Kui maailm on lihtne, siis
ilmselgelt ei mõista ma teda. Ei ma ei mõista vist midagi. Äkki mul on jälle
hullushoog, mis mu aju ja mõistust närib? Tõenäoline, sest ma võin julgelt
öelda, et ma ei tunne end praegu endana. Hullushoo loomulik osa? Ma loodan. Ma
olen hull, kuna pean endaga monoloogi! Kes normaalne inimene räägiks endaga? Mina?
Ei ma pole normaalne. Ma olin.
„Sa ei ole päris. Sa oled
kõigest mu hoo põhjustatud illusioon, mis haihtub… kaob, mis iganes, kui mu
hullushoog lõppeb!“ korrutasin endale valjult ning sulgesin silmad. Surusin
käed rusikasse. Hoog oli kuidagi pikale veninud, mis tekitas minus sügavaid
kahtlusi hallutsinatsioonide kohta, mida ma nägin. Avasin silmad. Mees seisin
ikka oma kohapeal ning silmitses mind murelikult. See ei olnud hullushoog, vaid
reaalne olevik, kus ma olen ärkvel. Kurat.
„On teiega kõik korras, preili?“
küsis mees ning kükitas mu kõrvale. Ta kandis tavalisi valgeid riideid, mis
sobisid hullumaja patsientidele, kuid tema seljas olid need häirivad. Must
pintsak oli rohkem mehe stiil. Tumepruunid juuksed olid vajunud tema silme ette,
kuid ometi nägin, ma tema silmade kuldset tooni.
„Ei ole,“ teatasin pahaselt ning
üritasin püsti tõusta, „sa ei peaks üldse siin olema! Sa ei ole päris.“ Mu hääl
kõlas täpselt samamoodi nagu jonnival lapsel, kes ei olnud nõus täitma oma
vanemate tahtmist. Nõjatusin vastu külma kivist seina ja hõõrusin otsaesist.
Mees kallutas pead ning
kortsutas kulmu. „Ma olen päris. Lihtsalt, luust ja verest. Sa ju katsetasin
kas ma haihtun ära, kui sa silmad kinni pigistasin ja korrutasid, et ma olen
üksnes su illusioon. Aga su tegutsemine eriti ei aidanud. Ma olen ju ikka
siin,“ sõnas ta rahulikult ja vaatas mind uuriva pilguga. Ta soris oma taskus
ning tõi lagedale puhta taskuräti. „Võta, sul läheb seda vaja silmade
kuivatamisel.“
Krahmasin taskuräti ning pühkisin
silmad pisaratest puhtaks. „Aitäh,“ pomisesin ükskõikselt. „Hea küll, kui sina
oled päris, siis ma olen sind ennem näinud, eks?“ Pistsin niiske salvrätiku
pükstetaskusse ja luristasin nina.
Mees kehitas õlgu. „Ma pole sind
ennem näinud,“ lausus ta sõbralikult. „Kas sa tahad siia jääda või sooviksid
kusagile mujale minna?“ Mehest õhkus soojust, lahkust ning jõudu, milleni isegi
Eliz ei küündinud.
„Ei, ma soovin siia jääda,“
ütlesin endalegi üllatusena kindlal ja otsustaval toonil. Järsku sain ma aru,
mida Eliz oli siin kabelis näinud. Külm õhk aitas mõelda, hall toon suutis
rahustada ja usk hoidis elus.
„Sinu otsus,“ kostis mees ning
vaatas pinkide poole. „Tahad ma aitan su istuma? Sa ei näe just kõige parem
praegu välja.“ Ta naeratas mu noogutuse peale ja võttis mu käest kinni ning
andis märku, et ma võin temale toetuda.
Esimesed sammud olid rasked ja
paaril korral tundus, et kindelpind kaob mu jalge alt. Pinkide juurde jõudes
taipasin, et püsingi veel püsti tänud mehele. Vabandasin ja istusin kiirelt
pingile. Hingasin sügavalt ning panin enda käed kokku. Hull olemine on päris
tihti mõistmatu. Tihti peab arvama, et kõik mis näen on vale, et veenduda tões.
Üldjuhul aitab selline käitumine, kuid mitte täna.
„Sa ei ole siin vaimuhaiglas
eriti kaua viibinud, eks ju?“ pärisin uudishimulikult. Ajasin selja sirgu ja
üritasin näida võimalikult erksana, kuid sisimas olin ma väsinud ning näljast
nõrkemas tänu, sellele tobedale hullushoole.
„On see siis nii ilmselge?“
küsis mees vastu ning naeratas lõbusalt. „Mind kirjutati täna hommikul sisse.
Mu eelmisel psühholoogil sai minust vist kõrini.“ Ta tõi oma taskust välja kaks
šokolaadi tahvlit ja ulatas ühe minule.
Naeratasin tänulikult. „Aitäh,“
sõnasin rutakalt ja arutasin kärmelt paberi šokolaadi ümbert ära. „Jah, see on
üpriski selge, et sa oled siin uus. Need riided ei sobi sulle, su vasakul käel
on kellast jäänud rant ja sind pole nakatanud veel selle kohutava hullumaja
masendus. Muide šokolaad on ideaalne.“ Sõin tahvlist ära paar rida ning
nautisin šokolaadi mõnusat kreemjast maitset. Kaardimängus on mul nüüd panna
mängu ka midagi peale ravimite.
„Sa oled osav,“ tähendas mees ja
hammustas tüki enda šokolaadist. „Sa oled hullumajas kaua olnud, kuid ometi sa
pole kabelis palju käinud. Hullushood, mis sul on üpriski uued nähtused sinu
puhul. Sul on õigus see šokolaad on parim.“
„Kaks nädalat,“ pomisesin
vaikselt. „Kaks nädalat on mul juba hullushood olnud, aga vaimuhaiglas kohas
olen ma veetnud terve oma elu. Siia tulin ma täna esimest korda. Mille pärast sind
siia saadeti?“ Mind üllatas, et ma rääkisin mehega üpriski avatult ja vanalt,
nagu oleks ta mu sõber olnud juba aastaid, aga tõde on see, et mul pole ühtegi
sõpra, kes oleks tundnud mind aastaid.
„Ma ütlesin, et mu arstil sai
minust kõrini,“ kordas ta rahulikult ning turtsatas. „Ei, tõde on selles, et ma
ei suutnud enam maailma taluda. Kõik tundus nii kitsas ja ahistav. Vahel oli
tunne, et ma ei suuda püsida ühes maailma, vaid jõlgun kahe maailma vahel.
Mõistad, millest ma räägin?“
Noogutasin. Ma mõistsin meest
lausa liigagi hästi. Kõik see, et maailm ahistab ja surub piiridesse, tuletas
mulle meelde mind ennast. Ja see kahe mõistuse või maailma vahel tolgendamine
oli mulle samuti tuttav. Eriti siis, kui mind tabas hoog.
Mees kergitas kulme ja vaatas
mind üllatunult. „Vabandust. Tavaliselt inimesed ei mõista, millest ma räägin.
Isegi mu psühholoog ei saanud minust eriti hästi aru. Tänu sellele, et mul on
tihti tunne, et ma ei kuulu siia, inimeste hulka, muudab ka inimeste mõistmise
raskeks,“ seletas ta kiirelt ning vaatas mind vabandava pilguga.
„Tere tulemast koju siis. Usu
mind siin kohas on palju sinu suguseid. Hull ja arst on nagu öö ja päev,“
laususin elavamalt. Tundsin end juba paremini ning suures osas peaksin vist
tänama meest, et ta jäi minuga siia ega lasknud mul masendusse langeda. Ja
šokolaadi.
„Miks sa siia jäid? Sa oleksid
võinud ju lahkuda, kui täiskasvanuks said. Ükski tavaline ja normaalne inimene
ei jääks vabatahtlikult hullumaja,“ sõnas mees ja vaatas mind uurivalt, „ja sina paistad täiesti tavaline, kui välja
arvata see hood, mis on ka üpriski uued.“
Kehitasin õlgu ning vaatasin
nutva inglikuju poole. „Võib-olla kui elad terve oma elu hullumajas ja sind
kasvatavad arstid ning hullud, siis hiljem ei oska sa ilma nendeta elada,“ ütlesin
tõe välja ja pöörasin kujult pilgu ära. Mind üllatas ausus, millega ma mehele
vastasin. Isegi Luce ega Eliz või keegi teine, pole suutnud minuga nii kiiresti
selliste teemadeni jõuda.
„Ma usun sind,“ kostis mees
vaikselt ja ohkas sügavalt. „Kui ma täna siia tulin, siis tundsin juba
esimestel, et midagi on puud. Paar tundi hiljem sain aru, et tükike, mida mul
hetkel ei ole on mu perekond.“ Ta naeratas kurvalt.
„Sul veab, et sul perekond on,“
teatasin mõtlemata. „Ma sooviksin ka endale perekonda, kuid tõenäoliselt ei
suudaks ma neid taluda rohkem kui tund. On tore, kui inimesed hoolitsevad ja
muretsevad su käe käigu pärast, kuid ma pole lihtsalt harjunud, kui keegi mul
kogu aeg sabas jookseks.“ Murdsin endale šokolaaditahvlist tükikese ning pistsin
selle suhu.
„Perekond on küll tore, aga minu
oma on looduslik katastroof, nagu ka mu tutvus ringkond,“ lausus mees muiates
ning vaatas mind oma. „Oma isa pole ma aastaid näinud, mu kunagise parima sõbra
väike õde põgenes koos mu noorema vennaga. Mõlemad pandi vangi, kuid vist mu
sõbra noorem õde sai vabaks nüüd. Emast pole ma kunagi kuulnud, kuid selle eest
pidin ma taluma sadat üht venda ja õde. Ja kogu mu perekond ning punt sõpru
moodustavad inimesed, kes suudavad sind viiel minutil ära tüüdata, aga siiski
ma igatsen neid.“
Itsitasin vaikselt. „Sul tundub
olevalt äärmiselt tore perekond,“ laususin naeru tagasi hoides.
„Sa ei kujuta ette, millised
Jõulud meil on,“ sõnas mees elavalt. „Meie Jõulud algavad suure pidusöögiga.
Esimesed tund aega peame kuulama, kuidas meie isa kurdab, et mu noorem vend on
täiesti saamatu ja täis uhkust ning ülbust. Teine tund meie pidusöömingul on
täis piinliku vaikust ja kogu söömine lõppeb suure tüliga. Vahel harva ka
toidusõjaga.“ Te manas näole tüdinud ilme ja tegi žesti. „Ja nii iga aasta.“
„Tunnen sulle kaasa, et sul
selline perekond on. Ma tunnen end praegu õnnelikuna, et mul pole perekonda,
aga siiski ma jään arvamuse juurde, et perekonna omamine on hea. Sellise
perekonna, mis ei lõpeta Jõule tüliga,“ ütlesin kindlalt. Kuulsin oma
kõhukorinat ning turtsatasin. Nälga aitas hästi peita šokolaad, kuid ometi
vajas mu kõht korraliku sööki.
„Ega sa juhuslikult ei tea, mis
kell on?“
„Mh?“ ühmas mees üllatunult ja
heitis pilgu oma käekellale. „Kümne minuti pärast viis, mis siis?“
„Õhtusöök,“ laususin lõbusalt ja
tõusin püsti. „Kell viis tuuakse õhtusöök, mis näeb välja söödamatu, kuid
maitseb imeliselt. Usu mind. Hommikusöök on palju kohutavam.“ Naeratasin ning
andsin mehele märku, et ta mind mööda laseks.
Ta tõmbas jalad koomale ning
tegi mulle teed. „Kas siin pakutakse, midagi mis on söödav ja näeb hea välja?“
päris mees teeseldud virilusega ning nägi välja hämmastavalt sarnane kutsikaga,
kes pole su kinga ära söönud enda arust.
„Neljapäeviti. Siis saab suppi,
mis maitseb hästi ja näeb välja ka hea,“ teatasin ja läksin mehest mööda.
„Lisaks on neljapäev ainukene päev, mil saab midagi magusat hamba alla, mis ei
ole varastatud ega võidetud.“
„Kui sa nii ütles,“ sõnas ta,
õlgu kehitades. „Kuule, ennem kui sa lähed, tahaksin sinult midagi küsida. See
ei ole seotud söögi või perekonnaga. Mis sinuga juhtus seal kuju juures? Ära
ütle, et see oli lihtsalt hullushoog. Ma nägin sind ja sa olid tõeliselt
kahvatu ja tardunud.“ Tema ilme väljendas siirast muret, mis oli minuga
juhtunud.
„Ma ei tea isegi mida ma nägin.
Ma pigem kuulsin või tundsin midagi. Ilmselt hirmutas verd nuttev ingel minust
viimsegi julguse välja,“ pomisesin rahutult. Hingasin sügavalt sisse. Ma ei
tahtnud enda hullushoogudest eriti rääkida, kellelegi. Luce ja Eliz olid erandid. Luce oli minu
kõrval olnud esimesest hoost saati ja Eliz oli lihtsalt olnud ühe tunnistaja.
„Verd nuttev ingel?“ küsis ta
imestunult ja vaatas mind suurte silmadega. „Need nuttavad verd ainult siis,
kui midagi kurja on lähedal või tulekul. Ma ajan paska, ära kuula mind.
Niikuinii ei tea ma eriti midagi piiblist või mütoloogiast.“ Ta lõi käega ning
raputas pead.
„Okei, ma ei pööra tähelepanu
jamale, mida sa ajad,“ sõnasin ükskõikselt ja hakkasin liikuma ukse poole, kuid
peatusin. „Mis su nimi on?“ pärisin kärmelt ning pöörasin ümber.
Ta naeratas leebelt ning tõusis
ka püsti. „Bill. Minu nimi on Bill,“ vastas Bill. „Ja kuidas sind kutsutakse?“
Muigasin. „Sage,“ sõnasin
lühidalt ja köhisin. „“Hea küll, Bill. Täna peale õhtusööki kavatsevad
mu sõbrad teha puhketoas paar kaardimängu, kui soovid võid ka tulla mängima. Kui
tuled, siis võta kaasa šokolaadi, mille peale mängida. Mu sõber Eliz on nende
järele hull ja peale sinu toodud šokolaade ta hakkab sind armastama.“
„Ma loodan, et saan tulla peale
sööki,“ lausus Bill rutakalt.
„Tore,“ ütlesin kiirelt ja
silmitsesin ust. „Ma olen valmis hullumaja söögivarud ära sööma, kui ma kohe
midagi ei saa. Hiljem näeme.“ Silmitsesin hetke Billi ning naeratasin talle
julgustavalt. Lahkusin kabelist ja kummalisel põhjusel hakkasin ma kohe
igatsema külma, mis täitis iidvana ruumi.
No comments:
Post a Comment