„Sage, keegi soovib sinuga
kohtuda,“ lausus vanem valvur tõsiselt ja valmistus avama mu kongiust. Mehe
ilmest oli raske midagi välja lugeda, kuid siiski suutsin ma aru saada mehe
Ilmest, et ta kardab. Tõenäoliselt oleks ta praegu soovinud öelda, et inimene,
kes soovib minuga kohtuda on hull.
„Kes
see inimene on?“ uurisin tasasel toonil ja kössitasin edasi pimedas nurgas, nii
nagu olin teinud seda juba aastaid. „Ja millest selline meelemeetus? Te pole
mul lubanud, kellegagi kohtuda aastakümneid.“
„Täna
me teeme erandi sulle,“ pomises valvur oma habemesse ja avas mu kongi ukse, mis
kriuksus vastikult, „nii-et tõuse püsti ja tule siia. Mul ei ole tervet igaviku
nagu mõnedel.“
Katsin
kätega enda kõrvad, et ei kuuleks vastikut kriuksumist, mis mu meeli nüristas. Lihased
mu kehas tõmbusid pingesse ja väljusid minu kontrolli alt. Ma ei tea kaua ma
kössitasin nurgas, kattes kätega kõrvu ja taludes pinget lihastes. Lõpuks, kui
pinge mu lihastest kadus, tõusin vappudes püsti. Imelik tunne oli jälle seista pimedas
kongis.
Silmitsesin
valvurit ja tegin tema poole paar nõrka sammu. Põrand põletas mu taldu igal
sammul ning tuletas mulle meelde, et mul ei olnud võimalik põgeneda. Valvurini
jõudes mu jalad tegid mulle põrgu valu, kuid kandsid mind ikka.
„Sa
võid sellele inimesele öelda, et ta võib ennast ära uputada ja oodata
sajandeid, aga mina enda kongist ei välja,“ sisistasin tusaselt ja hingasin
raskelt. „Kelleks see inimene ennast üldse peab, et tulla siia ning loota, et
te lasete tal minuga rääkida? Mis ta nimi üldse on?“
„Sage,
käed,“ käsutas valvur mind ja pani mu käed raudu.
Käeraudadest
tulenev järjekordne põletus tunne võttis mu hingetuks. „Kurat,“ vandusin,
„millest need veel tehtud on?“
„Rauast,
põletatud pühas tules ja pühitsetud vaimulike poolt. Minu arust üsnagi nutikas
vanglaülema poolt sulle, seesugused käerauad meisterdada,“ tähendas valvur
veidi lõbusamalt. „Sa tead, et ma ei saa sulle tema nime öelda, kuna vaid kurat
teab, mida sa oskaksid siis teha. Tule.“
Astusin
kongist välja ning mu kongi uks sulgus. Ma vihkasin seda vanglat, kus ma olin.
Rauast seinad ja põrandad, mis tekitasid valu neid puudutades ning liiga
erevalgus. Vangla oli mõeldud minusugustele, kes ei suutnud taluda liigset
valgust ja rauda.
Järgnesin
valvurile, kes kõndis kiirel sammul mööda eredaid koridore. Käänulised
koridorid ja eredalt valgustatud koridorid terroriseerisid mu pead. Surusid
pahuralt hambad kokku ja sammusin edasi. Ma ei mäleta enam, kui kaua aega oli
möödunud ajast, kui ma viimati käisin nendes koridorides.
Valvur
peatus suure ukse ees ja sisestas koodi, et pääseda edasi järgmisesse
vanglatiiba. Ta mõõtis mind oma range pilguga ja andis mulle märku, et ma
läheksin uksest sisse. Vanglatiib kuhu sisenesin oli moodsam, kui tiib kus asus
minu kong. Mu ees laiusid kitsamad koridorid , mis olid võõbatud kahvatu halli,
sinise ja valge segu.
„Me
oleme kohe kohal, Sage, pea ennast korralikult üleval,“ sõnas valvur ja hakkas
kõndima mööda üht kitsast koridori.
„Ma
pean ennast hästi üleval, härra valvur,“ teatasin ükskõikselt ja laksatasin
keelt, „ma ei virise valguse üle ega raua üle, mis mu käsi põletab. Ma saaksin
aru, et sa paluksid mul ennast korralikult üleval pidada, siis kui ma vingun
või üritan mõnda teist vangi fileerida.“ Mu suu oli väändunud kavalaks irveks
ja mu silmad olid terav.
Valvur
saatis mürgise pilgu minu poole ja raputas pead. „Ma ei uskunud, et sa kongist
väljudes muutud nii jutukaks.“
„Ma
oleksin veel jutukam, siis kui saaksin ühe paari kingi ja natuke viskit,“
nurrusin kavalalt ja hoidsin irvet oma suul edasi. Aastatega olin unustanud,
millist lõbu võib pakkuda valvurite tüütamine või manipuleerimine. Paljude
vangide arust oli kõige magusam hetk see, kui valvurid murdusid ja kaotasid
vaimse tasakaalu.
Lõpp
kitsastel koridoridel. Me olime jõudnud lõpp-punkti ehk suuremat sorti tuppa.
Tuba oli valgustatud eredamalt, kui koridorid ning mu silmad tõmbusid
iseenesest kissi. Läbi ereda valguse suutsin näha laudu, toole ja valgust
kiirgavaid lampe, mis surisesid häirivalt. Lauad olid nelinurksed ja kõik olid
paigutatud iidse malelaua tehnika järgi. Keskmises lauas istus kahekümnendates
naiste rahvas, kelle välimus oli hoolitsetud ja elegantne.
„Istu
naise juurde, kes on seal lauas,“ sõnas valvur rahutult ja osutas käega naise
suunas, „aga pea meeles, et sa oled vanglas, mis on mõeldud sinusugustele
värdjatele. Sa ei saa siit põgeneda ning mina hoolitsen selle eest.“
„Kas
lõpetasid? Tore,“ pomisesin pahuralt ja hakkasin minema naise poole, kes ruumi
keskmises lauas istus. Mu sisetunne ütles mulle, et ma ei tohiks enam ühtegi
sammu, selle naise poole teha, kuid uudishimu trumpas sisetunde üle.
Vajusin
naise vastas olevale toolile istuma ja piidlesin naist. Naine ei olnud vanem,
kui kakskümmend viis, kuid riietus end elegantselt ja daamilikult. Tema kallist
kangast kleit ning jakk olid helerohelist värvi ja need sobitusid hämmastavalt
hästi naise oranži tooni juustega. Helehallid silmad uurisid mu nägu ning suu oli vormitud leebeks muigeks. Naisest
kiirgas soojust ja tarkust, nagu lamp kiirgab valgust.
„Ja
sina oledki Sage. Sage Foster,“ lausus
naine aupaklikult ja kallutas pead, „ma ootasin ausalt öeldes midagi
suurejoonelisemat.“
„Tuleb
leppida sellega, mida on hetkel pakkuda,“ sõnasin enda üllatuseks äärmiselt
rahulikult. Naises oli midagi tuttavat, mis kiirgas temast välja. „ja kuidas ma
võin sind kutsuda.“
„Cassiel,“
mainis naine vaikselt „Cassiel on minu nimi. Pärisnimi.“
„Sa
pead olema peast põrunud, kui ütled mulle oma pärisnime,“ teatasin külmalt ja
panin oma raudus käed lauale. „Cassiel,
ütle mulle, kes kurat sa oled ning mis põhjusel sa mind näha tahtsid.“
Cassiel
ohkas sügavalt ja pani enda käed kokku. „Kas siis põhjus pole ilmselge. Mul on
uudiseid sulle,“ ütles Cassiel süütult ja vaatas oma tarkade silmadega mulle
otsa. „Ma olen juhataja sõjaväeosas, mis püüab sinusarnaseid olendeid. See
sõjaväeosa asub Tres Regiones. Ma käisin
sinu pärast pika tee maha.“
„Tres Regiones?“
küsisin üllatunult. „Ma arvasin, et teie tegevus on ammu kolm väikest Balti
riiki minema pühkinud. Muide, Cassiel, ma ei küsinud, sinu positsiooni
ühiskonnas, vaid seda kes sa oled.
Ühiskonnapositsioonil ja mingiks isikuks olemisel on suur vahe.“ Mu hääl kõlas
sama kalgilt nagu ma räägiksin vanglaülemaga.
„Inimesed
on aastatega muutunud, Sage, kui sa siin oled konutanud,“ lausus Cassiel
teravalt ja ajas oma selja sirgu.
„Auts,“
pomisesin ülbel toonil ja kratsisin kohta, kuhu käerauad olid mu randmele haava
põletanud.
„Ma
olen Belance lapselaps,“ teatas Cassiel ja irvitas kavalalt. „Ma ei arvanud, et
nimi Belance sulle midagi ütleb, aga paistab, et ma eksisin. Sa vist ikkagi
mäletad teda. Sage, jahmunud ilme sobib sulle, usu mind.“
Jahmatus
asendus raevuga minust. Mind ei huvitanud, et Cassiel võis olla Belance
lapselaps, kuid praegu ma tahan, selle elegantse mõrra tükkideks rebida, vaid
Belance nime mainimise eest. Hingasin sügavalt sisse ja surusin oma käed
rusikasse.
„Kas
see ongi sul uudis minule, et oled tema lapselaps? Kui jah siis sinu asemel
kaoksin siit vanglast koheselt,“ sisistasin vihaselt ja vaatasin Cassieli. Kagu
see ärkav raev ja mälestused minus tegid rohkem haiget, kui spetsiaalselt
minule tehtud käerauad ja ere valgus.
„See
ei ole uudis,“ kostis Cassiel, üritades rahu säilitada, „uudis on see, et
Belance suri eelmisel nädalal. Ma mõtlesin, et oleks hea, kui sa saaksid
sellest teada.“
„Ma
sain uudise kätte, sa võid nüüd siit vanglast igaveseks lahkuda või sa ootad,
et ma kallistaksin sind ja ütlesin, et mul on kahju, et Belance ära suri? Nutaksin
äkki paar minutid koos sinuga ja ulataksin sulle salvrätti?“
„Oled
sa alati nii ülbe?“
„Enamus
ajast. Valgus ja need käerauad ajavad meelemustaks,“ teatasin pahuralt. „Kui sa
tahad veel midagi teada, siis sul tuleb pikk päev minu ja mu ülbuse seltsis.“
Vilistasin lapsikult ja vangutasin pead.
Cassiel
pööritas silmi ja ohkas, taibates et minuga vestlemine on nagu rääkimine
lapsega, kes ei taha midagi aru saada. Ta andis valvurile märku, et mees siia
tuleks.
Valvur
tuli kiirel sammul meie poole ja noogutas Cassielile austavalt. „Kas saan teile
midagi tuua, preili Simond?“
„Tooge
mulle üks kohv, palun,“ sõnas Cassiel elegantselt ja möögis seejärel mind oma
pilguga, „talle tooge palun vett.“ Cassiel naeratas valvurile võluvalt.
„Kas
midagi veel, preili?“
„Jah,“
lausus Cassiel ja vaatas võluvalt oma suurte hallide silmadega valvurit, „kui
kaua läheb aega kohviga ja veega?“
„Mitte
üle viie minuti, preili,“ ütles valvur kindlalt ja kummardus. Ta saatis mulle
mürgise pilgu ja sammus meist eemale.
„Nii,
saime valvurist lahti ja kaamerad ei salvesta. Sage, jah ma ootasin midagi. Ma
ootasin, et me jääksime siia kahekesi, sest valvurid kipuvad alati pealt
kuulama asju, mis ei ole mõeldud nende kõrvadele,“ tähendas Cassiel
salapäraselt ja sulges silmad. „Mul on ka teine põhjus siin olla. Esimene
põhjus – uudis – oli mõeldud valvuritele, vaid ettekäändeks. Teine põhjus siin
viibimiseks on isekam ja tingitud uudishimust.“
Tõmbasin
silmad veel rohkem kissi ja kallutasin pead. „Räägi, ma olen uudishimust
lõhkemas,“ sõnasin elavamal toonil, kui tavaliselt. Heitsin pilgu surisevale
lambile ja krigistasin hambaid. Valgus pani mu pea valutama ning surin mõjus mu
lihastele kummaliselt.
Cassiel
muigas lapsikult ja teatas ilmekalt: „Ma tahan kuulda sinu lugu.“
Turtsatasin
naerda. „Sa võid võtta lahti suvalise ajaloo raamatu, mille sa leiad ja sa saad
sealt lugeda mu lugu,“ mainisin lõbustatult ja panin jalad risti.
Ohe,
mis lipsas Cassieli huulte vahelt ei olnud enam lapsik, vaid kuulus tõsisele
inimesele. „Sage, ma tahan kuulda tõde, selle kohta mis juhtus. Ajalooraamatud
sisaldavad, vaid kuulujutte, legende ja arvamusi,“ sõnas Cassiel kindlameelselt
ja sobras oma kotis. Ta tõi nähtavale väikese pudelikese, mis oli täidetud
punase vedelikuga.
„Mis
see on?“ uurisin raevukalt. Mu süda
kloppis, sest sisimas ma juba teadsin, mida Cassiel oli lauale asetanud.
Surusin end tugevamalt vastu tooli ja hammustasin instinktide vaigistamiseks
huulde.
„Sa
tead mis see on, Sage,“ lausus Cassiel kavalalt ja pööras pudelit nii üht kui
ka teist pidi. „See on veri ja sa ihaldad seda.“
Nihelesin
ebamugavuses enda toolil. „Ma ei ole vampiir, kes sõltub verest,“ sisistasin
vihaselt. „ma saan vereta äärmiselt hästi
hakkama.“
Cassieli
näol laius irvitus, mida ta ei üritanud varjata. „Kuid verest sõltuvad su võimed
või täpsemalt üks osa su võimetest. Arvestades, selle vangla tingimusi pole sa
vist saanud verd juba aastakümneid. Muide, kuidas üks osa sinust reageeris,
sellele et sa verd ei saanud? Suurem tundlikus raua suhtes ja palju nõrgemad
võimed?“
Hingasin
sügavalt sisse ja kostsin: „Sa arvad tõsiselt, et suudad mind ära osta, vaid
ühe armetu pudelikesega, mis sisaldab verd?“ Silmitsesin raevukalt altkulmu
Cassieli, kes oli endaga ilmselgelt väga rahul.
„Ma
ei arvestanud, et saan su lugu kuulda, vaid ühe pudelikesega,“ teatas Cassiel
rahulikult ja ta silmad lõid kavalalt särama, „sellepärast ongi mul neis
pudeleid mitu ja kõige magusam osa on see, et peale oma loo jutustamist, saan
ma asjad korraldada nii, et sa lahkud siit vanglast ega näe mind enam kunagi.“
„Sa
oled samasugune manipuleeriv mõrd nagu, seda oli Belance,“ sisistasin pahaselt.
„Ma olen nõus. Üks lugu vere ja vabaduse vastu.“ Mu suule ilmus mu vanale
minale omane irve, mis muutis mu enesetunde hoobilt paremaks.
Cassiel
avas vere pudeli ja lükkas, selle minu poole aeglaselt.
„Sa
oled üks põrgulik sõjaväe juhataja,“ teatasin ja haarasin valust hoolimata vere
pudeli. Kogu me keha janunes vere järgi ja kisendas, et ma seda juba jooks. Hommikul
ei suutnud ma isegi unistada, et võin pärastlõunal saada verd ja pakkumise
vabadusele.
Kallutasin
pudelit ja tundsin vere maiku enda huultel. Jõin ahnelt pudeli tühjaks ja
limpsasin enda huuled puhtaks. Panin pudeli tagasi lauale ja sulgesin silmad.
Raud, mis oli sepitsetud pühas tules ei põletanud enam mu käsi, vaid lihtsalt
oli seal. Venitasin enda lihaseid nagu kass ja muigasin rahulolevalt.
Avasin
silmad ja tajusin ruumis enneolematut energialaengut. Lambid lõhkesid üksteise
järel, jättes ruumi mõnusalt hämaraks. Mu käerauad avanesid võlujõul ja
kukkusid kasututena põrandale.
„Hämmastav,
mida üks pudelikene verd võib teha,“ nurrusin kassilikult ja ringutasin end.
„Sa
näed parem välja, Sage,“ mainis Cassiel üllatunult, „ja su võimed tugevamad,
kui ma oleksin osanud arvata.“
„Ma
tunnen ka ennast paremini,“ pomisesin ja vaatasin Cassieli. „Cassiel, see mida
ma praegu tegin, ei olnud isegi mu võimete tipp, see oli kõigest nende
ärkamine.“ Muigasin kavalalt ja seatsin ennast mugavalt toolile istuma.
Sulgesin
silmad ja panin enda sõrmed kokku. „Hea küll, alustame minu osaga tehingust,“
sõnasin aeglaselt. „Ma olen minevik, olevik ja isegi tulevik. Ma sündisin
korra, kuid olen surnud olnud mitmeid kordi. Mul oli valida hea ja halva vahel,
aga ma ei valinud kumbagi. Ma kasvasin üles hullumaja rangetes tingimustes, armastan
juustusaiu ning päikeseloojanguid. Tere, minu nimi on Sage Foster ja ma alustasin
Apokalüpsise.“
No comments:
Post a Comment