19. peatükk
Bill ei naeratanud. Tema kuldsed
silmad ei väljendanud rõõmu või kurbust, vaid küsimusi. Silmade all olid tal
tumedadringid, mille järgi võisin öelda, et tal oli olnud paar tegusat ööd. Ta
ei näidanud välja ühtegi emotsiooni, vaid seisis lihtsalt tuima näoga ja
silmitses mind.
Thomas haaras Elize käevangu
ning sosistas mulle kõrva: „Me leiame su hiljem üles. Ära muretse halvim, mis
juhtuda saab on vaidlus.“ Ta noogutas tõsiselt ja tõmbas Elize endaga kaasa.
„Sa oled hea tervise juures,“
lausus Bill ebakindlalt ja surus huuled kokku.
„Miks ma ei peaks olema?“
pärisin teraval toonil ja kortsutasin kulmu. „Sa ju jätsid mind siiski headesse
kätesse.“ Kogu mu lause pulbitses sarkasmist. Panin käed risti rinnale ja
vahtisin altkulmu Billi. Ja kunagi ma olin veel arvanud, et see tüüp on mu
haigushoogude vili.
„Kas sa lõpetaksid, selle
ennasttäis bitchi mängimise?“ küsis ta loiult vastu ning ohkas. „Ma
kõigest tundsin huvi, kuidas sinuga on, eks. Ma tean, et poleks sind jätma
sinna alla ruumi, kuid ma pidin kiiresti otsustama.“
„Ja su otsus oli jätta mind
deemoni söögiks? Ei no aitäh,“ pomisesin pahaselt ja hammustasin huulde.
„Minuga on kõik korras praegu.“ Ma olin tõesti õel olnud ning tunnistan,
et see oli minu süü, kuid siiski pole Billil mingit õigust ilmuda keset
koridori minu juurde viis päeva hiljem ning küsida, kuidas ma ennast tunnen.
„Praegu?“
„Polegi uudist kuulnud? Üks tore
deemon, kelle kätte sa mind jätsid jootis mulle sisse verd!“ nähvasin pahaselt
ja kallutasin pead. „Mina arvasin, et sa tead kõike, mis siin toimub.“
Billi ilmest oli, midagi raske
välja lugeda, kuid ometi laskis ta ühel tundel oma näol mängida. Segadusel. Ta
suu oli tõmbunud kriipsuks ning silmad olid hämmeldunud.
Möödus sekund ja ta haaras mu
randmest kinni. Tundsin, kuidas mu käsi hetkega külmaks muutus ning vanad armid
valutama hakkasid. Ta tiris mind koristajate hoiuruumi ning lasi randmest
aeglaselt lahti. Kiirelt lukustas ukse meie järel ja silmitses mind suure kahtlusega.
„Ütle mulle, et sa valetad
mulle, palun,“ sõnas ta vihaselt ja surus mind vastu koristustarvetekappi.
Üritasin lahti rabeleda, kuid
Bill surus mind tugevamalt vastu kappi. „Lõpeta, mul on valus! Olen kokkuvõttes
siiski inimene,“ sisistasin vihaselt ja tajusin, kuidas minu ja Billi vahele
tekkis väikene vahemaa. „Ma ei valetanud sulle ennem. Mul pole selleks põhjust.
Lisaks miks peaks üks inimene välja mõtlema nii haige vale?“
„Kaua sa oled seda juba saanud?“
„Natuke üle kuu,“ sõnasin
vaikselt ja vaatasin piinlikust tundes maha. „Alguses väiksed toosid, kuid
järsku läks asi käest.“ Mudisin enda puretavat rannet ja hoidsin pilgu maas.
Tõeliselt häbi oli sellest Billile rääkida.
„Sa haisesid küll Azazeli järgi,
kuid ma arvasin, et see on temaga suudlemisest, mitte tema vere joomisest.“
„Ma jõin Azazeli verd?“ küsisin
imestusega ja tundsin, et hakkan kohe oksele. „Ma suudlesin ka teda.“ Idikas!
Idikas! Mida ma talle veel välja lobisen?
„Sa suudled enda piinajat vabal
ajal? Segi oled või?“ küsis Bill mulle silma vaadates ja ohkas raskelt. „Tore,
lihtsalt tore.“
„Ole vait! Sellel hetkel tundus
see äärmiselt hea ideena kuna olin sinu peale pahane, et mu maha jätsid!“
Vaatasin vihaselt Billile otsa ning surusin huuled kokku, et ma ei nähvaks
talle rohkem. Hea küll ta võis mu küll ruumi jätta, aga suudlemises olin ise
süüdi.
„Deemonite suudlemine ei ole
kunagi hea idee, Sage!“ lausus Bill hambaid krigistades. Ta taganes ja toetas
end vastu seina.
Turtsatasin ning sulgesin
silmad. „Usu mind, sellel hetkel oli Azazeliga tatti panemine kõige õigem asi
siin maailmas. Kui sa oleksid olnud minu olukorras, siis oleksid seda sama
teinud!“ Kahetsesin koheselt oma sõnu. Isegi mu kujutlusvõime ei suutnud luua
pildi, kus Bill suudleks Azazelit.
„Deemoneid suudlevad, vaid
idioodid lepingute kinnitamiseks.“ Ta vangutas pead ja ühmas midagi. Pimedus
siin ruumis ei lasknud mul näha ingli ilmet, kuid ma eeldasin, et ma ei
soovikski seda silmata.
„Aitäh, et sa mind idioodiks
kutsusid!“
„Sa sõlmisid lepingu? Azazeliga?“ päris Bill
uskumatult ja astus seinast eemale. Nägin ukse tänu ukse vahest tulevale
valgusele mehe silmi. Need silmad oli murelikud ning üritasid viha ja raevu
tagasi hoida.
„Jah,“ vastasin aeglaselt ja
pöörasin pilgu maha, „siis kui ma olin olnud nii öelda uuel ravil. Azazel oli
mind piinanud kaks päeva mingi noaga, mis tegi lihtsalt puudutamisel juba
põrguvalu. Mõtle, mida ma siis tundsin, kuid ta noaga mu kõhtu hakkas lõikama.
Lõpuks pakkusin ma välja kokkuleppe. Tema vabastab mu, annab mulle mu jooki,
räägib, mida ta minu kohta teab ja aitab mu lõpuks hullumajast välja. Mina
otsin infot sinu kohta, käitun normaalsena ja olen tema väike libu.“ Hingasin
välja pahinal ja tundsin end korraga räpasena.
„Miks?“ sosistas Bill vaikselt.
„Miks sa pidid selle idiootse kokkuleppe tegema?“
„Sa tõesti ei saa aru,“ vastasin
sosinal ja vaatasin Billi, kes oli mulle jälle lähedale tulnud. „Ma tahan siit
hullumajast pääseda. Pakku mitu aastat ma siin olnud oled. Viis? Ei,
üheksateist! Ma olen siin konutanud sünnist saati ja tahestahtmata viskavad
hullari seinad üle.“ Ohkasin raskelt. „Palun saa aru, Bill, miks ma seda
tegin.“
„Ma mõistan seda.“ Peale seda
lauset sigines õhku vaikus, mis oli kannatamatu ja ebamugav.
Nihelesin rahutult ja närisin
närviliselt huult. Ta oli minust aru saanud ega hakanud minuga õiendama. Vedas
mul. Tegelikult tundsin end sitalt sellepärast, et ta lasi mul rahulikult edasi
olla pärast seda kõike, millega olin hakkama saanud.
„Bill,“ sõnasin ja katkestasin vaikuse,
„miks sa läksid nii närvi, kui kuulsid, et mulle on sisse joodetud verd?“
Lõpetasin huule närimise ja ajasin selja sirgu. Bill vaatas mulle silma ja
tekitas minus tunde, et mulle ei pruugi vastus meeldida.
Bill ohkas ja vaatas maha. „Nii
palju, kui mina tean sellest vere joomise värgist, siis teevad seda ainult
vampiirid, ratsanikud ja mõjuvõimsad deemonid. Vampiir sa ei ole järelikult
jääb üle kaks varianti ja need on sada korda hullemad, kui esimene.“
„Nii, et sa tahad väita, et ma
olen mingi kuradima ratsanik või deemon?“ küsisin rahutult ja hingasin kiirelt
sisse. Üks neljast ratsanikust või deemon, sitad mõlemad. Irooniline, ma olin
elanud terve oma elu katoliku kiriku vaimuhaiglas ja selgub, et olen põrgust
pärit tüüp.
„Kahjuks küll. Ma teadsin juba
siia saabudes, et sa ei ole tavaline, sest sinu ümbruses juhtus lihtsalt
kummalisi asju. Algul ma arvasin, et sa oled mingi nõrgemat sorti nõid või mõni
muu tähtsusetu tüüp, kuid ma hindasin sind vist valesti.“
„Kui ma oleksin deemon, siis peaksid
lambid minu ümber vilkuma ja õhk olema külm. Nii palju ma tean deemonitest
küll, et neid ära tunda,“ ütlesin Billile ja panin käed risti rinnale. „Ma
arvan ka, et sa hindasid mind valesti.“
„Ma ei tea, Sage, ausalt. Sa
võid olla mingi võimas deemon, kes oskab ennast lihtsalt nii hästi kontrollida,
aga see ei seletaks siis miks sa ei tea, et oled deemon. Mul läheb vaja aega,
et leida sellele küsimusele vastus.“
„Sa vihkad mind nüüd eks?“
„Miks ma peaksin?“
Vaatasin maha ning laususin
vaikselt: „Kuna võin olla deemon äkki? Deemonid inglid looduslikud vaenlased.
Jõuab kohale?“ Ma ei julgenud Billile otsa vaadata, kuna kartsin, mida ta võib
minust praegu mõelda. Väike räpane verd joov deemon, kes paneb tatti vabal ajal
teiste omasugustega.
„Ma ei vihka sind,“ sõnas ta
tasaselt ja tõstis nimetissõrmega mu lõua üles ning sundis mind silma vaatama. „Keegi
ütles kunagi, et maailmas ei ole head ega halba, loevad, vaid valikud, mille me
langetame.“
„See keegi pidi olema
peast täitsa soe,“ tähendasin pettunult ja lükkasin Billi käe endast eemale.
„Isegi mina tean, et deemonid langetavad tavaliselt halvad otsused. Tõestuseks
võime tuua, selle, et suudlesin Azazelit kõige ebasobivamal hetkel ja avastasin
tänu sellele, et mulle on päris pikka aega sisse joodetud verd.“
„Sage, see et sa võid olla
võib-olla deemon ei tähenda kohe seda, et oled halb. Minu jaoks oled sa ikka
see sama tüdruk, keda ma nägin kabelis verd nutva ingli kõrval. See, et sa oled
vahepeal natukene muutunud ei pane mind sinust teisiti arvama,“ mainis
Bill leebelt ja võisin vanduda, et ta naeratab isegi.
„Aitäh,“ laususin ettevaatlikult
ja tundsin kergendust, et Bill ei vihanud mind. „Muide, kui see sind lohutab,
siis ma pole Azazelile sinu kohta sõnakestki poetanud, aga ta teab, et üks
ingel on tal perses kinni.“
„Siis tuleb mul nüüd lihtsalt
vaadata jalge ette, et ei astuks mõnda Azazeli lõksudesse,“ pomises Bill
vaikselt ja hellitas oma näppudega õrnalt mu kätt.
Sulgesin hetkeks silmad ja
nautisin hetke. Bill oli minuga rääkides pealiskaudne ning kõik puudutused olid
tema puhul keelatud ja asja muutis riskantsemaks ka see, kes mina võisin olla.
Mulle ei meeldinud praegune olukord, aga ometi ei katkestanud ma Billi
puudutusi. Avasin taas silmad ja
vaatasin Billile silma.
„Ma igatsesin sind,“ lausus Bill
rahulikult ning tõmbas õrnalt oma nimetissõrmega üle mu põse. Ta naeratus oli
siiras ja temale sobiv. Kuldsed silmad särasid rõõmust. Ta oli tõesti mõelnud
seda, mida ütles.
Astusin Billile sammu lähemale
ja toetasin pea ta rinnale. „Sa poleks pidanud mind igatsema, ma olin sinuga
kogu see aeg,“ laususin vaikselt, kuid ma ei, kust see tuli. See jutt ei
kuulunud mulle, vaid kellelegi teisele. Olin valmis juba Billist eemale astuma,
kuid ma ei suutnud või lihtsalt ei tahtnud.
„Palun, jää,“ sõnas Bill nagu
oleks ta mu mõtteid lugenud. Ta mängis hellalt mu lahtiste juustega ja sosistas
midagi teises keeles.
„Mul pole praegu niikuinii
kusagile mujale minna,“ vastasin mõtlemata ja naeratasin. See oli tõsiselt hea
tunne olla sõna otseses mõttes ingli kätevahel ning olla sina ise. Ei mingeid
piire ega tüütuid mõtteid.
„Siis on kõik ju korras, pole
vaja muretseda sellepärast, et keegi kusagil ootab sind.“ Bill silitas õrnalt
mu käsi, kuid lõpetas järsult. Ta muigas leebelt ja võttis mu näo oma peopesade
vahele. Kõik tundus nii loomulik ja ideaalne.
Vaatasin mehele silma. „Ainuke
asi, mis võib probleeme tekitada on koristaja, kes tahab oma asjadele ligi
pääseda.“
„Uks on lukus, Sage,“ tuletas
Bill mulle meelde. Ta kummardas veidikene ja suudles mind õrnalt.
Ja
ainuke asi, mida ma tundsin oli nälg. Äratatud nälg Billi järele.
No comments:
Post a Comment