Yeah, nii see oli:

*Supernatural

*Merlin

*Sherlock

*Charmed

*Arrow

-ga

Haiget saamine

On inimesi, kes on tõsiselt haiget saanud, kuid need inimesed tuhmuvad. Kaovad. Nende inimeste kõrvalt, kes kuulutavad facebookis, et nad õid varba ära poisi pärast, kes neid maha jättis. Ma ei mõista lihtsalt selliseid inimesi, kes on populaarsed ilusad ning omavad kõike, kuid lõiguvad ennast, et saada tähelepanu.

Tsitaadid

Loodusteaduse seisukohalt on kõik inimesed võrdsed. Sellest võrdsuse reeglist on ainult kaks erandit: geeniused ja idioodid.
-Mihhail (Aleksandrovitš) Bakunin (1814-1876)

Mõnikord tundub mulle, et mida suurem geenius sa kunstis oled, seda vähem kainet mõistust on sulle antud igapäevase eluga toimetulekuks.
- Agatha (Mary Clarissa) Christie (1890-1976)

Kes teab, võib-olla saabub maailma lõpp juba täna õhtul?
- Robert Browning (1812-1889)

Supernatural gifs

Sage 7. osa

                Kui maailm on lihtne, siis ilmselgelt ei mõista ma teda. Ei ma ei mõista vist midagi. Äkki mul on jälle hullushoog, mis mu aju ja mõistust närib? Tõenäoline, sest ma võin julgelt öelda, et ma ei tunne end praegu endana. Hullushoo loomulik osa? Ma loodan. Ma olen hull, kuna pean endaga monoloogi! Kes normaalne inimene räägiks endaga? Mina? Ei ma pole normaalne. Ma olin.

                „Sa ei ole päris. Sa oled kõigest mu hoo põhjustatud illusioon, mis haihtub… kaob, mis iganes, kui mu hullushoog lõppeb!“ korrutasin endale valjult ning sulgesin silmad. Surusin käed rusikasse. Hoog oli kuidagi pikale veninud, mis tekitas minus sügavaid kahtlusi hallutsinatsioonide kohta, mida ma nägin. Avasin silmad. Mees seisin ikka oma kohapeal ning silmitses mind murelikult. See ei olnud hullushoog, vaid reaalne olevik, kus ma olen ärkvel. Kurat.

                „On teiega kõik korras, preili?“ küsis mees ning kükitas mu kõrvale. Ta kandis tavalisi valgeid riideid, mis sobisid hullumaja patsientidele, kuid tema seljas olid need häirivad. Must pintsak oli rohkem mehe stiil. Tumepruunid juuksed olid vajunud tema silme ette, kuid ometi nägin, ma tema silmade kuldset tooni.

                „Ei ole,“ teatasin pahaselt ning üritasin püsti tõusta, „sa ei peaks üldse siin olema! Sa ei ole päris.“ Mu hääl kõlas täpselt samamoodi nagu jonnival lapsel, kes ei olnud nõus täitma oma vanemate tahtmist. Nõjatusin vastu külma kivist seina ja hõõrusin otsaesist.

                Mees kallutas pead ning kortsutas kulmu. „Ma olen päris. Lihtsalt, luust ja verest. Sa ju katsetasin kas ma haihtun ära, kui sa silmad kinni pigistasin ja korrutasid, et ma olen üksnes su illusioon. Aga su tegutsemine eriti ei aidanud. Ma olen ju ikka siin,“ sõnas ta rahulikult ja vaatas mind uuriva pilguga. Ta soris oma taskus ning tõi lagedale puhta taskuräti. „Võta, sul läheb seda vaja silmade kuivatamisel.“

                Krahmasin taskuräti ning pühkisin silmad pisaratest puhtaks. „Aitäh,“ pomisesin ükskõikselt. „Hea küll, kui sina oled päris, siis ma olen sind ennem näinud, eks?“ Pistsin niiske salvrätiku pükstetaskusse ja luristasin nina.

                Mees kehitas õlgu. „Ma pole sind ennem näinud,“ lausus ta sõbralikult. „Kas sa tahad siia jääda või sooviksid kusagile mujale minna?“ Mehest õhkus soojust, lahkust ning jõudu, milleni isegi Eliz ei küündinud.

                „Ei, ma soovin siia jääda,“ ütlesin endalegi üllatusena kindlal ja otsustaval toonil. Järsku sain ma aru, mida Eliz oli siin kabelis näinud. Külm õhk aitas mõelda, hall toon suutis rahustada ja usk hoidis elus.

                „Sinu otsus,“ kostis mees ning vaatas pinkide poole. „Tahad ma aitan su istuma? Sa ei näe just kõige parem praegu välja.“ Ta naeratas mu noogutuse peale ja võttis mu käest kinni ning andis märku, et ma võin temale toetuda.

                Esimesed sammud olid rasked ja paaril korral tundus, et kindelpind kaob mu jalge alt. Pinkide juurde jõudes taipasin, et püsingi veel püsti tänud mehele. Vabandasin ja istusin kiirelt pingile. Hingasin sügavalt ning panin enda käed kokku. Hull olemine on päris tihti mõistmatu. Tihti peab arvama, et kõik mis näen on vale, et veenduda tões. Üldjuhul aitab selline käitumine, kuid mitte täna.

                „Sa ei ole siin vaimuhaiglas eriti kaua viibinud, eks ju?“ pärisin uudishimulikult. Ajasin selja sirgu ja üritasin näida võimalikult erksana, kuid sisimas olin ma väsinud ning näljast nõrkemas tänu, sellele tobedale hullushoole.

                „On see siis nii ilmselge?“ küsis mees vastu ning naeratas lõbusalt. „Mind kirjutati täna hommikul sisse. Mu eelmisel psühholoogil sai minust vist kõrini.“ Ta tõi oma taskust välja kaks šokolaadi tahvlit ja ulatas ühe minule.

                Naeratasin tänulikult. „Aitäh,“ sõnasin rutakalt ja arutasin kärmelt paberi šokolaadi ümbert ära. „Jah, see on üpriski selge, et sa oled siin uus. Need riided ei sobi sulle, su vasakul käel on kellast jäänud rant ja sind pole nakatanud veel selle kohutava hullumaja masendus. Muide šokolaad on ideaalne.“ Sõin tahvlist ära paar rida ning nautisin šokolaadi mõnusat kreemjast maitset. Kaardimängus on mul nüüd panna mängu ka midagi peale ravimite.

                „Sa oled osav,“ tähendas mees ja hammustas tüki enda šokolaadist. „Sa oled hullumajas kaua olnud, kuid ometi sa pole kabelis palju käinud. Hullushood, mis sul on üpriski uued nähtused sinu puhul. Sul on õigus see šokolaad on parim.“

                „Kaks nädalat,“ pomisesin vaikselt. „Kaks nädalat on mul juba hullushood olnud, aga vaimuhaiglas kohas olen ma veetnud terve oma elu. Siia tulin ma täna esimest korda. Mille pärast sind siia saadeti?“ Mind üllatas, et ma rääkisin mehega üpriski avatult ja vanalt, nagu oleks ta mu sõber olnud juba aastaid, aga tõde on see, et mul pole ühtegi sõpra, kes oleks tundnud mind aastaid.

                „Ma ütlesin, et mu arstil sai minust kõrini,“ kordas ta rahulikult ning turtsatas. „Ei, tõde on selles, et ma ei suutnud enam maailma taluda. Kõik tundus nii kitsas ja ahistav. Vahel oli tunne, et ma ei suuda püsida ühes maailma, vaid jõlgun kahe maailma vahel. Mõistad, millest ma räägin?“

                Noogutasin. Ma mõistsin meest lausa liigagi hästi. Kõik see, et maailm ahistab ja surub piiridesse, tuletas mulle meelde mind ennast. Ja see kahe mõistuse või maailma vahel tolgendamine oli mulle samuti tuttav. Eriti siis, kui mind tabas hoog.

                Mees kergitas kulme ja vaatas mind üllatunult. „Vabandust. Tavaliselt inimesed ei mõista, millest ma räägin. Isegi mu psühholoog ei saanud minust eriti hästi aru. Tänu sellele, et mul on tihti tunne, et ma ei kuulu siia, inimeste hulka, muudab ka inimeste mõistmise raskeks,“ seletas ta kiirelt ning vaatas mind vabandava pilguga.

                „Tere tulemast koju siis. Usu mind siin kohas on palju sinu suguseid. Hull ja arst on nagu öö ja päev,“ laususin elavamalt. Tundsin end juba paremini ning suures osas peaksin vist tänama meest, et ta jäi minuga siia ega lasknud mul masendusse langeda. Ja šokolaadi.

                „Miks sa siia jäid? Sa oleksid võinud ju lahkuda, kui täiskasvanuks said. Ükski tavaline ja normaalne inimene ei jääks vabatahtlikult hullumaja,“ sõnas mees ja vaatas mind uurivalt,  „ja sina paistad täiesti tavaline, kui välja arvata see hood, mis on ka üpriski uued.“

                Kehitasin õlgu ning vaatasin nutva inglikuju poole. „Võib-olla kui elad terve oma elu hullumajas ja sind kasvatavad arstid ning hullud, siis hiljem ei oska sa ilma nendeta elada,“ ütlesin tõe välja ja pöörasin kujult pilgu ära. Mind üllatas ausus, millega ma mehele vastasin. Isegi Luce ega Eliz või keegi teine, pole suutnud minuga nii kiiresti selliste teemadeni jõuda.

                „Ma usun sind,“ kostis mees vaikselt ja ohkas sügavalt. „Kui ma täna siia tulin, siis tundsin juba esimestel, et midagi on puud. Paar tundi hiljem sain aru, et tükike, mida mul hetkel ei ole on mu perekond.“ Ta naeratas kurvalt.

                „Sul veab, et sul perekond on,“ teatasin mõtlemata. „Ma sooviksin ka endale perekonda, kuid tõenäoliselt ei suudaks ma neid taluda rohkem kui tund. On tore, kui inimesed hoolitsevad ja muretsevad su käe käigu pärast, kuid ma pole lihtsalt harjunud, kui keegi mul kogu aeg sabas jookseks.“ Murdsin endale šokolaaditahvlist tükikese ning pistsin selle suhu.

                „Perekond on küll tore, aga minu oma on looduslik katastroof, nagu ka mu tutvus ringkond,“ lausus mees muiates ning vaatas mind oma. „Oma isa pole ma aastaid näinud, mu kunagise parima sõbra väike õde põgenes koos mu noorema vennaga. Mõlemad pandi vangi, kuid vist mu sõbra noorem õde sai vabaks nüüd. Emast pole ma kunagi kuulnud, kuid selle eest pidin ma taluma sadat üht venda ja õde. Ja kogu mu perekond ning punt sõpru moodustavad inimesed, kes suudavad sind viiel minutil ära tüüdata, aga siiski ma igatsen neid.“

                Itsitasin vaikselt. „Sul tundub olevalt äärmiselt tore perekond,“ laususin naeru tagasi hoides.

                „Sa ei kujuta ette, millised Jõulud meil on,“ sõnas mees elavalt. „Meie Jõulud algavad suure pidusöögiga. Esimesed tund aega peame kuulama, kuidas meie isa kurdab, et mu noorem vend on täiesti saamatu ja täis uhkust ning ülbust. Teine tund meie pidusöömingul on täis piinliku vaikust ja kogu söömine lõppeb suure tüliga. Vahel harva ka toidusõjaga.“ Te manas näole tüdinud ilme ja tegi žesti. „Ja nii iga aasta.“

                „Tunnen sulle kaasa, et sul selline perekond on. Ma tunnen end praegu õnnelikuna, et mul pole perekonda, aga siiski ma jään arvamuse juurde, et perekonna omamine on hea. Sellise perekonna, mis ei lõpeta Jõule tüliga,“ ütlesin kindlalt. Kuulsin oma kõhukorinat ning turtsatasin. Nälga aitas hästi peita šokolaad, kuid ometi vajas mu kõht korraliku sööki.

                „Ega sa juhuslikult ei tea, mis kell on?“

                „Mh?“ ühmas mees üllatunult ja heitis pilgu oma käekellale. „Kümne minuti pärast viis, mis siis?“

                „Õhtusöök,“ laususin lõbusalt ja tõusin püsti. „Kell viis tuuakse õhtusöök, mis näeb välja söödamatu, kuid maitseb imeliselt. Usu mind. Hommikusöök on palju kohutavam.“ Naeratasin ning andsin mehele märku, et ta mind mööda laseks.

                Ta tõmbas jalad koomale ning tegi mulle teed. „Kas siin pakutakse, midagi mis on söödav ja näeb hea välja?“ päris mees teeseldud virilusega ning nägi välja hämmastavalt sarnane kutsikaga, kes pole su kinga ära söönud enda arust.

                „Neljapäeviti. Siis saab suppi, mis maitseb hästi ja näeb välja ka hea,“ teatasin ja läksin mehest mööda. „Lisaks on neljapäev ainukene päev, mil saab midagi magusat hamba alla, mis ei ole varastatud ega võidetud.“

                „Kui sa nii ütles,“ sõnas ta, õlgu kehitades. „Kuule, ennem kui sa lähed, tahaksin sinult midagi küsida. See ei ole seotud söögi või perekonnaga. Mis sinuga juhtus seal kuju juures? Ära ütle, et see oli lihtsalt hullushoog. Ma nägin sind ja sa olid tõeliselt kahvatu ja tardunud.“ Tema ilme väljendas siirast muret, mis oli minuga juhtunud.

                „Ma ei tea isegi mida ma nägin. Ma pigem kuulsin või tundsin midagi. Ilmselt hirmutas verd nuttev ingel minust viimsegi julguse välja,“ pomisesin rahutult. Hingasin sügavalt sisse. Ma ei tahtnud enda hullushoogudest eriti rääkida, kellelegi.  Luce ja Eliz olid erandid. Luce oli minu kõrval olnud esimesest hoost saati ja Eliz oli lihtsalt olnud ühe tunnistaja.

                „Verd nuttev ingel?“ küsis ta imestunult ja vaatas mind suurte silmadega. „Need nuttavad verd ainult siis, kui midagi kurja on lähedal või tulekul. Ma ajan paska, ära kuula mind. Niikuinii ei tea ma eriti midagi piiblist või mütoloogiast.“ Ta lõi käega ning raputas pead.

                „Okei, ma ei pööra tähelepanu jamale, mida sa ajad,“ sõnasin ükskõikselt ja hakkasin liikuma ukse poole, kuid peatusin. „Mis su nimi on?“ pärisin kärmelt ning pöörasin ümber.

                Ta naeratas leebelt ning tõusis ka püsti. „Bill. Minu nimi on Bill,“ vastas Bill. „Ja kuidas sind kutsutakse?“

                Muigasin. „Sage,“ sõnasin lühidalt ja köhisin. „“Hea küll, Bill. Täna peale õhtusööki kavatsevad mu sõbrad teha puhketoas paar kaardimängu, kui soovid võid ka tulla mängima. Kui tuled, siis võta kaasa šokolaadi, mille peale mängida. Mu sõber Eliz on nende järele hull ja peale sinu toodud šokolaade ta hakkab sind armastama.“

                „Ma loodan, et saan tulla peale sööki,“ lausus Bill rutakalt.

                „Tore,“ ütlesin kiirelt ja silmitsesin ust. „Ma olen valmis hullumaja söögivarud ära sööma, kui ma kohe midagi ei saa. Hiljem näeme.“ Silmitsesin hetke Billi ning naeratasin talle julgustavalt. Lahkusin kabelist ja kummalisel põhjusel hakkasin ma kohe igatsema külma, mis täitis iidvana ruumi.

               

Inimeste mõistmine

Vahel on raske mõista inimesi. Ei mitte vahel, vaid pigem koguaeg. Mul on tihti tunne, et pean inimestega suhtelises kasutama topeltbluffi, et neist aru saada. See on naljakas, et kõige raskem on mul mõista inimesi, kes on nagu mina. Vaiksed, mõtlevad ning uurivad. Palju lihtsam on tihti mõista inimest, kelle ümber tiirleb palju sõpru, raha ja populaarsust.

Sage 6. osa

„…mina olen Ray Smith ja Teie vaatasite otse ülekannet New Yorkist.“

                Luce. Ma ei teadnud mida arvata või tunda. Seisin tardunult Elize kõrval ning seedisin äsja alla neelatud tablette. Kõrvadesse tungis vägisi kella rütmikas tiksumine ja vilkuvad tuled panid mu silma kissitama.

                Ma tahtsin oksendada, tahtsin kaduda siit toast. Luce oli olnud ma ainuke sõber ajani, mil ma olin hakanud Elize ja teistega kaarte mängima. Tänu Luce emalikule hoiakule suhtlesin ma nüüd inimestega.  Sage, kes istus ainult oma toas oli kadunud, kuid kadunud oli ka Sage, kes oli lapsik ning omas suurepärast empaatiatunnet. Peale puhta ja süütu Sage kadumist oli minus ärganud midagi, mida ma ei oska kirjeldada. See oli tumedam, kui öö, kuid samas nii ere, et pani silmad valutama. Luce oli aidanud seda asja mu sees äratada, kuid ma ei oska öelda kuidas.

                Luce sammus aeglaselt minu poole. Tema näol oli rõõmus naeratus ning vana naise silmad särasid.

                „Hei, Sage,“ tervitas Luce mind ja peatus minust pooleteise meetri kaugusel. Ta mõõtis mind leebe pilguga ning naeratas. Terve nädal olin ma Luce otsinud, kuid nüüd, kui ta mu leidis, tahtsin temast võimalikult kaugele.

                „Luce, pole ammu näinud,“ sõnasin võltsrõõmuga. „Kus sa olnud oled?“ Eliz mu kõrval tõmbus pingesse ja vaatas mulle segaduses oleva pilguga otsa.

                „Sage, Luce, ma arvan, et lahkun teie seltskonnast,“ lausus Eliz vaikselt, et hoida kontrolli all oma hirmu. Ta astus sammu tagasi ning oli juba valmis lahkuma, kuid Luce katkestas teda.

                „Eliz, ära lahku, lähme teeme kolmekesi ühe ilusa jalutuskäigu,“ teatas Luce lõbusalt. Ta kallutas oma pead ning vaatas uuriva pilguga Elizt.

                Eliz heitis närvilise pilgu Thomasele ja Bradyle, kes raputasid märkamatult pead. Eliz ohkas sügavalt ning noogutas Lucele. Iga Elize liigitus oli hästi valitud, kuid puine. Oli ilmselge, et Luce oli talle vastu meelt.

                „Teed soovid, Sage?“

                Tee. Ma polnud teed saanud sellest ajast saaki, kui mul oli esimene hullushoog. Mulle meenus kiirelt tee hõrk ning magus maitse. Juba ainu üksi mälestuse peale soovisin teed. Ainuke põhjus, miks ma polnud veel Lucele vastanud oli pilk, millega Eliz mind silmitses. See oli anuv ja hirmunud. Teadsin, et minu tabletid, mille Eliz oli mulle andnud kaotavad varsti mõju ning siis olen ma pahur ja tusane.

                „Jah, Luce, ma sooviksin ühte teed,“ ütlesin enesekindlalt. Naeratasin Lucele, kui ta tõi mulle sooja tee ning ulatas selle mulle. Hoidsin kuuma tassi enda käes ning lonksasin teed. Tee maitses täpselt sama imeliselt nagu ma mäletasin. Soe, magus ning ideaalne.

                „Tulge,“ sõnas Luce ning viipas meile käega. Luce kõndis minu ja Elize ees reipal sammul vana inimese kohta. Jalutasime puhketoast halli koridori, mis oli valgustud värelevate lampidega.

                „Mul on kahju, et ma lahkusin niimoodi, et ei öelnud sulle, Sage,“ vabandas Luce ning heitis mulle sõbraliku pilgu. „Mu perekonnal oli äärmiselt kiire ja nad ei salli, kui ma viivitan.“ Ta hingas sügavalt sisse ja aeglustas sammu.

                „Minu arust sa oled ütlesid, et vihkad oma perekonda. Miks sa siis nende juurde läksid? Nädalaks,“ küsisin teravalt ning jõin edasi teed. Tundsin endal pidevalt Elize hirmunut pilku, kuid üritasin vältida seda, kuid siiski hakkas mul tänu Elizele ebamugav.

                „Me tähistasime koos vanu pühasid. Talvist pööripäeva. Mu perekonna usk on natukene hälbinud, aga juhtub,“ sõnas Luce ning kehitas õlgu. „Õnneks nad tuletasid mulle meelde, kui väga ma neid teelt vihkan ja mille pärast. Uskuge mind, kuigi see hullar on kohutav, siis võrreldes minu perega on see koht siin paradiis.“ Luce itsitas vaikselt ning vaatas meid lõbusa pilguga.

                „Noh tore, et sul oli põnev koos oma perega,“ ütles Eliz vastumeelselt ja pani käed kaitseks risti rinnale. „Mina, Brady ja Thomas üritasime aidata su väikest sõpra Saget. Sage õppis isegi selgeks kaardimängu ning tegi poistele pähe.“ Eliz nohistas nina ning kallutas pead. Ta üritas näida vankumatu ning kindlana, kuid ta kartis sisemas.

                „Tore, et te Sage lõbustasite. Ma kartsin, et tal hakkab siin igav,“ mainis vana naine ja heitis mulle küsiva pilgu. „Oled sa oma teega lõpetanud juba?“

                „Ah?“ pärisin imestunult ja silmitsesin tassi enda käe. Olin ilmselgelt süvenenud Luce ning Elize vestlusesse. Kortsutasin kulmu ja ohkasin sügavalt. Minu see toimus just kui lahing, mis oli verine ja tasakaalutu. Üks osa minust karjus, et ma ei jooks teed ära, kuid teine osa õhutas mind, et ma teeks tassile põhja peale. Ma vihkasin seda.

                „Ja, ma kohe lõpetan, Luce,“ laususin rutakalt ja eirasin külmavärinaid, mis jooksid üle mu selja. Külm tass puudutas mu huuli ning ma kallasin nüüdseks jahtunud tee endale suust alla. See tundub võimatuna, et kümne minuti jooksul ma suudan unustada selle tee maitse. Andsin tühja tassi Lucele ja naeratasin talle tänavalt. Mu enesetunne oli märgatavalt paranenud, kuid kumb oli rohkem aidanud, kas tablett või tee. Ma panustasin tee peale.

                „Mõjus?“ uuris Luce ning sokutas tassi esimesele ette juhtuvale sanitarile.

                „Jah, ma arvan küll,“ sõnasin ükskõikselt ning kratsisin pead. Sõda mu sees oli vaibunud sosinaks, mis ainult kergelt häiris. Üle nädala ma tundsin end jälle täisväärtusliku inimesena.

                „Sage, ära seda teed liiga palju joo,“ mainis Eliz aeglaselt ning sai mu pahura pilgu ohvriks. „Ma tahan lihtsalt öelda, et kõik hea ei paista alati täpselt sellisena nagu nad on.“ Eliz lükkas näolt ära enda heleblondid juuksed.

                Peatusin ning ohkasin sisse. „Kuidas te suudate kogu aeg teha selliseid kommentaare, millel on tagamõte?“ küsisin teravalt . Olin valmis nende peale karjuma, kuid mu plaani nurjasid taas vilkuvad tuled. „Olge nüüd! Te peate nalja tegema. Kui kaua need tuled suudavad veel sedasi vilkuda?“

                „Meie Lucega ei talu üksteist, eks. Tema tegi minu olemise vägagi ebamugavaks kunagi ja ma ei kavatse seda talle andestada.“

                „Aga sa andestad, kuna täna õhtul me mängime kõik ilusasti kaarte ja teie saate… lepite vähemalt ära,“ sõnasin ning üritasin raevu endas magama panna. Kas tee oli üldse mulle mõiganud? Naljakas, kuidas mu keha toimis kõigi rohtude ja muude asjade puhul, mida mulle sisse söödeti või joodeti. Peale esimest korda rohtude sisse võtmist, muutusin ma nende vastu immuunseks.

                „Meie kõik mängime koos kaarte?“ päris Luce imestusega ja ohkas sügavalt. „Sa teed nalja, Sage! Ma ei suuda temaga koos istuda ühe laua taga kauem, kui viis minutit! Lisaks ma arvasin, et tee rahustas su maha.“

                „Ja tabletid ka,“ pomises Eliz ning vaatas maha.

                Jäin seisma. „Mulle on viimasel nädalal söödetud sisse selliseid asju, millest teie kaks, vaid unistada oskate. Ma isegi enam ei suuda enam imestada, miks ravimid mulle ei mõju,“ teatasin pahaselt ning lasin pea norgu. „Ma olen väsinud sellest, et pean end pidevalt kontrollima, kuna midagi ei rahusta või ravi mind. Arstid on nõutud. Ma olen uuel tasemel hull!“

                „Sage…“

                „Millal sul viimane hullushoog oli?“ uuris Luce kiirelt ning peitis suu käe taha, et peatada köha, mis peale tükkis. Ta tõmbus hetkeks kössi, kuid ajas end uuesti sirgu.

                „Täna. Ma näen nüüd juba hallunisatsioone keset päeva! Mu unenäod sisaldavad asju, mis ajavad mind keset ööd üles ning hoiavad mind kusagil une ja teadvuse piiril. Viimane tõsine hullushoog oli mul peale meie viimast jutu ajamist, Luce! Ma lõikasin pärast seda endal randmed nii sügavalt lõhki, et mulle pidi pärast tegema üheksa ilusat õmblust,“ laususin raevukalt ning tõstsin üles enda vasakukäerandme, et Luce näeks mu sidemes kätt. „Mulle pandi diagnoosiks ettearvamatu ning kahjustav käitumine.“

                „Sage, kas sa suudad ennast korralikult üleval pidada? Su käitumine hakkab kontrolli alt väljuma. Võta ennast kokku või sa pead tagasi oma palatisse minema,“ sisistas Eliz ning haaras mu käest kinni. Tema puudutus oli külm, ilmselt oli tal madal vererõhk, mis tulenes rahustitest, kuid ei väljendunud käitumises.

                Luce silmitses ükskõikselt, meid jälgivaid sanitare. Ta ohkas kergelt ning sõnas: „Sage, sa pead rahunema või muidu sulle söödatakse sisse jälle ravimeid, mis ei mõju sulle. Eliz, sa tead, et ma saan teda aidata. Sa pead ainult lubama mul seda teha. Oleme ausad, me mõlemad teame, et vihane Sage on kuri Sage.“ Luce kallutas pead ning muigas kergelt.

                „Selle mõte võid sa pista endale haisvasse ja pimedasse kohta,“ nähvas Eliz tasaselt ning lasi mu käest vaikselt lahti. Leek Elize silmis ei olnud enam emalik või lapsik, pigem kaitsev ja valmis ründama.

                „Vabandust, ma ei kuulnud sind eriti hästi, Eliz. Kas ma võin, siis Sage aidata. Sa tead, et ma suudan seda,“ nurrus Luce harjumatul viisil. Tema suunurgad püsisid üleval ning ta laksutas keelt. Vana naise kohta oli Luce kaval ja valmis alati oma tahtmist saama.

                „Hästi,“ pomises Eliz vastutahtmist ning niheles.

                „Tore, et jõudsime lahenduseni tänu, millele kannatame me tänases kaardimängus üksteist kauem, kui viis minutit,“ tähendas Luce lõbusalt ja naeratas kavalalt. „Hea küll, sina Eliz, mine rahusta Sage ja mina vaatan, mis teha annab. Teeme kaardimängu pärast õhtusööki. Hiljem näeme.“ Luce lehvitas meile ning lahkus.

                Seisime Elizega keset koridori. Eliz piidles mind altkulmu ja pomises: „Olgu ma neetud, et luban teda sul aidata.“ Ta raputas pead ja ohkas sügavalt. Leek tema silmist oli kadunud ning asendunud väsimusega.

                „Luce paistab ju täiesti toreda inimesena,“ sõnasin vaikselt. Ma tegin vist vea, kuna mõni sekund hiljem lajatas Eliz mulle pahase pilgu, mille peale pööritasin silmi. Ta viipas mulle, et ma talle järgneksin. Hakkasin jälle kõndima, kuid see kord Elize mitte Luce järgi.

                „Luce on inimene, kelle kohta sa ei taha palju teada. Tema perekond – jah ma olen neid näinud – on hullemad, kui meie siin,“ ütles Eliz ning sisenes kablisse. „Ainuke põhjus, miks ma Lucel sind aidata on see, et ta rääkis tõtt.“

                Tundsin, kuidas jahe kabeli õhk end mulle näkku surus ja mu naha endasse mässis. Tõmbasin pikkade varrukatega valget jakki rohkem enda keha ümber ja küsisin: „Eliz, miks sa mind kabelisse tõid?“ Kabel oli vana ning ehitatud kivist. Võiks öelda, et siine kabel oli kogu vaimuhaigla nurgakivi. Põhjapoolses seinas oli vitraaž aken, mis oleks sillerdanud päikselise ilmaga, kuid ilmaga nagu täna see oli lihtsalt silmailu.

                „Istu,“ soovitas Eliz. „Sul on vaja rahuneda. Luce rääkis tõtt, kui ütles, et vihane Sage on kuri Sage ja kuna sulle ravimid ei mõju siis tuleb sind rahulikuna hoida, mis on omamoodi kunst. Kabel on lihtsalt koht, kus on hea rahuneda. Mulle meeldib siin,“ tunnistas Eliz vaikselt.

                Istusin kõige tagumisele pingile ning silmitsesin kabelit. „Vabandust, et ma ennem niimoodi närvi läksin. Ma ei suutnud ennast taltsutada,“ vabandasin ning peitsin näo ära. Ma olin väsinud ning tahtsin mõelda. Mõtlemine oli alati mind selliste olukordade puhul aidanud.

                „Pole vaja vabandada,“ lausus Eliz. Ta kallistas mind õrnalt ja ümises mingit rahustavat viisi, mis mulle isegi meeldis. „Sinuga saab kõik korda, Sage, pea see meeles. Õhtuks, kui sa oled rahunenud siis mängime kaarte, koos poiste ja Lucega. Loodame, et selleks ajaks on elektriga kõik okei ning tormid on lõppenud.“

                Nuuksatasin kergelt. Ajasin selja sirgu ja silmitsesin Elizt. Ta oli jälle emaliku ning lahke olekuga nagu alati. See sobis talle. Elizest õhkus armulikust, lootust ja kõike muud head, mida võid ette kujutada.

                „Võidame poisse?“ pärisin lapsikult ja panin näole tulnud juuksesalgu kõrva taha.

                „Ikka ja alati,“ vastas Eliz rõõmsalt. „Ma pean otsima midagi, mille peale saame mängida. Ilma motivatsioonita on igav mängida ju.“ Eliz kortsutas kulmu mõtlikult, kuid naeratas koheselt. „Šokolaad. Ma armastan seda ning selle peale on hea mängida.“

                „Mulle sobib,“ teatasin napilt. Silmitsesin altarit, mis oli kabeli põhjaosas ning surusin huuled kriipsuks. Kuigi ma olen religioosses kohas üles kasvanud ei tähendanud tingimata, et ma armastan ja usun Jumalat, ingleid ja teisi selliseid tüüpe.

                Meie ümber oli vaikus, mis pigistas, kriipis ja oli igati ebamugav, kuid Eliz katkestas selle. „Millisena sa Luce näed?“ päris ta mulle silma vaadates. Ta oli surm tõsine, kui minult seda küsis.

                „Mis mõttes, millisena ma Luce näen?“ küsisin vastu ja kallutasin uudishimulikult pead. Ma ei saanud aru, mida Eliz mõtles küsimuse all millisena ma näen Luce?

                „Nagu välimuse poolest, vanus, mis iganes,“ sõnas Eliz ja vaatas kella oma käelt. Ta kehitas õlgu ning pööras pilgu kellalt ära.

                „Vana naisena, hallid juuksed, sinised silmad, kortsus nahk,“ kirjeldasin Luce ja kortsutasin kulmu. „Miks sa seda üldse küsid minu käest?“

                Eliz tõusis püsti ning ohkas. „Sage, inimesed ei näe välja mõnikord sellistena nagu nad paistavad. Mina näen Luce noore naisena, kellel on pruunid silmad ning hele nahk. Mõtle selle üle. Ma pean praegu minema šokolaadi otsima. Või varastama. Hiljem näeme,“ lubas Eliz ning naeratas mulle. Ta lahkus kiirel sammul kordagi tagasi vaatamata.

                Jäin istuma külma kabelisse. Mu ümber oli vaikus ja külm õhk, mis mässisid mind endasse. Ma oleksin isegi nõud ennast unustama täna jäisele õhule, kuid mind hoidis valvsa ja terava mõistuse juures ikkagi küsimused.

                Mida oli Eliz mõelnud sellega, et Luce ei ole see, kellena näib? Miks ta üldse küsis, mis moodi ta välja näeb? Ja kogu mu küsimused võttis ta kokku lausega: „Sage, inimesed ei näe välja mõnikord sellistena nagu nad paistavad.“ Kas ta ei arvanud, et ma soovin natukene täpsemat ja arusaadavamat vastust?

                Ohkasin. Ma olin väsinud. Soovisin kogu hingest magada, kuid praegu oli see võimatu, kuna tabletid ja tee oli minu puhul täiesti välja hääletatud. Lisaks hoidis mind üleval külm ning kare õhk, mis mu keha igalt poolt näpistas. Miks ma üldse siia istuma jäin? Ma võiksin ju siit ära minna. Ei ma ei suuda. Vale. Ma ei taha. Tahan praegu siin istuda, mõelda kõige üle ning unustada ennast ja jätta keha külma meelevalda.

                Mu vaatasin kõike siin kabelis. Miski meeldis mulle siin, kuid see oli väike ning koheselt tajutav. Ma võisin seda väikest asja kirjeldada nii puhta ja süütuna, kui suudab inimene ette kujutada. Ning mina suutsin. Endalegi märkamata olin ma üksinda istudes otsinud silmadega seda puhtuse sümbolid ja ma leidsin selle.

                Minust kõige kaugemasse nurka oli pandud marmorist inglikuju, mis oli peaaegu märkamatu. Tõusin püsti ja kõndisin vaikselt kujuni. Puudutasin sõrmeotsadega inglit ning mu näole ilmus tilluke naeratus. Marmor mu sõrmede vastas oli jääkülm, kuid tundus soojana.

                Tõmbasin näpud inglist eemale ja asetasin need vastu enda paremat meelekohta. Mind tabas tuikav ja terav peavalu, mis tekitas tunde, et keegi mängib mu pea sees golfi ja pall lendab koguaeg vastu mu meelekohta. Vajusin kergelt kössi ning krimpsutasin suud. Iga uus valu pani mind keelde hammustama või silmi kissitama. Kohutav peavalu lakkas hetkeks. Suutsin end sirgu ajada ning asetada käed põskedele. Mu hingamine oli ebastabiilne ja süda tagus vastu rinnakorvi.

                Veri. Ingel nuttis verd.

                Taganesin sammu ega teadnud enam, mida mõelda. Kui ennem soovisin ma mõelda, siis nüüd ma tahaksin, et sellist asja poleks olemas. Ma ei oska kirjeldada, mida see vaatepilt minus tekitas. Nii palju segaseid emotsioone. Verd nuttev ingel oli mulle nii tuttav, kuid samas ma polnud seda kunagi näinud.

                Peavalu ei lahkunud, ta lihtsalt oli teinud uinaku ja tuli tagasi nüüd võimsamana, kui ennem. Valu surus mu põrandale istuma. Peitsin pea põlvede vahele ning surusin hambad kokku. Silme ette sähvatasid pildid, mida oli võimatu kirjeldada. Neid pidi rohkem tunnetama.

                Surusin silmad kinni ja mu keha tõmbus krampi. Nägin ikka veel oma mälestustes verd nutva ingli kuju, mida ma ei suutnud unustada. Järsku see kadus. Mu mälestus asendus tuhande erineva pildiga, mis mulle mõtteisse tulid.

                Haav haavaga kokkupuutest sünnib kaos, kui ta kõnnib, koos oma vennaga. Lause turgatas mulle pähe, kuid õnneks või kahjuks lõpetas peavalu.

                Tardumus võttis minu üle võimust ning laskis külmal mind paitada. Vaikus oli kõrvulukustav ja valus. Tahtsin ära siit kohast, riigist ja maailmast, aga ma olin siin ikkagi. Tõde, et ma olen siin üleskasvanud ning jään siia tegi mulle haiget.

                Kuulsin ukse avanemist, kuid ei reageerinud sellele. Soovisin, et inimene, kes siia oli end ümber pööras ja mu siia jätaks. Tajusin, kellegi kätt enda õlal ning võpatasin. Mu lihased tõmbusid automaatselt krampi, kuid ikkagi suutsin heita pilgu inimesele, kes kabelisse sisenes.

                Ma olin seda inimest näinud. Oma hullushoogudes.

Sage 5. osa

                Tabletid ei mõjunud mulle enam. Lihtne järeldus, kuid mul võttis päevi, et selleni jõuda. Tänu kasututele tablettidele olin pidevalt närviline ja tusane. Ma käitusin äkiliselt, olles üks hetk rõõmus ning lahke, kuid juba järgmisel sekundil olin ma õel ja raevukas tüdruk, kes oli valmis saatma kõik inimesed põrgusse. Arstid olid mulle lõpuks määranud kahtlaselt tugevad rohud, mis suutsid mu mõneks tunniks kuidagi maha rahustada, kuid lõpuks olin ma ka nende rohtude suhtes immuunne.

                Minu muutlikud tujud polnud ainukesed asjad, mis mind häirisid. Luce oli kadunud. Iga hommik enne sööki olin ma puhketoas, oodates koos väikese lootusega Luce, kes ei ilmunud kohale. Algul ma lihtsalt arvasin, et Luce väldib mind, kuna ma olin muutunud järsult arstide seas populaarseks jutu teemaks, kuid peagi hakkasin aru saama, et Luce polnud isegi hullumajas. Peter oli mulle väitnud, et Luce perekond oli ta ajutiselt siit minema viinud – kohe peale minu juhtumit, kahtlane värk. Ausalt öeldes, ei uskunud ma doktorit, kuna Luce oli mulle rääkinud, et tema vihkab oma perekonda ja omakesed ei salli teda. Lõpuks olin ma tüdinenud vastuste otsimisest ja loobusin Luce leidmisest. Tihtilugu oli mul tunne, et otsin Luce, vaid tema salapärase tee pärast.

                Samas on ka positiivseid külgi hulluks olemisel. Bardy, Eliz ja Thomas olid mind omaks võtnud. Mul oli kujunenud välja rutiin, et vähemalt ükskord päevas mängin ma nendega kaarte, joon kummalist karamelli teed või jutustame üksteisele napakaid ning õudseid lugusid, mis on juhtunud hullaris. Tänane oli täpselt samasugune nagu olid olnud ülejäänud päevad.

                Oli pärast lõuna ning ma istusin koos Brady, Elizi ja Thomasega puhketoas väikese laua taga. Terve päev oli väljas vihma sadanud ja möllanud suurejooneline äikesetorm. Mõnel korral kadus elekter ära pooleks tunniks ning koheselt suutsid leida Eliz ja Brady enneolematu lahenduse meie elektri kadumisele. Eliz teatas esimese elektrikatkestuse ajal, et mõni vihane vaim on lihtsalt juhtmete peale pissinud, kuid Brady hakkas koheselt esitama oma teooriat, mis kujunes välja tüütuks võistluseks. Võistlus katkes alles elektri tagasi tulekuga ning lubas meil kaarte edasi mängida.

                „Minu võit,“ teatas Eliz lapsikult ja krabas endale šokolaadi, mille peale olime mänginud, „aga ma ei lubanud teil lõpetada. Mängime viimase kaardini, lapsed.“ Elize näol mängles vallatu naeratus ja ta asus ma šokolaadi paberist välja kookima.

                „Tead Eliz,“ sõnas Thomas ja võttis kaardi, „see on raskelt saadud šokolaad, sa ei peaks seda kohe ära sööma. Säh tappa, Sage.“ Thomase näol oli õnnelik naeratus ja üle nädalate oli ta otsustanud enda habeme maha ajada ning käis mulle emanda.

                „Mulle maitseb šokolaad,“ pomises Eliz ning murdis tüki šokolaadi. Ta asetas selle laua keskele ja teatas: „Kui Sage sind võidab, siis saab tema šokolaadi endale, kui sina võidad, Thomas, siis sa saad selle tüki endale.“ Õnnelik naeratus näol asus Eliz muretult šokolaadi sööma.

                „Kas ma pean osalema kihlveos? Te teate, et see kord, kui ma ei kaotanud oli Brady ravimite mõju all,“ tähendasin vinguval toonil.

                „Mh?“ ühmas Eliz šokolaadi vitsutades. „Jah sa pead kihlveos osalema. Varastatud šokolaadi nimel pead pingutama, noh pigem tüki.“

                Ohkasin. „Ma ei saa sellest mängust ikka aru. Sulle käiakse kaart, mis mõttes käiakse? Sa pead kaardi ära tapma samast mastist tugevama kaardiga või trumbiga – see kõlab vägivaldselt ja segaselt. Ehk siis Ärtu emandat saan tappa, vaid ärtu ässa ja kuningaga või siis trumbiga,“ mõtisklesin valjult. Kortsutasin kulmu ja võtsin enda nelja kaardi seast poti kümne ning viskasin selle hooletult emanda juurde.

                „Maas,“ teatas Brady rõõmsalt ja piidles šokolaaditüki. „Sage, kui sa võidad mind ja Thomast praegu, siis ma otsin sulle kusagilt kaks väga tugeva toimega rahustit, mis isegi sulle mõjuvad.“

                „Mõne kuu pärast sa hakkad neid otsima,“ sõnas Thomas enesekindlalt. „Ma võin kihla vedada paki sigarite peale, et ta teeb meile juba mõne kuu pärast ära. Käi.“

                Kehitasin õlgu ja kallutasin pead vasakule. Saatsin Bradyle risti ja ruutu ässa. Üks kaart oli mul veel käes. Esimest korda ma olen teisele kohale nii lähedal. Thomasel on kolm kaarti käes ja Bradyl neli. Võin vanduda, et tunnen juba šokolaadi enda suus.

                „Pole paha,“ tähendas Eliz ja tegi oma maiustusele otsa peale. Ta kortsutas paberi ära ja sõnas: „Poisid ta teeb teile varsti ära ja tema on turakat alles mänginud alla nädala.“ Vile, mille Eliz kuuldavale tõi oli tunnustav.

                Brady kratsis kukalt ja päris: „Thomas, kui raske on arstidelt rohte ära näpata?“ Kaartide üles korjamise suhtes oli Brady alati tundlik. Kui ta kaarte korjas oli ta nägu nutuse kutsika moodi.

                „Vägev, tüdruk,“ pomises Thomas mulle ja naeratas julgustavalt. „Brady, edu sulle, sest kangemaid ravimeid hoitakse suure ja pahura luku taga. Hea küll, minu käik.“ Thomas valis enda kolmest viimasest kaardist ühe ja teatas: „Sage, see on otsustav käik. Teine koht käib siiski šokolaaditüki peale.“

                Risti äss.

                Ohkasin kergendunult ja viskasin lauale oma poti kahe. Ma sain esimest korda teiste koha ning olin selle saavutuse üle äärmiselt õnnelik. Plaksutasin käsi ja võtsin laua keskelt šokolaaditüki.

                „Brady, Thomas, ma sain endale äsja tüki šokolaadi, mille Eliz mängu pani,“ teatasin rõõmsalt ja vilistasin. „Brady, sa oled mulle ühed tugevad rahustid võlgu.“

                „Edu mulle,“ pomises Brady ja saatis minu kaks ässa Thomasele. „Thomas, on mäng viimase koha peale.“

                „Mis jääb sinule,“ tähendas Thomas ning muigas. Ta asetas nimetissõrme huultele ja saatis trumpässaga Bradyle kaardid tagasi. „Korja, poisu, ja nüüd sa tapad ära selle.“ Thomas käis Bradyle oma viimase kaardi, milleks osutus risti seitse.

                „Hea mäng,“ mainis Eliz, kes limpsas keelega pidevalt oma huuli, lootes leida veel šokolaadi maitset. „Teeme uue mängu?“

                „Minugi poolest“ sõnasin napilt ja kortsutasin kulmu vilkuvate tulede peale. „Kui kauaks nüüd elekter kaob, mis arvate? Brady, sega kaardid.“ Tõmbasin õhukese teki rohkem enda keha vastu ning panin enda käed risti rinnale.

                „Ei oska öelda, loodetavasti mitte kauaks. Ma tahaksin uudised ära kuulata,“ lausus Thomas ja sügas enda peaaegu olematut habemetüügast. „Mille peale nüüd mängime? Mul on, vaid paar vana aegset münti ja kõik.“

                „Ma olen niigi Sagele tabletid sees,“ pomises Brady ja hakkas kaarte jagama nobedalt. Ta Jagas igale inimesele kuus kaarti ja pani laua keskele trumbi ja kaardipaki. Trumbiks tuli ärtu, mille peale Thomas laialt naeratas oma kaarte nähes.

                „Ma panen seekord võitjale auhinna välja,“ teatasin enesekindlalt ja asusin otsima kaht sinist tableti, mille Peter oli mulle täna hommikul andnud. Mu sõrmed riivasid tablette ning ma peitsin need rusikasse. Tõin rusika taskust välja ja asetasin kaks tabletti kaardipaki kõrvale.

                „Mida need teevad?“ uuris Eliz, heites pilgu tablettidele ning seejärel hakkas ta uuesti oma kaarte silmitsema.

                „Need,“ – tegin suurejoonelise žesti tablettide poole – „muudavad su nii uimaseks ja sa tunned, et sa oleksid taevas ning jooksid kõige kallimaid veine. Teile peaks see mõjuma kaksteist tundi ehk üks teist saab ööseks endale ilusad unenäod.“ Võtsin laualt enda kaardid ning kehitasin õlgu. Mu kaardid ei olnud just parimad, samas need ei olnud ka äärmiselt sitad. Kolm trumpi, üks emand, kümme ja neli. Kui ma esimest korda elus võidan, siis saan tagasi oma kallid tabletid.

                Seinale ilmus järsult värelev hologramm ning koheselt pöörasime pilgud mehele, kes oli mitmemõõtmeliselt meie seinal. Mees oli ülemaailma tuntud uudistereporter, kes oli isegi mõned aastad tagasi osalenud mingisuguses mälumängus, kus ta sai päris kopsaka auhinna. Praegu seisis, aga seisis mees Uus Ameerika Ühendriikide linnas New Yorkis, kus jooksid inimesed paaniliselt mööda tänavaid ringi. Kaameraklaas oli täis vihmapiiskasid, mis muutsid pildi segaseks.

                „Täna, kahekümne kolmandal juunil, olen ma tulnud New Yorki, et tuua teieni viimase kümnendi tormi. Tuul puhub kohati üle kolmekümne meetri sekundis ning hooti on tugevad äikesetormis, mis on elektri võtnud juba rohkem, kui miljonilt majapidamiselt. Äikesetormid ulatuvad ka üle Atlandiookeani Euroopasse, kus tormid võivad olla veelgi tugevamad, kui siin. Kõigil püsida kodus ning kuulata uudiseid, kust saate uut informatsiooni…“

                „See jama ulatub ka siiani?“ segas Eliz vahele ja ristitas käed rinnale. Ta reageeris kerge võpatusega tulede vilkumisele ning pomises midagi pahaselt.

                „Tõenäoliselt,“ sõnas Thomas ning käis Elizele kaardi. „Tapa, Eliz. Kui see mis toimub ei oli maailmalõpp, siis mina olen kõige tervema mõistusega inimene siin maailmas.“

                Jäine külmus vallutas hetkeks ruumi. Hingasin rahutult ja küsisin: „Keegi tundis seda?“ Sain teistel segased pilgud ning ohkasin. „Näpistav ja nahka kraapiv külmus. Ah unustage ära.“ Surusin huuled kokku ja vaatasin, kuidas Eliz kaardid maha pani. Ma hakkasin närviliseks muutuma vaikselt. Muutumine närviliseks tähendas minu puhul kas hullushoogu või äärmiselt sitta tuju.

                Tänu närveerimisele ei märganud, et minu kord oli tappa. Võtsin enda kaartide hulgast kõige nõrgema trumbi ja viskasin selle kaardile. Ma vahtisin ruumis ringi ning pigistasin silmad kinni alati, kui tuled hakkasid vilkuma. Ainuke tunne, mis mind praegu valdas oli segadus. Mu sisemus oli nagu kaheks rebitud, keha oli üks ja hing teine osa. Ja mõlemaga mängisid praegu mu sügaval peidus olevad tumedad varjud.

                Ma ei suuda enam. „Eliz, ma lähen korraks eemale. Mul on vaja hetke vaikust,“ sõnasin rutakalt ja tõusin püsti. Kõigest paar sammu ja ma saan enda sisemuse korda teha. Vale arvamus. Ma peatusin poole sammu pealt ning kallutasin pead.

                Ukse juures seisis kahekümnendates mees. Ta silmad olid kuldset tooni ning juuksed olid helepruunind ning raamisid mehe nägu imehästi. Tema tugevad näojooned andsid talle karmi, kuid õiglase välimuse. Seljas oli tal musta värvi pintsak, mustad kingad ning valge pluus. Ma võin öelda, et kogu mehe välimus kokku oli imeline ning ma oleksin võinud teda jõllitada tunde.

                Tundsin, kellegi kätt enda õlal ning võpatasin. Pöörasin kiirelt ümber ja jäin tõtt vaatama Elizega. Elize pilk oli haruldaselt emalik ning hooliv. Tema pilgust võis välja lugeda kõiki neid emotsioone, mida sa väljendad, kui küsid inimeselt, kuidas ta end tunneb.

                „Sage, on sinuga kõik korras?“ päris Eliz ning võttis oma käe mu õlalt. „Sa lihtsalt vahtisid üle kahe minuti seina. Me hakkasime Brady, Thomasega muret tundma.“ Eliz mängis lapsikult oma sõrmedega ja vaatas mulle siira ilmega otsa.

                „Minuga on kõik korras,“ laususin kiirelt.

                „Sage, palun. Me võime olla küll hullud, aga me ei ole pimedad. Ma olen näinud, kuidas sa oled muutunud viimaste nädalate jooksul. Ennem sa olid lahke, kogu aeg rõõmus ja hullu kohta ei olnud sa hull, kuid peale ühisteraapiat sa muutusid. Ma ei oska öelda, aga peale seda ma näen sinus midagi, mis mulle ei meeldi. Sage, sinu endapärast, räägi mulle, mida sa nägid äsja ja mida sa oled ennem näinud,“ ütles Eliz ning nohistas paar korda nina. „Inimesed siin hoolivad sinust.“

                Ma rääkisingi. Jutustasin Elizele kõigest, surmast verest, Peteri testist ning kuidas see mulle mõjus. „ Praegu ma nägin meest,“ sõnasin aeglaselt, „temas oli midagi erilist. Kuldsed silmad, viisakas riietus, saad aru? Ma ei tea, aga ma jäin teda lihtsalt vaatama, kuna ma ei teadnud, kas kardan teda või ei.“

                „Sage, võta need, sa ütlesid, et need mõjuvad sulle paariks tunniks. Noh praegu sa vajad neid paari tundi,“ teatas Eliz ja surus mulle kätte kaks sinist tabletti. „Brady arvas, et oleks praegu sinu puhul ebaõiglane nendega mängida.“

                „Aitäh,“ pomisesin ning neelasin tabletid alla. Luristasin enda tatist nina ja pühkisin pisarad ära. Vaatasin Brady ja Thomast, kes mulle julgustavalt naeratasid. Muigasin leebelt ja pöörasin pilgu nendelt ära. Jäin silmitsema naist, kes uksest sisenes.

                Luce.