Sage 28. osa

Seisin enda uues toas ja vaatasin end peeglist. Peeglis oleval minu sarnasel isiksusel olid seljas verised ning katkised hullumaja rõivad. Muigasin hetkeks oma laiskuse üle ja kallutasin pead. Mu põsed ei olnud enam aukus ega nahk kahvatu.

                Vajusin põrandale istuma ja vaatasin maha. Ma polnud harjunud nägema oma peegelpilti nii… inimese sarnasena. See ei saanud olla mina. Kas veri oli tõesti mind nii palju mõjutanud, et olin unustanud korraliku söögi? Selle söögi, mida tavaliselt söövad inimesed.

                Naljakas oli endast mõelda, kui inimesest. Olin juba üle kahe kuu joonud verd, tapnud inimesi ja mänginud kahel poolel, aga siin ma nüüd olen. Kasutu. Mõttetu. Nõrk. Ainult lihast ja luust. Tagasi nullis. Mõtlemine ajab mu hulluks.

                Uurisin enda rohelisi silmi ja mul hakkas endast hale. Varem ma olin deemon. Üpriski kasutu, ebastabiilne ja kasvatamatu jõmpsikas, kuid siiski mul oli võimalus ennast kaitsta. Nüüd on mul, vaid üks hambaork, millega on võimatu tappa deemonit, kui ta ei ole just kinni jäänud.

                Silmad on hinge peeglid. Minu kaks rohelist nööpi ei peegeldanud midagi peale hirmu ja abituse. Ennem olid mu silmad vähemalt näidanud mu olemust, sisu, mis peitub ürikus, kuid praegu olid nad kasutud.

                Ohkasin raskelt ja tõusin püsti. Järsku kostis mu kõrvu võõras heli ja mu kõht

kiskus krampi. Kõhukorin täitis terve ruumi. Ma polnud korralikult söönud tervelt kaks kuud ning ilma toiduta olin vist olnud juba üle nädala. Veri oli andnud mulle kõik vajalikud ained.

                Kratsisin  abitult kukalt. Hullaris toodi sulle köögist söök palatisse… mul on vaja kööki. Köök on majas tõenäoliselt olemas, kuid see ei kaota probleemi, sest mu söögivalmistamise  oskus on hullem, kui häbiväärne.

                Kõndisin toast välja ning sammusin trepist ettevaatlikult allakorrusele. Lasin päikesel enda nahka silitada ja heitsin pilgu avarale ruumile. Vaimuhaiglas olid kõik seinad valged ja vähe aknaid, mis olid ka trellitud. Siin oli, aga kõik vastu pidi. Helerohelised seinad, valgus ja avarus. Nii… ingellik.

                Kortsutasin kulmu, kuna ei taibanud, kuidas see mõte oli mulle pähe turtsatanud. Mulle meeldib see koht, siin on valgust ja värve. Kõik, mis ma olen kunagi ihaldanud, aga nüüd, kui ma saan seda unistust puudutada ning nautida tundub see kõik nii mõttetu.

                Hullaris oli mul võimalusi asju muuta. Olla kasulik Billi ja deemonite jaoks, aga nüüd pole minust enam kasu, kuna istun peidus kusagil pärapõrgus ning kurdan kõhukorina üle.

                Turtsatasin pahaselt. Uurisin terve esimesekorruse läbi ennem, kui leidsin köögi. Vaatasin köögis ringi, kuid mul polnud õrna aimugi, mida ma otsin. Noh õigemini ma otsin kohta, kus sööki hoitakse, aga ma ei tea, milline see koht välja näeb.

                „Tead, ma olen alati arvanud, et Rafael on pime,“ sõnas naise hääl mu seljataga ja ma pöörasin ennast ümber, „aga see, et ta ei näe sind läbi on juba naeruväärne. Ta arvad, et sa oled Azazeli väike hüpiknukk, aga meie teame ju tõde, eks.“

                Naine oli noor ja piltilus. Blondid juuksed olid punutud patsi, hele nahk nagu minul ning sügavad sinised silmad, millega ta mind uurivalt piidles. Järsku välgatasid ta silmad kuldseks ning ta muigas kavalalt.  

                „Tere, Chaos. Pole ammu näinud.“

„Tunnen ma sind?“ küsisin süütu tooniga. Mu peopesad higistasid ja süda puperdas. Kuidas sai see ingel teada, et ma olen Chaos. See on isegi minu jaoks uus uudis, mida üritan unustada. „Ma arvan, et sa ajad mind, kellegi teisega segamini, sest mina olen, vaid üks kasutu moonutatud deemon.“

                „Sa tõesti ei mäleta midagi,“ pomises naine ning vilistas imestunult. „Tead, ma arvasin, et jutud sinu mälukaotusest on lihtsalt mõttetu loba, aga ometi see on tõsi, sest sa seisad minu ees valgetes riietes ja väidad, et ei tunne mind. Irooniline eks, sa süda ja hing on nii tumedad kohad, aga sa riietud ikka nagu ingel.“ Naine istus muiates laua peale ja osutas ühele kapile. „Seal peaks olema midagi süüa.“

                Kortsutasin kulmu ning avasin kapiukse. Haarasin riiulilt mingisugused helbed ja lõin ukse kinni. Kergitasin veidike ennast ja seadsin end istuma kraanikausi kõrvale. Avasin helvestepaki ja pistsin mõned endale suhu.

                „Tead, ma võin su sekundiga põrgusse saata ning hoolitseda selle eest, et su piinad oleksid seal hullemad, kui kellegi teise omad,“ bluffisin oskuslikult ning naeratasin külmalt. Ma polnud küll enam vist deemon, aga ma polnud kaotanud deemonlikku iseloomu.

                Naine irvitas ja kallutas oma pead. „Su inimlikkus on loori tagant kadunud, sa eks ju tead seda,“ lausus naine kuivalt. „Rafael on siiski peaingel ja tervendamiseingel. Ta oskab juba sinusuguseid kokkulappida. Praegu ei ole sa midagi muud kui üks vaene inimvare.“

                Mu pähe turgatas kiire ja ähmane mälestus, mis ehmatas mind. Vaatasin naist ja kissitasin silmi. „Sa oled Elemiah?“ pärisin kiirelt ja pöörasin pilgu paha. Panin helbepaki enda kõrvale ja tundsin keha läbivaid surinaid. Ma ikkagi tundsin seda naist, aga kuidas?

                „Kuulujutud on siiski auklikud või sa mängid ikka oma mänge,“ teatas ingel ning muigas. „Tore, et sa mind unustanud ei ole. Sina olid ju siiski see, kes oma hullunud armastuses mulle mõõga südamesse lõi.“

                Krimpsutasin suud ja vaatasin altkulmu Elemiahi. „Elemiah, ma ei pruugi küll olla täisrelvastuses ingel või deemon, aga üks korralik verepidu ja ma olen valmis su inglid siit kandist minema pühkima.“

                „Kas sa ei taipa, et me oleme samal poolel. Mulle ei meeldi inglid ega ka sulle.“

                „Sa ei ole lojaalne ning mängid nende seljataga. Miks peaksid siis sina mulle lojaalne olema või mina sulle?“

                „Ma võin sulle selle verepeo korraldada, kui soovid,“ sõnas ta muiates ja tõusis püsti. „Tore teada, et sa oled tagasi mu sõber.“

                Võtsin helvestepakist peotäie helbeid ja pistsin need endale suhu. „Ma tahan veel valgust nautida,“ mainisin kiirelt ja mälusin suutäit, „ja kui sa ei lase mul süüa, siis torkan oma hambaorgiga su südame läbi.“ Noogutasin ning silmitsesin Elemiahi. Ma olin ingel ja deemon. Hele ja tume. Ma olin mõlemat ning järelikult pidi minus leiduma ka mõlema poolele omaseid võimeid.

                „Kuule, kas sul oleks võimalik mulle õpetada, kuidas kasutada neid inglite võimeid, mis minus peidus on?“ uurisin Elemiahi ning jälgisin tema nägu, mis moondus kahtlevaks grimassiks.

 Ta niheles ebamugavalt ja ohkas valjult. „Sa oled Chaos, hing tume ja südant pole. Sinu tumedust toidavad viha ja kaos, kuid head poolt armastus, loovus ja harmoonia, ning kui aus olla siis viimased iseloomutunnused ei ole just sulle omased.“

                „Ma olen armastuseks ja rahuks võimeline,“ pomisesin ükskõikselt ja pööritasin silmi, „lihtsalt keegi pole vaevunud kunagi seda osa minust nägema.“ Võtsin kraanikausi juurest klaasi ja valasin sinna vett.

                „Igas keeles tähendab Chaos kaost,“ tähendas Elemiah, „sa ei suuda hoida korda ega rahu, sul läheb vaja meeleheideid, kaost ja sõdu, sellepärast see nimi sulle antigi, kui sa täiesti ära pöörasid.“ Elemiah kõndis ühe kapi juurde ja võttis sealt välja pudeli. Ta avas selle kärmelt ja jõi siis hajameelselt.

                „Nii et mu nimi polnudki alati Chaos?“

                Elemiah purskas peaaegu kogu joodud vedeliku välja ning turtsatas. Ta pühkis käisega suud ning pani pudeli lauale, kus enne istus. „Oled sa täiesti idioot või? Loomulikult oli sul kunagi teine nimi, aga see võeti sinult ära nagu reeturitelt ikka. Oleks napakas mõelda, et keegi paneks ingli nimeks Chaos! Sul oli teine nimi, aga see on nüüd suur saladus isegi inglite seas. Keegi ei taha, et sa Luciferi tantsule kutsuksid.“

                Muigasin kavalalt ja vaatasin Elemiahi. „Tänud,“ sõnasin vaikselt.

                „Võta heaks,“ vastas ta kavalalt ning irvitas, „aga kahjuks ma pean minema nüüd maailmalõppu pidurdama. Vaatama, et keegi ei kiirendaks maailmalõppu.“ Ta haaras pudeli enda kätte ja kallutas pead. Hetkeline tuuletõmbus ning ta oli kadunud.

                Elemiah oli tõesti ingel, kes oli võrdne deemoniga. Jõi, laaberdas ning teeskles maailmalõpu aeglustamist, kuid tegelikult soovis selle kiirenemist. Ta andis mulle peidetud vihje, kuidas Lucifer maailma tuua…

                … ma ei saa mõelda tõsiselt, et tahan saatanat maailma tuua! Või saan? Elemiah ütles, et mu hing ja süda on tumedad ning ma ei kannata kõike seda, mida inimesed peavad heaks. Mul on vaja üht head kaost ning apokalüpsis tundub üpriski hea segadusena.

                Naeratasin kavalalt ning taipasin järsult, et mu kõht polegi enam tühi. Vangutasin pead ja suundusin tagasi teisele korrusele. Enne enda tuppa minemist põikasin kiirelt läbi raamatukogust ja haarasin kaasa mõned vanad raamatud.

                Magamistuppa jõudes nägin, et mu tuba on muutunud. Seinad olid võõbatud valgeteks ning valgeid seinu katsid mustad keerulised mustrid. Mu voodi oli paigutatud ühte nurka ning linad olid ära vahetatud. Eile raamatukogust laenatud raamatud olid seatud hoolega tammepuust kirjutuslaua nurgale ning nende juurde oli keegi lisanud ühe tühja vihiku ja pastaka.

                Kortsutasin pahaselt kulmu. Mulle ei meeldi inglid toas ning ma olen peaaegu kindel ,et raamatukogus leidub mingi kaitsesümbol või loits nende vastu. Pööritasin silmi ja heitsin kiire pilgu veristele ning katkistele räbalatele, mida seljas kandsin.

                Deemon, kes kannab valget. See kõlab umbes sama hästi nagu hunt lambanahas.

                Panin raamatukogust võetud raamatud lohakalt lauale ja sammusin riidekapi poole. Avasin kiire liigutusega kapi ning muigasin järsku. Kapp oli täidetud tumedates toonides rõivastega, lisaks mõned kuninglikus toonis sinised jakid ning üks valgeülikond.

                Minu tähelepanu köitis väike kiri, mis oli kinnitatud nööpnõelaga ülikonna külge. Tõmbasin nõela läbi ülikonna ja paberi ning viskasin selle ükskõikselt lauale. Voltisin kirja rohmakalt lahti ja lugesin selle läbi .

Igal deemonil peaks olema kapis mõni valgeülikond ja tiivad, et meenutada inglit, kes ta kunagi oli, aga sina oled jätkuvalt ingel… ja ka deemon. Kanna valget, kui põrgusse satud.

-El

                Muigasin mõrult ning silmitsesin riideid. Haarasin teiste rõivaste hulgast ühed tumedad kitsad püksid ja musta värvi maika, mille seljaosa kaunistas hõre ja kaunis muster. Mul oli kõrini heledatest riietest. Mu ainuke põhjus, miks valisin praegu tumedad riideesemed oli see, et tahtsin trotsida hullari heledaid riideid.

Seadsin enda jooksed ülesse krunni ning tõstsin lõuga ülespoole. Ma olin pestud ja kandsin uusi rõivaid ning juba ma tundsin end palju paremini.

Heitsin viimase kiire pilgu peegelpildile ja istusin kirjutuslaua taga asuvale toolile. Ma ei tahtnud siin istuda. See maja on hullem vagla, kui hullar oli. Seal oli vähemalt otse öeldud, et kui üritad lahkuda siis lähed kinnisesse palatisse, aga siin antakse sulle seitsme põrgu tagant mõista, et võiksid oma perse majas hoida ja mitte lahkuda.

Ma pean endale leidma mingit tegevust, et mitte mõrvata kedagi ning ta veri ära juua.Mis tegevust leiduv vanglas?

Turtsatasin pahaselt ja vaatasin aknast välja. El oli andnud mulle mõista, et Luciferi maapeale toomiseks pean teadma enda nime ja rituaal peab toimuma kohas, kus võeti reeturilt nimi. Kortsutasin kulmu äkitselt ning kallutasin pead.

Koht, kus võeti reeturilt tema nimi. See pidi olema koht, kus reetsin ennast… ja loori taga pole minust enam kuulda olnud.

                Tundsin, kuidas mu keha lõdvaks muutus ja veri soontes tardus. Mu inimlikkus suri siis, kui joonistasin verega sümboli ja alustasin maailmalõpuga. Koht, kus võeti reeturilt tema nimi oli mu vana palat hullaris.

                Teadmine, kus tuleks Lucifer rubale kutsuda ei olnud eriti lohutav, kuna ma ei teadnud ikkagi enda nime ega ka rituaali jaoks vaja minevaid tarbeid.

                „Sage, pole kaua näinud,“ sõnas tuttav hääl mu seljatagant ja tõusin kohmakalt püsti.

                „Bill?!“ laususin rutakalt ja tõttasin mehe juurde. Ta haaras mind enda embusesse ja surus me kehad vastamisi.

                „Sa oled elus,“ ütles ta vaikselt ja silmitses mind oma kuldsete silmadega, „ma arvasin, et Azazel tappis su, kuid samas pole ka Azazelit viimasel ajal näha olnud… unusta ära.“ Bill raputas õrnalt pead ja kallistas mind tugevamalt. „Ma igatsesin sind.“

                „Ole lihtsalt vait,“ sosistasin vaikselt ja tõusin kikivarvule. „Mul on nii kahju, et see nii läks. Ma poleks üldse pidanud seal kabelis olema, siis võib-olla oleks kõik endine. Mina ja sina hullaris koos, Luce tee ning minu piinamised.“ Vaatasin Billile silma ning tundsin tema nimetissõrme enda põske silitamas.

                „Sa ei ole milleski süüdi. Azazeli mõistus ütles lihtsalt üles, kui meid nägi. Ta pidas sind enda omandiks ja hooraks, kes sa tegelikult ei ole. Sa oled ingel. Minu ilus ja ainus ingel,“ tähendas ta vaikselt ja jäi pidama paari millimeetri kaugusel mu huultest. „Ma armastas sind.“ Ta võttis mu kaksiratsi  sülle.

                „Mina sind ka,“ sosistasin ettevaatlikult ning kallutasin nõtkelt pead. Tundsin Billi pehmeid huuli enda omadel ning sulgesin silmad. Ma ei pea enam mõtlema. Kõik saab korda. Ma saan tagasi hullarisse minna.

                Bill surus mu ette vaatlikult vastu seina ning meie käed puutusid kokku ja sõrmed põimusid. Tema oli osa minust ja mina temast. Muigasin läbi suudluse ja vabastasin enda juuksed krunnist. Juuksed langesid kergelt mu õlgadele. Ta lükkas juuksed mu seljataha ja suudles õrnalt kaela.

                Ajasin pea kuklasse ja paotasin kergelt huuli. Midagi muutus. Hellad suudlused kaelal ning Billi pehmed puudutused muutusid äkiliseks valuks kõhus. Avasin aeglaselt silmad ja nägin, kuidas Bill laseb lahti noast, mis on torgatud mu kõhtu.

                Veri tilkus põrandale ning Bill astus sammu minust eemale. Vaatasin hetke sõnatult Billi kuni  mu jalad nõrkesid.

                „Miks?“ pomisesin vaikselt ega üritanudki verejooksu peatada.

                „Küsimused siin ja seal. Mõtle natukene, Sage, või õigemini Chaos. Sa plaanid murda ilmakorra tuua põrgu maale. Keegi peab su ju ometi peatama.“ Bill naeratas mõrult ja kummardas. Ta tõmbas lihtsa liigutusega noa mu kõhust välja ja suudles mu otsaesist. „Ära võta seda isiklikult, et su tapsin, ma armastan sind ikkagi igavesti.“

                Bill hakkas kaduma. See ei olnud tavaline inglite kadumine, vaid hajumine. Tema keha ja nuga muutusid aeglaselt uduks ning lõpuks haitus ka udu.

                Hingasin sügavalt sisse ja kergitasin oma pluusi, et haava vaadata, kuid midagi oli valesti. Kõhul polnud ühtki jälge verest või värskest haavast. Jõllitasin tardunult paar sekundit oma haava, ennem, kui minu kõrvu kostis õel naer.

                Pöörasin ennast voodi peale ja nägin seal tuttavat isikut. Samasugused pruunid juuksed ja roheliselt silmad nagu minul. Armid paremal randmel ning näol ülbe irve. Ta tõusis püsti ja sammus minu juurde.

                „Igatsesid mind?“ küsis ta nagu muuseas ning surus huuled kavalaks naeratuseks. Ta oli viimati olnud hääl mu peas, kuid nüüd seisis ta mu ees täispikkuses.

                „Mine situ kusagil mujal,“ nähvasin vihaselt enda teisikule ja ajasin ennast istuma.

                „Sa igatsesidki mind,“ lausus ta kindlalt ning muigas ülbelt. „Siiski ma olen ju osa sinust. See osa, kelle käes on kõik su võimed ja mälestused ning enne seda, kui Azazel sind piinas olime peaaegu üks tervik. Vastus sinu „mine situ mujal“ on ju kõigile teada. Ma ei saa seda teha, kuna olen kinni su melonis ja ainuke põhjus miks sa mind näed on su nõrkus ja kasutus.“ Ta noogutas ning kallutas pead nõtkelt. „Pole verd puudub kontroll, puudub kontroll ning su kaitse nõrgeneb, nõrgeneb kaitse ja ma saabun peole.“