Karjatus. See tungis
halastamatult mu kõrvadesse ning äratas mu üles. Hääl ajas mind esmalt istuma,
kuid siis juba voodist välja. Asjata ei röögita hullumajas kunagi. Ma tean
seda. Tõusin püsti ja kõndisin kiirelt läbi tõelistele hulludele mõeldud
palati. Asetasin käe lingile ning surusin seda alla, hoides terve aja hinge
kinni, et uks oleks lahti. Mul oli õnne.
Lipsasin toast välja ja hakkasin
kiirel sammul liikuma sinna, kus oli karjatuse allikas. Jalutasin rutakalt
mööda koridore, mis olid tüütult valged ning tuttavad. Paar sanitari jäid mind
kahtlase ilmega jõllitama, kui neist möödusin. Suutsin neile, vaid viisakalt
naeratada ja hommikust öelda.
Lõpuks, kui ma jõudsin
inimeseni, kes oli karjunud ümbritses teda juba kümme inimest. Kaasa arvatud,
Luce, Eliz, ja Thomas. Nad olid kogunenud ukseavasse ning vaatasid mind
kaasatundva pilguga ning raputasid pead.
„Sage ma arvan, et on parem, kui
sa sinna tuppa ei vaata,“ sõnas Eliz aeglaselt ning vaatas mulle anuva pilguga
silma. „Palun, Sage. Usu mind sa ei soovi näha, mis seal toas on.“ Ta pühkis
silmanurgast ära pisarad, mis hakkasid mööda põske allaveerema.
Kallutasin pead ja kortsutasin kulmu.
Silmitsesin plati ust ning taipasin. Bradyt polnud meie juures ja palat kuulus
Bradyle. Kurat.
Trügisin inimestest mööda ning
tormasin palatisse. Ma ei suutnud uskuda kõike seda, mida ma nägin. Mu jalad
läksid nõrgaks ja ma vajusin lihtsalt keset tuba istuma. Ma olin hirmunud,
tardunud ja kõike seda, mida võib öelda šokis inimese kohta.
Veri. See oli kõikjal, katte
seinu ja põrandat. Veri ja valged seinad moodustasid pildi, mille kohta oli
raske öelda midagi, mis seda kirjeldaks. Põranda keskel, voodi juures, lamas
vereloigus Brady surmkahvatu keha.
Roomasin Brady keha juurde ja
haarasin ta õlgadest kinni. „Brady! Brady, ära üles, palun,“ sosistasin ning
raputasin meeleheitlikult Bradyt õlgadest. Ei ta ei saanud olla surnud! Ta pidi
olema elus. Alles eile olin ma ju temaga kaarte mänginud. Praegune pidi olema
lihtsalt halb unenägu, mis läheb varsti mööda. Ma ärkan üles.
Tundsin, kuidas keegi haarab mu
õlgadest ning mind taas jalgadele tõstab. Klammerdusin inimese külge, kes oli
mind püsti aidanud. Hingasin katkendlikult ning luristasin nina. Ma ei suutnud
ohjeldada oma pisaraid, mis voolasid mööda mu põski. Pühkisin pisarad ja nina
enda pluusivarrukasse.
„Sage, lähme siit toast minema.
Luce teeb sulle teed ja äkki sa saad mõned rahustid, mis aitavad sul rahuneda,“
sõnas tuttav hääl ning hoidis mind oma embuses. Hääle omanik silitas
rahustavalt mu juukseid ja ümises rahustavaid viise.
Luksatasin ning vaatasin hääle
omaniku. See oli Bill. Olin tänulik, et see oli Bill mitte keegi teine.
Sulgesin silmad ning noogutasin Billile. Ma tahtsin siit toast kaduda. Mu
emotsioonid olid mu mõistust vabastamas ning lasid laibahaisul mu ninna
tungida. Krimpsutasin nina ja hoidsin hinge kinni.
Bill hoidis mind püsti ning
juhatas mu aeglaselt ruumist välja. Ta rääkis mulle midagi, kuid ma ei tahtnud
teda kuulata. Siiski tema jutt rahustas mind. Pilt Bradyst hakkas vaikselt
tuhmuma mu silme ees ning jättis mu pähe halli mõistuse, mis polnud suuteline
mõtlema.
Ma tundsin end inimvarena, kes
suudab püsti seista, näha, mis ümberringi toimub ja ennast liigutada, kuid kes
ei suuda mõelda, kuna kardab näha jälle neid kohutavaid pilte oma silme ees.
Öeldakse, et hirm on inimlik, kuid tundub, et hirmu nägemiseks peab olema
superinimene. Mina ei ole inimene, kes tahab omaks võtta oma hirme. Olen
lihtsalt mina, kes on argpüks ega taha tunnistada kellegi surma.
Toetasin end Billile ning avasin
lõpuks silmad. Pilt mu silme ees oli udune, kuid ma suutsin eraldada koridore,
mida mööda me liigume. Bill üritas mind viia puhketuppa. Ma olen siiralt
üllatunud, et ta ei üritanud mind toimetada mu enda palatisse.
„Istu,“ sosistas Bill vaikselt
ning aitas mind puhketoa diivanile istuma. „Luce, mine tee talle teed ja küsi
sanitarilt rahusteid. Too tekk ka, kui võimalik.“ Bill vaatas mind hindava
pilguga ning surus huuled kokku.
„Sage, kuidas sa ennast tunned?“
küsis Eliz ja istus mu kõrvale. „Ma tean, et pole õige aeg seda öelda, kuid ma
ju hoiatasin sind, et sa sinna tuppa ei läheks.“ Ta võttis mu käe enda
peopesade vahele ning vaatas mind mureliku pilguga.
„Uimasena, olematuna, kurat ma
ei tea,“ pomisesin ning tõmbasin jalad vastu kõhtu. Peitsin pea põlvede vahele.
Ma ei teadnud enam, mida edasi teha. Ma oleksin võinud nutta ja korrutada, et
Brady on elus või vaadata Elizele ning Billile otsa ja öelda, et minuga saab
kõik korda. Esimesel polnud mõtet ja teine oleks olnud vale. Ma polnud enam
ammu terve. Mõra minus oli olnud pisike, kuid Brady surm lihtsalt süvendas seda
ja pani mind mõistma, et ma ei saa enam kunagi päris terveks.
„See on normaalne, et sa ei
tea,“ sõnas Eliz ning naeratas mulle julgustavalt. „Peale kellegi lähedase
surma ongi raske mõista, mida sa tunned või tahad.“ Eliz üritas kogu selle
naeratusevärgiga end näidata tugevana ning peita oma valu. See oli nii tuntav.
Ta võis ju näidata end vastupidavana, kuid temast kiirgus kurbust ja leina.
„Kõik võiks kaduda. Brady ei saa
olla surnud! Ta peab olema elus! Alles eile me istusime siin. Sina ja Brady
lahkusite siit koos eile,“ laususin nuttu kinni hoides ning silmitsesin Elizt.
„Ma tunnen ennast nii tühjana.“
„Uskuda võib,“ teatas meie
juurde saabuv Luce ning vaatas mind uuriva pilguga. „Sa oled ka parem välja
näinud, Sage.“ Ta ulatas mulle tassi ja vangutas pead. Luce võttis laua juurest
tooli ning istus sellele.
Turtsatasin ning vaatasin Luce.
„Tänan, Luce,“ sõnasin vaikselt. Hoidsin teetassi enda käes ning hoidsin pilgu
tassil. Ma ei oska öelda, mida ma nägin aurava tee vahtimises, kuid see
rahustas mind. Jõin väikeste lonksude kaupa teed, iga uue sõõmuga tundsin,
kuidas ma suudan end taas paremini valitseda.
„See mõjub vist,“ sõnas Bill
ning kallutas pead. „Luce, miks sa talle tekki ega rahusteid ei toonud?“ Billi
ilme oli tõsine ja kuidagi sünge. Tema kuldsetes silmades oli midagi tumedat,
mis oli nii nähtav, kuid raskelt kirjeldatav.
Luce kissitas silmi ning pani
enda käed risti rinnale. „Kas sa oled loll, Bill? Tore, kuna siis peaksid sa
välja mõtlema, miks ma talle tekki ega rahusteid ei toonud. Jah, tubli poiss,
kuna tee on juba ise üks paras rahusti ning tavalised rahustid Sagele ei mõju.
Ja teed on väga lihtne asendada tekiga. Mõlemad annavad sooja.“ Rääkides Billiga
oli Luce ninakas ja ülbe, kuid ometi ta muigas kergelt.
Bill turtsatas ning pööritas
silmi. „Pean meeles, Luce. On sul juba parem, Sage?“ uuris Bill minu käest
murelikul toonil.
„Mitu korda te veel plaanite
minult seda üht ja sama küsimust küsida, kui te juba ise teate vastust?“
küsisin pahuralt vastu ja lonksasin teed. „Brady on surnud ja miski ei lähe
praegu paremuse suunas! Iga päevaga muutun ma aina rohkem hulluks, teie kõik ei
saa oma vahel hästi läbi ja Brady ei tule enam kunagi tagasi!“ Ma kõlasin
täieliku teismelisena kõiki oma mõtteid ja tundeid välja öeldes.
„Bill, nagu Luce ütles võid sa
olla vahel täielik aju kääbik,“ lausus Thomas ning vaatas Billi. „On ju teada,
et peale sõbra surma ei olda enam endised.“ Thomas pani käed kokku ning vaatas
mõtliku pilguga maha.
„Igatahes ma ei tea, kas te
panite tähele või ei, siis oli Brady palati seinale kirjutatud midagi,“ ütles
Luce ning ohkas raskelt.
„Luce, ma suutsin jõllitada,
vaid Brady verist ja kahvatut keha. Sa tõesti arvad, et mul oli aega seinu
vahtida?“ uurisin pahuralt ning jõin teed edasi. Hommikul ärgates ei oleks ma
osanud isegi aimata, et terve mu ülejäänud päev võib nii persse minna.
„See oli kirjutatud teeba tähestikus,
aga ma ei oska seda ümber tõlkida,“ lausus Eliz ning kortsutas kulmu. „Äkki
mõni patsientidest käis unes, tappis Brady ja kirjutas seinale.“ Ta kehitas
nõutult õlgu ning silmitses Luce.
„Teeba tähestiku ei oska paljud.
Eriti veel hullud, kes on otsustanud ajaviiteks unes jalutada. Isegi, kui keegi
suudaks selle korrektselt ümber tõlkida ladina tähestiku, seisaks ta veel ühe
probleemi ees,“ sõnas Luce ning võttis enda taskust kortsus paberi ja harutas
selle lahti. „Nimelt on see veel omakorda ladina keeles. Kahe kordne lukk. Inimene,
kes selle kirjutas peaks kümme minutit seda teksti tõlkima, kuna see on nii
raskelt ja kavalalt tehtud.“ Luce näitas algul algset teksti, siis ladina
keelset ning lõpuks ümber tõlgitud kirja.
Kallutasin
pead ja kergitasin kulme. „Chaos on tagasi, libud. Libud?“ küsisin Elizt,
Thomast, Billi ja Luce vaadates ning hoidsin naeru tagasi. „Kes on Chaos?“ Ma
tean, et praegu ei olnud õige aeg itsitamiseks, kuid sõna libud ajas mind
tahestahtmata naerma.
Thomas vaatas mind üllatunud
pilguga ning küsis: „Sa tõesti ei tea, kes on Chaos? Ise sa oled üles kasvanud
sellises kohas, kus usk on üpriski tähtsal kohal.“
„Thomas, ma ei vaja praegu
loengut, et miks ma ei tea religioonist midagi, eks. Liskas see ei tähenda, et
kui ma kasvan üles tihedalt usuga seotud kohas, siis ma ka tean sellest midagi,“
tähendasin teravalt ja jõin tassi tühjaks.
Bill surus huuled kokku ning
raputas pead. „Chaos tähendab otsetõlkest kreeka keelest Kaost. Paljud arvavad,
et Chaos on tume, segane ja sünge, kuid tõenäoliselt nad eksivad. Chaos oli
kunagi ingel. Michaeli väikene õde, kes langes tänu armastusele, millele ta
truuks jäi. Algselt oli viis peainglit, kellest tänaseks tuntakse puhtana, vaid
kolme. Michael, Raphael, Gabriel, Lucifer ja Chaos…“
„Lucifer oli peaingel?“ pärisin
uskumatult ning turtsatasin. Jah, minu suhe usu ja Jumalaga on haletsusväärselt
olematu või siis parimal juhul nulli lähedane.
„Jah, oli ennem, kui ta hakkas
Jumalale vastu, kuna oli liiga uhke, et inimeste ees kummardada,“ lausus Eliz ükskõikselt
vahele ning vaatas tuimalt seina. Ta niheles rahutult ja hõõrus käsi üksteise
vastu.
„Ega ta nii halb ka ei ole,“
pomises Luce ning pööritas silmi.
Bill hõõrus otsaesist
kannatlikult ning vaatas manitseva pilguga Luce ja Elizt. „Ma räägiksin nüüd
edasi ilma, et te kolm vahele segaksite. Ma oleksin teile siis väga tänulik. Hea
küll, viis ustavat peainglit. Chaos armus Luciferi, mis oli inglitele täielikult
keelatud. Kõik emotsioonid olid põhimõtteliselt neile keelatud, aga eelkõige
armastus ja viha. Peale oma pattu aeti Luciferi Michaeli poolt taevast välja
ning Chaos pandi valiku ette, kas ta langeb koos armastatuga või kannatab oma
venna põlgust. Chaos langes.
Chaost võib kutsuda nelja
ratsaniku emaks ning põrgus kardeti teda isegi rohkem, kui Luciferi. Arvati, et
Chaoses on olemas veel alles midagi, mis eristab inglit deemonist. Chaosel oli
põrgus vaba voli kuni ajani, mil ta lukustati koos Luciferiga põrgu kõige
pimedamasse ja sügavamasse nurka. Räägitakse, et Chaost põrgust välja päästa,
peavad ingel ja deemon ühte heitma. Ingli ja deemoni vaheline armastus
sümboliseerib tõelist armastust ning valmidust murdma kõiki reegleid. Lõouks,
kui Chaos on põrgust vaba murrab ta üks haaval koos ratsanikega seitse pitserit,
mis hoiavad kinni Lucit ning laseb Luciferil maapeal veidikene polkat tantsida.“
„Kuidas Chaost saab tagasi
põrgusse toppida?“ pärisin uudishimulikult ja hammustasin huulde. Ma olin kindel, et peale Brady matuseid
veedan järgnevad päevad vaimuhaigla raamatukogus ning otsin raamatuid Chaose
kohta.
„Seda teavad ainult peainglid,“
mainis Thomas. „Sa võid mulle teatada, kui ühte kohtad ning saad temalt teada,
kuidas Chaost tagasi põrgusse saata. Praegu peab lihtsalt lootma, et kogu see
Chaose värk on legend ja kiri seinal uneskõndija sonimine.“
„Jah, ja kui sa oleksid ära
tõlkinud ise selle kirja seinalt, siis arvaksid sa teisiti. Tavaline hull ei
tuleks isegi selle peale, et võiks kirja edastada nii, et vaid teatud inimesed
saaksid aru,“ porises Luce ning vaatas altkulmu Billi.
„Aga siiski, miks libud?“
uurisin uudishimulikult ning muigasin pea märkamatult.
„Kuidas ikka öelda oma
vaenlastele, et sa oled valmis nende elu põrguks tegema?“ päris luce minu käest
vastu ning lasi näole ilmuda väiksel irvel. „Lisaks on ka Chaosel imelik ja aru saamatu
huumorisoon.“
No comments:
Post a Comment