Sage 6. osa

„…mina olen Ray Smith ja Teie vaatasite otse ülekannet New Yorkist.“

                Luce. Ma ei teadnud mida arvata või tunda. Seisin tardunult Elize kõrval ning seedisin äsja alla neelatud tablette. Kõrvadesse tungis vägisi kella rütmikas tiksumine ja vilkuvad tuled panid mu silma kissitama.

                Ma tahtsin oksendada, tahtsin kaduda siit toast. Luce oli olnud ma ainuke sõber ajani, mil ma olin hakanud Elize ja teistega kaarte mängima. Tänu Luce emalikule hoiakule suhtlesin ma nüüd inimestega.  Sage, kes istus ainult oma toas oli kadunud, kuid kadunud oli ka Sage, kes oli lapsik ning omas suurepärast empaatiatunnet. Peale puhta ja süütu Sage kadumist oli minus ärganud midagi, mida ma ei oska kirjeldada. See oli tumedam, kui öö, kuid samas nii ere, et pani silmad valutama. Luce oli aidanud seda asja mu sees äratada, kuid ma ei oska öelda kuidas.

                Luce sammus aeglaselt minu poole. Tema näol oli rõõmus naeratus ning vana naise silmad särasid.

                „Hei, Sage,“ tervitas Luce mind ja peatus minust pooleteise meetri kaugusel. Ta mõõtis mind leebe pilguga ning naeratas. Terve nädal olin ma Luce otsinud, kuid nüüd, kui ta mu leidis, tahtsin temast võimalikult kaugele.

                „Luce, pole ammu näinud,“ sõnasin võltsrõõmuga. „Kus sa olnud oled?“ Eliz mu kõrval tõmbus pingesse ja vaatas mulle segaduses oleva pilguga otsa.

                „Sage, Luce, ma arvan, et lahkun teie seltskonnast,“ lausus Eliz vaikselt, et hoida kontrolli all oma hirmu. Ta astus sammu tagasi ning oli juba valmis lahkuma, kuid Luce katkestas teda.

                „Eliz, ära lahku, lähme teeme kolmekesi ühe ilusa jalutuskäigu,“ teatas Luce lõbusalt. Ta kallutas oma pead ning vaatas uuriva pilguga Elizt.

                Eliz heitis närvilise pilgu Thomasele ja Bradyle, kes raputasid märkamatult pead. Eliz ohkas sügavalt ning noogutas Lucele. Iga Elize liigitus oli hästi valitud, kuid puine. Oli ilmselge, et Luce oli talle vastu meelt.

                „Teed soovid, Sage?“

                Tee. Ma polnud teed saanud sellest ajast saaki, kui mul oli esimene hullushoog. Mulle meenus kiirelt tee hõrk ning magus maitse. Juba ainu üksi mälestuse peale soovisin teed. Ainuke põhjus, miks ma polnud veel Lucele vastanud oli pilk, millega Eliz mind silmitses. See oli anuv ja hirmunud. Teadsin, et minu tabletid, mille Eliz oli mulle andnud kaotavad varsti mõju ning siis olen ma pahur ja tusane.

                „Jah, Luce, ma sooviksin ühte teed,“ ütlesin enesekindlalt. Naeratasin Lucele, kui ta tõi mulle sooja tee ning ulatas selle mulle. Hoidsin kuuma tassi enda käes ning lonksasin teed. Tee maitses täpselt sama imeliselt nagu ma mäletasin. Soe, magus ning ideaalne.

                „Tulge,“ sõnas Luce ning viipas meile käega. Luce kõndis minu ja Elize ees reipal sammul vana inimese kohta. Jalutasime puhketoast halli koridori, mis oli valgustud värelevate lampidega.

                „Mul on kahju, et ma lahkusin niimoodi, et ei öelnud sulle, Sage,“ vabandas Luce ning heitis mulle sõbraliku pilgu. „Mu perekonnal oli äärmiselt kiire ja nad ei salli, kui ma viivitan.“ Ta hingas sügavalt sisse ja aeglustas sammu.

                „Minu arust sa oled ütlesid, et vihkad oma perekonda. Miks sa siis nende juurde läksid? Nädalaks,“ küsisin teravalt ning jõin edasi teed. Tundsin endal pidevalt Elize hirmunut pilku, kuid üritasin vältida seda, kuid siiski hakkas mul tänu Elizele ebamugav.

                „Me tähistasime koos vanu pühasid. Talvist pööripäeva. Mu perekonna usk on natukene hälbinud, aga juhtub,“ sõnas Luce ning kehitas õlgu. „Õnneks nad tuletasid mulle meelde, kui väga ma neid teelt vihkan ja mille pärast. Uskuge mind, kuigi see hullar on kohutav, siis võrreldes minu perega on see koht siin paradiis.“ Luce itsitas vaikselt ning vaatas meid lõbusa pilguga.

                „Noh tore, et sul oli põnev koos oma perega,“ ütles Eliz vastumeelselt ja pani käed kaitseks risti rinnale. „Mina, Brady ja Thomas üritasime aidata su väikest sõpra Saget. Sage õppis isegi selgeks kaardimängu ning tegi poistele pähe.“ Eliz nohistas nina ning kallutas pead. Ta üritas näida vankumatu ning kindlana, kuid ta kartis sisemas.

                „Tore, et te Sage lõbustasite. Ma kartsin, et tal hakkab siin igav,“ mainis vana naine ja heitis mulle küsiva pilgu. „Oled sa oma teega lõpetanud juba?“

                „Ah?“ pärisin imestunult ja silmitsesin tassi enda käe. Olin ilmselgelt süvenenud Luce ning Elize vestlusesse. Kortsutasin kulmu ja ohkasin sügavalt. Minu see toimus just kui lahing, mis oli verine ja tasakaalutu. Üks osa minust karjus, et ma ei jooks teed ära, kuid teine osa õhutas mind, et ma teeks tassile põhja peale. Ma vihkasin seda.

                „Ja, ma kohe lõpetan, Luce,“ laususin rutakalt ja eirasin külmavärinaid, mis jooksid üle mu selja. Külm tass puudutas mu huuli ning ma kallasin nüüdseks jahtunud tee endale suust alla. See tundub võimatuna, et kümne minuti jooksul ma suudan unustada selle tee maitse. Andsin tühja tassi Lucele ja naeratasin talle tänavalt. Mu enesetunne oli märgatavalt paranenud, kuid kumb oli rohkem aidanud, kas tablett või tee. Ma panustasin tee peale.

                „Mõjus?“ uuris Luce ning sokutas tassi esimesele ette juhtuvale sanitarile.

                „Jah, ma arvan küll,“ sõnasin ükskõikselt ning kratsisin pead. Sõda mu sees oli vaibunud sosinaks, mis ainult kergelt häiris. Üle nädala ma tundsin end jälle täisväärtusliku inimesena.

                „Sage, ära seda teed liiga palju joo,“ mainis Eliz aeglaselt ning sai mu pahura pilgu ohvriks. „Ma tahan lihtsalt öelda, et kõik hea ei paista alati täpselt sellisena nagu nad on.“ Eliz lükkas näolt ära enda heleblondid juuksed.

                Peatusin ning ohkasin sisse. „Kuidas te suudate kogu aeg teha selliseid kommentaare, millel on tagamõte?“ küsisin teravalt . Olin valmis nende peale karjuma, kuid mu plaani nurjasid taas vilkuvad tuled. „Olge nüüd! Te peate nalja tegema. Kui kaua need tuled suudavad veel sedasi vilkuda?“

                „Meie Lucega ei talu üksteist, eks. Tema tegi minu olemise vägagi ebamugavaks kunagi ja ma ei kavatse seda talle andestada.“

                „Aga sa andestad, kuna täna õhtul me mängime kõik ilusasti kaarte ja teie saate… lepite vähemalt ära,“ sõnasin ning üritasin raevu endas magama panna. Kas tee oli üldse mulle mõiganud? Naljakas, kuidas mu keha toimis kõigi rohtude ja muude asjade puhul, mida mulle sisse söödeti või joodeti. Peale esimest korda rohtude sisse võtmist, muutusin ma nende vastu immuunseks.

                „Meie kõik mängime koos kaarte?“ päris Luce imestusega ja ohkas sügavalt. „Sa teed nalja, Sage! Ma ei suuda temaga koos istuda ühe laua taga kauem, kui viis minutit! Lisaks ma arvasin, et tee rahustas su maha.“

                „Ja tabletid ka,“ pomises Eliz ning vaatas maha.

                Jäin seisma. „Mulle on viimasel nädalal söödetud sisse selliseid asju, millest teie kaks, vaid unistada oskate. Ma isegi enam ei suuda enam imestada, miks ravimid mulle ei mõju,“ teatasin pahaselt ning lasin pea norgu. „Ma olen väsinud sellest, et pean end pidevalt kontrollima, kuna midagi ei rahusta või ravi mind. Arstid on nõutud. Ma olen uuel tasemel hull!“

                „Sage…“

                „Millal sul viimane hullushoog oli?“ uuris Luce kiirelt ning peitis suu käe taha, et peatada köha, mis peale tükkis. Ta tõmbus hetkeks kössi, kuid ajas end uuesti sirgu.

                „Täna. Ma näen nüüd juba hallunisatsioone keset päeva! Mu unenäod sisaldavad asju, mis ajavad mind keset ööd üles ning hoiavad mind kusagil une ja teadvuse piiril. Viimane tõsine hullushoog oli mul peale meie viimast jutu ajamist, Luce! Ma lõikasin pärast seda endal randmed nii sügavalt lõhki, et mulle pidi pärast tegema üheksa ilusat õmblust,“ laususin raevukalt ning tõstsin üles enda vasakukäerandme, et Luce näeks mu sidemes kätt. „Mulle pandi diagnoosiks ettearvamatu ning kahjustav käitumine.“

                „Sage, kas sa suudad ennast korralikult üleval pidada? Su käitumine hakkab kontrolli alt väljuma. Võta ennast kokku või sa pead tagasi oma palatisse minema,“ sisistas Eliz ning haaras mu käest kinni. Tema puudutus oli külm, ilmselt oli tal madal vererõhk, mis tulenes rahustitest, kuid ei väljendunud käitumises.

                Luce silmitses ükskõikselt, meid jälgivaid sanitare. Ta ohkas kergelt ning sõnas: „Sage, sa pead rahunema või muidu sulle söödatakse sisse jälle ravimeid, mis ei mõju sulle. Eliz, sa tead, et ma saan teda aidata. Sa pead ainult lubama mul seda teha. Oleme ausad, me mõlemad teame, et vihane Sage on kuri Sage.“ Luce kallutas pead ning muigas kergelt.

                „Selle mõte võid sa pista endale haisvasse ja pimedasse kohta,“ nähvas Eliz tasaselt ning lasi mu käest vaikselt lahti. Leek Elize silmis ei olnud enam emalik või lapsik, pigem kaitsev ja valmis ründama.

                „Vabandust, ma ei kuulnud sind eriti hästi, Eliz. Kas ma võin, siis Sage aidata. Sa tead, et ma suudan seda,“ nurrus Luce harjumatul viisil. Tema suunurgad püsisid üleval ning ta laksutas keelt. Vana naise kohta oli Luce kaval ja valmis alati oma tahtmist saama.

                „Hästi,“ pomises Eliz vastutahtmist ning niheles.

                „Tore, et jõudsime lahenduseni tänu, millele kannatame me tänases kaardimängus üksteist kauem, kui viis minutit,“ tähendas Luce lõbusalt ja naeratas kavalalt. „Hea küll, sina Eliz, mine rahusta Sage ja mina vaatan, mis teha annab. Teeme kaardimängu pärast õhtusööki. Hiljem näeme.“ Luce lehvitas meile ning lahkus.

                Seisime Elizega keset koridori. Eliz piidles mind altkulmu ja pomises: „Olgu ma neetud, et luban teda sul aidata.“ Ta raputas pead ja ohkas sügavalt. Leek tema silmist oli kadunud ning asendunud väsimusega.

                „Luce paistab ju täiesti toreda inimesena,“ sõnasin vaikselt. Ma tegin vist vea, kuna mõni sekund hiljem lajatas Eliz mulle pahase pilgu, mille peale pööritasin silmi. Ta viipas mulle, et ma talle järgneksin. Hakkasin jälle kõndima, kuid see kord Elize mitte Luce järgi.

                „Luce on inimene, kelle kohta sa ei taha palju teada. Tema perekond – jah ma olen neid näinud – on hullemad, kui meie siin,“ ütles Eliz ning sisenes kablisse. „Ainuke põhjus, miks ma Lucel sind aidata on see, et ta rääkis tõtt.“

                Tundsin, kuidas jahe kabeli õhk end mulle näkku surus ja mu naha endasse mässis. Tõmbasin pikkade varrukatega valget jakki rohkem enda keha ümber ja küsisin: „Eliz, miks sa mind kabelisse tõid?“ Kabel oli vana ning ehitatud kivist. Võiks öelda, et siine kabel oli kogu vaimuhaigla nurgakivi. Põhjapoolses seinas oli vitraaž aken, mis oleks sillerdanud päikselise ilmaga, kuid ilmaga nagu täna see oli lihtsalt silmailu.

                „Istu,“ soovitas Eliz. „Sul on vaja rahuneda. Luce rääkis tõtt, kui ütles, et vihane Sage on kuri Sage ja kuna sulle ravimid ei mõju siis tuleb sind rahulikuna hoida, mis on omamoodi kunst. Kabel on lihtsalt koht, kus on hea rahuneda. Mulle meeldib siin,“ tunnistas Eliz vaikselt.

                Istusin kõige tagumisele pingile ning silmitsesin kabelit. „Vabandust, et ma ennem niimoodi närvi läksin. Ma ei suutnud ennast taltsutada,“ vabandasin ning peitsin näo ära. Ma olin väsinud ning tahtsin mõelda. Mõtlemine oli alati mind selliste olukordade puhul aidanud.

                „Pole vaja vabandada,“ lausus Eliz. Ta kallistas mind õrnalt ja ümises mingit rahustavat viisi, mis mulle isegi meeldis. „Sinuga saab kõik korda, Sage, pea see meeles. Õhtuks, kui sa oled rahunenud siis mängime kaarte, koos poiste ja Lucega. Loodame, et selleks ajaks on elektriga kõik okei ning tormid on lõppenud.“

                Nuuksatasin kergelt. Ajasin selja sirgu ja silmitsesin Elizt. Ta oli jälle emaliku ning lahke olekuga nagu alati. See sobis talle. Elizest õhkus armulikust, lootust ja kõike muud head, mida võid ette kujutada.

                „Võidame poisse?“ pärisin lapsikult ja panin näole tulnud juuksesalgu kõrva taha.

                „Ikka ja alati,“ vastas Eliz rõõmsalt. „Ma pean otsima midagi, mille peale saame mängida. Ilma motivatsioonita on igav mängida ju.“ Eliz kortsutas kulmu mõtlikult, kuid naeratas koheselt. „Šokolaad. Ma armastan seda ning selle peale on hea mängida.“

                „Mulle sobib,“ teatasin napilt. Silmitsesin altarit, mis oli kabeli põhjaosas ning surusin huuled kriipsuks. Kuigi ma olen religioosses kohas üles kasvanud ei tähendanud tingimata, et ma armastan ja usun Jumalat, ingleid ja teisi selliseid tüüpe.

                Meie ümber oli vaikus, mis pigistas, kriipis ja oli igati ebamugav, kuid Eliz katkestas selle. „Millisena sa Luce näed?“ päris ta mulle silma vaadates. Ta oli surm tõsine, kui minult seda küsis.

                „Mis mõttes, millisena ma Luce näen?“ küsisin vastu ja kallutasin uudishimulikult pead. Ma ei saanud aru, mida Eliz mõtles küsimuse all millisena ma näen Luce?

                „Nagu välimuse poolest, vanus, mis iganes,“ sõnas Eliz ja vaatas kella oma käelt. Ta kehitas õlgu ning pööras pilgu kellalt ära.

                „Vana naisena, hallid juuksed, sinised silmad, kortsus nahk,“ kirjeldasin Luce ja kortsutasin kulmu. „Miks sa seda üldse küsid minu käest?“

                Eliz tõusis püsti ning ohkas. „Sage, inimesed ei näe välja mõnikord sellistena nagu nad paistavad. Mina näen Luce noore naisena, kellel on pruunid silmad ning hele nahk. Mõtle selle üle. Ma pean praegu minema šokolaadi otsima. Või varastama. Hiljem näeme,“ lubas Eliz ning naeratas mulle. Ta lahkus kiirel sammul kordagi tagasi vaatamata.

                Jäin istuma külma kabelisse. Mu ümber oli vaikus ja külm õhk, mis mässisid mind endasse. Ma oleksin isegi nõud ennast unustama täna jäisele õhule, kuid mind hoidis valvsa ja terava mõistuse juures ikkagi küsimused.

                Mida oli Eliz mõelnud sellega, et Luce ei ole see, kellena näib? Miks ta üldse küsis, mis moodi ta välja näeb? Ja kogu mu küsimused võttis ta kokku lausega: „Sage, inimesed ei näe välja mõnikord sellistena nagu nad paistavad.“ Kas ta ei arvanud, et ma soovin natukene täpsemat ja arusaadavamat vastust?

                Ohkasin. Ma olin väsinud. Soovisin kogu hingest magada, kuid praegu oli see võimatu, kuna tabletid ja tee oli minu puhul täiesti välja hääletatud. Lisaks hoidis mind üleval külm ning kare õhk, mis mu keha igalt poolt näpistas. Miks ma üldse siia istuma jäin? Ma võiksin ju siit ära minna. Ei ma ei suuda. Vale. Ma ei taha. Tahan praegu siin istuda, mõelda kõige üle ning unustada ennast ja jätta keha külma meelevalda.

                Mu vaatasin kõike siin kabelis. Miski meeldis mulle siin, kuid see oli väike ning koheselt tajutav. Ma võisin seda väikest asja kirjeldada nii puhta ja süütuna, kui suudab inimene ette kujutada. Ning mina suutsin. Endalegi märkamata olin ma üksinda istudes otsinud silmadega seda puhtuse sümbolid ja ma leidsin selle.

                Minust kõige kaugemasse nurka oli pandud marmorist inglikuju, mis oli peaaegu märkamatu. Tõusin püsti ja kõndisin vaikselt kujuni. Puudutasin sõrmeotsadega inglit ning mu näole ilmus tilluke naeratus. Marmor mu sõrmede vastas oli jääkülm, kuid tundus soojana.

                Tõmbasin näpud inglist eemale ja asetasin need vastu enda paremat meelekohta. Mind tabas tuikav ja terav peavalu, mis tekitas tunde, et keegi mängib mu pea sees golfi ja pall lendab koguaeg vastu mu meelekohta. Vajusin kergelt kössi ning krimpsutasin suud. Iga uus valu pani mind keelde hammustama või silmi kissitama. Kohutav peavalu lakkas hetkeks. Suutsin end sirgu ajada ning asetada käed põskedele. Mu hingamine oli ebastabiilne ja süda tagus vastu rinnakorvi.

                Veri. Ingel nuttis verd.

                Taganesin sammu ega teadnud enam, mida mõelda. Kui ennem soovisin ma mõelda, siis nüüd ma tahaksin, et sellist asja poleks olemas. Ma ei oska kirjeldada, mida see vaatepilt minus tekitas. Nii palju segaseid emotsioone. Verd nuttev ingel oli mulle nii tuttav, kuid samas ma polnud seda kunagi näinud.

                Peavalu ei lahkunud, ta lihtsalt oli teinud uinaku ja tuli tagasi nüüd võimsamana, kui ennem. Valu surus mu põrandale istuma. Peitsin pea põlvede vahele ning surusin hambad kokku. Silme ette sähvatasid pildid, mida oli võimatu kirjeldada. Neid pidi rohkem tunnetama.

                Surusin silmad kinni ja mu keha tõmbus krampi. Nägin ikka veel oma mälestustes verd nutva ingli kuju, mida ma ei suutnud unustada. Järsku see kadus. Mu mälestus asendus tuhande erineva pildiga, mis mulle mõtteisse tulid.

                Haav haavaga kokkupuutest sünnib kaos, kui ta kõnnib, koos oma vennaga. Lause turgatas mulle pähe, kuid õnneks või kahjuks lõpetas peavalu.

                Tardumus võttis minu üle võimust ning laskis külmal mind paitada. Vaikus oli kõrvulukustav ja valus. Tahtsin ära siit kohast, riigist ja maailmast, aga ma olin siin ikkagi. Tõde, et ma olen siin üleskasvanud ning jään siia tegi mulle haiget.

                Kuulsin ukse avanemist, kuid ei reageerinud sellele. Soovisin, et inimene, kes siia oli end ümber pööras ja mu siia jätaks. Tajusin, kellegi kätt enda õlal ning võpatasin. Mu lihased tõmbusid automaatselt krampi, kuid ikkagi suutsin heita pilgu inimesele, kes kabelisse sisenes.

                Ma olin seda inimest näinud. Oma hullushoogudes.