Istusin hallikas-sinakas väikeste mõõtmetega ruumis. Nihelesin tooli
peal ja silmitsesin teist nelja vaimuhaiget, kes istusid minuga praegu
samas ruumis. Brady, Eliz, Thomas ja Luce. Brady ja Eliz paistsid
väliselt normaalsed olevat, aga siiski nende ülemine korrus oli korrast
ära. Thomas plõgistas närviliselt hambaid ja silmitses meid kõiki
paranoilise pilguga. Luce oli rahulik ning elegantne, kuid mõtlik. Ta
istus toolil ega rääkinud minuga. Ja siis veel mina. Vanemateta laps,
kes on elanud terve oma elu vaimuhaigla seinte vahel ega pole kordagi
välja pääsenud.
Meie kõigi ees oli vanem mees psühholoog, kes hoidis enda käes
pabereid. Ta kandis valgeid riideid nagu iga inimene siin ning tumeda
raamiga prille, mis lösutasid tema ninal. Psühholoogi silmad olid
tumepruunid ning neist peegeldus väsimust ja kurbust, mida ta pidi
igapäev nägema.
„Sage, Luce, tore et te saite meiega liituda,“ sõnas psühholoog
meeldivalt tasase tooniga ja silmitses meie teraapiagruppi, mis oli
kokku pandud. „Kas keegi teist sooviks alustada? Jagada enda ideesid või
mõtteid teistega?“
Silmitsesin teisi. Ma teadsin, et doktor näeb meis, vaid kampa haledaid
hulle, kes ei suuda oma peaga mõelda ega lahendada probleeme. Ega ma
ise parem ei ole. Ma olen kõigest neist noorem, pole kunagi siit väljas
käinud ja üritan selles majas mitte päris ära keerata. Vaikne, ei suhtle
kellegagi, jah see olen mina.
Thomas tõstis tasakesi käe ja vaatas suurte silmadega psühholoogia, kes
talle julgustavalt naeratas. „Söök,“ teatas Thomas ning ta suunurgad
kerkisid üles, „ma tahan rääkida söögist.“
„Mida sa sooviksid meile siinsest söögist rääkida, Thomas?“ päris
doktor üllatunult ja kergitas kulme. Ta silmitses Thomas, kes mängis oma
sõrmedega ja otsis enda väljendamiseks õigeid sõnu.
„Söök mis meile jagatakse on kuidagi kuiv ja teistsugune, soolane on
see ka kindlasti,“ lausus Thomas mõtlikult ja kallutas lapsikult pead.
„Kui söök on soolane, siis on kokk armunud,“ tähendas keskeale lähenev
Eliz, kes kõigutas lapsikult oma jalgu, „mu ema ütles mulle kunagi nii.“
„Eliz, see ei ole nii! Kui toit on soolane, siis kokk haub kättemaksu,“ teatas Brady tusaselt ja hoidis pilgu maas.
Ja nüüd see algab. Vahetasime Lucega pilke ning hammustasin huulde. Ma
vihkasin vaidlusi. Need tekitasid mulle alati tunde, et olen pisike täpp
linnas, mis kohe õhku lastakse. Surusin kramplikult käed rinnale ja
jälgisin vaikides vaidlust.
„Me pidime arutama söögist, mitte sellest milline on kokk, siis kui
toit on üle soolatud,“ pahandas Thomas pettunult ja puuris meid kõiki
oma lapsikult terava pilguga.
„Kuule söök on söök ning…“
„Lõpeta, Eliz. Palun lõpetage vaidlus või ma saadan teid kõiki tagasi
oma tubadesse ja me jätkame homme lõunal,“ kostis doktor rahustava
tooniga.
Nihelesin rohutult. Tundsin tohutut peavalu hoogu, mis hõlmas
põhiliselt mu pea parema poole. Vist migreen. Surusin valu maha ja
üritasin keskenduda teistele, kuid peavalu andis endst ikka märki.
„Sage, Luce, te olete täna vähe rääkinud. Kas sooviksite meiega oma
mõtteid jagada?“ uuris psühholoog, kes oleks teelt tahtnud öelda, et
visake mulle päästerõngas ja tirigi mind hullude keskelt välja.
Luce naeratas vanaemalikult ning raputas pead. „Ei, aitäh. Mul pole
omalt poolt kahjuks midagi lisada. Võib-olla Sage sooviks midagi öelda.“
Silmitsesin üllatunult Luce oma nime kuuldes ja neelatasin. Segadus
levis üle mu keha ning ei lasknud mul aru saada mis toimub. Mul on külm,
pea valutab meeletult, kuulen ähmaselt enda nime. Ei ma olen korras,
see on kõigest hullushoog. Peab olema.
„Sage, on sinuga kõik korras?“ päris vana psühholoog murelikult.
Tundsin teiste murelike silmi endal ja vastasin: „Minuga on kõik
korras. Rõhk on lihtsalt muutunud.“ Mu hing jäi kinni ning hakkasin
järsult köhima. Õhk mu kopsudest pahises halastamatult välja. Tõmbusin
köhahoo poolt tekitatud valust kössi ja üritasin meeleheitlikult
hingata. Märkasin oma kätel verd, mida olin välja köhinud ning seda oli
palju. Hoog lõppes. Kukkusin hingeldama ja silmitsesin jõuetult teisi.
„Minuga on kõik korras,“ teatasin vaikselt ja ajasin ennast sirgu. See
oli vale, sest järgmisel hetkel olin ma kramplikult põrandal maas ja
rapsisin hullumeelselt. Kuulsin uduselt, kuidas psühholoog kutsus arste
ning Luce mu kõrvale tormas.
Lapsed. Päike. Rahu. Hobused. Viis. Veri. Pimedus. Välk. Mu silme ees
käis värvikas teater, mis oli äärmiselt tumeda sisuga ning andis enda
mõtet meeleldi edasi. Lapsed, kes mängisid põllul päikese käes olid nii
süütud ja haprad, kuid järsku kõik katkes. Muusika ja mängud lõppesid
ning taevas mattus pimedusse. Neli hobust, ja nende oma#!?!#d ratsutasid
ees tuues endaga kaasa hävingu, vere ja surma. Kõike juhtis olend, kes
ei tohiks näha ilmavalgust.
„Sage!“ hüüatas Luce hirmunult ning raputas mind õlgadest. „Sage, tule meie juurde.“
Värisesin hirmust ja siplesin meeletult. Kuulsin ukse avanemist ning nägin sanitare, kes hakkasid mind ruumist välja vedama.
„Luce, ma nägin neid,“ sõnasin hirmunult ning sulgesin silmad.
No comments:
Post a Comment