15. peatükk
„Istu,“
lausus Eliz ja naeratas rõõmsameelselt. „Tubli töö, Luce.“ Eliz oli muutunud.
Paremuse poole. Brady surm oli teda rusunud ägedalt, kuid nüüd hakkas ta
vaikselt paranema. Liimib tükid kokku ja mängib sõpradega kaarte šokolaadi
peale. Ideaalne paranemine.
Istusin
toolile, Thomase ja Luce kõrvale. „Mis mäng ja, mille peale, Eliz?“ pärisin
Elizelt ja kallutasin pead. Elize ja Thomase vahel istus Bill. Tema kuldsed
silmad olid sünged ja tumedad. Need piidlesid ja uurisid mind altkulmu. Billi
tumedad juuksed olid sassis ning suu oli krimpsuks surutud. Ta mäletas meie
eelmist vestlust väga hästi, või siis hakkasin mina paranoiliseks muutuma, et
Bill sai kuidagi teada, mis juhtus.
„Tavalist,
nagu ikka. Sa ei oska ju midagi muud, Sage, kui sa pole mingisuguse
võluoskusega omandanud uusi mänguoskusi,“ sõnas Thomas Elize eest ja hakkas
kaarte segama. „Võitja saab kaks šokolaadi.“ Ta jagas osavalt igaühele kuus
kaarti ning pani trumbi ja kaardipaki laua keskele, šokolaadide juurde.
„Tõsi,“
sõnasin vaikselt ja võtsin aeglaselt kaardid laualt üles, „kahjuks pole ma
saanud võluväel mingeid erilisi andeid kaardimängus, aga viimati tegin sulle
ikkagi ära, Thomas.“ Muigasin uhkust tundes ja silmitsesin enda kaarte. Kaks
ristit, trumbid, ning üks oli imekombel trumpäss isiklikult ja ega ka teised
kaardid ei olnud just halvimate killast.
„Ma
jään see mäng välja,“ teatas Luce, kaarte silmitsedes ja pani need kaardipakki.
Ta krimpsutas nägu ja pani käed risti rinnale.
„Miks?“
päris Bill, kes oli kogu aja vaikides istunud.
„Sitad
kaardid,“ vastas Luce lühidalt ja tõusis kohmakalt püsti. „Ma lähen teen
piparmündi teed, sinu lemmikut, Sage. Soovid ka äkki?“ Ta teadis, et ma soovin
seda teed, kuid ometi küsis ta üle minult igal päeval, mis olid olnud kolmes
nädalas.
Neelatasin.
Näksisin närviliselt huult ja pigistasin kaarte enda käes. Üks lepingu punkte
oli olnud see, et ma loobun Luce teest. Raske ja pingeid tekitav, punkt minu
jaoks. Iga närv ja verelibleke minus käskis vastata jaatavalt, kuid mind
peatasid mälestused valust ja haavadest, mida Azazel võid mulle teha lihtsalt
vabaaja veetmiseks.
„Jah…
see tähendab ei. Vabandust,“ pomisesin ning hingasin sügavalt sisse, „ära mulle
teed vala.“ Tee maitse muutis mind kohmakaks. Hetkeks võisin vanduda, et
tundsin tee maitset enda huultel. Azazel oli nõudnud minult korraliku ja
tavalist käitumist, kuid ometi tahtsin ma praegu toast välja joosta. Haletseda
ennast.
Luce
kergitas üllatunult kulme ja noogutas juhmilt. „Hea küll, ma ei arvesta siis
sinuga,“ kostis ta kiirelt ja sammus puhketoa tagapool oleva veekeetja poole.
„Sa
armastad ju seda teed,“ ütles Eliz ja käis Billile ärtu kaheksa, „sa ei loobuks
lihtsalt sellest teest ja ma tunnen sind üpriski hästi, Sage.“ Eliz vaatas mind
siira pilguga ja naeratas kurvalt. Ta võttis pakist kaardi ning raputas pead.
„Ju
pole mul lihtsalt tee isu täna,“ valetasin ladusalt, kuid kartsin, et ka teised
kuulevad väikest kõhklevat nooti mu lauses, „ja igal asjal on esimene kord.“
Eirasin Billi ja Elize kummalisi ja uurivaid pilke, mis mind puurisid.
„Vist
küll,“ sõnas Thomas vaikselt ja andis Billile tuimalt märku, et ta lõpuks
käiks. „Bill, me ei tulnud siia magama, vaid mängima!“ Tema hääl oli
vaoshoitud, kuid ometi kärsitu.
Bill
pööritas silmi ning viskas hooletult Thomasele kaardi. „Tore, et sinuga kõik
korras on, Sage,“ lausus Bill ja naeratas mulle mõrult, „kus sa need paar päeva
olid, kui sind näha polnud.“ Ta oli terav, sarkasmiline, kuid samas ootamatult
siiras ja tõsiselt murelik. Kaks eri poolt mäslesid temas.
Krimpsutasin
suud. „Minu… peal katsetati mingisugust uut ravimeetodit, mis pidanuks aitama
mind. Mulle isegi anti lootust, et pääsen siit igaveseks, kuid uus ravivõte ei
mõiganud minu peal. Ilmselt samal põhjusel nagu ka tabletid,“ seletasin
rutakalt. Ma polnud seda vale ette mõelnud, kuid ometi see õnnestus. Olin
suutnud kinni pidada kahest lepingupunktist ja tundsine ennast juba palju
tugevamana ning kindlamana, kuid minus näris ikkagi teadmine, et olin oma
sõpradele just kahe kordselt valetanud.
„See
on arstidest nõme, et nad annavad palju lootust ja siis kukkuvad läbi sinu
ravimisel,“ tähendas Eliz ja naeratas mulle kurvalt, „aga vaata asja head
poolt. Me kõik jäime kokku.“
Tuled
hakkasid vilkuma toas. Mu esmane reaktsioon oli otsida Azazelit, kes kannab
Peteri keha, kuid ma ei leidnud teda. Külma ka ei olnud. Lihtsalt tuled
vilkusid. Ei midagi muud, kuid ometi jättis mu süda löögi vahele.
„See
oli imelik,“ lausus Thomas vaikselt ning
kehitas õlgu. „Jälle elektri jamad vist, kui see niimoodi jätkub, siis tahan ma
tõesti vahetada hullumaja.“ Ta viskas kaardid maha, võttis juurde ja käis.
Ohkasin.
„Ma loodan, et see möödub,“ pomisesin vaikselt ja tapsin kaardi. „Vabandust, ma
ei suuda täna.“ Raputasin pead ja panin enda kõik kaardid lauale. Ma ei suutnud
taluda seda, et pean oma sõpradele valetama. Parema oli lihtsalt minna. Lihtsam
tee.
Surusin
hambas kokku ja otsisin märkamatult edasi Azazelit. Tuled ei saa hakata
lihtsalt heastpeast vilkuma juba mitmendat korda see kuu. Okei, ei ole küll
mingisugune tehnoloogia tippaeg nagu oli olnud kahekümne esimene sajand. Suur
sõda hävitas paljugi, tappis kolm miljardit inimest ja sajad miljonid surid
hiljem kiirituse tagajärjel. Nii palju, kui mina olin kuulnud olid siiani mõned
kohas mürgised.
„Sage,
sa näed kahvatu ning üpriski sitt välja,“ sõnas Thomas ja vaatas mind
murelikult altkulmu, „ma arvan, et tass teed teeks su enesetunde palju
paremaks.“
„Ei,
ma ei vaja tassi teed. Ma olen korras,“ sõnasin närviliselt ja närisin huult. „Võib-olla
on mul lihtsalt uue ravimeetodi kõrvalmõjud.“ Ilus vale, kuidas ma tahaksin, et
sa oleksid tõsi. Nii kuratlikult filosoofilist lauset annab välja mõelda, kui
pulbitsed kõikidest tunnetest.
„Loodame,“
sõnas Eliz ja vaatas maha, „aga lootus on lollide lohutus. Mine puhka või maga,
Sage. See aitab.“
Noogutasin
ja tõusin kohmakalt püsti. Surusin käed tugevalt rusikasse ja heitsin viimase
pilgu Elizele, Thomasele ja Billile. Neid kõik ühendas üks asi praegu. Kahtlev
ja uuriv pilk. Nad teadsid, et minuga on midagi valesti, kuid ometi ei teinud
nad midagi. Lihtsalt jõllitasid. Ei nad olid lihtsalt jällegi ühed neist, kes
metsikult kartsid midagi.
Ohkasin
raskelt ja jalutasin ukse poole. Lucest möödudes tänasin teda kiirelt, et ta
kutsus mind mängima ja lahkusin puhketoast. Koridorid kuhu sisenesin olid
vaiksed. Isegi sellise koha kohta oli see imelik, et inimesi polnud siin näha.
Kogu see tühjus muutis mind väikest viisi närviliseks. Mu katkine mõistus
hakkas silme ette saatma võikaid mälestusi valust piinamise ajal.
Tardusin.
Suutsin vaevu püsti seista. Tundsin taas põletavat vedeliku enda kurgus ja
sümbolitega nuga enda kõhtu lõikumas. Veri, mis voolas välja mu randmetest ning
tilkus põrandale. Oli hirmutav mõelda, et need haavad olid kaetud, vaid
õhukeste riideribadega. Kõigest väike hoog võib mind vihale ajada ning käskida
võtta ära need sidemed ja panna kratsima meeleheitlikult neid haavu.
„Sage,
vaata siia,“ kuulsin, kellegi ähmast häält enda seljataga.
Pöörasin
end värisedes ümber ja nägin enda ees seismas Billi, kes hoidis kinni mu
õlgadest ja raputas mind õrnalt. Ta meenutas mulle taas seda meest, kes oli ta
olnud ennem meie väikest arusaamatust. Aga miks ta pidi mulle järgnema? Äkki
oli mu paranoia õigustatud ja ta teadis, mida ma olin teinud? Kurat, mu aju
valmistab mind alati ette kõige halvemaks.
„Mis
juhtus?“ küsis Bill ja vaatas mulle oma kuldsete silmadega otsa. Ta ei lasknud
mu õlgadest lahti ning tõenäoliselt ei plaaninud ta seda ka teha. Praegu oli
tema eesmärk hoida mind püsti ja vähemalt poole mõistuse juures.
„Mitte
midagi,“ pomisesin vaikselt ja nihelesin ebamugavalt, üritades raputades maha
endalt Billi käsi,“ ausalt minuga on kõik korras. Pole midagi, mille pärast sa
peaksid muretsema. Pööra ots ümber ja mine mängi kaarte.“
„Sa
oled kaame, värised, su käed on jää külmad ja sa vaatad mind nii nagu oleksid
näinud tonti,“ lausus Bill tõsiselt ja kortsutas kulmu. Ta aitas mul kõndida
pingini ja andis märku, et ma võiksin istuda.
Raputasin
väsinult pead, kuid ometi leidsin ma ennast istumast. Ma arvan, et Bille ei
eksinudki väga öeldes, et nägin välja sama hirmunud, kui inimene, kes on
silmanud kummitust, kes üritab teda tappa. Esmapilgul võib tunduda, et ma
räägin enda mälestustest, kuidas Azazel mind mõttetute küsimustega oli tüüdanud,
kuid ma ei pidanud teda silmad. Tondi all ma mõtlesin Billi. Ta oli alguse
saanud mu hullushoogudest ning oma mõistust ei suutnud ma enam usaldada.
„Ja
kas sa hoolid sellest?“ nähvasin pahaselt ja astusin sammu tagasi. „Sinu õiged
teod võivad olla valed neile, keda sa üritad kaitsta! Sa üritad oma valedega
ohutust tagada, aga tõde on see, et sellise tehnikaga ei päästa sa kedagi, kuid
ometi oled sa liiga sügavale oma illusiooni sisse roninud ning pimedaks jäänud.“
Turtsatasin naerda ja lasin irvel enda näole ilmuda. „Väike vaene sina.“ See ei
olnud enam mina, vaid tume ja reeturlik Sage, kes oli isekas ja valmis tegema
kõike, et end päästa.
Bill
oli ilmselgelt jahmunud mu käitumisest ja kallutas pead. „Mis kurat veel sinuga
juhtus?“ küsis ta teravalt ja haaras kinni mu vasaku käe randmest, mille veenid
oli läbilõigatud ja õrnad. Billi ilme süngenes ja ta vaatas mulle puuriva
pilguga otsa.
Üritasin
end kontrollida, et mitte ahmida valust õhku. „Tõde, idikas,“ sõnasin vihaselt
ja sulgesin silmad, kuid avasin need koheselt, „mis muide juhtus tänu sinu
lollile meetodile! Ma ütlesin, et sinu valed ei kaitse kedagi!“ Persse. Nägin,
kuidas valgest sidemest hakkas paistma punast vedeliku ja neelatasin. Tore mu
veenid olid jälle lõhki.
„Sage,
kurat küll, räägi mulle, mis juhtus!“ käskis Bill vihaselt ja pigistas veel
rohke mu kätt. Tema silmis kees raev ja viha. Ma tundsin ja nägin seda. Tema
kuldset silmad ei sarnanenud enam puhta kullaga, vaid pigem tume kollasega, mis
on mustaga ära solgitud.
„Lõpeta!
Sa teed mulle haiget,“ sisistasin rahutult ja surusin huuled valust kokku. „Sa
tõesti arvad, et ma räägin sulle midagi, kui sa pigistad mu veenid katki ja
karjud mu peale? Mõtle uuesti.“ Raputasin uskumatult pead ja vaatasin Billi. Raev
minus oli peaaegu imetlusväärne sünge minu arust, kuid ometi kogu see pimedus
oli vale. Lambipirnide klaasi klirin andis mulle mõista, et olin käinud üle
võlli ja peaksin vaiksemalt võtma.
„Vabandust,“
lausus ta vaikselt ja lasi õrnalt mu randmest lahti. „Palun vabandust, Sage.“
Ta silmitses mind ja sulges silmad. Ta raputas pead ning avas taas silmad.
Tõusin
püsti ja puudutasin hellalt oma vasakut rannet. Tõusin püsti ja turtsatasin
Billi vaadates.
„Mine
põrgusse,“ teatasin Billile ja lahkusin.
Päev
pärast Billiga vestlemist neelasin ma iga viie minuti tagant valuvaigisteid.
Arstid olid saanud mu randmehaavast teada ja õmmelnud selle kinni, kuid kui nad
küsisid, kuidas ma selle haava endale sain, vastasin lihtsalt, et ei mäleta. Arstid
arvasid, aga teisiti ning minu haigusloo põhjal pole midagi ka imestada.
Kõik,
mis puutub valuvaigistitesse, siis need ei mõjunud mulle, nagu oli kõikide
ravimitega. Paar tundi peale esimest tabletti olin ma jõudnud järeldusele, et
olin jäänud nendest kergelt sõltuvusse, kuna ükski normaalne hull ei neelaks
kümnes minutis alla kaks tabletti.
Viha,
raev, paranoia ja närvilisus kasvasid minus. Vältisin teisi inimesi ning paar
korda olin kuulnud isegi üksikuid sõnu häälelt oma peas, mis väljendasin
pettumust. Ma ootasin juba järgmist päeva, kuna tundsin end narkomaania, kes
vajab uut toosi, et mitte keerata oma maailma peapeale.
Ma
ei mõistnud enam ennast. Kelleks ma olin saanud? Tumedaks libuks, kes müüb oma
sõpru ja lõhub mõttejõul asju. Ideaalne, sellist elu ma tahtsingi. Kuigi ausalt
öeldes oleksid olnud roheline muru koos ponide ja lilledega meelepärasem.
Turtsatasin
pahaselt ja kookisin valuvaigistitepurgilt kaane pealt. Võtsin ühe tableti ja
neelasin selle mõtlemata alla. Need tabletid olid mõeldud raviks ja valu
kaotamiseks, kuid minul aitasid need pigem parandada katkist mõistust ja mõelda
natukene.
Praegu
seisis mu mõttes see, et kuidas ma peaksin üle elama järgmise kohtumise Billi
ja Azazeliga. Bill eirab ja saadaks mind esimese asjana kohe sinna, kuhu mina
palusin tal minna, kuid Azazeliga on asi raskem. Tema ootab, et ma olen teinud
mingisuguseid edusamme Billi puhul ja saan talle midagi rääkida millestki, kuid
ma valmistan talle pettumust sellega, et teatan, et läksin Billiga tülli.
Ma
toon endale kuidagimoodi ligi äärmiselt sitta õnne. Äkki olen ma pasamagnet?
Kas sellised inimesed või asjad on üldse olemas?
Kuradi
tabletid. Ma luban, et see mille ma just sisse võtsin jääb viimaseks, sest
arutelu iseendaga selle üle, kas ma olen pasamagnet või ei, on selgelt
ebanormaalne ja tablettide neelamine ei olnud ka eriti tervislik. Meditsiini
põhitõdede kohaselt peaksin olema praegu laksu all, mis selgitaks mulle ka mu
iseendaga vestlusi.
Laksu
all on isegi tore olla. Unustad vaenlased, mured, arutad asjade üle nii, et
need ei tee haiget ja saad mängida hullu. Kahjuks ei ole selline toime
pikaajaline. Isegi Luce imetee ei kesta igavesti.
No comments:
Post a Comment