Irooniaks või saatuse sitaks huumorimeeleks võib kutsuda seda, kui sa kuulad midagi ja avastad, et su valik laulude seas on Stairway to heave and Highway to hell. Muide, Stairway to heaven oli üleval pool.

Sage 15. osa

15. peatükk

                „Istu,“ lausus Eliz ja naeratas rõõmsameelselt. „Tubli töö, Luce.“ Eliz oli muutunud. Paremuse poole. Brady surm oli teda rusunud ägedalt, kuid nüüd hakkas ta vaikselt paranema. Liimib tükid kokku ja mängib sõpradega kaarte šokolaadi peale. Ideaalne paranemine.

                Istusin toolile, Thomase ja Luce kõrvale. „Mis mäng ja, mille peale, Eliz?“ pärisin Elizelt ja kallutasin pead. Elize ja Thomase vahel istus Bill. Tema kuldsed silmad olid sünged ja tumedad. Need piidlesid ja uurisid mind altkulmu. Billi tumedad juuksed olid sassis ning suu oli krimpsuks surutud. Ta mäletas meie eelmist vestlust väga hästi, või siis hakkasin mina paranoiliseks muutuma, et Bill sai kuidagi teada, mis juhtus.

                „Tavalist, nagu ikka. Sa ei oska ju midagi muud, Sage, kui sa pole mingisuguse võluoskusega omandanud uusi mänguoskusi,“ sõnas Thomas Elize eest ja hakkas kaarte segama. „Võitja saab kaks šokolaadi.“ Ta jagas osavalt igaühele kuus kaarti ning pani trumbi ja kaardipaki laua keskele, šokolaadide juurde.

                „Tõsi,“ sõnasin vaikselt ja võtsin aeglaselt kaardid laualt üles, „kahjuks pole ma saanud võluväel mingeid erilisi andeid kaardimängus, aga viimati tegin sulle ikkagi ära, Thomas.“ Muigasin uhkust tundes ja silmitsesin enda kaarte. Kaks ristit, trumbid, ning üks oli imekombel trumpäss isiklikult ja ega ka teised kaardid ei olnud just halvimate killast.

                „Ma jään see mäng välja,“ teatas Luce, kaarte silmitsedes ja pani need kaardipakki. Ta krimpsutas nägu ja pani käed risti rinnale.

                „Miks?“ päris Bill, kes oli kogu aja vaikides istunud.

                „Sitad kaardid,“ vastas Luce lühidalt ja tõusis kohmakalt püsti. „Ma lähen teen piparmündi teed, sinu lemmikut, Sage. Soovid ka äkki?“ Ta teadis, et ma soovin seda teed, kuid ometi küsis ta üle minult igal päeval, mis olid olnud kolmes nädalas.

                Neelatasin. Näksisin närviliselt huult ja pigistasin kaarte enda käes. Üks lepingu punkte oli olnud see, et ma loobun Luce teest. Raske ja pingeid tekitav, punkt minu jaoks. Iga närv ja verelibleke minus käskis vastata jaatavalt, kuid mind peatasid mälestused valust ja haavadest, mida Azazel võid mulle teha lihtsalt vabaaja veetmiseks.

                „Jah… see tähendab ei. Vabandust,“ pomisesin ning hingasin sügavalt sisse, „ära mulle teed vala.“ Tee maitse muutis mind kohmakaks. Hetkeks võisin vanduda, et tundsin tee maitset enda huultel. Azazel oli nõudnud minult korraliku ja tavalist käitumist, kuid ometi tahtsin ma praegu toast välja joosta. Haletseda ennast.

                Luce kergitas üllatunult kulme ja noogutas juhmilt. „Hea küll, ma ei arvesta siis sinuga,“ kostis ta kiirelt ja sammus puhketoa tagapool oleva veekeetja poole.

                „Sa armastad ju seda teed,“ ütles Eliz ja käis Billile ärtu kaheksa, „sa ei loobuks lihtsalt sellest teest ja ma tunnen sind üpriski hästi, Sage.“ Eliz vaatas mind siira pilguga ja naeratas kurvalt. Ta võttis pakist kaardi ning raputas pead.

                „Ju pole mul lihtsalt tee isu täna,“ valetasin ladusalt, kuid kartsin, et ka teised kuulevad väikest kõhklevat nooti mu lauses, „ja igal asjal on esimene kord.“ Eirasin Billi ja Elize kummalisi ja uurivaid pilke, mis mind puurisid.

                „Vist küll,“ sõnas Thomas vaikselt ja andis Billile tuimalt märku, et ta lõpuks käiks. „Bill, me ei tulnud siia magama, vaid mängima!“ Tema hääl oli vaoshoitud, kuid ometi kärsitu.

                Bill pööritas silmi ning viskas hooletult Thomasele kaardi. „Tore, et sinuga kõik korras on, Sage,“ lausus Bill ja naeratas mulle mõrult, „kus sa need paar päeva olid, kui sind näha polnud.“ Ta oli terav, sarkasmiline, kuid samas ootamatult siiras ja tõsiselt murelik. Kaks eri poolt mäslesid temas.

                Krimpsutasin suud. „Minu… peal katsetati mingisugust uut ravimeetodit, mis pidanuks aitama mind. Mulle isegi anti lootust, et pääsen siit igaveseks, kuid uus ravivõte ei mõiganud minu peal. Ilmselt samal põhjusel nagu ka tabletid,“ seletasin rutakalt. Ma polnud seda vale ette mõelnud, kuid ometi see õnnestus. Olin suutnud kinni pidada kahest lepingupunktist ja tundsine ennast juba palju tugevamana ning kindlamana, kuid minus näris ikkagi teadmine, et olin oma sõpradele just kahe kordselt valetanud.

                „See on arstidest nõme, et nad annavad palju lootust ja siis kukkuvad läbi sinu ravimisel,“ tähendas Eliz ja naeratas mulle kurvalt, „aga vaata asja head poolt. Me kõik jäime kokku.“

                Tuled hakkasid vilkuma toas. Mu esmane reaktsioon oli otsida Azazelit, kes kannab Peteri keha, kuid ma ei leidnud teda. Külma ka ei olnud. Lihtsalt tuled vilkusid. Ei midagi muud, kuid ometi jättis mu süda löögi vahele.

                „See oli imelik,“ lausus  Thomas vaikselt ning kehitas õlgu. „Jälle elektri jamad vist, kui see niimoodi jätkub, siis tahan ma tõesti vahetada hullumaja.“ Ta viskas kaardid maha, võttis juurde ja käis.

                Ohkasin. „Ma loodan, et see möödub,“ pomisesin vaikselt ja tapsin kaardi. „Vabandust, ma ei suuda täna.“ Raputasin pead ja panin enda kõik kaardid lauale. Ma ei suutnud taluda seda, et pean oma sõpradele valetama. Parema oli lihtsalt minna. Lihtsam tee.

                Surusin hambas kokku ja otsisin märkamatult edasi Azazelit. Tuled ei saa hakata lihtsalt heastpeast vilkuma juba mitmendat korda see kuu. Okei, ei ole küll mingisugune tehnoloogia tippaeg nagu oli olnud kahekümne esimene sajand. Suur sõda hävitas paljugi, tappis kolm miljardit inimest ja sajad miljonid surid hiljem kiirituse tagajärjel. Nii palju, kui mina olin kuulnud olid siiani mõned kohas mürgised. 

                „Sage, sa näed kahvatu ning üpriski sitt välja,“ sõnas Thomas ja vaatas mind murelikult altkulmu, „ma arvan, et tass teed teeks su enesetunde palju paremaks.“

                „Ei, ma ei vaja tassi teed. Ma olen korras,“ sõnasin närviliselt ja närisin huult. „Võib-olla on mul lihtsalt uue ravimeetodi kõrvalmõjud.“ Ilus vale, kuidas ma tahaksin, et sa oleksid tõsi. Nii kuratlikult filosoofilist lauset annab välja mõelda, kui pulbitsed kõikidest tunnetest.

                „Loodame,“ sõnas Eliz ja vaatas maha, „aga lootus on lollide lohutus. Mine puhka või maga, Sage. See aitab.“

                Noogutasin ja tõusin kohmakalt püsti. Surusin käed tugevalt rusikasse ja heitsin viimase pilgu Elizele, Thomasele ja Billile. Neid kõik ühendas üks asi praegu. Kahtlev ja uuriv pilk. Nad teadsid, et minuga on midagi valesti, kuid ometi ei teinud nad midagi. Lihtsalt jõllitasid. Ei nad olid lihtsalt jällegi ühed neist, kes metsikult kartsid midagi.

                Ohkasin raskelt ja jalutasin ukse poole. Lucest möödudes tänasin teda kiirelt, et ta kutsus mind mängima ja lahkusin puhketoast. Koridorid kuhu sisenesin olid vaiksed. Isegi sellise koha kohta oli see imelik, et inimesi polnud siin näha. Kogu see tühjus muutis mind väikest viisi närviliseks. Mu katkine mõistus hakkas silme ette saatma võikaid mälestusi valust piinamise ajal.

                Tardusin. Suutsin vaevu püsti seista. Tundsin taas põletavat vedeliku enda kurgus ja sümbolitega nuga enda kõhtu lõikumas. Veri, mis voolas välja mu randmetest ning tilkus põrandale. Oli hirmutav mõelda, et need haavad olid kaetud, vaid õhukeste riideribadega. Kõigest väike hoog võib mind vihale ajada ning käskida võtta ära need sidemed ja panna kratsima meeleheitlikult neid haavu.

                „Sage, vaata siia,“ kuulsin, kellegi ähmast häält enda seljataga.

                Pöörasin end värisedes ümber ja nägin enda ees seismas Billi, kes hoidis kinni mu õlgadest ja raputas mind õrnalt. Ta meenutas mulle taas seda meest, kes oli ta olnud ennem meie väikest arusaamatust. Aga miks ta pidi mulle järgnema? Äkki oli mu paranoia õigustatud ja ta teadis, mida ma olin teinud? Kurat, mu aju valmistab mind alati ette kõige halvemaks.

                „Mis juhtus?“ küsis Bill ja vaatas mulle oma kuldsete silmadega otsa. Ta ei lasknud mu õlgadest lahti ning tõenäoliselt ei plaaninud ta seda ka teha. Praegu oli tema eesmärk hoida mind püsti ja vähemalt poole mõistuse juures.

                „Mitte midagi,“ pomisesin vaikselt ja nihelesin ebamugavalt, üritades raputades maha endalt Billi käsi,“ ausalt minuga on kõik korras. Pole midagi, mille pärast sa peaksid muretsema. Pööra ots ümber ja mine mängi kaarte.“

                „Sa oled kaame, värised, su käed on jää külmad ja sa vaatad mind nii nagu oleksid näinud tonti,“ lausus Bill tõsiselt ja kortsutas kulmu. Ta aitas mul kõndida pingini ja andis märku, et ma võiksin istuda.

                Raputasin väsinult pead, kuid ometi leidsin ma ennast istumast. Ma arvan, et Bille ei eksinudki väga öeldes, et nägin välja sama hirmunud, kui inimene, kes on silmanud kummitust, kes üritab teda tappa. Esmapilgul võib tunduda, et ma räägin enda mälestustest, kuidas Azazel mind mõttetute küsimustega oli tüüdanud, kuid ma ei pidanud teda silmad. Tondi all ma mõtlesin Billi. Ta oli alguse saanud mu hullushoogudest ning oma mõistust ei suutnud ma enam usaldada.

                „Ja kas sa hoolid sellest?“ nähvasin pahaselt ja astusin sammu tagasi. „Sinu õiged teod võivad olla valed neile, keda sa üritad kaitsta! Sa üritad oma valedega ohutust tagada, aga tõde on see, et sellise tehnikaga ei päästa sa kedagi, kuid ometi oled sa liiga sügavale oma illusiooni sisse roninud ning pimedaks jäänud.“ Turtsatasin naerda ja lasin irvel enda näole ilmuda. „Väike vaene sina.“ See ei olnud enam mina, vaid tume ja reeturlik Sage, kes oli isekas ja valmis tegema kõike, et end päästa.

                Bill oli ilmselgelt jahmunud mu käitumisest ja kallutas pead. „Mis kurat veel sinuga juhtus?“ küsis ta teravalt ja haaras kinni mu vasaku käe randmest, mille veenid oli läbilõigatud ja õrnad. Billi ilme süngenes ja ta vaatas mulle puuriva pilguga otsa.

                Üritasin end kontrollida, et mitte ahmida valust õhku. „Tõde, idikas,“ sõnasin vihaselt ja sulgesin silmad, kuid avasin need koheselt, „mis muide juhtus tänu sinu lollile meetodile! Ma ütlesin, et sinu valed ei kaitse kedagi!“ Persse. Nägin, kuidas valgest sidemest hakkas paistma punast vedeliku ja neelatasin. Tore mu veenid olid jälle lõhki.

                „Sage, kurat küll, räägi mulle, mis juhtus!“ käskis Bill vihaselt ja pigistas veel rohke mu kätt. Tema silmis kees raev ja viha. Ma tundsin ja nägin seda. Tema kuldset silmad ei sarnanenud enam puhta kullaga, vaid pigem tume kollasega, mis on mustaga ära solgitud.

                „Lõpeta! Sa teed mulle haiget,“ sisistasin rahutult ja surusin huuled valust kokku. „Sa tõesti arvad, et ma räägin sulle midagi, kui sa pigistad mu veenid katki ja karjud mu peale? Mõtle uuesti.“ Raputasin uskumatult pead ja vaatasin Billi. Raev minus oli peaaegu imetlusväärne sünge minu arust, kuid ometi kogu see pimedus oli vale. Lambipirnide klaasi klirin andis mulle mõista, et olin käinud üle võlli ja peaksin vaiksemalt võtma.

                „Vabandust,“ lausus ta vaikselt ja lasi õrnalt mu randmest lahti. „Palun vabandust, Sage.“ Ta silmitses mind ja sulges silmad. Ta raputas pead ning avas taas silmad.

                Tõusin püsti ja puudutasin hellalt oma vasakut rannet. Tõusin püsti ja turtsatasin Billi vaadates.

                „Mine põrgusse,“ teatasin Billile ja lahkusin.

                Päev pärast Billiga vestlemist neelasin ma iga viie minuti tagant valuvaigisteid. Arstid olid saanud mu randmehaavast teada ja õmmelnud selle kinni, kuid kui nad küsisid, kuidas ma selle haava endale sain, vastasin lihtsalt, et ei mäleta. Arstid arvasid, aga teisiti ning minu haigusloo põhjal pole midagi ka imestada.

                Kõik, mis puutub valuvaigistitesse, siis need ei mõjunud mulle, nagu oli kõikide ravimitega. Paar tundi peale esimest tabletti olin ma jõudnud järeldusele, et olin jäänud nendest kergelt sõltuvusse, kuna ükski normaalne hull ei neelaks kümnes minutis alla kaks tabletti.

                Viha, raev, paranoia ja närvilisus kasvasid minus. Vältisin teisi inimesi ning paar korda olin kuulnud isegi üksikuid sõnu häälelt oma peas, mis väljendasin pettumust. Ma ootasin juba järgmist päeva, kuna tundsin end narkomaania, kes vajab uut toosi, et mitte keerata oma maailma peapeale.

                Ma ei mõistnud enam ennast. Kelleks ma olin saanud? Tumedaks libuks, kes müüb oma sõpru ja lõhub mõttejõul asju. Ideaalne, sellist elu ma tahtsingi. Kuigi ausalt öeldes oleksid olnud roheline muru koos ponide ja lilledega meelepärasem.

                Turtsatasin pahaselt ja kookisin valuvaigistitepurgilt kaane pealt. Võtsin ühe tableti ja neelasin selle mõtlemata alla. Need tabletid olid mõeldud raviks ja valu kaotamiseks, kuid minul aitasid need pigem parandada katkist mõistust ja mõelda natukene.

                Praegu seisis mu mõttes see, et kuidas ma peaksin üle elama järgmise kohtumise Billi ja Azazeliga. Bill eirab ja saadaks mind esimese asjana kohe sinna, kuhu mina palusin tal minna, kuid Azazeliga on asi raskem. Tema ootab, et ma olen teinud mingisuguseid edusamme Billi puhul ja saan talle midagi rääkida millestki, kuid ma valmistan talle pettumust sellega, et teatan, et läksin Billiga tülli.

                Ma toon endale kuidagimoodi ligi äärmiselt sitta õnne. Äkki olen ma pasamagnet? Kas sellised inimesed või asjad on üldse olemas?

                Kuradi tabletid. Ma luban, et see mille ma just sisse võtsin jääb viimaseks, sest arutelu iseendaga selle üle, kas ma olen pasamagnet või ei, on selgelt ebanormaalne ja tablettide neelamine ei olnud ka eriti tervislik. Meditsiini põhitõdede kohaselt peaksin olema praegu laksu all, mis selgitaks mulle ka mu iseendaga vestlusi.

                Laksu all on isegi tore olla. Unustad vaenlased, mured, arutad asjade üle nii, et need ei tee haiget ja saad mängida hullu. Kahjuks ei ole selline toime pikaajaline. Isegi Luce imetee ei kesta igavesti.

Pics

Vaatasin enda vanu kommentaare ühel lehel ja sain aru palju ma muutunud olen. Vana mina oli ikka täielik Bitch.

Sage 13. osa

13. peatükk

                Pea valutas, ranne ja kael tuikasid. Avasin vaikselt silmad ega suutnud arvata, kus ma olen. Hallikad kivist seinad, mis lagunesid. Seina ääres, vanal puust laual, mille jalad logisesid, asetsesid küünlad, mis valgustasid ruumi. Laual oli veel midagi. Palju erinevates suurustes nugasid, mis ei olnud terasest, vaid pigem puhtast rauast. Peale nugade leidus laual veel kolme erisorti pudeleid. Mõned neist sisaldasid mingeid vedelike, kuid teised tahkeid aineid.

                Hingamine muutust raskeks ja vaevaliseks. Hakkasin rabelema, kuid mu käed, jalad, kael ja kõht olid rihmadega kinnitatud mingisuguse laua külge. Olin lootusetult kinni ega saanud põgeneda. Ma kardan. See hirm erines sellest, kui ma olin üritanud ära joosta deemoni eest. Pragune hirm oli ebareaalselt inimlik ja kurnav.

                Mu pilk püsis nugadel ja muudel asjadel, mis olid laual. Olin üpriski kindel selles, et need noad olid siin väikses ruumis minu pärast. Ning sama moodi ka muud asjad. Kuid mina? Mille pärast mina siin toas kinni olin? Minu viimased mälestused olid tugevast haardest randmel ja survest kõrile. Arst Peter, ei ta oli Azazel. Mu mälu trikitab minuga, aga vähemalt ei kuulnud ma häälekest enda peas enam.

                Uks mu selja taga avanes ning sulgus koheselt. Üritasin vaadata sisenejat, kuid tänu rihmadele oli see rohkem, kui võimatu. Sammud lähenesid ning peagi ilmus välja Peter või Azazel, üldnimetusega arst. Ta muigas rahulolevalt.

                „Lõpuks oled sa ärkvel,“ sõnas ta ning lasi vilet. „Ma olen oodanud seda pikalt ja kogu see aeg, mil sa olid audis, mõtlesin ma, et alustaksin ilma sinuta. Õnneks ma seda ei teinud, sest siis oleks mul vähem lõbu olnud.“ Arst kehitas õlgu ja läks laua juurde. Ta võttis laualt keskmise suurusega noa ja tõmbas õrnalt nimetissõrmega üle noaselja.

                „Mida kuradit ma siin teen? Sa tead, et mind hakatakse otsima. Ma pole sulle midagi teinud.“ Viha, raev ja küsimused erinevates lausetes, kuid moodustasid terviku. Millegi pärast mind isegi enam ei hirmutanud see, mille pärast ma siin olen, vaid pigem näris mu hinge küsimus, kus ma olen. Vaimuhaiglas olin ma vähese tõenäolisega, kuna olin seal kõik kohad läbi käinud.

                „Sage, sa ei tea isegi, mida sa oled mulle teinud ning ütled, et sa pole mulle sittagi korraldanud. Kas sul häbi ei ole?“ uuris arst ja turtsatas naerda hetkeks. „Sind ei hakata otsima. Ma hoolitsesin selle eest. Ja sinu siin oleku põhjus on lihtne. Ma vajan kõigest natukene informatsiooni sinult.“ Ta naeratas leebelt ja mängis noaga oma käes. „Viimast me võime teha ilma valuta kui ka valuga. Sinu valik. Või soovid sa kohe alustada piinamisega? Sa paistad just olevat sellise inimesena, kellele võiksid meeldida sellised asjad.“

                Surusin huuled pahaselt kokku. „Aitäh komplimendi eest,“ pomisesin rahutult ja kissitasin silmi. „Ja sina paistad täpselt sellise inimesena või deemonina, kes vajaks hädasti kohta hullarisse. Piinata inimest, kes ei tea midagi, on üpriski arutu.“

                „Tead, et valetamine on üks pattudest, Sage?“  uuris arst, silmi pööritades ja astus minule sammu lähemale. „Kuula seda häälekest peas. Tema teab päris palju.“ Ta näitas mulle lähedalt nuga, millega oli mänginud.

                „Ma ei kuule teda praegu eks! Ta on vait, sest ma võtsin mingit tableti enne ära vajumist ning see vaigistas hääle. Isegi, kui tema teab midagi siis ma ei tahaks, et ta sulle seda räägiks, kuna tagajärgedega pean mina pärast tegelema,“ nähvasin vihaselt ja vaatasin Peterile või Azazelile silma. Hetkeks võisin vanduda, et tema silmad olid mustad, kuid lugesin selle mõistuse trikkide alla. Kui mu mõistus trikke mängib, siis äkki ei olegi ma siin, vaid hoopis haiglas koomas? Ma loodan seda.

                „Ma olen sind siin kaks päeva kinni hoidnud. Selle ajaga peaksid sa teda juba kuulma,“ sõnas arst ja keerutas nuga enda käes. „Mul on tunne, et pean ikkagi kõik sinust välja lõikama.“ Ta tegi mu vasaku käe randmele väikse sisselõike, kuid piirduski esialgu ainult sellega.

                Ma poleks osanud oodata valu, mis väiksest haavast võib tulla. Haav põletas vastikult mu kätt ning sundis mind küsima: „Hea küll. Mida kuradit sa tahad? Ma ei saa sulle vastata, kui ma ei tea, millele vastata! Ma ei ole päris loll, sest midagi olen ma isegi kuulnud.“

                „Tore, ma ootasingi sinu poolt meeldivat koostööd. Paistab, et sa polegi selline tüdruk, kellele meeldivad piinamised. Ma tunnen end tavaliselt hullemini, kui keegi mind sellise asjaga tükeldab.“ lausus Azazel lõbusalt ja võttis noa minust eemale. „Hea küll, esiteks ma tahaksin teada, mida Chaos siin kohas teeb?“

                „Kust mina peaks teadma, mida teeb üks kuradi langenud ingel sellises haledas kohas?  Ta võib siin olla sajal erineval põhjusel! Miks sa pidid mind röövima? Luce või Billi käest saaksid sa palju rohkem teada!“  teatasin  pahaselt ja vaatasin arsti altkulmu. „Ausalt ma ei tea miks Chaos siin on.“ Lõpeta ära sa, idikas. Sa tead, miks ta siin on, aga jah Azazelile valetamiseks peab olema kas geenius või hull. Sinu puhul pigem hull, Sage. Raisk. Kõige halvem ajastu, kui hääleke mu peas rääkima hakkab.

                „Sage, Sage, Sage,“ pomises Azazel ja laksutas keelt, „ja mina veel arvasin, et sa ei ole tüdruk, kes armastab piinamist.“ Ta kõndis aeglaselt laua juurde ja avas ühe pudeli. Azazel vahetas enda noa suurema vastu, mida katsid erinevad märgid ja sümbolid. Ta kallas pudeli sisu noale ja jalutas minu juurde tagasi.

                Uus nuga pani mind väriseva ja rapsima. Üritasin meeleheitlikult saada vabaks rihmadest, kuid ebaõnnestusin taas. Vaatasin Azazelit anuvalt ja üritasin talle öelda, et ta ei teeks seda, kuid suutsin, vaid kuuldavale tuua midagi, mis pidi sarnanema nuuksele.

                Nuga lõikas mu kõhtu. Sekundi vältel ei tundnud ma valu, kuid siis saabus valu kolme kordselt. Haav kipitas, põletas ja pani tõmblema. Surusin hambas kokku ja silmad kinni. Kui järele mõelda, siis pole ma elus  sees sellist valu pidanud kannatama.

                „Lõpeta!“ kriiskasin ebainimlikult ja avasin silmad. Mu silmadest valgusid välja pisarad, mis näitasid mind nõrgana. Vasta Azazelile, kuid mitte nii palju, et asi muutub ohtlikuks. Selline taktika aitab sul kaua elus püsida ning piinamisest pääseda. Azazel on piinamise alal tõeline meister. See mis sa praegu oled tundnud pole isegi tema jaoks mitte soojendus. Mu silme ette välgatas pilt verisest laibast, millel puudusid paljud kehaosad ja mida katsid sajad lõikehaavad. See on tema jaoks soojendus, Sage.

                „Kas ma kuulsin vastust küsimusele, miks Chaos on siin?“ küsis Azazel ja pani nao kõrvale. Ta ristitas käed rinnale ja kallutas uudishimulikult pead.

                „Tal on siin vaenlasi, keda ta kutsub libudeks. Chaos tahab nad vist äratappa, kuna ta jättis sõnumi verega. Loogiline järeldus. Oleme ausad, kui sa natukene tahaksid, siis suudaksid sa ka ise välja uurida, miks Chaos siin on,“ vastasin ülbelt ja üritasin hingamist paika saada, kuid igakord kui ma juhtusin vaatama oma rannet või verist kõhtu, hakkas mul paha ja hingamine muutus ebaühtlaseks.

                „Igati mõistlik,“ sõnas Azazel ja istus laua nurgale, mille küljes ma kinni olin. „Ega sina ei kuulu juhuslikult nende alla, keda Chaos peab libudeks? Peteri märkmete järgi olid sul imelikud hullushood, mis olid seotud religiooniga ning ise olin ma tunnistajaks sellele, kui sa vihastasid ja lasid oma emotsioonidega õhku lambipirni. See oli alles vaatepilt kuna sina, Sage, väidad end olevat täiesti tavaline inimene, kes ei tea millestki mitte midagi, kuid ometi peale väikest piinamist tunnistad sa üles kõik, mida ma vajalikuks pean. Kas sa mitte ei sarnane nende inglitega, kes reetsid Chaose? Süütu lambuke, kes püüab pugeda mõlema poole külje alla. Reetur Sage, kõlab hästi.“

                „Ole vait,“ sisistasin vihaselt ja raputasin vaevaliselt pead. „Ma ei üritaks iialgi sinult eeskostet või kaitset otsida! Tead mine õige põrgusse oma idiootlike arvamustega.“ Tundsin, kuidas raev mu lahtiseid haavu põletas ning mu sees möllas.

                Azazel pööritas silmi ja lõikas äkiliselt mu paremat reit. Karjatus, mille kuuldavale tõin oli kile. Mu jalg põles meeletult, kuid leeke ega kuumust ei olnud. Hetkeks kaalusin Azazelile kõige ülestunnistamist, et pääseda tema soojendus piinamisringist.

                „Teeme nii, et ülbus ja käsutamine on, vaid mulle lubatud, Sage,“ lausus Azazel tüdinult ja ohkas. „Tead, ma olen praegu olnud väga armuline. Oodanud, et su sisemine hääl ärkaks ning tänu sellele olen ma olnud nõus taluma su uhkust, kuid kui sa ei lõpeta, siis ei hoolima enam sellest, kas sa tead midagi või ei, või saad hoopis haiget. Ma lihtsalt põletan, lõikan ja mürgitan sinust vastused välja.

                Põrgust olen ma juba läbi käinud, kuid kahjuks mitte oma koos idiootlike mõtetega. Sulle aga, Sage, võiks põrgus isegi meeldida, kuid ma kardan, et kallid inglikesed ei jätaks mind siis rahule,“ kostis Azazel ja tõusis püsti. „Kurk kuivab? Tore.“ Ta võttis laualt ühe pudeli ja irvitas vaikselt. Ühe kiire liigutusega tegi ta mul suu lahti ja valas mingit vedeliku suhu.

                Hakkasin läkastama ning hingata oli veelgi raskem. Nagu haavade põlemistundest oli vähe, põles nüüd ka mu kurk ja suu. Võisin olla küll kõrgema valulävega, kui tavaline inimene, kuid isegi minu keha ei suutnud taluda sellist piinamist.

                „Hea küll, Sage, järgmine on millionni dollari küsimus. Kes on Bill?“ päris Azazel ja pani pudeli põrandale. „Kui sa ei tea või ei taha vastata, siis alustame lõpuks su sõrmede maha lõikamisega.“ Ta hoidis nuga ohtlikult lähedal mu kaelale ning muigas õelalt.

                „Õel jobu, kes on isekas ja valelik. Algul võtab sõbraks ja üritab sind kaitsta tõde varjates,“ vastasin pahuralt ja sain väikese haava osaliseks kaelal. Krigistasin hambaid ja ütlesin vihaselt: „Ma ei tea rohkem, ausalt. Ennem kui ta hullarisse tuli olin ma teda näinud, vaid paar korda oma hoogudes ja see on kõik!“ Sa võikene idioot! Mis ma ütlesin sulle selle koha pealt, et ära räägi Azazelile midagi, mis võiks kedagi ohtu panna! Tajusin, kuidas mu nägi peegeldas ehtsat ehmatust ning surusin huuled pahaselt kokku.

                Azazel irvitas rahulolevalt. „Lõpuks hakkas häälekene su peas rääkima,“ laulis ta lõbusalt ja koputas õrnalt vastu mu pead. „Nüüd saan ma alustada raskemate küsimustega ning tõelise piinamisega, Sage. Lõpuks.“

                „Sa tõesti arvad, et ma räägin sulle midagi või?“ küsisin üllatunult ja turtsatasin. „Ta võib küll mu peas jutustada igasuguseid asju, kuid see ei tähenda seda, et ma sulle midagi ütlen.“ Hammustasin tugevasti huulde. Ma ei tohi rääkida midagi, mis on rohkem, kui hädavajalik, kuid ometi laon ma kõik kaardid rahumeeli ette. Järgmine valujutt läbis mu parema käe rannet. Veenid olid katki lõigatud, sügavalt. Teadsin, et kui ma lähima tunni jooksul abi ei saa, siis esialgu vajun ma kokku ning siis suren. Ma olin tõsises jamas.

                „Mis sa arvad? Jätkame homme või ei? Ma isiklikult arvan, et hääleke su peas on homme palju abivalmim. Lisaks sa saaksid natukene oma haavu lappida. Ma ei tahaks jätkata lihtsalt homme surnud laibaga,“ kostis Azazel. Ta läks laua juurde ja pani end noa teiste juurde. Osavalt sulges ta pudelid ja jättis need sinna paika.

                Püsisin vaikselt. Ma ei tahtnud vastata Azazelile, kuna kartsin, mida ma võin talle veel rääkida. Rõõmustasin nähes, et Azazel lõpetab mu piinamise. Ajutiselt, kuid siiski.

                Azazel kõndis minuni ja avas rihmad. „Nagu ma ütlesin, ei taha ma homme jätkata laibaga ega otsida su hinge põrgust või taevast. See oleks üpriski tülikas minu jaoks,“ ütles ta ning andis märku, et võin püsti tõusta või mida iganes.

                Ma ei tõusnud, vaid lamasin tardumusest edasi. Naljakas, kuidas üks inimlik hirm võib halvata ja võtta üle mõistuse. Naerata, homme läheb hullemaks, lausus hääl mu peas. Krimpsutasin nägu. Kui hääl oleks andnud endast märku palju hiljem, siis ei oleks ma praegu nii suures jamas.

                „Homme näeme,“ sõnas Azazel ning lasi oma näole ilmuda rahumeelsel irvel. Ta silmitses hetke mind ja lahkus ruumist.

                „Jumal tänatud,“ laususin endamisi ning ajasin nõrgalt end istuma. Pea valutas, nägemine tuhmus ning siis jälle läks teravaks tagasi. Oma parema käe rannet tundsin veel vaevu ja mind pani iiveldama vereloik põrandal. Raputasin pead. Ma ei tohi nüüd hakata oksendama, kuna see võib mulle elu maksta. Olen juba niigi palju vedeliku ja verd kaotanud.

                Rebisin enda räbalast pluusist, mis oli kaetud vereplekkidega, kohmakalt ühe riba ja üritasin seda siduda ümber oma käe. Esimesed korrad ma ebaõnnestusin ning peale kolmandat katset võtsin ma kinnisidumiseks appi ka hambad. Ohkasin kergendunult, kui tundsin, kuidas riie peatab verejooksu mu käel.

                Ma jäin ellu. Täna. See ei tähenda, et sa homme otsi ei annaks, Sage. Krigistasin hambaid. Ma ei tahtnud häälega enda peas suhelda. Lootsin, et tema eiramine toob mingisuguse vaikuse, kuid eksisin.

                „Hea küll, mida sina siis soovitaksid mul teha? Ma olen kinni vanas keldris või toas, koos nugade ja mingite mürkidega,“ kostsin ma pahaselt ja surusin huuled pahaselt kokku. Ootasin vastust häälelt, kuid see jäi tulemata.

                Tõusin püsti, kuid kukkusin pikali. Mu jalad olid nõrgad ega suutnud mind kanda. Roomasin tänu oma vähestele jõuvarudele nurka ja silmitsesin kõhu ja reie haava. Veri oli hakanud hüübima ning õnneks olid need, vaid pinnapealsed haavad. Mul oli vedanud.

                Sulgesin silmad ja neelatasin. See oli vale samm. Mu kurku tabas põletav valuhoog ning pani mind metsikult köhima. Hingasin ebastabiilselt ja värisesin nurgas. Vajasin und, kuid kartsin uinuda, kuna mõte sellest, et Azazel võib naasta,  ajas mul südame pahaks.

Kui kuulad esimest korda laulu "Starway to heaven," mõtled, et see on sajandi pask. Kuula veel paar korda ja saad aru, et see on üks parimaid laule maailmas. Hiljem avastad laulu "Highway to hell," ja saad aru, et head muusikat tehti just seitsmekümnendate lõpul.

Sage 14. osa

„On aeg ärgata, Sage,“ kostis Azazeli irvitav hääl minu kõrvu. Avasin ehmatusega silmad ja nägin esimese asjana Azazeli õelaid silmi. Üritasin eemale rabeleda, kuid oli taas laua külge kinnitatud. Õnn ei soosi mind kohe üldse.

                „Nii, millest me täna alustame? Piinamisest või ülestunnistamisest? Loodan, et hääleke su peas on hakanud lobisema,“ lausus Azazel vastiku optimistiga ja keerutas nuga enda käes. „Ma eeldan, et sa oled hakanud ka nõrgaks, närviliseks ja pahaseks minema.“

                Tal oli õigus. Enne magama jäämist olid mind vaevanud võikad mälestused, suutsin end vaevu veel kontrollida. Hääl mu peas oli olnud vait hetkest, mil nähvasin temale. Olin selle üle küll õnnelik, kuid väheke head nõu kuluks praegu ära.

                Ma ei tahtnud jälle valu tunda. „Sa tõesti arvad ikka veel, et ma ütleksin sulle midagi? Arva uuesti, põrgu poiss! Sa võid mind piinata nii kaua, kui tahad, aga ma ei saa sulle öelda midagi, kuna ma ei tea sittagi, eks. Lisaks kui sa loodad midagi kuulda häälelt minu peast, siis sa ei kuule temalt midagi,“ laususin vihaselt ja kissitasin silmi. Ma ei tea, kas see tuli kasuks, et mängisin tugevat tüdrukut või ei.

                „Kahju, mulle oleks meeldinud alustada ülestunnistamisest,“ sõnas Azazel ja lõikas noaga üle mu kõhu. „Sage, ma soovin kõigest teada, kes Bill tegelikult on. Muud ei midagi. Väike ülestunnistus ei võta sinult tükki küljest.“ Ta kõndis laua juurde ja võttis ühe pudeli. Azazel piidles mind ja pudelit korda mööda. Ta kehitas õlgu ja tuli minu juurde tagasi. Avas nõtkelt pudeli ja valas pudeli sisu mu kõhuhaavale.

                Karjatasin valust ja tundsin pisaraid enda silmanurgas. Valus oli. Tajusin, kuidas mu nahk ja sisemus nagu põleksid. Tänu kipitavale haavale, kaalusin ma mõelda Billi kohta mingisuguse vale välja ning üritada siit pääseda, kuid kui ma seda teeksin oleksin topelt reetur. Nagu Chaose libud. Reedaksin sõbrad, et päästa oma elu ning siis reeta Azazel. See ei ole eriti minu stiil.

                „Lõpeta,“ sõnasin nõrgalt ja vaatasin Azazeli. „Ma ei tea, kes on Bill eks, aga ma võin sulle pakkumise teha, kui sa oled nõus mind kuulama.“ See ei olnud enam mina. Ma ei suutnud enam eristada endas headust ja kurjust. Heledad ja tumedat poolt.

                „Peale kerget piinamist oled sa juba nii koostöö valmis, Sage. Sa meeldid mulle,“ lausus Azazel ja võttis endale seina äärest tooli. Ta istus toolile ja pani käes risti rinnale. Azazel silmitses mind uurivalt ning ütles seejärel: „Hea küll, ma kuulan su pakkumise ära.“

                „Kui sa tahad teada saada, kes on Bill, siis olen mina su parim võimalus. Kui ma naasen, siis ta üritan tõenäoliselt minu ees vabandada. Peale seda oleme me jälle sõbrad ja ma kannaksin sulle ette kõik, mis ma kuulen tema ning Chaose kohta,“ kostsin kiirelt ja surusin alla valutuike kõhus. Minust oli saamas reetur, mida ma ei tahtnud. Tead, Sage, sa oled hullem, kui mina. Ma võin küll tappa inimesi ja muid tüüpe enda lohutamiseks, kuid iial pole me reetnud oma sõpru ega armastatuid. Võib-olla ühe erandiga. Aga sina oled nõus reetma oma sõbrad peale väikest ja haledat piinamist! Kas ma ei oleks sina, siis ma tapaksin su selle eest, lausus hääl mu peas teravalt. Tore, ta oli minuga rääkima hakanud, vaid selleks et mulle meelde tuletada, mis tee otsustan valida.

                „Sa hakkad mulle juba meenutama tüdrukut, kes sa olid,“ lausus Azazel lõbusalt ja muigas, „kahjuks ma kardan, et sa tahad kohe öelda „aga“.“

                „Sa tunned mind või?“ küsisin imestunult ja kortsutasin kulmu. „Vahet pole. Aga seisneb selles, et peale seda, kui ma olen sulle öelnud Billi kohta kõik, mis ma välja uurin, sa unustad minu ja aitad mind siit vaimuhaiglast välja.“

                „Sa teed odava hinna eest seda tööd,“ lausus Azazel ja kallutas pead. „Oled sa kindel, et sa oma hinnale midagi juurde ei taha lisada, Sage, sest hilisemate muudatustega ma ei arvesta.“ Ta oli rahul, sai oma tahtmise.

                Mõtlesin hetke. „Üks asi veel tegelikult, sa ütled mulle, kuidas sa mind tunned ja miks ma näen neid nägemusi või mis iganes asjad need on,“ ütlesin Azazelile vaikselt ja vaatasin talle otsa. „See on siis kõik.“

                „See on juba hea hind,“ vastas Azazel mulle ja muigas. „Okei, kui ma lasen sul naasta Luce, Elize, Thomase ja billi juurde, siis käitud sa täiesti normaalselt. Midagi ei ole juhtunud ning kui keegi neist küsib, kus sa olid, siis vastad, et sa viibisid ajutiselt teistsugusel ravil, kuid see ei mõjunud sulle.“ Ta silmis välgatas tume vari ja muie kadus ta näolt.

                „Ongi kõik? See peaks olema lihtne.“

                Azazel turtsatas. „Las ma räägin lõpuni, eks? Sa saad Billiga suureks sõbraks ja poed igat pidi tema külje alla. Lisaks sa ütled Lucele, et ei soovi enam tema teed,“ lausus ta ning irvitas rahulolevalt. „Ei ole enam nii lihtne?“

                „Kas sa tead ka, milliseks ma muutun, kui ma ei saa seda teed?“ küsisin närviliselt. „Ma muutun pahuraks, vihaseks ja raevukaks. Ütle mulle, kuidas ma peaksin plahvatava tuumapommina üritama olla Billi parim sõber! Ma saadaks ta esimese asja persse!“ Minus hakkas ärkama midagi, mille olemas olu olin ma suutnud vaikselt unustada. See kisus mind lõhki, kasvatas raevu ja viha minus. Mälestused ilusast ja rahulikust Sagest olid kustumas. Jäänud olid, vaid tumedad ja sünged.

                „Ja ja, tean küll. Sa oled siis ülbe ega suuda taluda häält oma peas,“ lausus Azazel ükskõikselt ja läks laua juurde, „aga sinu õnneks olen ma deemon, kes mõtleb asju pikalt ette.“ Ta võttis laualt ühe pudeli ja  tuli minu juurde tagasi. „Vedelik siin pudelis on sama toimega, mis Luce tee, aga poole võimsam ja kestab kauem.“ Ta avas rihmad ja andis lao istuda.

                Ajasin end nõrgalt istuma ja krimpsutasin nägu kõhust tuleva valu peale. „Anna see siia,“ sõnasin vaikselt ja vaatasin punast vedeliku pudelis, „ennem, kui ma muutun ülbemaks ja võtan laualt noa ning virutan selle parima meelega su südamesse.“ Hingasin tasaselt ja jälgisin hoolega Azazeli, kes lõbustatult muigas.

                „Palun, Sage, kui sa üritad mind naermisega ära tappa, siis see sul ka õnnestub. Kui ma annan sulle selle pudeli, siis sa võiksid silmi pilgutamata mind ära tappa,“ ühmas Azazel ja pani pudeli põrandale. Ta võttis nurgast koti ja tõi sealt välja sideme. Azazel andis mulle märku, et ma püsti tõuseksin.

                „Mida sa teed?“ küsisin igaks juhuks ja surusin käed rusikasse. Ma ei usaldanud teda, kuid millegi pärast olin temast nüüd sõltuv.

                „Mis sa ise arvad? Seon su haavad kinni! Ma ei viitsi enda jamaks võtta seda, kui keset päeva lähevad su haavad lahti taas ja järsku on su pluus verine,“ pomises ta ja vaatas mind altkulmu. „Ausalt ma ei tee sulle praegu haiget.“

                „See sõna „praegu“ seal lauses on küll väga lahutav,“ sõnasin pahaselt ja võtsin seljast ära verise ja räbalais pluusi. Tõusin püsti ning hoidsin lauast kinni, et mitte tasakaalu kaotada.

                Algul puhastas Azazel kiirelt ära mu haavad ning seejärel sidus need nõtkelt kinni. Ta oli osav haavade sidumises, kuid kui ta juhtus puudutama mu paljast ja katkist nahka tulid mul tahestahtmata külmavärinad peale. Ma ei taha öelda, et ta puudutused mulle meeldisid, sest siis oleksin ma kõlanud lihtsalt ehtsa hoorana.

                „Sa võid istuda,“ lubas ta ning tõi kotist nähtavale hullumaja tavalised riided. Valged püksid ja pikkade käistega särgi. Ta andis mulle märku, et ma need selga paneksin ja pööras ümber.

                Ohkasin raskelt ja koorisin vanad riided seljast. Libistasin pluusi selga ja püksid jalga. Sokkide jalga saamine valmistas mulle raskusi, kuna kohe, kui kummardasin tabas mind valu kõhtu ning jalga kõverdades andis valu endast märku reies. Lõpuks, kui sain sokkide ja kingadega ühele poole, sõnasin, et olen omadega valmis ja ta võib ümber pöörata.

                Azazel muigas mind vaadates ja lausus: „Sa näed palju parem välja. Ei ole enam nii verine ega räpane. Ennem, kui sa minna võid, siis said sa aru meie lepingust?“

                „Jah,“ vastasin rutakalt, „sain aru. Uurin, kes on Bill ja kannan sulle ette ka selle info, mis ma kuulen Chaose kohta. Ma ei ole loll eks.“ Surusin huuled kokku ja silmitsesin hetkeks pudelit, mis maas oli. Endalegi teadmata limpsasin keelt.

                „Ja nüüd see osa, mis juhtub, kui sa ei täida oma osa lepingust. Ma leian su ja lõikan kõik sinu kümme ilusat sõrme maha ning topin need sulle hiljem kurku. Tore nüüd on kõik selge,“ kostis Azazel ja naeratas leebelt. Ta kummardas ja võttis maast pudeli ning ulatas selle mulle.

                „Tänud,“ pomisesin kiirelt ja avasin pudeli. Algul jõin, vaid ühe lonksu ning nautisin maitset. Alles nüüd sain ma aru, kuidas ma igatsesin selle maitset, mis iganes see ka ei olnud. Maitse meenutas Luce teed, kuid pudelis oli see tugevam. Ma ei olnud enam võimeline ennast ohjeldama ning kulistasin kogu pudeli sisu alla. Jook leevendas põletust mu kurgus ja pani mind tundma nii hästi, nagu ma polnud ammu ennast tundnud.

                „Sage, lõpeta, kui sa jood kogu selle joogi nüüd ära, siis ei jää sulle homseks midagi,“ tähendas Azazel ettevaatlikult ja asetas oma käe mu õlale. Ta raputas mind, kuid asjatult.

                Eirasin Azazelit ning kuulsin plastpudeli prõksumist. Olin taas elav. Lasin pudelil maha kukkuda ja vaatasin pahaselt altkulmu Azazelit. Tema silmad olid sünged ja raevukad. Tema sarkasmist ja vastikust optimistist polnud jälgegi.

                „Sa väike idioot,“ nähvas Azazel ja raputas mind õlgadest, „kus kurat su ajud on? See oli sulle mõeldud ka järgnevateks päevadeks, aga sina suutsid kogus selle joogi ära juua vähem, kui minutiga.“ Ta oli vajutanud sõrmed tugevasti mu õlgadesse ega plaaninud mind lahti lasta.

                „Lõpeta,“ sisistasin vihaselt ja nägin silmanurgast, kuidas noad laualt õhku tõusevad. „Ma eeldan, et need noad teevad sulle sama palju haiget, kui minule.“ See ei olnud kohe kindlasti enam mina. Õel mõrd, kes on valmis ähvardama noaga.

                Azazel piidles mind ning lasi vastumeelselt mu õlgadest lahti. „Ma ütlesin sulle, et peale pudeli joomist võiksid sa mind tappa ilma erilise pingutusega,“ lausus ta teravalt ja turtsatas. „Hea küll, ülehomme võid sa taas siit ruumist leida oma kalli joogi ning nii nädala otsa. Terve nädal ma ei tüüta sind ega ürita su sõrmi maha lõigata, kuid kui see aeg saab läbi ja sa ei tea Billi või Chaose kohta midagi rohkemat, siis läheb juba asi inetuks.“

                Noogutasin. „Sa saad oma info nädala pärast,“ sõnasin rahulikult ja vaatasin Azazeli. „Ma luban, aga selleks, et sulle mingit teavet leida, oleks vaja mul siit ruumist välja pääseda.“ Panin enda juuksesalgu kõrva taha ja surusin huuled kokku.

                „Uksest välja ja trepist üles. Peale neid sattud sa koridori, kus me esimest korda kohtusime,“ kostis Azazel ja pööras pilgu minult ära. „Loodan, et saad ilusti välja. Pea meeles, et sinu pudelike ootab sind siin ülehomme ning nädala pärast tahan ma infot saada.“

                Kuulsin metalli klirinat ja krimpsutasin nägu. „Nädala pärast näeme,“ ütlesin tõrksalt ja vaatasin Azazelit viimast korda. Kõndisin ukseni ja avasin sulle. Lõpuks sain ma väiksest toast välja ja jalutasin kohmakalt mööda treppi üles.

                Koridori jõudes hingasin kergendunult ja naeratasin vaikselt. Sain välja, kuid mu vabadus on piiratud ja ajutine. Pean nuhkima enda sõbra tagant ning neid reetma. Mis minust veel niimoodi saab? Raputasin pead. Ma ei tohi praegu mõelda sellistele asjadele.

                Kõndisin tuimalt mööda halli koridori edasi ning eirasin vastikuid mälestusi. Ma ei kartnud neid enam, vaid aktsepteerisin süngeid mälestusi. Ma ei tundnud enam seda Sage, kes oli praegu koridoris peale väikest piinamist. Ta oli süngem ja isekam.

                „Oota, Sage,“ kuulsin Luce häält enda seljataga.

                Seisatasin ja pöörasin ümber. „Luce, tore sind jälle näha,“ laususin siiralt ja naeratasin Lucele. „Juhtus midagi?“

                Luce peatus minu juures ja vaatas mind oma säravate vanade silmadega. „Ei, ma pole sind lihtsalt paar päeva näinud ja mõtlesin, et äkki sa tahad tulla kaarte mängima. Sina, mina, Eliz, Thomas ja Bill. Nagu ennem.“

                „Jah, ma tuleksin meeleldi,“ vastasin ning tundsin end jälle vana Sagena. Õnneliku ja naiivsena, kuid ometi olin ma nüüdsest Reetur Sage.