Tabletid ei mõjunud mulle enam.
Lihtne järeldus, kuid mul võttis päevi, et selleni jõuda. Tänu kasututele
tablettidele olin pidevalt närviline ja tusane. Ma käitusin äkiliselt, olles
üks hetk rõõmus ning lahke, kuid juba järgmisel sekundil olin ma õel ja
raevukas tüdruk, kes oli valmis saatma kõik inimesed põrgusse. Arstid olid
mulle lõpuks määranud kahtlaselt tugevad rohud, mis suutsid mu mõneks tunniks
kuidagi maha rahustada, kuid lõpuks olin ma ka nende rohtude suhtes immuunne.
Minu muutlikud tujud polnud
ainukesed asjad, mis mind häirisid. Luce oli kadunud. Iga hommik enne sööki
olin ma puhketoas, oodates koos väikese lootusega Luce, kes ei ilmunud kohale.
Algul ma lihtsalt arvasin, et Luce väldib mind, kuna ma olin muutunud järsult
arstide seas populaarseks jutu teemaks, kuid peagi hakkasin aru saama, et Luce
polnud isegi hullumajas. Peter oli mulle väitnud, et Luce perekond oli ta
ajutiselt siit minema viinud – kohe peale minu juhtumit, kahtlane värk. Ausalt
öeldes, ei uskunud ma doktorit, kuna Luce oli mulle rääkinud, et tema vihkab
oma perekonda ja omakesed ei salli teda. Lõpuks olin ma tüdinenud vastuste
otsimisest ja loobusin Luce leidmisest. Tihtilugu oli mul tunne, et otsin Luce,
vaid tema salapärase tee pärast.
Samas on ka positiivseid külgi
hulluks olemisel. Bardy, Eliz ja Thomas olid mind omaks võtnud. Mul oli
kujunenud välja rutiin, et vähemalt ükskord päevas mängin ma nendega kaarte,
joon kummalist karamelli teed või jutustame üksteisele napakaid ning õudseid
lugusid, mis on juhtunud hullaris. Tänane oli täpselt samasugune nagu olid
olnud ülejäänud päevad.
Oli pärast lõuna ning ma istusin
koos Brady, Elizi ja Thomasega puhketoas väikese laua taga. Terve päev oli
väljas vihma sadanud ja möllanud suurejooneline äikesetorm. Mõnel korral kadus
elekter ära pooleks tunniks ning koheselt suutsid leida Eliz ja Brady
enneolematu lahenduse meie elektri kadumisele. Eliz teatas esimese
elektrikatkestuse ajal, et mõni vihane vaim on lihtsalt juhtmete peale
pissinud, kuid Brady hakkas koheselt esitama oma teooriat, mis kujunes välja
tüütuks võistluseks. Võistlus katkes alles elektri tagasi tulekuga ning lubas
meil kaarte edasi mängida.
„Minu võit,“ teatas Eliz
lapsikult ja krabas endale šokolaadi, mille peale olime mänginud, „aga ma ei
lubanud teil lõpetada. Mängime viimase kaardini, lapsed.“ Elize näol mängles
vallatu naeratus ja ta asus ma šokolaadi paberist välja kookima.
„Tead Eliz,“ sõnas Thomas ja
võttis kaardi, „see on raskelt saadud šokolaad, sa ei peaks seda kohe ära
sööma. Säh tappa, Sage.“ Thomase näol oli õnnelik naeratus ja üle nädalate oli
ta otsustanud enda habeme maha ajada ning käis mulle emanda.
„Mulle maitseb šokolaad,“
pomises Eliz ning murdis tüki šokolaadi. Ta asetas selle laua keskele ja
teatas: „Kui Sage sind võidab, siis saab tema šokolaadi endale, kui sina
võidad, Thomas, siis sa saad selle tüki endale.“ Õnnelik naeratus näol asus
Eliz muretult šokolaadi sööma.
„Kas ma pean osalema kihlveos?
Te teate, et see kord, kui ma ei kaotanud oli Brady ravimite mõju all,“
tähendasin vinguval toonil.
„Mh?“ ühmas Eliz šokolaadi
vitsutades. „Jah sa pead kihlveos osalema. Varastatud šokolaadi nimel pead
pingutama, noh pigem tüki.“
Ohkasin. „Ma ei saa sellest
mängust ikka aru. Sulle käiakse kaart, mis mõttes käiakse? Sa pead kaardi ära
tapma samast mastist tugevama kaardiga või trumbiga – see kõlab vägivaldselt ja
segaselt. Ehk siis Ärtu emandat saan tappa, vaid ärtu ässa ja kuningaga või
siis trumbiga,“ mõtisklesin valjult. Kortsutasin kulmu ja võtsin enda nelja
kaardi seast poti kümne ning viskasin selle hooletult emanda juurde.
„Maas,“ teatas Brady rõõmsalt ja
piidles šokolaaditüki. „Sage, kui sa võidad mind ja Thomast praegu, siis ma
otsin sulle kusagilt kaks väga tugeva toimega rahustit, mis isegi sulle
mõjuvad.“
„Mõne kuu pärast sa hakkad neid
otsima,“ sõnas Thomas enesekindlalt. „Ma võin kihla vedada paki sigarite peale,
et ta teeb meile juba mõne kuu pärast ära. Käi.“
Kehitasin õlgu ja kallutasin
pead vasakule. Saatsin Bradyle risti ja ruutu ässa. Üks kaart oli mul veel
käes. Esimest korda ma olen teisele kohale nii lähedal. Thomasel on kolm kaarti
käes ja Bradyl neli. Võin vanduda, et tunnen juba šokolaadi enda suus.
„Pole paha,“ tähendas Eliz ja
tegi oma maiustusele otsa peale. Ta kortsutas paberi ära ja sõnas: „Poisid ta
teeb teile varsti ära ja tema on turakat alles mänginud alla nädala.“ Vile,
mille Eliz kuuldavale tõi oli tunnustav.
Brady kratsis kukalt ja päris:
„Thomas, kui raske on arstidelt rohte ära näpata?“ Kaartide üles korjamise
suhtes oli Brady alati tundlik. Kui ta kaarte korjas oli ta nägu nutuse kutsika
moodi.
„Vägev, tüdruk,“ pomises Thomas
mulle ja naeratas julgustavalt. „Brady, edu sulle, sest kangemaid ravimeid
hoitakse suure ja pahura luku taga. Hea küll, minu käik.“ Thomas valis enda
kolmest viimasest kaardist ühe ja teatas: „Sage, see on otsustav käik. Teine
koht käib siiski šokolaaditüki peale.“
Risti
äss.
Ohkasin kergendunult ja viskasin
lauale oma poti kahe. Ma sain esimest korda teiste koha ning olin selle
saavutuse üle äärmiselt õnnelik. Plaksutasin käsi ja võtsin laua keskelt
šokolaaditüki.
„Brady, Thomas, ma sain endale
äsja tüki šokolaadi, mille Eliz mängu pani,“ teatasin rõõmsalt ja vilistasin.
„Brady, sa oled mulle ühed tugevad rahustid võlgu.“
„Edu mulle,“ pomises Brady ja
saatis minu kaks ässa Thomasele. „Thomas, on mäng viimase koha peale.“
„Mis jääb sinule,“ tähendas
Thomas ning muigas. Ta asetas nimetissõrme huultele ja saatis trumpässaga
Bradyle kaardid tagasi. „Korja, poisu, ja nüüd sa tapad ära selle.“ Thomas käis
Bradyle oma viimase kaardi, milleks osutus risti seitse.
„Hea mäng,“ mainis Eliz, kes
limpsas keelega pidevalt oma huuli, lootes leida veel šokolaadi maitset. „Teeme
uue mängu?“
„Minugi poolest“ sõnasin napilt
ja kortsutasin kulmu vilkuvate tulede peale. „Kui kauaks nüüd elekter kaob, mis
arvate? Brady, sega kaardid.“ Tõmbasin õhukese teki rohkem enda keha vastu ning
panin enda käed risti rinnale.
„Ei oska öelda, loodetavasti
mitte kauaks. Ma tahaksin uudised ära kuulata,“ lausus Thomas ja sügas enda
peaaegu olematut habemetüügast. „Mille peale nüüd mängime? Mul on, vaid paar
vana aegset münti ja kõik.“
„Ma olen niigi Sagele tabletid
sees,“ pomises Brady ja hakkas kaarte jagama nobedalt. Ta Jagas igale inimesele
kuus kaarti ja pani laua keskele trumbi ja kaardipaki. Trumbiks tuli ärtu,
mille peale Thomas laialt naeratas oma kaarte nähes.
„Ma panen seekord võitjale
auhinna välja,“ teatasin enesekindlalt ja asusin otsima kaht sinist tableti,
mille Peter oli mulle täna hommikul andnud. Mu sõrmed riivasid tablette ning ma
peitsin need rusikasse. Tõin rusika taskust välja ja asetasin kaks tabletti
kaardipaki kõrvale.
„Mida need teevad?“ uuris Eliz,
heites pilgu tablettidele ning seejärel hakkas ta uuesti oma kaarte silmitsema.
„Need,“ – tegin suurejoonelise
žesti tablettide poole – „muudavad su nii uimaseks ja sa tunned, et sa oleksid
taevas ning jooksid kõige kallimaid veine. Teile peaks see mõjuma kaksteist
tundi ehk üks teist saab ööseks endale ilusad unenäod.“ Võtsin laualt enda
kaardid ning kehitasin õlgu. Mu kaardid ei olnud just parimad, samas need ei
olnud ka äärmiselt sitad. Kolm trumpi, üks emand, kümme ja neli. Kui ma esimest
korda elus võidan, siis saan tagasi oma kallid tabletid.
Seinale ilmus järsult värelev
hologramm ning koheselt pöörasime pilgud mehele, kes oli mitmemõõtmeliselt meie
seinal. Mees oli ülemaailma tuntud uudistereporter, kes oli isegi mõned aastad
tagasi osalenud mingisuguses mälumängus, kus ta sai päris kopsaka auhinna.
Praegu seisis, aga seisis mees Uus Ameerika Ühendriikide linnas New Yorkis, kus
jooksid inimesed paaniliselt mööda tänavaid ringi. Kaameraklaas oli täis
vihmapiiskasid, mis muutsid pildi segaseks.
„Täna, kahekümne kolmandal juunil, olen
ma tulnud New Yorki, et tuua teieni viimase kümnendi tormi. Tuul puhub kohati
üle kolmekümne meetri sekundis ning hooti on tugevad äikesetormis, mis on
elektri võtnud juba rohkem, kui miljonilt majapidamiselt. Äikesetormid ulatuvad
ka üle Atlandiookeani Euroopasse, kus tormid võivad olla veelgi tugevamad, kui
siin. Kõigil püsida kodus ning kuulata uudiseid, kust saate uut informatsiooni…“
„See jama ulatub ka siiani?“
segas Eliz vahele ja ristitas käed rinnale. Ta reageeris kerge võpatusega
tulede vilkumisele ning pomises midagi pahaselt.
„Tõenäoliselt,“ sõnas Thomas
ning käis Elizele kaardi. „Tapa, Eliz. Kui see mis toimub ei oli maailmalõpp,
siis mina olen kõige tervema mõistusega inimene siin maailmas.“
Jäine külmus vallutas hetkeks
ruumi. Hingasin rahutult ja küsisin: „Keegi tundis seda?“ Sain teistel segased
pilgud ning ohkasin. „Näpistav ja nahka kraapiv külmus. Ah unustage ära.“
Surusin huuled kokku ja vaatasin, kuidas Eliz kaardid maha pani. Ma hakkasin
närviliseks muutuma vaikselt. Muutumine närviliseks tähendas minu puhul kas
hullushoogu või äärmiselt sitta tuju.
Tänu närveerimisele ei märganud,
et minu kord oli tappa. Võtsin enda kaartide hulgast kõige nõrgema trumbi ja
viskasin selle kaardile. Ma vahtisin ruumis ringi ning pigistasin silmad kinni
alati, kui tuled hakkasid vilkuma. Ainuke tunne, mis mind praegu valdas oli
segadus. Mu sisemus oli nagu kaheks rebitud, keha oli üks ja hing teine osa. Ja
mõlemaga mängisid praegu mu sügaval peidus olevad tumedad varjud.
Ma ei suuda enam. „Eliz, ma
lähen korraks eemale. Mul on vaja hetke vaikust,“ sõnasin rutakalt ja tõusin
püsti. Kõigest paar sammu ja ma saan enda sisemuse korda teha. Vale arvamus. Ma
peatusin poole sammu pealt ning kallutasin pead.
Ukse juures seisis
kahekümnendates mees. Ta silmad olid kuldset tooni ning juuksed olid helepruunind
ning raamisid mehe nägu imehästi. Tema tugevad näojooned andsid talle karmi,
kuid õiglase välimuse. Seljas oli tal musta värvi pintsak, mustad kingad ning
valge pluus. Ma võin öelda, et kogu mehe välimus kokku oli imeline ning ma
oleksin võinud teda jõllitada tunde.
Tundsin, kellegi kätt enda õlal
ning võpatasin. Pöörasin kiirelt ümber ja jäin tõtt vaatama Elizega. Elize pilk
oli haruldaselt emalik ning hooliv. Tema pilgust võis välja lugeda kõiki neid
emotsioone, mida sa väljendad, kui küsid inimeselt, kuidas ta end tunneb.
„Sage, on sinuga kõik korras?“
päris Eliz ning võttis oma käe mu õlalt. „Sa lihtsalt vahtisid üle kahe minuti
seina. Me hakkasime Brady, Thomasega muret tundma.“ Eliz mängis lapsikult oma
sõrmedega ja vaatas mulle siira ilmega otsa.
„Minuga on kõik korras,“
laususin kiirelt.
„Sage, palun. Me võime olla küll
hullud, aga me ei ole pimedad. Ma olen näinud, kuidas sa oled muutunud viimaste
nädalate jooksul. Ennem sa olid lahke, kogu aeg rõõmus ja hullu kohta ei olnud
sa hull, kuid peale ühisteraapiat sa muutusid. Ma ei oska öelda, aga peale seda
ma näen sinus midagi, mis mulle ei meeldi. Sage, sinu endapärast, räägi mulle,
mida sa nägid äsja ja mida sa oled ennem näinud,“ ütles Eliz ning nohistas paar
korda nina. „Inimesed siin hoolivad sinust.“
Ma rääkisingi. Jutustasin
Elizele kõigest, surmast verest, Peteri testist ning kuidas see mulle mõjus. „
Praegu ma nägin meest,“ sõnasin aeglaselt, „temas oli midagi erilist. Kuldsed
silmad, viisakas riietus, saad aru? Ma ei tea, aga ma jäin teda lihtsalt
vaatama, kuna ma ei teadnud, kas kardan teda või ei.“
„Sage, võta need, sa ütlesid, et
need mõjuvad sulle paariks tunniks. Noh praegu sa vajad neid paari tundi,“
teatas Eliz ja surus mulle kätte kaks sinist tabletti. „Brady arvas, et oleks
praegu sinu puhul ebaõiglane nendega mängida.“
„Aitäh,“
pomisesin ning neelasin tabletid alla. Luristasin enda tatist nina ja pühkisin
pisarad ära. Vaatasin Brady ja Thomast, kes mulle julgustavalt naeratasid. Muigasin
leebelt ja pöörasin pilgu nendelt ära. Jäin silmitsema naist, kes uksest
sisenes.
Luce.
No comments:
Post a Comment