Pereat mundus, fiat iustiti. Need neli sõna kaunistasid mu toa valgeid seinu. Must kiri sobitus
ideaalselt valge taustaga. Ma ei tea, mis ma nendes sõnades nägin või tajusin,
kuid need meeldisid mulle. Nendes sõnades oli hämmastav salapära ja jõud, mida
teistes sõnades tavaliselt ei leidunud.
Istusin rätsepistes pehmete
seinade vahel ega mõelnud millestki. Mu tuba oli naeruväärselt valge – välja
arvata must kiri, mis mu seinal ilutses – nagu iga kong, siis hullumajas.
Hullumaja kus ma olin olnud nii kaua, kui mäletasin, oli vana. Mõned patsiendid
väitsid, et kui südaööl sulgeda silmad ja hoolikalt kuulata võid tunnetada
surnute patsientide vaime. Minu arust oli see, vaid puhas jama.
Koputus uksele tõi mind taas
välja maailmast, mille ma olin endale loonud. Pöörasin kiirelt pea ukse poole
ja tõusin püsti. Ruttasin ukse juurde ja piilusin lahtrist välja. Ukse taga
seisin nooremapoolne sanitar, kes mind päevas üks või kaks korda külastas.
Sanitar oli noor naine, kes oli üleni valgesse riietatud ning, kes kandis
juukseid alati punupatsis. Ta sinised silmad kiirgasid rõõmu ja suu oli alati
vormitud lõbusaks naeratuseks.
„Kopp, kopp, Sage, kuidas sul
täna läinud on?“ uuris sanitar lõbusalt.
Kallutasin pead ja vaatasin
lapsikult säravate silmadega sanitari. „Suurepäraselt, päike paistab ja muru on
roheline,“ teatasin sõbralikult. „Kas ma saan täna siit toast välja. See tuba
ajab mu veel rohkem hulluks.“
„Peavalusid, hullushooge või midagi
see sarnast on sul täna esinenud?“ päris sanitar tavapäraselt.
„Ei, ma tunnen ennast täna
hämmastavalt hästi,“ pomisesin rutakalt. „Kas ma saan siit toast välja? Palun.“
Tammusin ühelt jalalt teisele kannatamatult ning surusin huuled kokku.
Sanitar noogutas ja otsis midagi
enda taskust. Ta ulatas mulle läbi lahti kaks valget tableti ja ütles: „Neela
need alla ja siis läheme puhketuppa. Kas vajad neelamiseks vett või ei?“
„Pole vaja,“ laususin kiirelt ja
neelasin kaks tableti korraga alla. Tabletid kraapisid mu kurku ja muutsid mu
hetkega kummaliselt rahulikuks. „Neelasin alla tabletid.“
„Hea küll. Oota, ma avan ukse.
Astu igaks juhuks samm tahapoole,“ soovitas sanitar. Järgisin sanitari
soovitust ja astusin sammu tagasi. Kuulsin, kuidas sanitar tõmbas kiipkaardi
läbi ja avas võtmetega ukse. Uks läks lahti ja avanes mu ees.
Astusin uksest välja naeratades
ja silmitsesin rahulolevalt koridori, mis sisaldas endas hulga kinniseid
palateid. Kõik palatid olid vaiksed, mis oli loomulik, sellisel kellaajal.
Möödusin neist palatitest aeglaselt ja suundusin puhketoa poole.
Sanitar oli vaikne ja jäi
minust, vaid mõni samm tahapoole, kuid tundsin endal tema valvsat pilku.
Kõndisime sõnagi lausumata puhketuppa. Sinna jõudes tõmbas sanitar oma
kiipkaardi läbi vastava koha ja andis mulle märku, et ma võin sisse minna.
„Kui midagi on, Sage, siis kutsu
mind,“ sõnas sanitar leebelt ja lahkus minu juurest.
Astusin puhkeruumi sisse.
Puhketuba oli avar ja seinad olid värvitud soojadevärvidega. Mõned üksikud
inimesed istusid diivanitel või toolidel, lugedes vanu raamatuid või kuulates
hommikusi uudiseid. Ühel neljast seinast ilutses jämedate tähtedega kirjutatud
„Katoliku kiriku vaimuhaigla puhketuba“. See nimi oli ajanud mulle alati peale
naeruturtsatuse, sest ma poleks kunagi kuulnud ühtegi hullu ütlemas, et see
koht siin on katoliku usku.
Silmitsesin inimesi ruumis. Nad
kõik sarnanesid oma ilme ja riiete poolest. Nende ilme ei öelnud midagi ning
riided olid lumivalged. Ainuke inimene, kes erines teistest oli vanem
naisterahvas, kes naeratas lugedes.
Kõndisin vana naise juurde ja
istusin tema vastas olevale toolile. Tema pilk püsis raamatul, kuid ta kehakeel
reetis, et ta märkas minu tulekut. Ta luges raamatut vaikides edasi minuteid,
kuniks ta viimaks raamatu kinni pani ja mind oma vanade silmadega silmitses.
„Kas sa istud alati teiste juurde
ja vaikid?“ päris vana memm tõsiselt ja hoidis raamatud enda käte vahel.
„Sa lugesid ja ma ei tahtnud
sind segada,“ pomisesin maha vaadates. Tõstsin pilgu üles ja osutasin tema
raamatule. „Sa paistsid olevat, sellesse süvenenud.“
Naine noogutas ja sõnas: „See on
hea näitekirjandus. Vanasti osati kirjutada häid näidendeid.“ Ta andis mulle
raamatu ja naeratas. „See siin on pea üheksasada aastat vana, aga trükk on
uuem. Trükk on ise kolmsada aastat vana.“
Vaatasin raamatut ja üritasin
sõnu, sellest kokku veerida. „William Shakespeare, „Hamlet“? Vabanda, ma ei saa
vana inglise keelest hästi aru,“ vabandasin naise ees ja ulatasin talle raamatu
tagasi. Ma sain vana inglise keelest vaevalt aru, see oli nii kuradima raske,
et paari sõna kokku veerimine võttis mul minuteid.
„Sa ütlesid autori ja peakirja
õigesti. Proovi natukene veel lugeda,“
julgustas naine ja ulatas raamatu mulle lahke naeratusega tagasi. „Ava see
suvalise koha pealt. Vanade legendide järgi avaneb, siis lehekülg, mis sobib
sulle kõige rohkem.“
Ohkasin ja avasin raamatu
suvaliselt leheküljelt. „ „Jah, tema, verepilastaja, see ihar loom, kes taibu
nõiavoega…““
„Mitte nõiavoega, vaid nõiaväega,“
parandas naine mind koheselt, kuid saatis mulle seejärel naeratuse
julgustamiseks mind edasi lugema.
Ohkasin ja suunasin pilu taas
raamatule. „ „… nõiaväega ja
reetja-andega – oo kuri taip ja anne, mil on võim nii võrgutada! – on jälgi
himu täiteks võitnud meele mu näivalt vooruslikul kuningannal.““ Krimpsutasin
arusaamatult nina ja silmitsesin vana naist altkulmu. „Need sõnad on siin nii
rasked ja ebaloogilised,“ tähendasin
tusaselt.
„Tänapäeval ei ole enam olemas
seda kirjandust, mis oli sajandeid tagasi. Praegune kirjandus on, vaid
teatmeteosed,“ lausus naine. „Sa suudaksid lugeda, seda raamatut kui sooviksid.
Mina saaksin aidata sul, vaid hääldust parandada ja öelda ebaloogiliste sõnade
tähendust. Jäta raamat praegu enda kätte. Kui soovid võime hommikuti hakata su
lugemis oskust siin lihvima.“
„See meeldiks mulle, ma arvan,“
sõnasin sõbralikult ja tõmbasin sõrmedega üle raamatukaane.
„See raamat on kaua kuulunud
minu perele, hoia seda korralikult ja ära rebi sealt lehti välja,“ mainis naine
noomivalt, kuid naeratas peagi ja sirutas minu poole käe. „Mina olen Luce.“
Piidlesin naise sirutatud kätt,
mis oli sõbralikult minu poole suunatu. Nihelesin korraks toolil ja kallutasin
vaevu pead. „Sage,“ sõnasin napilt. „Miks sa hoiad oma kätt välja sirutatult?“
Luce silmitses hetkeks oma kätt
ja vastas: „Nii on kombeks siit väljas. Inimesed tervitavad nii üksteist ja
näitavad üles austust ning viisakust. Tavaliselt surutakse üksteisel kätt
tervitades ja end tutvustades.“
Kallutasin arusaamatult pead ja
surusin kulmu kortsutades Luce kätt. „Kas nii või?“ Ta noogutas mu küsimuse
peale ja lasi mu käest lahti.
„Ole natuke enesekindlam, kui
inimeste kätt surud, lase endast välja kiirata uhkust ning elegantsi,“ soovitas
Luce ja hingas sügavalt sisse ning tegi žesti, mis pidanuks rõhutama
enesekindlust. Luce hallid õlgadeni lokkis juuksed jäid vabalt õlgadele langema
ning tema säravad sinised silmad vaatasid mind.
„Sa mainisid ennem mööda minnes,
et sa oled pärit sealt väljast. Linnast,“ laususin tasaselt ja hammustasin
huulde. „Kuidas seal väljas on?“ Kuulsin oma südame valju kloppimist, mis ootas
vastust küsimusele, mis oli minus olnud juba aastaid.
Luce surus huuled kokku ja tema
ilme muutus mõtlikuks. „Kas sa pole siis kunagi väljas käinud?“
„Ei,“ vastasin teravalt ja
lühidalt, „või vähemalt ma ei mäleta, et oleksin siit väljas käinud.“
Luce silmad väljendasid
kaastunnet ja ta sõnas: „Kui sa siit hullarist välja pääsed on see kõige parem
tunne. Usu mind, sest siis on sul vabadus ja võimalus valida endale ise oma
saatus.“
„Mis asi on hullar?“
„Hullar on“ – ta osutas käega
ruumi poole, kus me istusime – „Katoliku kiriku vaimuhaigla. Siin ei saa sa
kogeda elu ja istud ruumides ööpäevad läbi. Aasta sadu tagasi ei olnud
vaimuhaigla selline nagu see on praegu. Sadu aastaid tagasi hoitigi siin
tegelike hulle. Inimesi, kes sõid üksteist, üritasid endalt elu võtta või
sooritasid jõhkraid mõrvu, tänapäeval nimetatakse hulludeks juba
teisitimõtlejaid,“ seletas Luce tõsiselt ja pani käed risti rinnale.
„Miks pidi inimene teist inimest
mõrvama või, miks pidi võtma inimene endalt elu? Elu võtmine on ju patt ja
selle eest lähed sa põrgusse. Sinu hing saab neetud ja sa ei suuda enam selgelt
mõelda,“ teatasin arutlevalt ja tõmbasin end kägarasse ning hoidsin põlvede
ümbert kinni.
„Nüüd sa saad aru, miks ma
nimetan seda kohta hullariks. Inimesed väljas ütlevad, et ei ole olemas põrgut
või taevast, nad väidavad, et on olemas vaid üks igavene tuli ja hulk õnnetuid
hingi, kes puhastuvad igaveses tules. Hinged need on hinnalised ja just nende
pärast tapeti,“ selgitas Luce ja lasi kätel kõrvale vajuda. Ta niheles toolil
ja sõnas: „Mina ei tule linnast.“
Silmitsesin hämmeldunult Luce.
Vaikus levis katkuna mööda tuba, pannes mind kiiremini hingama. „Kõik tulevad
linnast, erandeid pole.“
„Sa oled tark arvestades seda,
et sa oled kasvanud üles siin kohas,“ lausus Luce targalt ja vaatas mind
altkulmu. „Sul on õigus erandeid ei ole, aga kunagi oli. Inimesed elasid maal,
kus laiusid rohelised väljad ja paksud metsad, kuid ajaga inimesed hävitasid
sellised kohad. Sa ei kujuta ette, millised nägid need kohad enne hävimist välja
nelikümmend aastat tagasi.“
„Ei kujuta,“ nõustusin vaikselt
ja sulgesin silmad. Kuulsin lähenemas samme meile. Avasin silmad ja tabasin end
vaatamas sanitari, kes silmitses mind ja Luce leebelt. Naeratasin sanitarile
viisakalt ja seejärel vahtisin Luce segase pilguga.
„Luce, Sage, kas te liituksite
meie pärastlõunase ühisteraapiaga?“ uuris sanitar meie käest ja kallutas pead.
„Meeleldi,“ vastas Luce enda ja
minu eest.
No comments:
Post a Comment