Liivakarva juustega mees seisis taeva ja maapiiril. Tema silmad
olid suletud ning suu oli kergelt paokil nagu loeks ta palvet. Välimuselt
paistis ta täiuslik. Heledad lühikesed juuksed, võluvad kuldsed silmaiirised
ning pruunikas nahk. Ta kandis seljas tavalisi sõduririideid, kuid eriliseks
tegi tema riietuse tume vöö ning kuldne keep.
See mees pani
unustama kohta, kus ta seisis ning kellega ta seal oli. Ta ei seisnud seal
üksi. Varjudest võis märgata ühte piirjoontega kuju, kelle nägu kattis kapuuts.
Varjude kadudes oli võimalik näha, et mees sarnanes paljuski maailmade äärel
seisva mehega.
„Ma arvasin,
et sa ei tulegi,“ sõnas liivakarva juustega mees kalgilt ja avas silmad. Ta jäi
silmitsema silmapiiri taha vajuvat päikest ning ohkas raskelt.
„Ma ei
tahtnud tulla, aga kuidas ma oleksin saanud isa käskudele vastu astuda?“ küsis
kapuutsiga mees ning kallutas pead. „Mina olen hea vend, Luci. Ma ei astu isa
käskudele vastu.“ Mees võttis kapuutsi peast. Ta paljastas sügav rohelised
silmad, mis hetkega värvusid kuldseks, ning kastanpruunid juuksed.
Luci
turtsatas külmalt ning hetkeks paistsid varjudes tema kuus hiiglaslikku tiiba.
„Issi lemmik, issi hea, ei tohi astuda vastu issi käskudele, sest muidu oled
halb,“ korrutas Luci ükskõikselt ja vaatas tüdinult meest. „Su isa on murdunud.
Katki. Plõks.“ Luci tegi sõrmega nipsu ning vangutas pead. „Michael, kui meie
isal oleks rohkem mõistust olnud, siis ta poleks loonud neid haledaid inimesi,
kes ainult situvad ja söövad. Kui tal oleks pooltki seda väge, mis tal oli enne
ende karvatute ahvide loomist, siis ma äkki ei olekski mässu tõstnud.“
„Ta ei ole
katki,“ teatas Michael külmalt, „lihtsalt sina oled kurjusest pimestatud.
Lucifer sa oled mulle nagu vend! Mu võitluskaaslane! Ma teeksin kõike, et sind
sinu pattudest vabastada.“ Ingel vaatas oma venda, keda ta südames põlgas, kuna
to oli nende Isale vastu astunud.
„Ma tean, et
sa teeksid kõige, et mind päästa,“ sõnas Lucifer ja silmitses oma venda. Ta
naeratas kurvalt. „Tõde on kahjuks teistsugune. Ma ei ole eksinud, et mind
peaks päästma. Ma pole teinud pattu, vaid lihtsalt veidikene tõde paljastanud
ning pole minu süü, et te seda ei talunud.“
Ring-a-ring
o' roses,
A pocket full of posies,
A-tishoo! A-tishoo!
A pocket full of posies,
A-tishoo! A-tishoo!
We all fall
down.
Surusin
huuled kokku ja avasin tasakesi silmad. Ainuke lauluke, mille viisist ma enam
vähem kinni pidasin. Lapsed laulsid seda küll ringmängudes, aga mina ümisesin
seda siis, kui mul oli vaja mõelda. Mõelda tumedate asjade üle.
Ma tundsin
seda luukere naist. Ma tean, et olen teda kusagil kohanud, aga kus? Ma annaks
selle eest kõik, et teada saada, kes ma õieti olen, keda ma tunnen täpsemalt ja
mida ma olen teinud? Aga võib-olla on see kingitus, et ma ei mäleta midagi,
sest äkki ma saatsin korda midagi nii jubedat, et kaotasin mälu?
Ohkasin raskelt.
Asjad, mida ma ei teadnud ja Luukere olid küll probleemid, aga mitte nii
silmapaistvad, kui mu võimed, mis käitusid nii nagu nad soovisid. Ma olin
dieedil nimega „ei punasele vedelikule“ ja olin seda järginud juba peaaegu viis
päeva. Ma tundsin end inimesemoodi, kuid igakord, kui vihastasin või sattusin
pöördesse siis juhtus midagi kohutavat. Näiteks lambipirnid läksid katki ning
ükskord oli isegi tunda olnud kerget maavärinat.
Kissitasin
päikese käes silmi ja katsin jakiga
paljad käsivarred, kuna päike pani mu naha kergelt kipitama. Jälle üks mu
dieedi miinustest. Ülim tundlikkus valguse suhtes, kuid see ei ole kõige hullem
asi, sest viimasel ajal on mul harjumuseks saanud ööseti hullumajas ringi
kolada.
Öösel on kõik
teisiti. Päeval usinad valvurid mängivad pokkerit või suitsetavad, arstid
neelavad tablette ning mõni patsient rüüstasid arstide alkoholivarusid. Mina ei
teinud midagi. Lihtsalt kõndisin sihitult ringi ning lootsin, et ei satu kokku
näiteks Azaeli, Luukere või Billiga. Loomulikult ei olnud mul tuju suhelda ka
Luce, Elize, Thomase ja teiste patsientidega. Inimesed on mu kolmas probleem.
Sisenesin
puhkeruumi ja krimpsutasin sõpru nähes suud. Inimlikkuse säilitamiseks oleks ju
tore suhelda teistega, aga oleme ausad! Minu kuradima sõbrad ei olnud isegi
inimesed! Hea küll välja arvata Thomas
ning Brady enne oma surma, kuid ma arvan, et nendegi poolt võib oodata
üllatusi. Luce on kujumuutja või midagi sarnast ja Eliz suutis tema
illusioonist läbi näha. Inimesed näevad teda erinevalt. Minu jaoks on ta vana
naine, kes oli mu elu ära rikkunud. Bill, ingel, kellega ma polnud suhelnud
alates sellest päevast, kui me kapis suudlesime. Igapäevaga meeldisid inglid
mulle üha vähem. Viimaks Azazel. Minu jaoks mõttetu deemon, aga allkorrusel
vist tähtistegelane. Hirmuäratav, kuid kui nuga ei karda, siis ei suuda ta
sittagi välja peksta.
Muigasin
kergelt ja sammusin enda sõprade poole. „Heipa,“ ütlesin venitades ja
silmitsesin üks haaval neid. Thomasele oli jälle habe kasvanud, kuid tema
juuksed tundusid lühemad. Ma oleksin tõesti soovinud temasugust suurt venda
endale. Elize pilk oli emalik nagu alati, kuid Bill see eest vahtis mind
altkulmu ja pani mu piinlikust tundma.
„Sa vedasid
ka lõpuks enda tagumiku siia, Sage,“ sõnas Thomas lõbusalt ning nihutas end
diivanil, et saaksin istuda. „Me igatsesime. Eriti mina ja Eliz. Billil ja
Lucel oli sinust kama kaks, kuid siiski Luce küsis sinu kohta paaril päeval.“
Istusin ning
turtsatasin. „Ma ei vedanud oma tagumikku siia, vaid jalutasin kahel jalal puhketuppa,“
täpsustasin ning muigasin kavalalt. „Mm, Thomas, kas Luce on tagasi siin?“
Thomas
noogutas aeglaselt, kuid tema eest vastas Eliz. „Ta on tagasi sellest ajast
peale, kui sina jälle ära kadusid. Te olete nagu kaks samasuguse laenguga
magnetit, mis oma vahel tõukuvad. Üks tuleb tagasi, kui teine kaob,“ pomises
Eliz vaikselt ja andis sanitarile märku, et ta uudised valjemaks keeraks.
„Võib-olla me
olemegi magnetid,“ porisesin vaikselt ja jäin hetkeks koos teistega Ray Smithi
uudisesaadet kuulama.
„Aafrikast on hiljuti saabunud uusi teateid
näljahäda kohta. Nimelt teatas Egiptuse president Sabola II, et võttis vastu
Suur Gruusia riigi rahalise pakkumise kui ka teraviljad ning kuivtoiduained.
Lisaks vihjas Sabola II, et Egiptuses võib peatselt aset leida võimalik reform,
mis halvimal juhul võib viia sõjani Venemaaga…“
„Sõda ja
nälg samas riigis korraga poel kunagi hea,“ sõnas Bill aeglaselt ja surus
huuled kokku. Ta oli närviline ja ebakindel. Tema tumedad juuksed olid sassis
ning kuldsed silmaiirised tuhmid. Ma ei tea kas inglid magavad või ei, aga kui
tavalisel inimesel on selline välimus, siis on ta veetnud öö üleval olles.
„Mingite riikide vahel toimus veel sõda,“
pomises Thomas mõtlikult ja surus enda nimetissõrme huultele. „Mis riik see
oli. Asusuid lähestikku.“
„Uus Ameerika
ühendriigid ja Brasiilia sõdivad oma vahel,“ kõlas meie seljatagant naiselik ja
meeldiv hääl.
Pöörasin end
ümber ja jäin tulijat suurte silmadega jõllitama. Luukere paistis lähedalt veel
jubedam. Tema luid kattis hele nahk ning blondid juuksed olid seatud pealaele
krunni. Hetkeks oleks võinud arvata, et tema valguse tõttu oli ta täht taevas,
aga tegelikult oli ta haige inimene, kelle keha ei võtnud midagi vastu. Luukere
särav sinised silmad uurisid mind hoolega ning tema purpur punased huuled olid
kriipsuks surutud.
„Tere, ma
olen Daria,“ tutvustas Luukere Daria end viisakalt ja vaatas mu sõpru, nagu
oleksin must plekk tema kuldses varanduses. Daria naeratas võltsilt ja kallutas
oma pead.
Hea küll, ma
olen omadega persses, sest väike barbi tuli just koju.
„Sage. Mu
nimi on Sage,“ sõnasin ettevaatlikult ja tõusin püsti. Sirutasin enda käe Daria
poole ning ta surus oma kondise käega mu kätt.
„Meeldiv
tutvuda,“ lausus Daria ebausutava sõbralikkusega ning naeratas leebelt. Ta lasi
mu käest lahti ning silmitses Elizt, Billi ja Thomast. „Ma ei teadnudki, et
Sage ka teie kampa kuulub, viimastel päevadel, kui ma teiega olen kaarte
mänginud, pole ma teda siin näinud.“ Daria pilgutas paar korda süütult silmi.
Krigistasin
hambaid ja kuulsin lambipirnide klirinat. Vajusin tagasi diivanile istuma.
Närisin vihaselt huult ega suvatsenud vaadata teisi, sest tuli välja ka neljas
probleem. See väike blondiinist luukere on mu koha ülevõtnud. Praegu ma lõiguks
ta luud väikesteks tükkideks, kui oleksime kahekesi mingis väikses ruumis ning
mul oleks nuga.
Kortsutasin
kulmu ja silmitsesin Dariad. „Millal sa siia tulid?“
„Viis päeva
tagasi äkki,“ ütles Daria kahtlevalt ning surus huuled kokku, „ma pole kindel.
Mind pandi siia tulles kohe uimastite alla ja viidi läbi erinevaid uuringuid.“
Eliz vaatas
oma emaliku pilguga Dariad ning hingas sügavalt sisse. „Mul on sinust nii
kahju,“ lausus Eliz siiralt, „arstid on ikka täis tropid, et hakkasid sind
koheselt niimoodi piinama. Nad peaksid sul algul laskma ikka kohaneda siin.“
Elize ja
Daria jutte kuuldes jäin mõlemat uskumatult vaatama. Väike Barbi valetas. Siia
tulles flirtis ta juhatajaga, mitte ei läinud uuringutele ning kui ta oleks
uuringutel käinud, siis oleks ta veenide kohal vähemalt nõelaauke näha.
Vaatasin
uurivalt Dariad ning tundsin, kuidas mu silmad suureks läksid. Sitt. Näljahäda,
tundmatu barbist luukere ning ratsanikud. Daria oli Nälg, vana ratsanik, ning
ta puges mu sõpradele külje alla, tõrjudes mind teistest eemale.
See on
naljakas, et mulle alles nüüd jõuab kohale, kui lahtine tükike ma tegelikult
olen. Ma ei kuulu kuhugi, isegi mitte oma sõprade hulka, kes on mind aidanud.
Nii lihtne ongi siis mind teistest ära murda.
Surusin viha
sügavale endasse ning lahkusin sõprade juurest. Dariast möödudes sisistasin
vaikselt: „Sa kurat hoiad mu sõpradest eemale või muidu saab sinust, vaid
peotäis luupuru.“ Daria muigas selle peale kibedalt ning teatas, et andku ma
minna.
Sammusin
raevukalt uksest välja ega suvatsenud isegi tagasi vaadata, kuid järsku
tundsin, kellegi sõrmi ümber enda randme ja peatusin. Tuled hakkasid vilkuma ja
pöörasin end ükskõikselt ümber.
Bill. Tema
silmaiirised olid taas erk kuldsed ning huuled vormitud kergeks naeratuseks.
Billi peaaegu veatul põsel oli viie sentimeetrine armistunud lõikehaav, mille
mina olin tekitanud.
Bill silitas
oma vabakäe pöidlaga õrnalt mu põske ning vaatas mulle silma. „Sul on ilusad
silmad,“ sõnas ta vaikselt, „üks tume ja teine kuldne.“ Ta turtsatas korraks
naerda. Hetkeks paistis ta jälle selle mehena, keda ma olin näinud oma
hullushoogudes.
Ajasin huuled
prunti ja vaatasin Billi altkulmu. „Lõpeta,“ ütlesin külmalt ja tõmbasin oma
näo eemale. „Tahtsid sa ka midagi või jooksid mulle lihtsalt järgi sellepärast,
et teatada mulle, mis sa minu silmadest arvad?“ Ma olin vihane, kuid mitte
Billi peale ning sisimas ma soovisin tunda tema puudutusi.
„Tegelikult
ma tahaksin sinuga rääkida,“ lausus Bill aeglaselt ning ta pilk muutus tõsiseks
ja tumedaks.
Kortsutasin
küsivalt kulmu. „See ei kõla üldsegi hästi.“
And we all fall down…
No comments:
Post a Comment