Ma kartsin. Ma ei peljanud Billi, vaid seda, millest ta rääkida
tahab. Kõige rohkem ma lootsin, et ta tahab mulle lihtsalt öelda, et Daria on
õel mõrd ning Nälg. See sobiks mulle ideaalselt.
„Üks meie
omadest on kadunud,“ alustas ta aeglaselt ja vaatas maha, „täpsemalt öeldes
spioon. Inimene, kellel on ingli õnnistus. Ega sa sellest midagi ei tea?“ Ta
tõstis oma pilgu maast üles ning vaatas mulle silma.
Sitt! Kurat
küll! Selle väikese värdja ma olin juba ära unustanud. Närisin meeleheitlikult
huult ning pöörasin pea ära. Tundsin tema nimetissõrme enda lõua all ning
surusin huuled pahaselt kokku. Ma ei suuda enam.
Silmitsesin
Billi ning tõusin kikivarvule. Surusin õrnalt enda huuled tema omade vastu.
Näksasin hellalt ta alahuult ning tõmbusin ennem Billist eemale, kui ta jõudis
oma käed mu pihale asetada.
Kallutasin
pead kergelt ja sosistasin Billile vaikselt kõrva: „Daria. Sa otsid Dariad, kui
tahad leida oma kalli spiooni röövijat, võib-olla isegi tapjat.“ Vaatasin
Billile silma ja kehitasin õlgu. „Karm tõde. Väike vaene Daria on su sõbra
mõrvar.“ Naeratasin nukralt.
„Daria on
siin olnud, vaid viis päeva…“
„Sama kaua,
kui sinu õnnistatu kadunud on olnud. Kõik läheb nüüd ju oma kohtadele,“ ütlesin
aeglaselt ja laksutasin kergelt keelt. „Sa ju tead, et ma ei riskiks sulle
iialgi valetamisega, sest ma ei taha sulle halba ning sa oled ingel.“ Püha Isa, kes sa oled taevas, tee nii, et
tänane ei oleks mu elu viimane päev. Irooniline. Mingi põrgupoole kaldu
olevus palvetab Jumala poole.
„Daria on
inimene, mitte mingisugune deemon või muu olend. See oli lihtsalt
kokkusattumus, et ta tuli siia just sellel ajal, kui üks meie omadest kadus,“
lausus Bill teravalt ja kallutas pead. „Sa hakkad igapäevaga minema aina rohkem
deemonite moodi. Valetad, hoiad oma sõpradest eemale. Isegi su vasak silm on
tume. Ole lihtsalt koos Azazeliga ning tehke, mida iganes te koos teete, aga
lihtsalt lõpeta tavaliste inimeste süüdilavastamine.“
Alles nüüd
märkasin, et me ei olnudki enam hallis koridoris, vaid vanas kabelis.
Jõllitasin vihaselt Billi ja surusin huuled kokku. „Kas see on sinu arust mingi
kuradima nali? Ma mõtlen praegu vana kabelit ja seda väikest blondi barbi
Dariad,“ sisistasin raevukalt ja silmitsesin meest altkulmu.
Tundsin
järsku Billi kätt enda kaelal ja taipasin, et olen vastu seina surutud. Üks
sekund tundus minutina ning iga hetkega pressis Billi käsi mu hingetorusid aina
rohkem koomale. Vähem õhku ei olnud ainuke asi mida ma tajusin. Ruum muutus ka
külmemaks. See koht oli külm, kuid nüüd muutus see juba jäiseks.
„Kas pole
iroon… et üritad deemonit… kabelis… tappa?“ küsisin kähisedes ning vaatasin
aina udusemaks muutunud Billi. „Lõpe… kui tah… vastuseid!“ Lõpp. Billi käsi kadus. Vajusin nõrgalt
põrandale istuma ja sulgesin silmad.
Mu hingamine
oli ebaühtlane ning ma olin nõrk. Teadsin, et taastumine võtab palju energiat
ja viib mind äärele, kus võin hakata käituma kontrollimatult, kuna janu vere
järele on liiga suur. Avasin silmad ning oigasin vaikselt.
Minu ees
kükitas hääleke minu peast ning irvitas. „Pole kaua näinud, Sage,“ sõnas ta
kavalalt. „Mees, kes sulle meeldib kägistab sind ja sa polegi teda veel õhku
lasknud. Niimoodi saab sinust veel tavaline inimene.“ Hääl raputas pead. „Seda
ma ei saa ju lubada juhtuda.“ Tema üks silm oli üleni must, kuid teine kuldne,
pruunid juuksed olid lahti ja sassis ning ausalt öeldes nägi ta kondine välja.
Ta oli minu peegeldus, nii iseloomus kui ka välimuses.
„Mis viga,
päiksekiir? Ei taha mind näha või?“ päris teisik ning irvitas õelalt. „Bitch, ma olen niigi kaua vait olnud,
eks. Nüüd on minu kord mängida. Luba mul teadvus korraks üle võtta ning ma
luban, et sa jõuad täna õhtusöögile, tibuke.“
„Mine
põrgusse,“ pomisesin nõrgalt ning nägin Billi kulmu kortsutust.
„Ma olen seal
juba olnud ning sina ka. Kõik need lootusetud hinged, veri, luud ja hirm. See
on nagu paradiis sinu ja minu jaoks, päiksekiir,“ lausus teisik ja noogutas
kärmelt. „Tahad siis mu abi või ei. Ta on ingel ning sa tead, et sa peaksid ta
mõtlemata õhku laskma.“
„Sage, tõuse
püsti ning anna vastuseid,“ käsutas Bill külmalt ja pani käed risti rinnale.
„Lõpeta ära see teesklemine! Vea enda perse püsti!“ Tema toon oli ükskõikne
ning sellest oli kadunud viimnegi soojus minu vastu.
Avasin
täielikult silmad ja teisik haitus. „Ma lubasin sulle anda vastuseid, aga ma ei
öelnud, et täidan su käske,“ teatasin kuivalt ja kallutasin pead veidike. Ma
polnud kindel, kas suudaksin talle midagi teha. Tõenäoliselt mitte, kuna ta
saadaks mu kiiremini põrgusse, kui ma suudaksin ta kas või teisse kabeli otsa
saata.
„Tõuse
lihtsalt püsti ja käitu väheke iseenda moodi, Sage,“ sõnas Bill külmalt ja
istus ühele pingile. „Või oled sa liiga nõrk, et püsti tõusta.“ Ta muigas
õelalt ning hetkeks arvasin, et mina olen hoopis ingel ja tema on deemon..
„Ole lihtsalt
vait,“ pomisesin vaikselt ja silmitsesin Billi. „Sa ei tapaks mind. Äärmisel
juhul piinaksid mind kohutavalt, aga ei tapaks mind. Sa pole minult elu
võtmiseks lihtsalt võimeline.“ Pöörasin pilgu kabeli nurgas olevale inglile,
kes nuttis verd. „Mäletad meie esimesel kohtumisel oli ka sama lugu. Mina nõrk
ja hullumise äärel, sina olid ingel ja see kuju nuttis verd.“ Muigasin
väsinult.
Bill pööritas
silmi. „Millal sa verd said?“ Ta silmitses mind uurivalt ning tõusis püsti. Ta
lonkis aeglaselt minuni ja istus maha.
„Mine
persse,“ vastasin pahaselt ja surusin huuled kokku. „Tänu sinu kägistamisele
olen lihtsalt nõrk. Minuga on kõik korras.“ Ma tundsin end selle valega
sitemini, kui Daria omaga. Teda ma lihtsalt vihkasin, kuid Billi pärimine mu
vere joomise kohta läks juba väheke isiklikuks kätte.
„Vabandust,“
ütles ta vaikselt ja vaatas maha. „Sa näed lihtsalt halb välja. Juba enne… seda
vahejuhtumit. Teiste juures olles suutsid sa vaevu end kontrollida, kuid siin
sa isegi ei püüa enam. Sage, kui sa niimoodi jätkad sa oled juba paari
päevapärast omadega läbi. Halvimal juhul lähed hulluks või su keha lakkab
töötamast.“
„Ma tean, et
näen jube välja. Nahk on hele, juuksed hakkavad aina rohkem tuhmuma. Ma isegi
tunnen, et mu südamelöögid muutuvad pidevalt, kord aeglased ning siis jälle
kiired.“ Toetasin pea Billi õlale ja sulgesin silmad. „Viis päeva tagasi sain
ma viimati oma toosi kätte.“ Külm õhk paitas mu paljaid käsivarsi ning pean
tunnistama, et see rahustas mind.
„Siis kui
me…“
„…panime seal
koristusruumis tatti ja ma lõikasin su põse lõhki, et verd kätte saada,“ sosistasin vaikselt ja hingasin sügavalt
sisse. „Su tunded pole minu vastu isegi tõelised ja nii on ka vastupidi. See
kõik oli lihtsalt puhas ja iidne Nälg. Nälg nagu ratsanik. See võimendas meie
ihasid ja vajadusi. Meeldimisest saab armastus, kuni see tapab ja nii on ka
verega. Väike tilk sinult ning tõenäoliselt ma joon su inimkesta verest
tühjaks.“ Köhisin kähedalt ja avasin silmad.
„Lisaks
näitab nälg, mida sa meeleheitlikult vajad ja mille järgi sa näljane oled,“
sõnas Bill ning tõmbas mu enda embusesse. „Kuidas sa suudad praegu nii hästi
vastu pidada?“
Ma olen
räpane mõrd, sest leban praegu Billi kaisus. Ma olen suudelnud Azazelit ning
mingis mõttes tahan teda isegi rohkem, kui Billi ja ma olen kindel, et ta teab
seda, aga ma ei suuda Billist loobuda. Ma vajasin teda, aga iga tema puudutus
tuletas mulle meelde, et ma olen must, valelik ja reetur.
„Sa tõesti ei
arva, et ma ei taha su verd iga sekund? Lõigatu su veenid katki ja juua su verd,“
laususin tõsiselt ja istusin talle kaksiratsi sülle. „Ma ihaldan su verd, eks
ja tunnen, et mu sisemus põleb maatasa, kui sa oled mu läheduses.“ Suudlesin
teda suule ja panin käed ümber Billi kaela.
Nälg tegi veel midagi. See võimendas tundeid
ja vajadusi. Mehest, kes joob nädalas ühe õlu võib muutuda Nälja juures
joodikuks. Minuga oli sama. Võib-olla ma sügaval sisemuses meeldis mulle bill
nii väga, et see lööb Nälja juures olekul välja armastusena.
„Sage, sa
oled deemon ja ma ei tohiks tegelikult sinuga isegi rääkida,“ pressis Bill üle
oma huulte ja pani käed mu pihale. Tema huuled liikusid õrnalt mu kaelale ning
sõrmed ronisid mu pluusi alla.
Paotasin
kergelt suud ja küsisin: „Kas ma olen siis nüüd sinu jaoks liiga hea, ingel?“
Muigasin kergelt ja tõmbasin pluusi üle pea. Viskasin pluusi hooletult enda
kõrvale maha ja surusin Billi vastu seina.
Ta naeratas
kergelt. „Otse vastupidi. Sa oled minu jaoks liiga hea,“ pomises ta mulle otsa
vaadates ja tõmbas mind lähemale.
Meie kehad
olid üksteise vastas ning külm õhk ei häirinud enam mu peaaegu paljast ülaosa.
Tõmbasin temalt särgi seljast ja muigasin tahestahtmata. Vedasin õrnalt
sõrmedega jooni, mis algasin õlast ning lõppesid alles puusa juures.
„Sage, sa
pead olema põrgust pärit,“ lausus ta kiirelt ja tõmbas mind täiesti enda vastu.
„Ma tean
seda,“ sosistasin vaikselt ja muigasin. Suudlesin Billi kirglikult ja näksasin
õrnalt ta huult, mis oli vale liigutus. Ta huul läks katki ning veri jõudis
mulle suhu. Ja ma murdusin. Jätsin suudluse täiesti unarusse ning keskendusin
ainult verele.
Iga sekund
tõi mu suhu aina rohkem verd ning mu keha väljus rohkem kontrolli alt, kui ma
oleksin soovinud. Mu käed tegid lahti rinnahoidjad ning need vajusid maha. Ükshetk
taipasin, et Bill surub mu kätte midagi teravat ning muigasin kavalalt.
Haarasin
Billi käe ja tõmbasin noaga kiirelt üle randme. Veenid läksid katki ning
nendest imbus välja punane veri, mille järele mul oli nälg. Tõstsin randme enda
suu juurde ja limpsasin vere ära. Jõud tulvas mu soontes ning iga närbunud närv
muutus taas elavaks. Mul oli tunne, et ma tõuseksin praegu nagu tuhast ja
tõuseksin kohe lendu.
Tajusin,
kuidas Bill mu enda kaissu tõmbas ja lasin sellel juhtuda, sest olin liiga
ametis Billi vere joomisega. Ingliveri oli jumalik ning pani mind sulama.
Jätsin
hetkeks mehe käes ja pöörasin enda pead. Mu huuled leidsid taas üles Billi
omad. Sulgesin silmad ja keskendusin täiesti suudlusele. Suudluse käigus
tungisid Billi sõrmed mu pükste juurde ja tundsin, kuidas mu jalgu paitab külm
õhk. Mu keha kattiski nüüd ainult aluspüksid. Ei midagi muud.
Bill vedas
näpuga õrnalt üle mu kõhu armide ja suudles neid korraks. Ajasin pea kuklasse
ning avasin silmad. Tõstsin taas Billi veritseva randme enda suu juurde ja jõin
sealt verd. Tundsin, kuidas Billi ranne mu huultelt kadus, kuid randme asendas
Billi suu.
Muigasin, kui
tajusin järsku enda selja vastas külma kivipõrandat. Haarasin maast noa ja
vedasin juti, mis algas Billi õlast ja lõppes puusa juures. Verd tilkus mu rindadele ja kõhule. „Nüüd on
palju lõbusam,“ sosistasin vaikselt ja kallutasin pead.
„Lapsed see
on siiski pühapaik. Äkki lõpetaksite selle veristamise ja ebamoraalse
käitumise?“ kõlas meie lähedalt mehe hääl.
Pöörasin pilgu
häälele ja jäin seda meest tardunult vaatama. Tore. Azazel oli saabunud mu
verepeole.
No comments:
Post a Comment