„On aeg ärgata, Sage,“ kostis Azazeli irvitav hääl
minu kõrvu. Avasin ehmatusega silmad ja nägin esimese asjana Azazeli õelaid
silmi. Üritasin eemale rabeleda, kuid oli taas laua külge kinnitatud. Õnn ei
soosi mind kohe üldse.
„Nii,
millest me täna alustame? Piinamisest või ülestunnistamisest? Loodan, et
hääleke su peas on hakanud lobisema,“ lausus Azazel vastiku optimistiga ja
keerutas nuga enda käes. „Ma eeldan, et sa oled hakanud ka nõrgaks, närviliseks
ja pahaseks minema.“
Tal
oli õigus. Enne magama jäämist olid mind vaevanud võikad mälestused, suutsin
end vaevu veel kontrollida. Hääl mu peas oli olnud vait hetkest, mil nähvasin
temale. Olin selle üle küll õnnelik, kuid väheke head nõu kuluks praegu ära.
Ma
ei tahtnud jälle valu tunda. „Sa tõesti arvad ikka veel, et ma ütleksin sulle
midagi? Arva uuesti, põrgu poiss! Sa võid mind piinata nii kaua, kui tahad, aga
ma ei saa sulle öelda midagi, kuna ma ei tea sittagi, eks. Lisaks kui sa loodad
midagi kuulda häälelt minu peast, siis sa ei kuule temalt midagi,“ laususin
vihaselt ja kissitasin silmi. Ma ei tea, kas see tuli kasuks, et mängisin
tugevat tüdrukut või ei.
„Kahju,
mulle oleks meeldinud alustada ülestunnistamisest,“ sõnas Azazel ja lõikas
noaga üle mu kõhu. „Sage, ma soovin kõigest teada, kes Bill tegelikult on. Muud
ei midagi. Väike ülestunnistus ei võta sinult tükki küljest.“ Ta kõndis laua
juurde ja võttis ühe pudeli. Azazel piidles mind ja pudelit korda mööda. Ta
kehitas õlgu ja tuli minu juurde tagasi. Avas nõtkelt pudeli ja valas pudeli
sisu mu kõhuhaavale.
Karjatasin
valust ja tundsin pisaraid enda silmanurgas. Valus oli. Tajusin, kuidas mu nahk
ja sisemus nagu põleksid. Tänu kipitavale haavale, kaalusin ma mõelda Billi
kohta mingisuguse vale välja ning üritada siit pääseda, kuid kui ma seda
teeksin oleksin topelt reetur. Nagu Chaose libud. Reedaksin sõbrad, et päästa
oma elu ning siis reeta Azazel. See ei ole eriti minu stiil.
„Lõpeta,“
sõnasin nõrgalt ja vaatasin Azazeli. „Ma ei tea, kes on Bill eks, aga ma võin
sulle pakkumise teha, kui sa oled nõus mind kuulama.“ See ei olnud enam mina.
Ma ei suutnud enam eristada endas headust ja kurjust. Heledad ja tumedat poolt.
„Peale
kerget piinamist oled sa juba nii koostöö valmis, Sage. Sa meeldid mulle,“
lausus Azazel ja võttis endale seina äärest tooli. Ta istus toolile ja pani
käes risti rinnale. Azazel silmitses mind uurivalt ning ütles seejärel: „Hea
küll, ma kuulan su pakkumise ära.“
„Kui
sa tahad teada saada, kes on Bill, siis olen mina su parim võimalus. Kui ma
naasen, siis ta üritan tõenäoliselt minu ees vabandada. Peale seda oleme me
jälle sõbrad ja ma kannaksin sulle ette kõik, mis ma kuulen tema ning Chaose kohta,“
kostsin kiirelt ja surusin alla valutuike kõhus. Minust oli saamas reetur, mida
ma ei tahtnud. Tead, Sage, sa oled
hullem, kui mina. Ma võin küll tappa inimesi ja muid tüüpe enda lohutamiseks,
kuid iial pole me reetnud oma sõpru ega armastatuid. Võib-olla ühe erandiga.
Aga sina oled nõus reetma oma sõbrad peale väikest ja haledat piinamist! Kas ma
ei oleks sina, siis ma tapaksin su selle eest, lausus hääl mu peas
teravalt. Tore, ta oli minuga rääkima hakanud, vaid selleks et mulle meelde
tuletada, mis tee otsustan valida.
„Sa
hakkad mulle juba meenutama tüdrukut, kes sa olid,“ lausus Azazel lõbusalt ja
muigas, „kahjuks ma kardan, et sa tahad kohe öelda „aga“.“
„Sa
tunned mind või?“ küsisin imestunult ja kortsutasin kulmu. „Vahet pole. Aga
seisneb selles, et peale seda, kui ma olen sulle öelnud Billi kohta kõik, mis
ma välja uurin, sa unustad minu ja aitad mind siit vaimuhaiglast välja.“
„Sa
teed odava hinna eest seda tööd,“ lausus Azazel ja kallutas pead. „Oled sa
kindel, et sa oma hinnale midagi juurde ei taha lisada, Sage, sest hilisemate
muudatustega ma ei arvesta.“ Ta oli rahul, sai oma tahtmise.
Mõtlesin
hetke. „Üks asi veel tegelikult, sa ütled mulle, kuidas sa mind tunned ja miks
ma näen neid nägemusi või mis iganes asjad need on,“ ütlesin Azazelile vaikselt
ja vaatasin talle otsa. „See on siis kõik.“
„See
on juba hea hind,“ vastas Azazel mulle ja muigas. „Okei, kui ma lasen sul naasta
Luce, Elize, Thomase ja billi juurde, siis käitud sa täiesti normaalselt.
Midagi ei ole juhtunud ning kui keegi neist küsib, kus sa olid, siis vastad, et
sa viibisid ajutiselt teistsugusel ravil, kuid see ei mõjunud sulle.“ Ta silmis
välgatas tume vari ja muie kadus ta näolt.
„Ongi
kõik? See peaks olema lihtne.“
Azazel
turtsatas. „Las ma räägin lõpuni, eks? Sa saad Billiga suureks sõbraks ja poed
igat pidi tema külje alla. Lisaks sa ütled Lucele, et ei soovi enam tema teed,“
lausus ta ning irvitas rahulolevalt. „Ei ole enam nii lihtne?“
„Kas
sa tead ka, milliseks ma muutun, kui ma ei saa seda teed?“ küsisin närviliselt.
„Ma muutun pahuraks, vihaseks ja raevukaks. Ütle mulle, kuidas ma peaksin
plahvatava tuumapommina üritama olla Billi parim sõber! Ma saadaks ta esimese
asja persse!“ Minus hakkas ärkama midagi, mille olemas olu olin ma suutnud
vaikselt unustada. See kisus mind lõhki, kasvatas raevu ja viha minus.
Mälestused ilusast ja rahulikust Sagest olid kustumas. Jäänud olid, vaid
tumedad ja sünged.
„Ja
ja, tean küll. Sa oled siis ülbe ega suuda taluda häält oma peas,“ lausus
Azazel ükskõikselt ja läks laua juurde, „aga sinu õnneks olen ma deemon, kes
mõtleb asju pikalt ette.“ Ta võttis laualt ühe pudeli ja tuli minu juurde tagasi. „Vedelik siin pudelis
on sama toimega, mis Luce tee, aga poole võimsam ja kestab kauem.“ Ta avas
rihmad ja andis lao istuda.
Ajasin
end nõrgalt istuma ja krimpsutasin nägu kõhust tuleva valu peale. „Anna see
siia,“ sõnasin vaikselt ja vaatasin punast vedeliku pudelis, „ennem, kui ma
muutun ülbemaks ja võtan laualt noa ning virutan selle parima meelega su
südamesse.“ Hingasin tasaselt ja jälgisin hoolega Azazeli, kes lõbustatult
muigas.
„Palun,
Sage, kui sa üritad mind naermisega ära tappa, siis see sul ka õnnestub. Kui ma
annan sulle selle pudeli, siis sa võiksid silmi pilgutamata mind ära tappa,“
ühmas Azazel ja pani pudeli põrandale. Ta võttis nurgast koti ja tõi sealt
välja sideme. Azazel andis mulle märku, et ma püsti tõuseksin.
„Mida
sa teed?“ küsisin igaks juhuks ja surusin käed rusikasse. Ma ei usaldanud teda,
kuid millegi pärast olin temast nüüd sõltuv.
„Mis
sa ise arvad? Seon su haavad kinni! Ma ei viitsi enda jamaks võtta seda, kui
keset päeva lähevad su haavad lahti taas ja järsku on su pluus verine,“ pomises
ta ja vaatas mind altkulmu. „Ausalt ma ei tee sulle praegu haiget.“
„See
sõna „praegu“ seal lauses on küll väga lahutav,“ sõnasin pahaselt ja võtsin seljast
ära verise ja räbalais pluusi. Tõusin püsti ning hoidsin lauast kinni, et mitte
tasakaalu kaotada.
Algul puhastas Azazel kiirelt ära
mu haavad ning seejärel sidus need nõtkelt kinni. Ta oli osav haavade
sidumises, kuid kui ta juhtus puudutama mu paljast ja katkist nahka tulid mul tahestahtmata
külmavärinad peale. Ma ei taha öelda, et ta puudutused mulle meeldisid, sest
siis oleksin ma kõlanud lihtsalt ehtsa hoorana.
„Sa
võid istuda,“ lubas ta ning tõi kotist nähtavale hullumaja tavalised riided.
Valged püksid ja pikkade käistega särgi. Ta andis mulle märku, et ma need selga
paneksin ja pööras ümber.
Ohkasin
raskelt ja koorisin vanad riided seljast. Libistasin pluusi selga ja püksid
jalga. Sokkide jalga saamine valmistas mulle raskusi, kuna kohe, kui
kummardasin tabas mind valu kõhtu ning jalga kõverdades andis valu endast märku
reies. Lõpuks, kui sain sokkide ja kingadega ühele poole, sõnasin, et olen
omadega valmis ja ta võib ümber pöörata.
Azazel
muigas mind vaadates ja lausus: „Sa näed palju parem välja. Ei ole enam nii
verine ega räpane. Ennem, kui sa minna võid, siis said sa aru meie lepingust?“
„Jah,“
vastasin rutakalt, „sain aru. Uurin, kes on Bill ja kannan sulle ette ka selle
info, mis ma kuulen Chaose kohta. Ma ei ole loll eks.“ Surusin huuled kokku ja
silmitsesin hetkeks pudelit, mis maas oli. Endalegi teadmata limpsasin keelt.
„Ja
nüüd see osa, mis juhtub, kui sa ei täida oma osa lepingust. Ma leian su ja
lõikan kõik sinu kümme ilusat sõrme maha ning topin need sulle hiljem kurku.
Tore nüüd on kõik selge,“ kostis Azazel ja naeratas leebelt. Ta kummardas ja
võttis maast pudeli ning ulatas selle mulle.
„Tänud,“
pomisesin kiirelt ja avasin pudeli. Algul jõin, vaid ühe lonksu ning nautisin
maitset. Alles nüüd sain ma aru, kuidas ma igatsesin selle maitset, mis iganes
see ka ei olnud. Maitse meenutas Luce teed, kuid pudelis oli see tugevam. Ma ei
olnud enam võimeline ennast ohjeldama ning kulistasin kogu pudeli sisu alla.
Jook leevendas põletust mu kurgus ja pani mind tundma nii hästi, nagu ma polnud
ammu ennast tundnud.
„Sage,
lõpeta, kui sa jood kogu selle joogi nüüd ära, siis ei jää sulle homseks
midagi,“ tähendas Azazel ettevaatlikult ja asetas oma käe mu õlale. Ta raputas
mind, kuid asjatult.
Eirasin
Azazelit ning kuulsin plastpudeli prõksumist. Olin taas elav. Lasin pudelil
maha kukkuda ja vaatasin pahaselt altkulmu Azazelit. Tema silmad olid sünged ja
raevukad. Tema sarkasmist ja vastikust optimistist polnud jälgegi.
„Sa
väike idioot,“ nähvas Azazel ja raputas mind õlgadest, „kus kurat su ajud on?
See oli sulle mõeldud ka järgnevateks päevadeks, aga sina suutsid kogus selle
joogi ära juua vähem, kui minutiga.“ Ta oli vajutanud sõrmed tugevasti mu
õlgadesse ega plaaninud mind lahti lasta.
„Lõpeta,“
sisistasin vihaselt ja nägin silmanurgast, kuidas noad laualt õhku tõusevad. „Ma
eeldan, et need noad teevad sulle sama palju haiget, kui minule.“ See ei olnud
kohe kindlasti enam mina. Õel mõrd, kes on valmis ähvardama noaga.
Azazel
piidles mind ning lasi vastumeelselt mu õlgadest lahti. „Ma ütlesin sulle, et
peale pudeli joomist võiksid sa mind tappa ilma erilise pingutusega,“ lausus ta
teravalt ja turtsatas. „Hea küll, ülehomme võid sa taas siit ruumist leida oma
kalli joogi ning nii nädala otsa. Terve nädal ma ei tüüta sind ega ürita su
sõrmi maha lõigata, kuid kui see aeg saab läbi ja sa ei tea Billi või Chaose
kohta midagi rohkemat, siis läheb juba asi inetuks.“
Noogutasin.
„Sa saad oma info nädala pärast,“ sõnasin rahulikult ja vaatasin Azazeli. „Ma
luban, aga selleks, et sulle mingit teavet leida, oleks vaja mul siit ruumist
välja pääseda.“ Panin enda juuksesalgu kõrva taha ja surusin huuled kokku.
„Uksest
välja ja trepist üles. Peale neid sattud sa koridori, kus me esimest korda
kohtusime,“ kostis Azazel ja pööras pilgu minult ära. „Loodan, et saad ilusti
välja. Pea meeles, et sinu pudelike ootab sind siin ülehomme ning nädala pärast
tahan ma infot saada.“
Kuulsin
metalli klirinat ja krimpsutasin nägu. „Nädala pärast näeme,“ ütlesin tõrksalt
ja vaatasin Azazelit viimast korda. Kõndisin ukseni ja avasin sulle. Lõpuks
sain ma väiksest toast välja ja jalutasin kohmakalt mööda treppi üles.
Koridori
jõudes hingasin kergendunult ja naeratasin vaikselt. Sain välja, kuid mu vabadus
on piiratud ja ajutine. Pean nuhkima enda sõbra tagant ning neid reetma. Mis
minust veel niimoodi saab? Raputasin pead. Ma ei tohi praegu mõelda sellistele
asjadele.
Kõndisin
tuimalt mööda halli koridori edasi ning eirasin vastikuid mälestusi. Ma ei kartnud
neid enam, vaid aktsepteerisin süngeid mälestusi. Ma ei tundnud enam seda Sage,
kes oli praegu koridoris peale väikest piinamist. Ta oli süngem ja isekam.
„Oota,
Sage,“ kuulsin Luce häält enda seljataga.
Seisatasin
ja pöörasin ümber. „Luce, tore sind jälle näha,“ laususin siiralt ja naeratasin
Lucele. „Juhtus midagi?“
Luce
peatus minu juures ja vaatas mind oma säravate vanade silmadega. „Ei, ma pole
sind lihtsalt paar päeva näinud ja mõtlesin, et äkki sa tahad tulla kaarte
mängima. Sina, mina, Eliz, Thomas ja Bill. Nagu ennem.“
„Jah,
ma tuleksin meeleldi,“ vastasin ning tundsin end jälle vana Sagena. Õnneliku ja
naiivsena, kuid ometi olin ma nüüdsest Reetur Sage.
No comments:
Post a Comment