Ärkasin.
Kogu mu keha valutas, eriti ranne ja pea. Ma ei mäetanud enam täpselt, mis
juhtus, kuna kõik mu mälestused olid ühtlane udukogu. Mul oli raskusi mõista,
kas ma ei suutnud meelde tuletada seda, mis juhtus või ma lihtsalt ei tahtnud.
Avasin aeglaselt silmad ning
avastasin ennast avarats, väiksest ja heledast toast. Miski selle toa juures
mulle ei meeldinud. See ei olnud silmaga näha, kuid oli tajutav. See häirivus
oli nagu pind perses.
Ma olin kinni. See oligi pind
perses. Ma ei olnud ainult kinni, lisaks oli mul seljas nii-öelda hullusärk, et
ma endale viga ei teeks. Mu mälu paranes tänu hullusärgile. Üksikud pildid
sähvatasid mu silme eest tuletades meelde, mis juhtunud oli. Uudishimu, veri,
õmblused, arstid, tüütud palved ja muretsemine. Ilmeselgelt polnud arstidele
tavapärane vaatepilt hullust, kes on oma randmed puruks lõiganud ja joonistanud
oma verega seina täis.
Nihelesin ebamugavalt voodil ja
tõusin püsti. Sammusin edasi-tagasi toas ringi ja otsisin silmadega kella.
Leidsin. Kell seinal polnud, selline nagu see oli olnud mu vanas palatis – ma
igatsesin oma vana palatit juba. Siine kell oli ehitatud seina sisse, ja näitas
eredalt punaseid numbreid. Kell oli natuke neli läbi.
Ohkasin. Kas mulle tundus või
veniski aeg siin ruumis. Enne viimase numbri vahetumist jõudsin kella vaadata
oma viis korda uuesti. Üks minut tundus siin ruumis nagu üks tund.
Uks avanes ja tuppa astu vanem
meeste rahvas, keda ma polnud ennem näinud. Tema kongus nina ja paksud hallid
kulmud andsid talle vanaaegse multikakangelase moe. Mees oli kiilakas ning ta
nägu kaunistasid kortsud, mis olid ta näos olnud aasta kümneid.
„Sage Foster, hea on sinuga
kohtuda. Me pole vist ennem kunagi otseselt rääkinud, sellepärast peaksin ka
end tutvustama. Mina olen Peter Smith, Katoliku vaimuhaigla juhataja, kui võib
nii öelda,“ lausus mees madala häälega ja köhatas. Ta istus mu voodile, mis oli
sassis ning linadeta. Vaikus, mis levis üle ruumi andis mulle märku, et mees
haletseb mu olukorda.
Noogutasin nõustuvalt. „Jah,
mina ta olen. Mis vaja?“ küsisin tusaselt ja kallutasin pead.
„Sage, me peaksime arutama
sinuga arutama asjadest, mis viimasel ajal on aset leidnud,“ lausus doktor
aeglaselt. Ta kohendas oma prille ja silmitses aeglaselt üht lehte. „Sellel
nädalal on sind tabanud mitu kummalist hoogu. Esimene tabas sind möödunud
pühapäeval, kus sa viskusid valust maha, rapsisid, olid krampides ja su silmad
olid pahupidi. Teine…“
„Mu silmad olid pahupidi?“
küsisin üllatunult. Luce polnud mulle rääkinud, et mu silmad oleksid olnud
pahupidi. Mind läbis kõhedust tekitav tunne, mis jäi mu sisemust närima.
„Jah, ning see on üpriski
ebatavaline hoogude juures,“ sõnas Peter aeglaselt ja surus huuled kokku.
„Eilne hood oli täiesti teistsugune ja sellist pole siin haiglas kunagi
esinenud. Ükski patsient pole lihtsalt joonistanud heast peast seinale verega
tundmatuid sümboleid,“ – õhuke raamat ilmus Peteri lehtede vahelt välja ja ta
viskas, selle hooletult minu ette – „Sage, ütle mulle, kust sa selle raamatu
leidsid.“
„Puhketoa raamaturiiulist,“
pomisesin vaikselt ja vastumeelselt. Istusin ükskõikselt põrandale ja tõmbasin
end kössi. „Ma olen täiesti terve mõistuse juures,“ vaidlesin pigem iseendaga,
kui arstiga, kes mind mureliku pilguga silmitses. Normaalsus pole olemas ning
ma kahtlen, kas isegi on olemas terve mõistus, mida ma praegu vajasin. Üks hoog
veel ja ma olen tugevate rahustite ja unerohtude all. Kunagi ma oleksin
nõustunud rohtudega, aga viimane nädal oli minu midagi muutnud ning see muutus
soovis vabaks pääseda mu seest.
„Puhketoa raamaturiiulis pole
kunagi olnud seesuguseid raamatuid,“ väitis doktor kindlalt ja ohkas. „Sage,
kes sulle selle raamatu tõi?“
Mind ei kuulatud, aga see pole
ime, kui olen veetnud terve oma elu siin. Vaatasin maha ja surusin endas keema
hakkava raevu maha. Hambaid kokku surudes, panin enda käed rusikasse ja lugesin
tasakaalu leidmiseks numbreid kümnest üheni. Kõik need abivahendid ei suutnud
mind eriliselt rahustada.
„Kurat küll! See oli seal,“
nähvasin vihaselt ja vaatasin raevuka ilmega Peterit, „see raamat oli seal, kui
mina ta võtsin. Pole minu mure, et te ei pea oma raamatute üle korralikult
arvet.“ Mu hääl enesekindel ja täis kõike tumedat, mida suutsin ette kujutada.
Sõnad, mis mu suust välja olid tulnud ei
kuulunud minule, vaid kellelegi pimedale ja vaikselt ärkavale minu sees.
„Hea küll, Sage, me peaksime
arutama täna sinu tulevikust,“ sõnas Peter. Pingutused, mis doktor tegi, et
minuga rahulikuks jääda võtsid tal edu. Ta lihtsalt eiras seda, millest me
olime rääkinud ja võttis uue teema. Tõeline psühholoog.
„Mis siin rääkida, ma sündisin
siin, elan ja suren ka. Kõik on väga lihtne. Lühidalt öeldes mul pole tuleviku
ja selle jama keerasin ma endale ise kokku,“ laususin tasase tooniga ja
kraapisin küüntega põrandat. Ausalt ma ei tea, miks ma kurtsin doktorile seda
kõike.
„Ma ei pidanud midagi sellist
silmas,“ tähendas Peter sõbralikult. „Ma tahaksin sulle selgitada, mis juhtub
siis, kui sul hakkavad tulema peale vägivaldsed hood ning kui su praegune
olukord muutub hullemaks. Kui sinu olukord peaks minema hullemaks, siis parimal
juhul me hoiame sind siin toas, aga halvimal peame sind siit haiglast minema
toimetama rangema süsteemiga vaimuhaiglasse. Kas sa mõistad mind?“
Noogutasin nõutult. „Jah, ma
saan aru.“
„See tuba on ajutine. Me tahame
sind paarpäeva jälgida ennem, kui laseme sul hakata jälle teistega suhtlema.“
„Homme,“ teatasin enesekindlalt
ja lõpetasin põranda kraapimise.
„Homme?“ küsis doktor huviga.
„Mis homme?“
„Ma tahan homme juba teiste
sekka tagasi,“ teatasin lapsikult ja tõusin püsti. „Minu hood olid ohtlikud
ainult minule. Ma ei vigastanud nende käigus kedagi. Ükski minu hetkeline hullusseisund pole
sisaldanud vägivalda. Hea küll viimane võimendas võib-olla mu enesetapjalike
instinkte, aga muidu ma olen peaaegu terve,“ selgitasin doktorile asjaolusid
ning kallutasin uudishimulikult pead, kuid ma ei oodanud Peteri reaktsiooni,
vaid enda. Ma olin öelnud äsja, et olen peaaegu terve. Ma valetasin. Viimati
olin ma peaaegu terve nädal tagasi, kui ma istusin mõtlemata enda vanas palatis
ning vahtisin tuimalt sõnu. Praegu olen ma haige… ei see ei ole isegi õige.
Katki. Täpselt, ma olin katki. Mu kindel tervik oli lagunenud, murenenud kaheks
osaks, mis üks teisega pidevalt sõda pidasid ning seda ka mu tujudega
väljendasid.
„Kindel, et sa soovid juba homme
minna oma kaaspatsientide lähedusse? Minu arvates on see ikkagi riskantne,“ jäi
Peter endale kindlaks ja vangutas pea mõtlikult.
„Ma olen kindel. Doktor, ma
tean, et te arvate, et minuga ei ole kõik korras ning selles osas on teil
õigus,“ sõnasin vaikset ja osutasin käega ruumile kus istusime, „ma olen
hullumajas kinni, juba sünnist saati ning ausalt ma ei oska öelda, kas see oli
puhas õnn või ei, et mind siia jäeti, kuna üheksateist aastat hiljem ma vaevlen
järsku mingisuguste kummaliste haigushoogude käes, mis teevad teile ja mulle
muret. Samas jään ma endale kindlaks, arvates, et teiste patsientidega suhtlemine
aitaks mul tagasi tulla oma tavapärase olukorra juurde, kus mul pole
hullushooge.“ Kõne, mida ma pidasin oli täis hoolega valitud sõnu, sest üks
libastus oleks tähendanud eluaeg seda tuba ja eraldust.
„Jah, ma nõustun, et su jutus on
mõte olemas, aga me peame ennem läbi viima mõned vaimsed testid. Sobib sulle
see, Sage?“ küsis Peter minu käest igaks juhuks üle.
Noogutasin nõustumise
väljendamiseks ja ajasin selja sirgu. Vaatasin Peterile otsa ja andsin talle
kerge naeratusega märku, et ta võib alustada.
Peter
kohendas enda prille ja köhatas kurgu puhtaks. „Enne alustamist ma selgitaksin
sulle veel korra üle, kuidas see vaimne uuring käib. Jah, ma tean, et sa oled
juba neid teinud ning tead, kuidas need käivad, aga sellised on reeglid. Sage,
mina annan sõna ja sina pead ütlema, mis sulle selle sõnaga esimesena meenus.
Mõistad mind? Tore, siis võime alustada,“ lausus Peter tõsiselt ja võttis enda
paljude paberite seast ühe. „Raamat.“
„ „Hamlet“,“ vastasin
kõhklemata. Kohendasin enda istumist ning jäin pidama rätsepiste juurde.
Hoidsin jalgadest kinni ja kõigutasin ennast mõtlikult.
Peter tegi paberile märkme ja
lausus: „Hobune.“
Tardusin. Silme ette kerkisid
taas pildid, mis ma olin näinud ühisteraapial. Kõik see veri ja kaos ajas mind
iiveldama ning segadusse. Kas ma oleksin pidanud valetama, vastama ausalt või
vajuda pikali ning väriseda hirmust, kui ma valiksin viimase oleksin selline
elupäevade lõpuni.
„Valge,“ sõnasin. Hääles oli
kuulda hirmunooti, mis mängis end tähtede vahele.
Doktor vaatas mind altkulmu
hetke ja kirjutas midagi paberile. „Inimesed,“ ütles ta aeglaselt.
„Normaalsust pole olemas.“
„Vanemad.“
„Inimesed, keda ma ei tundnud.“
Nii see jama kestis üle poole
tunni. Paljud sõnad olid minu jaoks tähtsusetud, kuid mõned mis tähendasid
mulle midagi, purustasid mu seina ja lasid kõik mälestused lahti, mis olin
pannud luku taha. Protseduuri lõpuks olin ma äärmiselt närviline ning nihelesin
pidevalt. Mu mõistus näitas mulle üpriski võikaid pilte mida ma polnud kunagi
ennem näinud.
Ja lõpuks kõlas viimane sõna
Peteri poolt: „Kaos.“
Mu sisemus kisus krampi, pulss
tõusis, veri tulitas mu soontes ning mõistus lakas töötamast. Sein võigaste
piltide ja hullushoogude vahel oli niigi habras, kuid nüüd ma tajusin müüri
kokkuvarisemist. Verdtarretavad pildid ja hetked, tulvasid mu mõttesse. Ma
olin, vaid sammu kaugusel muutumaks ilastavaks kadunud mõistusega inimeseks,
kes on vajunud kängu kusagil nurgas ega suuda mõelda.
Surusin käed rusikasse ja
üritasin tugevaks jääda. „Veri,“ sõnasin tasaselt. Pildid kadusid. Järsult oli
kõik kristall selge ning ma tundsin end taas iseendana. „Ma olen korras,“
kinnitasin pigem iseendale, kui doktorile.
„Jah vist küll,“ kostis doktor
minuga nõustuvalt, taipamata, et viimane lause polnud mõeldud temale. „Ma
arvan, et sa peaksid puhkama, Sage, kui tahad homme teistega kohtuda. Uni teeb
sulle praegu ainult head,“ tähendas mees rahulikult ja korrastas oma paberid.
Ta tõusis püsti ja kõndis minuni. Peter kükitas minu juurde ja otsis enda
taskutest paar tableti.
„Need peaksid sul aitama
paremini uinuda,“ sõnas ta ametlikul toonil ja võttis mu käe. Ta asetas mu
peapessa kaks sinist tabletti. Peter surus mu peapesa rusikasse ja tõusis
püsti. „Ma külastan sind homme jälle.“
„Tänan,“ pomisesin nõrgalt ja
neelasin tabletid alla.
No comments:
Post a Comment