Lühikeste
pruunide juustega ohkas raskelt ja pööritas oma rohelisi silmi. „Kuule, ma ei
küsi sinult, millest on tehtud põrgu, eks. ma tahan kõigest teada, kes seda
mässu juhib,“ sõnas naine ükskõikselt ja tõmbas noaseljaga üle langenud ingli
näo, kes oli tugevalt seotud taaveti tähele, mis seisis keset kõledat ruumi.
Ingel, või õigemini endine
ingel, sülitas verd ning pomises midagi vihaselt. „Sa olid mulle nagu sõber,
aga sa tead, et kui ma ta reedan, siis olen ma surnumaist surnum ingel!“ nähvas
mees pahaselt ja silmitses oma peaaegu mustade silmadega naist. „Ja sa tead, et
sa ei kahjusta minu hinge, vaid lihakeha, mida ma kannan? Sa vigastad inimest.
Kuhu on kadunud sinu arm ja hoolivus? Kas mulle tundub või ongi nii, et inglid
on hullemad kui langenud?“ Mees vilistas vaikselt
Naine keeras nuga ja tõmbas kiirelt
ning rohmakalt üle mehe põse. „Miks ma peaksin su hinge vigastama, kui mul on
su lihakeha, mida ma saan piinata nii kaua, kui sa anud minu ees armu.“ Naine
naeratas kurvalt ja asetas oma peopesa mehe tervele põsele. „Sa meeldisid
mulle. Kohe väga, aga langemine oli vale.“
„Sulle ei meeli keegi peale
Luciferi, oleme ausad, eks. Sa armastad teda kohe niiväga, et oleksid nõus
langema temaga koos,“ teatas mees vihaselt ja surus valust hambad kokku. „Ükski
surelikke nuga ei sa mind vigastada. Mis nuga see on?“
Naine vaatas maha, piinlikkusest
või valust, aga ta ei soovinud mehele silma vaadata. „Hirmust, verst, luust,
hingedest, asjadest, mis vigastavad hinge, olgu ta kas surelik, ingel või siis
sinusugune langenud,“ lausus naine ja vaatas lõpuks mehele silma. „Mul on kahju
sinust. Sa tegid vale valiku.“
Mees sülitas raevunult maha ja
tõstis enda longus pead veidikene. „Hale,“ pomises mees vaikselt, „sul on
minust lihtsalt hale. Ja kas su kallid peainglid teavad millega sa vabal ajal
tegeled? Kas su armsad inglid teavad, et sa piinad oma kunagisi vendi ja mõrvad
neid noaga, mis on pärit põrgust?“
„Nad on teistsugused, kui mina.
Nad tegutsevad Isa huvides, kuid mina tegelen Luciferi kaitsmisega, keda mu
vend püüab õõnestada. Luciferile ei pruugi küll meeldida Issi uued lelud, kuid
see ei tähenda, et Michael peaks teda päevast päeva mõnitama!“
„Tead, mis,“ sõnas langenud
ingel aeglaselt ning vaatas naise kuldsetesse silmadesse, „ma arvan, et sa oled
juba oma hingega ammu langenud, kuid ei taha endale seda tunnistada. Sa üritad
ikka veel mängida süütut inglit, kes sa kunagi olid.“ Mehe näole ilmus vastik
irve.
Naine surus huuled kokku ja
vangutas pead. Ta surus vihasena noa vastu mehe rannet ning lõikas ta randme
otsast. Karjatus, mis ta kõrvu kostis oli tõeline ning pani ta hetkeks mõtlema,
kuid ta raputas koheselt pead.
„Jah, mul on sinust hale,“
vastas naine ning läks mehele lähedale. Ta riivas huultega õrnalt mehe kõrva ja
sosistas: „Sa ei ole enam Samael, sa…“
Azazel pani mulle noa õigesti
kätte ning muigas kergelt. Tema puudutused tõid endaga kaasa külmavärinad ning
kananaha. Silmitsesin nuga enda käes ja naeratasin kergelt. See sobis mulle.
Oli üks osa minust.
„See sobib sulle,“ sõnas Azazel
nagu oleks ta mu mõtteid lugenud. Ta võttis kotist paar kommi ning pakkus ka
mulle, kuid loobusin kindlalt. Deemon kehitas ükskõikselt õlgu ning pistis
maiustused suhu.
„Ma tunnen ennast koos noaga
tervikuna,“ laususin vaikselt ja hammustasin huulde. „Kust sa selle ingli
õnnistusega tüübi üles korjasid?“ Vaatasin Azazeli tumedatesse silmadesse ja
tajusin, kuidas mu haare noa ümber lõdvenes.
„Ma omastasin psühholoogi keha
ning see tõi mõningad ebameeldivad tagajärjed,“ ütles Azazel aeglaselt ning
näris komme. „Tahestahtmata pean ma ka läbi viima teraapiaid ka oma
patsientidega. Ühel päeval, teraapia ajal, tundsin, kuidas see väike väärakas
kiirgas inglite energiast. Loomulikult lõin ma teda koheselt. Ma ei mõelnud
isegi, vaid lõin ta lihtsalt oimetuks.“
„Hmm,“ mõmisesin vastuseks ning
tugevdasin haaret. Heitsin pilgu mehele, kes oli verine ning lamas laual. Ta
hakkas vaikselt silmi avama, kuid ta pilk oli udune ega seletanud midagi.
„Ta hakkab ärkama,“ lausus
Azazel ning neelas kommid alla. „Hea küll kiire õppetund. Ära näita välja kaastunnet
või haletsust. Ole julm ja külma südamega. Selle noaga ei pea lõikama sügavale,
et tekitada põrgupiinu. Kui soovid vastuseid ära lõika kohe alguses veene läbi.
Üks asi veel, enne, kui ma luban sul noaga toimetama hakata tahaksin ma paar
küsimust küsida, nagu haritud inimestel tavaks.“
Pööritasin silmi. „Okei,“
vastasin lühidalt. Miski minus kiheles vere ja valu järele. Reeturlik ja tume
Sage soovis seda näha. Ma tean, et kõik see piinamine ja tapmine on vale, kuid
need on asjad, mis tunduvad nii tuttavad ja sobilikud minule. „Miks sa koguaeg
neid komme sööd? See, et sa kogu aeg neid paberitest lahti harutad, hakkab juba
vaikselt ajudele käima.“
Azazel põrnitses mind altkulmu
ning kallutas pead. „Kuule pole minu süü, et keegi äratas iidsed ratsanikud ning
nüüd on siin lähedal nälg ning tekitab isu asjade järgi, mida sa vajad,“ sõnas
deemon teravalt.
„Nii, et see järsk isu vere ja
piinamise järele on tingitud ratsanikust, kes kutsub ennast Näljaks?“ uurisin
ning silmitsesin sümboleid noal. „See on naljakas, et sinusugusel suurel ja
kurjal deemonil on isu roosade kommide järele.“ Tõstsin pilgu noalt ning
muigasin lõbusalt.
Azazel kissitas silmi. „Sage,
kumb on hullem, kas isu kommide järele või vere järele? Ma arvan, et kommid ei
tee, kellelegi halba,“ tähendas Azazel rahulikult. „Lõpetame selle teema. Ta
hakkab ärkama. Pea meeles, enne küsimused, siis võid temaga teha, mis tahad.“
Turtsatasin kergelt ja kõndisin
toolini, mis oli pandud nurka. Istusin toolile. Ristitasin jalad ning
silmitsesin deemonid ja läbi pekstud meest. Azazel ei lubanud mul unustada, et
olen verd joov väärakas, aga ometi oli ta nõus laskma mul piinata üpriski
süütut meest. Mulle ei jõudnud kohale, kas ta on hea või halb.
„Blondi,
ma tean, et sa oled üleval,“ ümises Azazel viisiga ning tegi nipsu mehe kõrva juures.
Tema näole ilmus see külm irvitus, mida ma olin näinud päevadel, mil ta mind
siin toas piinas.
Külmavärinad täitsid mu keha
ning hetkeks kodus kogu see tumedus minust. Mul hakkas mehest kahju ning mu
silme ette hakkasid jooksma pildid, mis võtsid mu hingetuks. Azazeli küsimused,
millele pole vastuseid olemas, Mina ulatamas Azazelile nuga. Veri, mis purskab
välja mehe silmast. Verine nuga minu käes ning hingetud silmad. Nuga mehe
südames ning minu käed noal.
Pildid kadusid. Suutsin taas
hingata, kuid vaevaliselt. Hingamise rütm oli ebaühtlane ning katkendlik.
Pöörasin enda hirmunud pilgu põrandalt ära ja vaatasin korraks Azazeli, kes
mind kahtlusega silmitses.
„Minuga on kõik korras,“
kähisesin rutakalt ning tõusin kohmakalt püsti. Pilk kiskus mustaks ning
toetasin end seina vastu. Mu pea oli paks ning ma ei suutnud mõelda. Tõukasin
end seinast eemale ja kõndisin võimalikult kiirelt ukseni ning avasin selle. Astusin
uksest välja ning lõin selle pauguga kinni.
Varisesin trepile istuma ning
tõmbasin põlved krõnksu. Pisarad täitsid mu silmad ning hetke pärast ma
lihtsalt nutsin. Ma olin tapnud selle mehe või tapan. Vahet eriti ei ole. Võib-olla
ma peaksin ära jooksma, et muuta seda kõike?
Sa ei saa muuta saatust, aga
tulevikku isegi võib-olla saad, pomises hääl mu peas vaikselt. „Kurat, ole
vait,“ sisistasin vihaselt ning pühkisin käeseljaga oma punetavad silmad
pisaratest puhtaks. Ma ei mõista, mis minust oli saanud. Ma olin tüdruk, kes
oli optimistlik ega teadnud sellisest persse keeratud maailmast midagi, kuid
juhtus midagi, mis pani ta mõistma asju, mis ta ümber olid.
Ukse tagant kostus vihane pomin
ning järsk karjatus. Surusin huuled kokku ning üritasin mehe karjatust
unustada. Ma ei suutnud. Ei, valetan. Ma ei tahtnud seda unustada, kuna see
tuletas mulle meelde nägemust ning pani mind sitalt tundma teo pärast, mida ma
pole veel sooritanud.
Uks avanes ning sealt väljus
Azazel, kellel oli käes pudel ja näol tõsine ilme. Ta virutas ukse pahaselt
kinni ning küsis: „Miks sa minema jooksid?“ ta kortsutas kulmu ning ulatas
mulle läbi paistva pudeli, mille sees loksus punane vedelik. Veri.
Võtsin pudeli vastu, kuid ei hakanud
kohe jooma, vaid silmitsesin punast vedelikku. „Ei näinud mind või? Ma olin
omadega väheke persses! Silme eest läks mustaks ning ma ei suutnud enam mõelda,“
nähvasin raevunult ja kuulsin käsipuu raksumist. Surusin huuled kokku ja
üritasin rahuneda.
„Enne seda juhtus veel midagi.
Näiteks siis, kui sa istusid toolil ja nägid välja nagu inimene, kes on just
surnuist tagasi toodud. Ma küsin veel kord: „Mis juhtus, Sage?“.“ Ta istus mu
kõrvale ning tõmbas mu hellalt enda embusesse.
Panin pudeli maha ning surusin
end Azazeli vastu. Sulgesin silmad ja jäin mehe hingamist kuulama. See rahustas
mind. Lõpuks olid meie hingamisrütmid samad ning mu mõistus eemaldus minust.
Tundsin, kuidas mu mõistus viibis kusagil hallis kohas, kus ta on uinunud ega
sega mind enam.
„Ma nägin midagi,“ sõnasin
aeglaselt ning hingasin sügavalt sisse, „see viiski mu rivist välja.“ Azazel
oli soe ning see üllatas mind. Miski minu ajus ütles, et deemonid on külmad
isegi kehatemperatuurilt, kuid ilmselgelt oli mu aju omadega metsa poole.
„Mida sa nägid?“ päris Azazel
ning paitas õrnalt mu lahtiseid juukseid.
„Ma ei oska öelda. Kõik oli
segane,“ pomisesin kohmakalt ning avasin tasaselt silmad. „Sa küsisid mehelt
küsimusi ning ta ei vastanud sulle. Lõpuks tahtsid sa nuga ning ma andsin selle
sulle. Sa kookisid ta silma välja. Järgmisel hetkel oli nuga jälle minu käes
ning ma lõin selle mehe südamesse.“ Kuulsin, kuidas mu hingamine muutus jälle
ebaühtlaseks. Pisarad voolasid taas mööda mu põski ning ma ei saanud midagi
teha, et need lõppeksid.
„Tšš,“ sosistas Azazel ning
suudles mu otsaesist hellalt. „Nüüd sa tead, mis juhtuma hakkab ning kui sa
soovid saad seda ära hoida.“
Ohkasin raskelt. Mul oli raskusi
aru saamisega, kes Azazel tegelikult on. Ta oli langenud ingel ning deemon.
Rohkem ma temast eriti midagi ei teadnud, aga see eest teadis tema minust vist
kõike. „Äkki ma ei taha seda ära hoida,“ sõnasin mõtlematult ning haarasin
maast pudeli. Võtsin pudelist lonksu. Hetke pärast tundsin, kuidas magus
vedelik mu keelt paitab ning kurku kõditab.
„Sinu valik.“
„Ma tean,“ laususin kindlalt
ning jõin pudeli tilgatuks. Vabastasin end deemoni embusest ning tõusin püsti.
Ma ei nutnud enam. See oli hea, kuna pilliv noor naine koos noaga, mõjuks
kindlasti väga ebameeldivalt. „Tule, meid ootab seal toas väike inglite poolt
tehtud sitanikerdis,“ sõnasin ning muigasin napakalt.
„…oled nüüd Azazel.“ Naine ajas
selja sirgu ning tegi nipsu.
Kunagine Samael varises
põrandale ning sülitas verd põrandale. „Sul pole mingit õigust mu nime ära
võtta minult!“
„Mul ei olnud seda õigust
sel ajal, kui sul olid veel tiivad,“ nõustu naine ning vangutas pead. „aga
langemine oli sinu otsus ning see andis mulle võimaluse võtta ära su nimi.“ Naine
surus enda leek punased huuled kriipsuks ning viskas noa Azazeli juurde. „Säästa
mind sellest vaevast, et peaksin su surma kinni mätsima.“
„Sa lased mul end mõrvata, kuna
ei saanud teada, kes taevas mässu juhib. Kas sa ei arva, et oled väga madalale
langenud?“ uuris langenud ning võttis noa enda kätte. „Mõrvad neid, kes
vastuseid ei anna?“
„Mida sina ka madalale
langemisest tead?“ nähvas naine vihasel ning surus käelaba rusikaks. „Sa
hakkasid mässama Jumala ja oma vendade vastu!“
„Valmista end suureks uudiseks
ette,“ soovitas langenud ning irvitas vastikult. „Taevas mässu juhib Hommiku
täht. Jumala lemmik poeg ning sinu armastatud ingel Lucifer.“ Azazel kallutas
pead ning tõusis püsti. Ta kõndis naise juurde ja sõnas: „Tead mis? Mul on
sinust lihtsalt hale, Chaos.“ Ta naeratas õelalt ning kadus.
No comments:
Post a Comment