ta nägi Thea tekki – kui seda tekkiks sai
nimetada – tüdrukust palju kaugemal ja kuulis ta sonimist. Tähelepanelikult
kuulates ei suutnud Claus sõnu eristada. Sõnad voolasid üle tüdruku huulte, nii
nagu ta laulaks teises keeles. Ta soniski teises keeles.
Claus lõi endale vastu
pead ja mühatas. Kuidas ta polnud aru saanud, et tüdruk räägib vana-kindluse
keeles? Miks ma hakkasin muusiku
õpipoisiks? Vana-kindluse keel kuluks küll vahepeal ära. Näiteks siis, kui Thea
sonib.
Claus tõsis püsti ja
komberdas Thea juurde. Algul ta müksas tüdrukut õrnalt, mille peale Thea ei
reageerinud isegi. Igakord müksas ta Thead kõvemini. Viimaste müksamiste peale
oli Thea vaikselt silmi avama hakanud ning nüüd olid ta silmad segadusest
pärani ja vaatasid Clausi.
„Wer I pasne?“ küsis Thea uimaselt. Claus nägi kuidas tüdruk silmi
kissitas ja teda vahtis.
„Vabandust, Thea, aga
ma ei räägi vana-kindluse keelt. Ma oskan ainult vanduda selles keeles,“
tähendas Claus. Clausi suul mängles muie ja ta hoidis ennast tagasi, et mitte meenutada
mälestusi sellest, kuidas üks napakas varas oli neid lapsena õpetanud
vana-kindluse keeles vanduma.
„Oih,“ pomises Thea ja
pani oma punasejuuksesalgu kõrva taha. „Mul läheb see pidevalt meelest. Imelik,
ma saan alles nüüd aru kui palju ma tegelikult räägin vana-kindluse keelt ning
kui paljud seda keelt ei räägi.“ Thea naeratas totralt.
„Ma oleks ikka pidanud
minema õppima vana-kindluse keelt, kui mul võimalus oli,“ mainis Claus ohates.
Thea noogutas
nõustuvalt. „Aga muusikuid läheb vaja. Eriti häid.“
Claus pööritas silmi ja
tuletas meelde: „Ma tean, et sa oled kuulnud, kuidas Jano oigab minu muusikat
kuulates ja lausub dramaatiliselt, et ka kass kräunub minu viiulist
andekamalt.“
Thea itsitas. „Mõnikord
on tal õigus.“ Ta lause kajas pööningul, mida rõhutas Jano vali norskamine.
Norskamise peale hakkas ka Claus itsitama.
„Kuidas sa saad mulle
nii öelda? Ma olen selle kindluse parim muusik?“ uuris Claus itsitades. Claus
nägi kuidas Thea pead vangutas.
Thea tõusis püsti ja
Claus tundis endal tema sügavaid silmi. „Sa lugusid oskad rääkida?“ küsis Thea
enda pilku pöörates katuseavasse.
„Ma ei ole…“ alustas
Claus sõnatult.
„Loomulikult sa oskad
jutte rääkida, sa oled muusik ju.“ Tüdruk naeratas. Thea lipsas osavalt
katuseavast katusele ja hõikas Clausile tasase häälega: „Tule järgi!“
Claus ohkas raskelt ja
sammus katuseava poole. Ta haaras käega ühest praost kinni ja asetas jala
seinatalale. Claus tõmbas ennast järsult ülesse. Ta tundis kuidas kindel pind
jalge alt kadus ning keha läbis värin. Claus kahmas kiirelt katuseavast kinni
ja ajas ennast pööningult välja.
„Ma olen roostes. See
oli hullem praegu kui Jano isa tagant varastamine,“ oigas Claus, Thea juurde
minnes. Claus istus külmale katusele ja vaatas tõusvat päikest.
„Ega see nüüd nii hull
ka ei olnud? Vaata mind, ma näen välja hullem kui kerjus. Mu riided on auklikud
ning tahmased, mu põlved verised ja mu pea tuim, kuid ma sain hakkama.“
Claus vaatas tüdrukut
ja noogutas. Thea nägi tõesti välja selline nagu ta oli ennast kirjeldanud.
Hullem kui kerjus, aga siiski oli Thea kaunis.
„Sa tead legende
kuningatest? Vanu ja keelatuid legende Kuningatesoost?“ uuris Claus Thealt.
Claus sulges silmad ja lasi külmal tuulel enda juukseid sasida.
„Ma tean vaid seda, et
neid oli kolm. Kolmas on neist nüüdseks väljasurnud?“ pakkus Thea umbmääraselt.
Claus noogutas Theale,
teadmata kus Thea täpsemalt istub. „Algul oli neid kolm. Kolmas kuningatesugu
valitses legendide järgi seda kindlust, aga valitseja suri. Tema tütar pidi
pärima trooni, kuid enne seda tõusis troonile kuningas Rafael,“ Claus katkestas
jutu ja vaatas Thead. Thea nägu oli krimpsus ja mõtlik.
„„Raamatute järgi oli kuningas Rafael I, läbiaegade parim kuningas. Ta
peletas kindlust minema hulkurid, vargad ja kerjused““ tsiteeris Thea ette
raamatust „Kuningad“ viiekümnenda lehe, kolmanda peatüki teise rea.
„Oli ikka saast raamat,
ausalt ka. Ja sa tõesti usud seda?“ Kortsutas Claus kulmu ja ristitas enda käed
rinnale.
„Ajalugu on asi, mille
me ise välja luuletame,“ mainis Thea. Seejärel hakkas tüdruk itsitama. „Claus,
mulle meenus, et ma põletasin selle raamatu ära kümme talve tagasi, kui mul oli
valida, kas magan ühe öö väljas või põletan selle raamatu ära raekoja ees.“
„Jahm, ma mäletan seda
selgelt ning sa valisid teise variandi.“ Claus naeratas ja jätkas.„Igatahes oli
iga kuninglikksugu milleski hea. Esimene kuningatesugu valdas hästi alkeemiat
ja ravitsemist. Nad asetasid oma käed lihtsalt inimese haavale ja haav kadus.
Teine kuningatesugu olid võlurid. See sugu suutis rääkida keeli, ilma neid
õppimata.“
„Mu ema rääkis, et
teine kuningatesugu valdas kõiki elemente,“
segas Thea vahele. Claus tegi kerglase žesti.
„Sa oled kohutav
kuulaja Thea. Sa muudkui segad vahele, aga ise soovid kuulata lugusid,“ lausus
Claus teeseldes Jano dramaatilist tooni.
Thea turtsatas
lapsikult. „Seda öeldakse mulle juba liiga tihti.“
Claus pilgutas silmi
ning rääkis edasi: „Kolmas kuningatesugu olid sõdalased. Nad valdasid juba lapsena sõjandust paremini, kui sai
täiskohaga sõdur iial valdama. Kõigi kuningatesugude esindajad leppisid kokku,
et kaitsevad üksteist alati ja tõusevad püsti siis kui langevad, kuid kolmanda
Kuningatesoo esindaja, seda ei teinud. Ta hukkus ilma järeltulijateta. Mõned
räägivad, et sõdalase tapsid iidse kindluse Rahka palgamõrvarid, aga teised
räägivad, et ta suri läbi enesetapu.“
„Sul oli õigus. Sa oled
tõesti sama kohutav jutuvestja kui muusik. Päriselt oled sa muusikas palju
andekam, aga tõde on see, et kass mängib ka viiulit paremini,“ sõnas Thea
naljaga. Thea tõusis püsti ning jalutas katuse servapoole. „Ma pean koju
minema. Ma lubasin emale, et jään öösel koju ja kui ta taipab, et mind polnud
öösel kodus, siis olen ma suures jamas.“
„Ma tulen päeval läbi
su isa pagarikojast kui aega saan,“ ütles Claus. Thea noogutas talle vastu ja
hakkas mööda katkist vihmaveetoru maapinna poole ronima.
No comments:
Post a Comment