„Elemiah, Jumal tänatud, et sa tulid,“ sõnas
pruunide juustega naine ning naeratas kurvalt. „Ma pidin juba peaaegu mõistuse
kaotama… ei ma kaotan seda ikka veel. Iga sekundiga tunnen, kuidas mu mõistus
muutub ja see minu sees kasvab.“ Tema rohekad silmad välgatasid hetkeks
kuldseks ning ta hingas rahutult.
„Võta
rahulikult,“ sõnas Elemiah tasaselt ja kissitas silmi. „Sa peaksid puhkust
võtma. Sa näed kurnatud välja.“
Pruunide
juustega naine pööritas väsinult silmi. „Ma olen viimased aastatuhanded
puhanud! Ma ei vaja enam puhkust. Mul on vaja tegutseda. Saa aru, palun. Sa
pead mind aitama, Elemiah, ma olen oma mõistust kaotamas. Üksi jättes ma saadan
korda lollusi. Suuri lollusi.“
„Mida
sa soovid?“
„Mul
on vaja pääseda allakorrusele. Sinna kus on tema. Elemiah, mul on vaja pääseda
Luciferi juurde ja ära tule mulle ütlema, et see on halb mõte.“
„See on halb mõte,“ pomises
Elemiah läbi hammaste ja kallutas pead. „Mida sa soovid, et mina teeksin?“
„Rebi
mu tiivad küljest,“ sõnas naine teravalt ja krigistas hambaid, „kui kaua on
vaja aega taipamaks, et ilma tiibadeta ingel, saab, vaid minna allkorrusele.“
„Unusta
ära ja mine puhkama, sest mina ei plaanigi su tiibu küljest rebida! Sa oled üks
peainglitest! Mulle saab osaks hullem saatus kui surm, kui su vend peaks
sellest teada saama!“ pahvatas Elemiah ning vaatas naisele silma.
„Kui
sina ei tee seda, siis rebib mu tiivad küljest Michael, mu suur venna, keda
kõik imetlevad. Ta alandab mind kõigi ees. Ma olen juba igas mõttes langenud,
aga ainult mu räsitud tiivad hoiavad mind veel siin.“
„Vabandust,
ma tean, et sa armastad oma venda ja Luciferi, aga armastus pole mõeldud
lihtsalt inglitele ning sul on õigus, sa oled igas mõttes juba langenud. Ma ei
rebi su tiibu küljest, kuna sa kardad oma venda. Kullake, kui sa langed juba
kord taevast, siis tee seda väärikalt.“
Naine
pööritas vihaselt silmi ja astus kiire sammu Elemiahi poole. „Kas inglid ei pea
mitte üksteist aitama? Kas sa ei olegi siis mu õde, keda ma saaksin usaldada
ning kurta oma südamemured?“
„Ükski
ingel ei ole enam su õde või vend. Sul võivad küll olla tiivad, aga südame ja
hinge poolest oled sa hullem kui Lucifer. Tema vähemalt langes sellepärast, et
uhkus ei lubanud tal inimesi kummardada, aga sina tahad langeda armastuse
pärast. Usu mind, sa hakkad seda kahetsema.“
Naine
ohkas sügavalt ning lõi kiire liigutusega mõõga Elemiahi südamesse. „Tead, sul
on õigus. See et mul on ikka veel tiivad, ei tähenda seda, et ma oleksin ikka
veel ingel, kes järgiks issi käske ning elaks vooruses.“ Ta tõmbas mõõga
südamest välja ning jälgis Elemiahi silmadest kaduvat kuldset helki.
„Vabandust,
aga ma hoiatasin sind. Ma olen äärmiselt ebastabiilne praegu,“ sõnas ta
ükskõikselt ning pühkis verise mõõga vastu oma valget ülikonda.
Öeldakse,
et meid hoitakse tõe eest, sest see võib meie meeled purustada ning lammutada
mõistuse alustalad, aga millegi pärast soovime me ikka teada seda, mis meie
ümber sünnib. Lõpuks, kui saame tõe teada, siis me hakkame alles mõistma, miks
me armastame valesid.
Valed
ei murra meid, need annavad sooja ja mõnusa tunde, et sa oled, kellegi jaoks
oluline ja sind vajatakse. See kõik on nagu üks suur ja roosa unistus, mis
hõljub pilvede kohal, aga kui su roosa mull tõega katki tehakse, siis sa kukud.
Päris pikalt ja kaua.
Alguses
on su mõistus šokis. Võimatu on aru saada, mis juhtus ning elada korraga
minevikus, olevikus ja tulevikus. Sa püsid oma hallis olevikus ega suuda
mõelda. Näed kõike värvidena ja sõnad on üpriski kasutud.
Viimaks
hakkab su teadvus endale uusi alustalasid ehitama. Mõistus hakkab korda saama
ning hakkad lõpuks taipama, mis on juhtunud. Saad aru, et miski ei ole enam
endine. Kõik, kes on oma roosas on nagu lapsed. Neid peidetakse täiskasvanute
maailma eest, mis on hall ja tume.
Nii
oli ka minuga praegu. Olin laps, kes oli just oma taevapiiril hõljuvast mullist
välja kukkunud ja nüüd omadega suht persses.
Jälle
olin ma väikses uberikus, jälle sellel samal külmal ja verisel laual. Ühesõnaga
ma olin jälle omadega persses, kuna ei suutnud mängida mõlemal poolel. Olla
korraga ingel – kes ma loomulikult ei olnud – ja olla deemon – kes ma kahjuks
või õnneks olin – on raske, kuna alati varitseb oht, et sa kukud halvimal juhul
mõlemas läbi.
Ärge
mõistega mind valesti. Mulle meeldib piinamine ja veristamine, aga ainult
juhul, kui mina ei ole ohvriks, sest ausalt öeldes olen ma halb valu taluja ja
peale kergemat sisselõiget kõhtu olen nõus ära rääkima kõik saladused, mida ma
tean.
Minu
õnnetuseks olin mina ohver ja peaks vist mainima, et Azazel paistis natukene
vihane. Ta kõigest teritas oma nuga juba viimased kümme minutit ning tema
kõrval olid purgid, mis olid täidetud vedelikkega, mis pidanuks mulle
tõenäoliselt haiget tegema.
„Tead,
Azazel, sa meeldid mulle, tõesti, aga kas me ei saaks seda lahendada nagu tsiviliseeritud
inimesed või deemonid? Ma eriti ei tahaks uskuda, et deemonid on väga tsiviliseeritud,
sest arvestades seda, et kui nad su ingliga suudlemast leiavad, siis löövad nad
sulle noa kõhtu või saadavad kuhugi pärapõrgusse,“ sõnasin iroonilisel noodil
ja silmitsesin nahk ribasid, millega mind oli kinnitatud lauale. Need olid pruunikad ning neile olid söövitatud
sümbolid, mis takistasid mul kasutada enda võimeid.
„Palun
jää vait, Sage, ma ei suuda enam isegi mõelda,“ pomises Azazel ja heitis pilgu
oma viimistletud noale. „Soovid alustada pühavee või erinevate ürtidega?“ Ta ei
jäänud vastust ootama, vaid kastis koheselt noa mingisse vedelikku.
„Sina
ei suuda mõelda? Vaata minu olukorda, eks. Mina ei suuda siin ainukesena
mõelda, kuna ma olen väheke mures sellepärast, mis kohe juhtuma hakkab minuga.
Ma saan aru, et sa oled vihane, aga see ei tähenda, et sa pead mind kohe
piinama! Sa võid valida poeletilt suvalise ingli, keda piinata, ausalt ka.“
„Sa
räägid liiga palju. Mis sa arvaksid, kui alustaksime sinu keelega?“
„See ei tuleks kummalegi osapoolele kasuks, ma
arvan,“ laususin ettevaatlikult ja kallutasin pead. „Sa ei saaks oma vastuseid
kätte, kui mul ei ole keelt. Sul on eks ju küsimused? Sa ei piinaks mind
niisama.“ Ma mängin praegu pokkerit ning ma panustan kõvasti oma õnnele või
muidu ma olen lihtsalt Azazeli väga vihaseks ajanud.
Azazel
tõukas ennast lauast eemale ja krimpsutas suud. „Võib-olla mul ei olegi
küsimusi, Sage. Võib-olla mul on vastused ja ma lihtsalt soovin teada, mida sa
minu eest varjanud oled.“ Ta suu kaardus külmaks naeratuseks ja ta lõi noa läbi
mu käelaba.
Mõõdus
sekund, kuid ma ei tundnud valu, aga see eest tuli valu kahe sekundi pärast
ning kõrvetas mu keha. „Sa oskad küll oma tööd, kuid teed seda rääbakalt,“
sisistasin läbi valu ja surusin hambad kokku, et mitte oma keelt otsast
hammustada. „Sul jääb peensusest puudu.“
See oli vale lause kuna järgmine hetk tabas nuga minu teist käelaba.
„Mul
on peensust täpselt sama palju, kui hooral, kes riietub end lahti kabelis ingli
ees,“ sosistas ta mulle kõrva ja tõmbas noa mu käest välja. Ta pühkis verise
noa oma pükste vastu ja krimpsutas nägu.
„Sa
võrdled mind hooraga?“ küsisin vihaselt ja neelatasin, et valu alla suruda. „Kui
ma ellu jään, siis sa oled nii persses omadega, et soovid kiiret surma!“ Ja
siis see juhtus. Tundsin, kuidas miski mu kehas levib ja torkis mu veresooni.
„Mida kuradit?“ küsisin kiirelt ja ahmisin õhku.
Azazel
irvitas võidukalt. „Pühavesi ja rauapuru üpriski rõve, kui see su organismi
satub. Paar ainet lisaks ja see hakkab levima natuke aega pärast manustamist
levima. Algul ei tunne sa midagi, aga kui sa juba tundma hakkad, siis sa…
kuidas sa ütlesidki? Soovid, et oleksid surnud,“ ütles Azazel venitades. „Ja
surm polekski sulle eriti hull väljavaade, kui arvestada seda, et su mõistus
pole enam päris korras ja tasakaal sul puudub.“
Hammustasin
huulde valust. Ma kartsin, aga mitte Azazelit. Ma kartsin, et see mida ta
räägib on tõde ja see jutt võib lammutada mu teadvuse viimased alused ning
minust saaks koletis. Kortsutasin kulmu. Minust ei saaks koletist, vaid
koletiste koletist. Ma olen juba praegu ära keeranud. See vana Sage, kes tundis
rõõmu ei oleks nähvanud Bradyle ega teda põrgusse saatnud, aga uus Sage tegi
seda. Võib-olla teeb Azazel õigesti, kui laseb mul piineldes surra.
Võib-olla
on kõigil ilma minuta parem.
Daria
võtab üle minu koha. Thomas, Luce ja kõik teised unustavad minu juba paari kuu
pärast. Sanitarid klopsivad mu surma kohta mingisuguse vale kokku. Luce anud
Hamlet ja minu muud asjad jäävad aastateks vedelema mu uude palatisse.
Paarikümne aasta pärast haigla suletakse. Minust jäävad siia maha veri ja must
kiri mu vana palati seinal. Mind on täiesti unustatud. Isegi Bill ei mäleta mu
nime enam ning notib kusagil põrgus deemoneid.
Milline
ilus tulevik ilma minuta.
„Kas
kõikide deemonite mõistus on nii ära sitanud nagu sinul, Azazel, või oled sa
lihtsalt erak? Viimane seletaks ka seda, miks sulle ei meeldi põrgus olla,“
sisistasin läbi kokku surutud hammaste. Ma vihkan teda. Vihkan deemonit, kes
keeras mu elu veel rohkem persse, kui Luce.
„Sa
oled põrgut näinud, Sage, sa tead, milline seal on. Kõik need hirmunud hinged
ja soovid, mis maeti sinna sisenedes,“ lausus Azazel ning ümises vaikselt.
„Oleme ausad, isegi sulle ei meeldi põrgu ning sinu loogika kohaselt peaksid ka
sina olema erak.“
Kes ütles, et mulle põrgu ei meeldi? Küsis
hääleka mu peas ja irvitas. Hea küll,
mulle ei meeldi põrgu üksnes sellepärast, et armastan seda kohta. Siiski mina
olin üks nendest, kes selle koha kujundas. Kõigi hirmude ja väärastunud mõtete
urgas.
„Kurat, ole vait! Kas see on
liiga palju palutud?“ nähvasin vihaselt ja tundsin, kuidas mu kõht krampi
kiskus. Külmavärinad vallutasid mu keha ja hetke pärast hakkasin ma vappuma.
„Kas see ongi su idiootne plaan, Azazel? Kas sa piinad mind ainult selleks, et
mind kannatamas näha?“
Azazel
irvitas lõbustatult ning toetas enda lauale, kus ma istusin. „Mulle meeldib
näha sind siin kannatamas. See on tõsi,“ nõustus Azazel minuga ning noogutas
hajameelselt. „Samas sind piinates saan vastuse ühele su enda küsimusele. „Kas
kõikide deemonite mõistus on nii ära sitanud nagu sinul, Azazel, või oled sa
lihtsalt erak?“ Sina tõestasid äsja, et ma ei ole erak ja kõik deemonid on sama
hullud nagu sina ja mina.“
„Ma
küll ei tea, miks sa taevast kadusid, aga see murdis midagi sinus. Eriti su
perses, sest seal asuvad su ajud,“ nähvasin vihaselt ning kissitasin silmi. „Sa
muutusid nii julmaks, et piinad meelelahutuseks üht süütut tüdrukut.“
„Sina
ja süütu? Ära tee nalja, Sage. Sa oled hullem kui mina.“
„Ja
sa mõtledki persega. Ava silmad, Azazel, see väike ja süütu Sage on ikka veel
kusagil minus olemas. Ta on uinunud ning igatpidi kahjustatud ja lõhutud, aga
ta on olemas,“ ümisesin ning vangutasin pead. „Sa ju ei sooviks, et see väike
süütu Sage sureks koos Bitchist minuga.“ Laksutasin keelt ning irvitasin.
Azazeli
käsi liikus kiiresti ning ta tõi nähtavale noa. „Vähemalt sureb ta kiiremini
kui sina,“ lausus ta ja suskas noa mu südame poole.
Rabelesin
rutakalt ja kuulsin korraga mind kinni hoidvate rihmade ja naha lõikumist. Nuga
lõhkus sümboli, mis ei lasknud mul võimeid kasutada. Siiski alati on asjadel
üks aga. Nuga jäi pidama paar
sentimeetrit eemal minu südamest ning igaväiksemgi liigutus oleks võinud mu ära
tappa.
„Ohmu,
sa lõhkusid äsja ühte sümbolitest, mis tähendab, et rihmad enam ei toimi,“
naeratasin totakalt. „Sa oled nüüd nii surnud.“ Tõmbasin noa südame juurest
välja, kuid tundsin, et see riivas õrnalt mu süda. Tõusin nõrgalt istuma.
Külmavärinad
läbisid mu keha ning silmitsesin Azazeli. Ta oli jahmunud ning tumedad silmad
olid tõmbunud kissi.
Suunasin
kogu enda alles jäänud energia Azazeli poole ja nägin, kuidas ta vastu seina
põrkus. Hetk enne matsatust, tundsin enda kehatemperatuuri järsku langust. Mu
keha langes lõdvalt tagasi lauale ning mu huultelt kostis vaikne ohe, mis oli
väsinud noodiga.
No comments:
Post a Comment