Azazel.
Liigagi tuttav nimi. Tundsin, kuidas mu mälestused tahtsid mulle midagi
näidata, kuid ei suutnud. Ta ütles, et
meil kolmel hakkab olema väga lõbus, nurrus hääl mu sees vastikult ja
irvitas. Surusin käes rusikasse.
„Ole
vait,“ sisistasin vaikselt ja raputasin pead. Ma ei talunud, kui miski minus
räägib. See hääl oli justkui mina või siis ka mitte. Ta oli õelam ja süngem. Ma
olin hakanud teda alles täna kuulma, kuid ma ei mõista miks. Võib-olla oli see
nii nimetatud deemoni rünnaku tagajärg? Kes kurat seda teab? Lucele ma sellest
ei räägi. Ma julgeksin seda talle öelda, kuid ei taha.
„Kas
sa ütlesid midagi, Sage?“ päris Luce ning silmitses mind. Ta kergitas kulme ja
surus huuled kokku. Tema kehahoiak ütles mulle, et ta oli teinud midagi, mis
oli keelatud. Midagi, mida ei julgenud teha isegi Bill.
Raisk
Bill. Ma ei tahtnud talle mõelda, kuid ometi ei suutnud ma ennast ohjeldada. Mu
mõistus keris mulle taas mõnuga filmi meie viimasest kohtumisest. Hea piinamise meetod, eks. Üks mu parimaid.
Kerida üha uuesti mälestusi, mida sa vihkad ja jälestad. Muide, kui sa hakkad
mõtlema siis äkki, kas sa nüüd mitte ei ole üks neist, keda Chaos peab libudeks?
Deemon üritas su keha üle võtta ja sa näed tuleviku. Lisaks on sul mingid
imelikud hood. Jup, tibuke, sa oled nüüdsest libu ning Chaos pind sinu perses.
Surusin
hambad kokku ja hoidsin kätega peast kinni. „Ma ei öelnud midagi enda arust,“
valetasin kiirelt ja krimpsutasin nägu. Tundsin, kuidas külmajutid mu seljalt
üle jooksevad. Nihelesin ebamugavalt ja vaatasin Lucele oma kõige siirama näoga
otsa.
„Sul
on küsimusi,“ lausus Luce ükskõikselt. Ta korjas maast minu tassi üles ja
tõstis selle pingi kõrval olevale lauale. Ta kahestes oma keelatut tegu, või
siis kartis. Millegi pärast ma loodan viimase peale.
„Luce,
sa teed eksju nalja,“ pomisesin pahaselt ja pööritasin silmi. „Mul on tuhat
küsimust ja üks vastus.“ Näiteks sa
tahaksid küsida, miks oli Bill seal. „Keda peab Chaos libudeks?“ Billi küsimus oleks olnud palju
väärtuslikum. Hingasin sügavalt sisse ja hammustasin huulde.
„Oma
vaenlaseid,“ vastas Luce lühidalt. Ta turtsatas ja pööras pilgu lakke. Luce oli
muutnud. Palju. Ta paistis küll vana
naisena, kuid tundus nii noore ja energilisena. Võib-olla mu aju oli hakanud
niimoodi mõtlema, kuna Eliz ütles mulle seda?
„Seda
teadsin ma isegi, Luce,“ sõnasin pahuralt ja vaatasin Luce altkulm, „ma tahan
teada täpsemalt. Sa lobisesid mulle välja, et ma elasin üle deemonirünnaku ning
see deemon oli mingisugune Azazel. Ma arvan, et mul on suurem õigus teada,
millesse ma olen ennast seganud, kui see.“
„Sa
arvad endast juba liiga palju, Sage,“ lausus Luce teravalt ja laksutas keelt,
„sa oled küll oluline, kuid ära tähtsusta ennast üle. Libude all mõtleb Chaos
oma vaenlasi, vanu sõpru, kes hülgasid ta kõige tumedamal tunnil. Kui Chaos oli
veel taevas peaingel oli tal oma leegion. Tõsi, mitte nii suur, kui Michaelil,
Gabrielil või Luciferil, kuid ikkagi leegion. Seal oli umbes tuhat inglit.
Peale
Luciferi mässu, kus Lucifer ja Chaos langesid, käskis ka Chaos oma leegionil
perse maale vedada. Mõned täitsid seda, kuid lõpuks nad ikkagi hülgasid Chaose.
Reeturid tahtsid taevasse tagasi, kuid taevast saadeti nad pikale pagendusele.“
Luce sulges silmad ja hingas välja.
„Palju
reetureid oli?“ uurisin rutakalt. Chaos oli imelik. Ta langes armastuse pärast,
kuid ometigi ta üritas oma leegioni maale kaasa vedada. Arvestades seda, et kui
tema leegion oleks talle usinalt järgnenud, siis oleksid paljud inglid
lõpetanud põrgus.
„Neid
võiks nimetada topelt reeturiteks. Reetsid taeva ja Chaose,“ pomises Luce ja
avas unelevalt silmad. „Neid oli kolm, kuid kui soovid, siis leiad neist üles,
vaid kaks, sest keegi ei ela meist igavesti.“
Noogutasin.
„Sa tead, kus Eliz on?“ küsisin tuimalt ja vaatasin maha. Sa lased raisku väärtuslike sekundeid, mil saaksid esitada tarku
küsimusi. Ma ei vihasta, ma ei vihasta. Ei, ma tahaksin praegu kedagi lüüa
ja juustest kiskuda. See hääl peas ajab mind veel rohkem hulluks.
„Ta
on oma palatis,“ kostis Luce ning vaatas mulle otsa. „Ole ettevaatlik. Ta on
tasakaalust väljas ega suuda end taltsutada.“ Ta võttis teetassi ja raputas
pead. „Ma rääkisin sulle asju, mida sa ei tohiks teada, Sage. Ära räägi neid,
kellelegi edasi.“ Luce ohkas sügavalt, heitis mulle viimase pilgu ja lahkus.
Mingi
osa minust uskus deemoneid ja kõike seda muud paska, kuid teine pool teatas
mulle, et kogu see asi on jama. Ma ei teadnud kumba uskuda. Tõusin püsti ja
sirutasin ennast. Hetkeks ma unustasin kõik ja tundsin ennast täisväärtusliku
inimesena. Loomulikult ma seda polnud.
Turtsatasin
vaikselt. Ma ei teadnud enam, kes ma olen. Luce ei julgenud mulle enam midagi
rääkida, Bill oli lihtsalt ülbe, Thomas kadunud ning Brady surnud. Ideaalne
lihtsalt, mis ma sellises olukorras peaksin tegema?
Kui ma poleks sina, siis ma tapaksin, lausus
vaikne hääleke mu peas, ainult kahjuks ma
olen sina. Tead, Sage, mul on hale, et ma sina olen. Sa oled nõrk ning murdud
kohe, kui poiss sulle korvi annab. Sa ei esita vajalike küsimusi. Tead, sa oled
juba niigi hull ja väike mõrv sinu poolt ei muudaks sind arstide silmis eriti.
Hingasin sügavalt sisse ja
hakkasin Elize palati poole sammuma. Üks lamp. Teine lamp. Valgus. Kissitasin
silmi. Pöörasin pilgu taas maha. Ma võiksin ju minna raamatukogusse. Natukene
võib-olla isegi uurida selle deemoni kohta. Ei, ma pean ennem minema Elizt
vaatama, käituma korraliku ja hooliva sõbrana ning ignoreerida häält oma pead,
mis mulle ajudele käib. Seda kõige otsesemas mõttes.
Sage! Saaagggeee! Tead, sa peaksid mõtlema
selle pakkumise üle, mida Azazel sulle tegi. Noh ta pakkus seda küll kaudselt,
kuid siiski. Ta ütles sulle, et meil saab olema väga lõbus ning ta teeks su
tugevamaks.
„Mida
kuradit sa tahad?“ sisistasin ma vihaselt häälele oma pead, kes ei lõpetanud
minu tüütamist. Olin muutunud närviliseks ja kobasin, oma katkiste pükste,
taskust tableti järele, mille Peter oli mulle andnud. Harutasin kile tableti
ümbert ära ja neelasin selle alla. Pinge langes. Hääl kadus.
Naeratasin
õnnelikult. Harukordne rahulikus võttis minus maad ja tuletas meelde, et
võib-olla olen ma veel siiski täisväärtuslik inimene, kes saab kunagi siit
vaimuhaiglast välja. Kui ma saan siit välja, siis esimese asjana reisin ma
Itaaliasse. See on kindel.
Jõudsin
Elize palatini. Hingasin sügavalt sisse ja manasin näole sõbraliku ilme.
Katsusin linki, kuid uks jäi kinni. Piilusin korraks ukseaknast sisse ja nägin
magavat Elizt, kelle nägu oli nutmisest punane. Mul hakkas temast kahju. Tund
peale Brady surma oli ta olnud tugev ja enesekindel, kuid nädala pärast oli ta
murdunud ja katkine.
Ma
mõistan Elizt. Olla vapper ja tugev, kuid järsku kukkuda. See on valus ning
haavad paranevad kaua. Või siis kõige halvemal juhul need ei paranegi
täielikult. Vahe peal rebenevad lahti, lähevad mädanema ning kasvatavad kärna
peale.
„Kas
ma saan sind kuidagi moodi aidata, Sage, või oled sa lihtsalt eksinud?“ küsis
keegi mu seljatagant tõsise häälega.
Võpatasin.
Tajusin, kuidas mu süda löögi vahele jättis. Kogusin ennast paari aeglase
sekundiga ja pöörasin ennast vastu tahtmist ümber. See oli Peter. Üks nendest
inimestest, kellega ma tahan praegu kõige rohkem suhelda. Tore on. Ma võin
vanduda, et esimene asi, mida ma arsti vaadates tundsin oli piinlikus ja häbi.
„Vabandust.
Mul pole vaja mingit abi. Eksinud ma ka ei ole,“ sõnasin kiirelt ja vaatasin
hirmunud silmadega arsti. „Minuga on kõik korras. Ma peaksin minema hakkama.“ Tahtsin
kaduda. Maa-alla kui võimalik.
„Kas
sa ootaksid palun. Mul oleks vaja sinuga arutada paari asja,“ lausus Peter ja
vaatas mind tõsiselt. „Sage, sind tabad natukene aega tagasi raamatukogus
hullushoog. Kas sa oskad mulle öelda, millest see oli põhjustatud?“ Arsti
viipas mulle, et ma talle järgneksin ning hakkas kõndima.
Püsisin
Peteril pahaselt sabad. „Ma ei tea, millest see tekitatud oli,“ pomisesin
vaikselt, „see hood tuli ettehoiatamata. Ausalt, kui ma teaksin, mis selle
hullushoo põhjustas, siis ma ütleksin teile.“ See ei olnud üleni vale. Kõigest
viimast osa lausest ei tasuks uskuda.
Äkitselt
Peter peatus. Olime jõudnud koridori. Vaimuhaigla vanemasse ossa, kohta kus ma
jooksin end arstide arust põhimõtteliselt surnuks. Koridor, mis oli minus midagi
muutnud. Kõik oli hall, terve pika koridori peale põles, vaid üks tuli. Midagi
oli siin valesti ning seda võis lausa näha.
„Tuleb
sulle see koht meelde, Sage?“ küsis Peter rahulikult ja vaatas mulle silma. Ta
kergitas kulme, kuid säilitas tõsise ilme.
Ma
ei suutnud ennast enam kontrollida ning lasin ohjeldamatutel mälestustel silme
ette voolata. „Ei, palun mitte,“ sõnasin vaikselt ja silmitsesin kohkunult
arsti. Mu pulss kiirenes, süda tagus vastu rinnakorvi. Kõik lagunes.
Peteri
rohekad silmad ei olnud enam tõsised ning suu ei olnud enam krimpsus. Ta oli
kaotanud enda tõsise oleku.
„Lõpeta,“
sisistasin vihaselt ja hingasin ebaühtlaselt. Taganesin paar sammu Peterist
eemale. Ta võis paista küll rõõmus ja nii edasi, kuid temast õhkus süngust. Ma
kartsin teda praegu rohkem, kui midagi muud.
„Sa
ei pea mind kartma. Vabandust, kui sind hirmutasin, kuid see koridor käib sinu
teraapia juurde. Valulik eks? Kõik see vaimne asi teeb palju rohkem haiget, kui
füüsiline piinamine. Üsna napakas tegelikult,“ lausus arst ja kehitas õlgu.
„Ütle mulle, mis sulle meenub selle kohaga.“
„Ma
ei suuda seda,“ teatasin kindlalt, „vabandust. Ma olen selle jaoks liiga nõrk.“
Olin valmis ennast ümber pöörama, kuid tundsin enda randmel Peteri valusat
haaret. Ehmatus pani mind õhku ahmima. See valu, mis võis tulla randme
pigistamisest oli metsik.
„Sage,
sa lahkud minu juurest alles siis, kui ma luban seda sulle. Selge?“ päris
Peter, kuid ei lasknud mu randmest lahti, vaid hoopis tugevdas haaret. „Brady
surnukeha, külm õhk, tulede vilkumine, veri…“
„Lõpeta
palun!“ karjatasin vihaselt ja nägin, kuidas ainuke põlev pirn siin koridoris
lõhkes. „Lase minust lahti sa kuradima, idikas!“ Tundsin paari pisarat oma
silmanurgas, mis voolasid mööda mu põske alla.
Põrkasin
järsult vastu seina. Peter hoidis jõuliselt mu vasaku käe randmest kinni ja
surus mu vaevu paranenud haava. Parema käe küünart vajutas ta mu kõrile.
Ahmisin valust õhku, mida ma kätte ei saanud. Igahetkega muutusin ma aina
uimasemaks ja jõuetumaks.
„Kes
kurat sa oled?“ küsisin kähedal toonil sa sulgesin silmad. Surve mu kõrilt ja
randmelt kadus. Valu haitus, kuid kõik mu silme eest hakkas mustaks minema.
„Ma
olen Azazel,“ sõnas arst ning irvitas. „Mäletad mind? Me oleme ju ennem
kohtunud.“
No comments:
Post a Comment