„Mitu
inglit siis vaimuhaiglas praegu on?“ küsis Azazel vihaselt ning surus hambad
kokku, et end taltsutada.
„Täpsusta enda küsimust,“ nõudis
verine mees vastu ning irvitas vastikult. „Siin majas leidub surnud ingleid,
langenud ingleid ning neist, keda võib auga ingliteks nimetada. Sina peaksid ju
seda teadma.“ Mees sülitas verd põrandale ning nohistas nina.
„Ja lisaks on siin haledad
inimesed, kes arvavad, et nad on deemonitest paremad ning inglitega võrdsed,“
sõnasin teravalt ning lükkasin end seinast eemale, „kuid ausalt öeldes olete te
lihtsalt orjad.“
Mees kortsutas kulmu ning surus
huuled kriipsuks. „Kes sa üldse oled?“ päris mees üpriski järsu tooniga ja jäi
mind piidlema. „Ingel sa ei ole, kuna töötad koos prahiga?“ Mees Muigas mõrult
ning heitis pilgu pahurale deemonile.
Azazel pööritas silmi ning hetke
vältel tõi ta nähtavale hõbeda noa ja hakkis kärmelt mehe pöidla ära. „Deemonitel
on ka tunded,“ pomises Azazel ükskõikselt ning pühkis verise noa enda
pükstesse.
Mehe valu karjed kostsid mu
kõrvadesse ning enda üllatuseks avastasin , et ma naeratan. Ma tõesti nautisin
selle mehe valukarjeid ja kõik see veri tema riietel ning põrandal, muutis
vaatepildi minu jaoks üsnagi ideaalseks.
„Kui sa teada saad, kes ma olen
võid mulle ka öelda,“ sõnasin külmalt ja andsin Azazelile märku, et ta noa
mulle ulataks. Sain vastuseks küsiva pilgu ning turtsatasin. „Kuule ega ma teda
nüüd tapma ei hakka.“
Azazel pööritas silmi ja andis
mulle noa. „Kasuta enda fantaasiat,“ sosistas ta mulle kõrva ning võttis kotist
endale komme. Ta istus toolile. Uudishimulik pilk, mis oli terav ning tahtis
teada, mis kohe edasi juhtub.
Mul oli piinlik. Ma hoidsin nuga
käes ja silmitsesin meest, kes oli valudes, mis oli iseenesest meeldiv tunne,
kuid kõik rikkus ära see, et Azazel vahtis mind suurte silmadega ning jälgis
igat mu liigutust. Ohkasin raskelt ja vaatasin Azazelile silma.
„Kas sa kusagile mujale praegu
ei pea minema? Äkki on sul juhuslikult ees ootamas mõni sessioon?“ uurisin
teravalt, andes märku, et ta võiks siit ruumist kaduda. „Nägemuse järgi ma
tapsin ta siis, kui sa olid siin ruumis.“
Azazel pomises midagi vaikselt.
„Ma lähen toon komme juurde,“ vastas Azazel mind mõistes ja tõusis püsti. Ta
heitis viimase hoiatava pilgu minule ning lahkus ruumist.
Ohkasin raskelt ja jäin vaatama
mehe verist ning poolikut sõrme. Mu sees laiutas mingisugune tühimik, mida ma
polnud ennem märganud. Tühjus algas kurgust ning levis vastikult mööda keha.
Teadsin, et piinamine aitaks unustada tühimiku, kuid kes ma siis oleksin, kui
teeksin seda, vaid selleks, et mu enesetunne paraneks?
„Sa ei ole selline nagu see
deemon, eks ju,“ sõnas mees katkendlikult. „Sa oled hea, sul on
südametunnistus. Ma tunnen seda. Sind jääks mu piinamine ja mõrv kummitama.“ Ta
oli meeleheitel, seda kõike oli tema häälest kuulda. Tema püüdlused mind
pehmeks rääkida ei edenenud päris hästi.
Külm süda ning kaine mõistus,
asjad mida ma vajan praegu. „Sa ei tea mind,“ ütlesin kõrgilt ja laksutasin
keelt. „Ma olen su kõige hullem unenägu.“ Ümisesin viimase lause valjult ette
ning lasksin irvel enda näole ilmuda. Ümisesin mingit viisikest ning vedasin
noaga üle mehe põse.
„Kuna Azazel ei ole eriti hea
küsimuste esitaja, siis esitan ma omad küsimused,“ laususin mehele ning
muigasin. „Mis on selle ingli nimi, kes sulle oma õnnistuse andis? Lihtne
küsimus. Ma olen kindel, et sa said sellest küsimusest aru.“
„Vahet ei ole kas ma vastan või
ei. Ma suren ju ikkagi.“
„Vahe on suur. Annad vastuse
sured kiirelt. Ei anna vastust, siis veedad sa oma elu viimased päevad
sellistes piinades, mida sa ei oska isegi unes näha,“ ütlesin kindlalt ja
vaatasin mehe sinistesse silmadesse. „Võib-olla on täna su õnne päev ning
väiksed tiivulised ahvid päästavad su tagumiku. Ma loen kolmeni ja kui vastust
ei tule, aimad sa juba, mis edasi saab.“ Muigasin õelalt. „Üks… kaks…“
„Ma ei taha surra reeturina,“
vastas mees kiirelt katkestades numbrite loetelu, „ma jään ustavaks sellele
inglile, kes mulle õnnistuse andis. Sina see eest võiksid teist pidi toimida.
Jumal annaks sulle andeks sinu patud, kui sa hülgaksid kohe selle deemoni ja
astuksid õigele rajale.“ Pööritasin
vihasel silmi. „…kolm,“ ütlesin valjult ja lõin halastamatult noa mehe
paremasse põlve. Kostus verdtarretav karje, mis pani mind vanduma. „Sa karjud
nagu mingi kuradima plika,“ nähvasin ja neelatasin. Mu kõrvad valutavad,
ausalt.
Üle mehe põskede veeresid
pisarad ning ta anus, et ma verejooksu peataksin. Tegelikult oli mul temast
tõsiselt kahju, kuna teadsin, et ta ei saa ennem lahti sellelt laualt, kui ta
on surnud või teinud mingi hookus-pookus triki.
„Ütle nimi, siis peatan
verejooksu,“ tähendasin ükskõikselt ja vaatasin verd noal. Neelatasin raskelt
ning raputasin pead. Pühkisin noa enda valge pluusi sisse. Viimane asi, mida
see mees praegu vajas oli vaatepilt noorest naisest, kes lakub noalt tema verd.
„Ma ei saa…“
„Või ei taha?“ pärisin koheselt
vastu ja tundsin, kuidas miski mu keha üle võtab. „Lõpuks, ma juba kartsin, et
me ei jõuagi selle kohani.“ Surusin – või surus tüüp, kes mu keha kontrollis –
nimetissõrme mehe meelekohale ning
sulgesin silmad. Minu silme ette kerkisid pildid kohast, mis ületas
jubedusemõõdupuu.
Seda kohta ei kirjeldanud isegi
sõna põrgu hästi. See oli paik, kus hinged kriiskasid, mõistusel ei olnud
vähimatki võimalust ning kõik oli ehitatud luust, verest, hirmust ja
sandistatud hingedest. Mu keha kontrollija ei lõpetanud. Ta lasi minul ja mehel
kuulata mõttetuid palveid seal Jumala poolt unustatud kohas.
„See on koht, kuhu sa lähed
pärast surma, kuna inglid, ei ole need head tüübid, kes teenivad taevast. Nemad
lõid selle koha, mida ma sulle just näitasin,“ laususin surmtõsiselt ja
tundsin, kuidas kontrollija minust kadus. Pean tunnistama, et see tüüp oli manipuleerimises
päris osav.
Mees kartis ning veresegused
pisarad täitsid ta silmad. „Palun, ma ei taha sinna minna,“ halas mees ning
hingas ebaühtlaselt. „Gabriel, et ema nimi on Gabriel. Ta ei ole siin
vaimuhaiglas ainukene ingel. Neid on siin veel palju. Ma olen kuulanud ingleid.
Nad kogunevad siia.“
„Tänan sind,“ sõnasin vaikselt
ja paitasin mehe juukseid, „aga ma valetasin. Ma ei peata su vere jooksu, kuid
pean kinni meie kokkuleppe esimesest osast. Sind ootab ees kiire surm, kuid
tõenäoliselt lähed sa paika, mida ma sulle näitasin.“ Naeratasin kurvalt ja
tõmbasin enda käe eemale. Astusin sammu tahapoole ning sirutasin käe ette.
Mehe nägu muutus hetkega
lumivalgeks ning tal oli raskusi hingamisega. Valgest näost sai sinakas ning
hingamist polnud enam peaaegu kuuldagi. Uks avanes ning pöörasin samal ajal
pead ja kätt. Kuulsin, kuidas mehe kael raksatas ning ta elutu keha muutus
lõdvaks.
Saatust ei saa muuta, kuid
tulevikku küll.
Azazel. Ta hoidis käes kommi,
mida lahti harutas ning ta pilk oli kinnitatud laibale. Aeglaselt pistis ta
kommi suhu ja silmitses mind. Tema silmaiirised olid tumedamad, kui tavaliselt
ning tumedad juuksed sassis.
Hetke pärast olin vastu seina
surutud ja tundsin Azazeli küünarvart oma kaelal. Tajusin, kuidas iga hetkega
jõuab aina vähem õhku mu kopsudesse ning pea muutub uimasemaks. Mu jalad olid
maast paar sentimeetrit kõrgemal ning see andis mulle aimu, kui tugev Azazel
tegelikult on.
„Kas sa olid täis, kui teda
mõrvasid?“ nähvas Azazel mulle vihaselt. „Ma nägin, kuidas sa pool tundi tagasi
jooksid siit välja ja vajusid trepile nutma ning vandusid, et ei tapa seda
meest, kuid mida ma nüüd näen? Üks elutu laip ja naine, kes kasutas just enda
võimeid mehe mõrvamiseks?“ Tema silmis mäsles raev, mis oli tuntav kui ka
nähtav. Ta võttis halastamatult noa mu käest ja surus selle vastu mu reit.
„Azazel, kuula… palun,“
kähisesin vaikselt ja üritasin end lahti rabeleda. Nuga lõikas mu reit. Oleksin
tahtnud põletavast valust karjuda, kuid üle mu huulte ei limpsanud ühtegi
karjenooti. Pilt mu silme ees hakkas ähmasemaks muutuma. Teadsin, et vähem, kui
minuti pärast olen ma teadvusetu.
Ma olen kasutanud enda kummalisi
ning taltsutamatuid võimeid kahel korral ja kolm on kohtu seadus. Sulgesin
silmad täielikult ning otsisin endas seda energiat, mis veel alles oli.
Paiskasin kogu energia endast eemale ja tundsin, kuidas kägistamishaare mu
kaelalt kaob.
Avasin silmad ning heitsin pilgu
Azazelile, kes oli maandunud teisele poole väikest ruumi. „Nüüd ma saan aru,
miks kõik deemoneid vihkavad,“ pomisesin nõrgalt ja hingasin sügavalt sisse.
„Te ennem tapate ning siis küsite küsimusi.“ Masseerisin jõuetult enda kaela.
„Sa kurat tapsid tüübi, kes
oleks meile infot saanud anda!“ kähvas deemon vihaselt ja vaatas mulle silma.
„Kui ma oleksin saanud temalt info kätte…“
„Sa vait ei suuda olla!?“
laususin raevunult. „Ma sain temalt kätte info kümne minutiga, kuid sina ei
suutnud midagi saavutada poole tunniga, kuna sa ei osanud lüüa usklikule mehele
õigesse kohta! Näita talle kõigest kohta, mis on tehtud hirmust, hingedest ja
verest ning ta räägib sulle kõike, kuna kardab sinna minna…“ Kurat. Ma rääkisin
jälle liiga palju.
Azazel kissitas silmi ja
kallutas pead. „Kuidas sa üldse tead, et on olemas selline kohta?“
„Ega mina seda ei teadnud,
idikas,“ pomisesin pahaselt. „Ma lihtsalt mattusin ma kehas ning keegi teine
rääkis minu eest.“ Ohkasin ning tõusin püsti. „Ma kaon siit. Otsi mind üles, kui
sul on vähe sõbralikum tuju, sest sellise tujuga nagu sul praegu on, saadan ma
su lihtsalt järgmine kord põrgusse.“ Kõndisin ukseni ning avasin selle.
„Muide, ma sain ühe nime teada,“
teatasin külmalt ning vaatasin deemonit, kes end jalule ajas. „Ingel, keda sa
otsid on Gabriel. Tema juhib seda kõike siin.“
„Peaingel Gabriel?“
„Kust kurat mina seda tean? Ma tapsin
ta ennem ära, kui küsida jõudsin.“
„Miks ma küll ei imesta?“
Mulle ei meeldi inglid ning
deemonid on ettearvamatud. Inimesed on mõistmatud ja mina olen… pole veel
väljamõeldud kes. Ma olin mõrvanud juba kaks inimest ning kummalisel kombel
tundsin ma ainult tühjust. Ei süümepiinu ega selliseid asju, mida ma
oleksin pidanud praegu läbi elama.
Lonkisin mööda väikseid ning
rägastikke moodustuvaid koridore. Üritasin iga hinna eest vältida kõiki
inimesi, kuna esiteks ma olin verine ning teiseks ei tahtnud ma, et keegi
hakkaks mulle esitama küsimusi.
Üritasin mööda lipsata
registratuurist, kuid peatusin hetkeks. Haiglajuhatajaga vestles üks õbluke
blond naine, kes võis olla minust paar aastat vanem. Valged rõivad lotendasid
ta seljas ning ta käsivarred olid haiglaselt peenikesed. Ainult luu ja nahk.
Naise plaattinablondid juuksed olid seotud hobusesabasse. Olgugi, et ta oli nii
kõhn ja haiglane, kuid siiski nägi ta minust parem välja. Võrreldes temaga olin
ma ikkagi äärmiselt ilmetu. Naine pööras pilgu juhatajalt ära ja jäi mind
silmitsema.
Tajusin, kuidas ta erksinised
silmad üritavad mu mõistusesse auku puurida ning õngitseda sealt välja, kes ma
olen. Krimpsutasin nina ja surusin huuled kokku. Ta ei meeldinud mulle. Hea
küll ta oli küll ainult kondibukett, kuid miski temas tundus nii üleolev ja
ülbe.
Naine kallutas uudishimulikult
pead ning jäi mind altkulmu põrnitsema, kui taipas, et tema trikk ei
õnnestunud.
Kui ta kõik juhatajale ära kitub
saan liikumiskeelu ja olen igavesti luku taga kinni. Kõik tänu sellele, et üks
luukere nägi verist hullu. Kurat.
Vaatasin maha ja hakkasin uuesti
kõndima. Ma ei läinud palatisse, kuhu oleksin pidanud minema. Haarasin kiire
kõnni pealt paari puhtaid pükse ning hakkasin sihitult jooksma.
No comments:
Post a Comment