Seisin enda uues toas ja vaatasin end peeglist.
Peeglis oleval minu sarnasel isiksusel olid seljas verised ning katkised
hullumaja rõivad. Muigasin hetkeks oma laiskuse üle ja kallutasin pead. Mu
põsed ei olnud enam aukus ega nahk kahvatu.
Vajusin
põrandale istuma ja vaatasin maha. Ma polnud harjunud nägema oma peegelpilti
nii… inimese sarnasena. See ei saanud olla mina. Kas veri oli tõesti mind nii
palju mõjutanud, et olin unustanud korraliku söögi? Selle söögi, mida
tavaliselt söövad inimesed.
Naljakas
oli endast mõelda, kui inimesest. Olin juba üle kahe kuu joonud verd, tapnud
inimesi ja mänginud kahel poolel, aga siin ma nüüd olen. Kasutu. Mõttetu. Nõrk.
Ainult lihast ja luust. Tagasi nullis. Mõtlemine ajab mu hulluks.
Uurisin
enda rohelisi silmi ja mul hakkas endast hale. Varem ma olin deemon. Üpriski
kasutu, ebastabiilne ja kasvatamatu jõmpsikas, kuid siiski mul oli võimalus
ennast kaitsta. Nüüd on mul, vaid üks hambaork, millega on võimatu tappa
deemonit, kui ta ei ole just kinni jäänud.
Silmad on hinge peeglid. Minu
kaks rohelist nööpi ei peegeldanud midagi peale hirmu ja abituse. Ennem olid mu
silmad vähemalt näidanud mu olemust, sisu, mis peitub ürikus, kuid praegu olid
nad kasutud.
Ohkasin
raskelt ja tõusin püsti. Järsku kostis mu kõrvu võõras heli ja mu kõht
kiskus krampi.
Kõhukorin täitis terve ruumi. Ma polnud korralikult söönud tervelt kaks kuud
ning ilma toiduta olin vist olnud juba üle nädala. Veri oli andnud mulle kõik
vajalikud ained.
Kratsisin abitult kukalt. Hullaris toodi sulle köögist
söök palatisse… mul on vaja kööki. Köök on majas tõenäoliselt olemas, kuid see
ei kaota probleemi, sest mu söögivalmistamise
oskus on hullem, kui häbiväärne.
Kõndisin
toast välja ning sammusin trepist ettevaatlikult allakorrusele. Lasin päikesel
enda nahka silitada ja heitsin pilgu avarale ruumile. Vaimuhaiglas olid kõik
seinad valged ja vähe aknaid, mis olid ka trellitud. Siin oli, aga kõik vastu
pidi. Helerohelised seinad, valgus ja avarus. Nii… ingellik.
Kortsutasin
kulmu, kuna ei taibanud, kuidas see mõte oli mulle pähe turtsatanud. Mulle
meeldib see koht, siin on valgust ja värve. Kõik, mis ma olen kunagi ihaldanud,
aga nüüd, kui ma saan seda unistust puudutada ning nautida tundub see kõik nii
mõttetu.
Hullaris
oli mul võimalusi asju muuta. Olla kasulik Billi ja deemonite jaoks, aga nüüd
pole minust enam kasu, kuna istun peidus kusagil pärapõrgus ning kurdan
kõhukorina üle.
Turtsatasin
pahaselt. Uurisin terve esimesekorruse läbi ennem, kui leidsin köögi. Vaatasin
köögis ringi, kuid mul polnud õrna aimugi, mida ma otsin. Noh õigemini ma otsin
kohta, kus sööki hoitakse, aga ma ei tea, milline see koht välja näeb.
„Tead,
ma olen alati arvanud, et Rafael on pime,“ sõnas naise hääl mu seljataga ja ma
pöörasin ennast ümber, „aga see, et ta ei näe sind läbi on juba naeruväärne. Ta
arvad, et sa oled Azazeli väike hüpiknukk, aga meie teame ju tõde, eks.“
Naine
oli noor ja piltilus. Blondid juuksed olid punutud patsi, hele nahk nagu minul
ning sügavad sinised silmad, millega ta mind uurivalt piidles. Järsku
välgatasid ta silmad kuldseks ning ta muigas kavalalt.
„Tere,
Chaos. Pole ammu näinud.“
„Tunnen ma sind?“ küsisin süütu tooniga. Mu
peopesad higistasid ja süda puperdas. Kuidas sai see ingel teada, et ma olen
Chaos. See on isegi minu jaoks uus uudis, mida üritan unustada. „Ma arvan, et
sa ajad mind, kellegi teisega segamini, sest mina olen, vaid üks kasutu
moonutatud deemon.“
„Sa
tõesti ei mäleta midagi,“ pomises naine ning vilistas imestunult. „Tead, ma
arvasin, et jutud sinu mälukaotusest on lihtsalt mõttetu loba, aga ometi see on
tõsi, sest sa seisad minu ees valgetes riietes ja väidad, et ei tunne mind.
Irooniline eks, sa süda ja hing on nii tumedad kohad, aga sa riietud ikka nagu
ingel.“ Naine istus muiates laua peale ja osutas ühele kapile. „Seal peaks
olema midagi süüa.“
Kortsutasin
kulmu ning avasin kapiukse. Haarasin riiulilt mingisugused helbed ja lõin ukse
kinni. Kergitasin veidike ennast ja seadsin end istuma kraanikausi kõrvale.
Avasin helvestepaki ja pistsin mõned endale suhu.
„Tead,
ma võin su sekundiga põrgusse saata ning hoolitseda selle eest, et su piinad
oleksid seal hullemad, kui kellegi teise omad,“ bluffisin oskuslikult ning
naeratasin külmalt. Ma polnud küll enam vist deemon, aga ma polnud kaotanud
deemonlikku iseloomu.
Naine
irvitas ja kallutas oma pead. „Su inimlikkus on loori tagant kadunud, sa eks ju
tead seda,“ lausus naine kuivalt. „Rafael on siiski peaingel ja
tervendamiseingel. Ta oskab juba sinusuguseid kokkulappida. Praegu ei ole sa
midagi muud kui üks vaene inimvare.“
Mu
pähe turgatas kiire ja ähmane mälestus, mis ehmatas mind. Vaatasin naist ja
kissitasin silmi. „Sa oled Elemiah?“ pärisin kiirelt ja pöörasin pilgu paha.
Panin helbepaki enda kõrvale ja tundsin keha läbivaid surinaid. Ma ikkagi
tundsin seda naist, aga kuidas?
„Kuulujutud
on siiski auklikud või sa mängid ikka oma mänge,“ teatas ingel ning muigas.
„Tore, et sa mind unustanud ei ole. Sina olid ju siiski see, kes oma hullunud
armastuses mulle mõõga südamesse lõi.“
Krimpsutasin
suud ja vaatasin altkulmu Elemiahi. „Elemiah, ma ei pruugi küll olla
täisrelvastuses ingel või deemon, aga üks korralik verepidu ja ma olen valmis
su inglid siit kandist minema pühkima.“
„Kas
sa ei taipa, et me oleme samal poolel. Mulle ei meeldi inglid ega ka sulle.“
„Sa
ei ole lojaalne ning mängid nende seljataga. Miks peaksid siis sina mulle
lojaalne olema või mina sulle?“
„Ma
võin sulle selle verepeo korraldada, kui soovid,“ sõnas ta muiates ja tõusis
püsti. „Tore teada, et sa oled tagasi mu sõber.“
Võtsin
helvestepakist peotäie helbeid ja pistsin need endale suhu. „Ma tahan veel
valgust nautida,“ mainisin kiirelt ja mälusin suutäit, „ja kui sa ei lase mul
süüa, siis torkan oma hambaorgiga su südame läbi.“ Noogutasin ning silmitsesin
Elemiahi. Ma olin ingel ja deemon. Hele ja tume. Ma olin mõlemat ning
järelikult pidi minus leiduma ka mõlema poolele omaseid võimeid.
„Kuule,
kas sul oleks võimalik mulle õpetada, kuidas kasutada neid inglite võimeid, mis
minus peidus on?“ uurisin Elemiahi ning jälgisin tema nägu, mis moondus
kahtlevaks grimassiks.
Ta niheles ebamugavalt ja ohkas valjult. „Sa
oled Chaos, hing tume ja südant pole. Sinu tumedust toidavad viha ja kaos, kuid
head poolt armastus, loovus ja harmoonia, ning kui aus olla siis viimased
iseloomutunnused ei ole just sulle omased.“
„Ma
olen armastuseks ja rahuks võimeline,“ pomisesin ükskõikselt ja pööritasin
silmi, „lihtsalt keegi pole vaevunud kunagi seda osa minust nägema.“ Võtsin
kraanikausi juurest klaasi ja valasin sinna vett.
„Igas
keeles tähendab Chaos kaost,“ tähendas Elemiah, „sa ei suuda hoida korda ega
rahu, sul läheb vaja meeleheideid, kaost ja sõdu, sellepärast see nimi sulle
antigi, kui sa täiesti ära pöörasid.“ Elemiah kõndis ühe kapi juurde ja võttis
sealt välja pudeli. Ta avas selle kärmelt ja jõi siis hajameelselt.
„Nii
et mu nimi polnudki alati Chaos?“
Elemiah
purskas peaaegu kogu joodud vedeliku välja ning turtsatas. Ta pühkis käisega
suud ning pani pudeli lauale, kus enne istus. „Oled sa täiesti idioot või?
Loomulikult oli sul kunagi teine nimi, aga see võeti sinult ära nagu
reeturitelt ikka. Oleks napakas mõelda, et keegi paneks ingli nimeks Chaos! Sul
oli teine nimi, aga see on nüüd suur saladus isegi inglite seas. Keegi ei taha,
et sa Luciferi tantsule kutsuksid.“
Muigasin
kavalalt ja vaatasin Elemiahi. „Tänud,“ sõnasin vaikselt.
„Võta
heaks,“ vastas ta kavalalt ning irvitas, „aga kahjuks ma pean minema nüüd
maailmalõppu pidurdama. Vaatama, et keegi ei kiirendaks maailmalõppu.“ Ta
haaras pudeli enda kätte ja kallutas pead. Hetkeline tuuletõmbus ning ta oli
kadunud.
Elemiah
oli tõesti ingel, kes oli võrdne deemoniga. Jõi, laaberdas ning teeskles
maailmalõpu aeglustamist, kuid tegelikult soovis selle kiirenemist. Ta andis
mulle peidetud vihje, kuidas Lucifer maailma tuua…
…
ma ei saa mõelda tõsiselt, et tahan saatanat maailma tuua! Või saan? Elemiah
ütles, et mu hing ja süda on tumedad ning ma ei kannata kõike seda, mida
inimesed peavad heaks. Mul on vaja üht head kaost ning apokalüpsis tundub
üpriski hea segadusena.
Naeratasin
kavalalt ning taipasin järsult, et mu kõht polegi enam tühi. Vangutasin pead ja
suundusin tagasi teisele korrusele. Enne enda tuppa minemist põikasin kiirelt
läbi raamatukogust ja haarasin kaasa mõned vanad raamatud.
Magamistuppa
jõudes nägin, et mu tuba on muutunud. Seinad olid võõbatud valgeteks ning
valgeid seinu katsid mustad keerulised mustrid. Mu voodi oli paigutatud ühte
nurka ning linad olid ära vahetatud. Eile raamatukogust laenatud raamatud olid
seatud hoolega tammepuust kirjutuslaua nurgale ning nende juurde oli keegi
lisanud ühe tühja vihiku ja pastaka.
Kortsutasin
pahaselt kulmu. Mulle ei meeldi inglid toas ning ma olen peaaegu kindel ,et
raamatukogus leidub mingi kaitsesümbol või loits nende vastu. Pööritasin silmi
ja heitsin kiire pilgu veristele ning katkistele räbalatele, mida seljas
kandsin.
Deemon,
kes kannab valget. See kõlab umbes sama hästi nagu hunt lambanahas.
Panin
raamatukogust võetud raamatud lohakalt lauale ja sammusin riidekapi poole.
Avasin kiire liigutusega kapi ning muigasin järsku. Kapp oli täidetud tumedates
toonides rõivastega, lisaks mõned kuninglikus toonis sinised jakid ning üks
valgeülikond.
Minu
tähelepanu köitis väike kiri, mis oli kinnitatud nööpnõelaga ülikonna külge.
Tõmbasin nõela läbi ülikonna ja paberi ning viskasin selle ükskõikselt lauale.
Voltisin kirja rohmakalt lahti ja lugesin selle läbi .
Igal deemonil peaks olema kapis mõni
valgeülikond ja tiivad, et meenutada inglit, kes ta kunagi oli, aga sina oled
jätkuvalt ingel… ja ka deemon. Kanna valget, kui põrgusse satud.
-El
Muigasin
mõrult ning silmitsesin riideid. Haarasin teiste rõivaste hulgast ühed tumedad
kitsad püksid ja musta värvi maika, mille seljaosa kaunistas hõre ja kaunis
muster. Mul oli kõrini heledatest riietest. Mu ainuke põhjus, miks valisin
praegu tumedad riideesemed oli see, et tahtsin trotsida hullari heledaid
riideid.
Seadsin enda jooksed ülesse krunni ning tõstsin
lõuga ülespoole. Ma olin pestud ja kandsin uusi rõivaid ning juba ma tundsin
end palju paremini.
Heitsin viimase kiire
pilgu peegelpildile ja istusin kirjutuslaua taga asuvale toolile. Ma ei tahtnud
siin istuda. See maja on hullem vagla, kui hullar oli. Seal oli vähemalt otse
öeldud, et kui üritad lahkuda siis lähed kinnisesse palatisse, aga siin antakse
sulle seitsme põrgu tagant mõista, et võiksid oma perse majas hoida ja mitte
lahkuda.
Ma pean endale leidma
mingit tegevust, et mitte mõrvata kedagi ning ta veri ära juua.Mis tegevust
leiduv vanglas?
Turtsatasin pahaselt ja
vaatasin aknast välja. El oli andnud mulle mõista, et Luciferi maapeale
toomiseks pean teadma enda nime ja rituaal peab toimuma kohas, kus võeti
reeturilt nimi. Kortsutasin kulmu äkitselt ning kallutasin pead.
Koht, kus võeti
reeturilt tema nimi. See pidi olema koht, kus reetsin ennast… ja loori taga
pole minust enam kuulda olnud.
Tundsin,
kuidas mu keha lõdvaks muutus ja veri soontes tardus. Mu inimlikkus suri siis,
kui joonistasin verega sümboli ja alustasin maailmalõpuga. Koht, kus võeti
reeturilt tema nimi oli mu vana palat hullaris.
Teadmine,
kus tuleks Lucifer rubale kutsuda ei olnud eriti lohutav, kuna ma ei teadnud
ikkagi enda nime ega ka rituaali jaoks vaja minevaid tarbeid.
„Sage,
pole kaua näinud,“ sõnas tuttav hääl mu seljatagant ja tõusin kohmakalt püsti.
„Bill?!“
laususin rutakalt ja tõttasin mehe juurde. Ta haaras mind enda embusesse ja
surus me kehad vastamisi.
„Sa
oled elus,“ ütles ta vaikselt ja silmitses mind oma kuldsete silmadega, „ma
arvasin, et Azazel tappis su, kuid samas pole ka Azazelit viimasel ajal näha
olnud… unusta ära.“ Bill raputas õrnalt pead ja kallistas mind tugevamalt. „Ma
igatsesin sind.“
„Ole
lihtsalt vait,“ sosistasin vaikselt ja tõusin kikivarvule. „Mul on nii kahju,
et see nii läks. Ma poleks üldse pidanud seal kabelis olema, siis võib-olla
oleks kõik endine. Mina ja sina hullaris koos, Luce tee ning minu piinamised.“
Vaatasin Billile silma ning tundsin tema nimetissõrme enda põske silitamas.
„Sa
ei ole milleski süüdi. Azazeli mõistus ütles lihtsalt üles, kui meid nägi. Ta
pidas sind enda omandiks ja hooraks, kes sa tegelikult ei ole. Sa oled ingel.
Minu ilus ja ainus ingel,“ tähendas ta vaikselt ja jäi pidama paari millimeetri
kaugusel mu huultest. „Ma armastas sind.“ Ta võttis mu kaksiratsi sülle.
„Mina
sind ka,“ sosistasin ettevaatlikult ning kallutasin nõtkelt pead. Tundsin Billi
pehmeid huuli enda omadel ning sulgesin silmad. Ma ei pea enam mõtlema. Kõik
saab korda. Ma saan tagasi hullarisse minna.
Bill
surus mu ette vaatlikult vastu seina ning meie käed puutusid kokku ja sõrmed põimusid.
Tema oli osa minust ja mina temast. Muigasin läbi suudluse ja vabastasin enda
juuksed krunnist. Juuksed langesid kergelt mu õlgadele. Ta lükkas juuksed mu
seljataha ja suudles õrnalt kaela.
Ajasin
pea kuklasse ja paotasin kergelt huuli. Midagi muutus. Hellad suudlused kaelal
ning Billi pehmed puudutused muutusid äkiliseks valuks kõhus. Avasin aeglaselt
silmad ja nägin, kuidas Bill laseb lahti noast, mis on torgatud mu kõhtu.
Veri
tilkus põrandale ning Bill astus sammu minust eemale. Vaatasin hetke sõnatult
Billi kuni mu jalad nõrkesid.
„Miks?“
pomisesin vaikselt ega üritanudki verejooksu peatada.
„Küsimused
siin ja seal. Mõtle natukene, Sage, või õigemini Chaos. Sa plaanid murda
ilmakorra tuua põrgu maale. Keegi peab su ju ometi peatama.“ Bill naeratas
mõrult ja kummardas. Ta tõmbas lihtsa liigutusega noa mu kõhust välja ja
suudles mu otsaesist. „Ära võta seda isiklikult, et su tapsin, ma armastan sind
ikkagi igavesti.“
Bill
hakkas kaduma. See ei olnud tavaline inglite kadumine, vaid hajumine. Tema keha
ja nuga muutusid aeglaselt uduks ning lõpuks haitus ka udu.
Hingasin
sügavalt sisse ja kergitasin oma pluusi, et haava vaadata, kuid midagi oli
valesti. Kõhul polnud ühtki jälge verest või värskest haavast. Jõllitasin
tardunult paar sekundit oma haava, ennem, kui minu kõrvu kostis õel naer.
Pöörasin
ennast voodi peale ja nägin seal tuttavat isikut. Samasugused pruunid juuksed
ja roheliselt silmad nagu minul. Armid paremal randmel ning näol ülbe irve. Ta
tõusis püsti ja sammus minu juurde.
„Igatsesid
mind?“ küsis ta nagu muuseas ning surus huuled kavalaks naeratuseks. Ta oli
viimati olnud hääl mu peas, kuid nüüd seisis ta mu ees täispikkuses.
„Mine
situ kusagil mujal,“ nähvasin vihaselt enda teisikule ja ajasin ennast istuma.
„Sa
igatsesidki mind,“ lausus ta kindlalt ning muigas ülbelt. „Siiski ma olen ju
osa sinust. See osa, kelle käes on kõik su võimed ja mälestused ning enne seda,
kui Azazel sind piinas olime peaaegu üks tervik. Vastus sinu „mine situ mujal“
on ju kõigile teada. Ma ei saa seda teha, kuna olen kinni su melonis ja ainuke
põhjus miks sa mind näed on su nõrkus ja kasutus.“ Ta noogutas ning kallutas
pead nõtkelt. „Pole verd puudub kontroll, puudub kontroll ning su kaitse
nõrgeneb, nõrgeneb kaitse ja ma saabun peole.“