20. peatükk
Billi huuled minu huulte vastas.
Ideaalne kombinatsioon.
Billi huuled liikusid mu kaelale
ning iga hetk praegusest tundus nagu kummaline déja vu. Kõik oli lihtsalt nii
tuttav ja loomulik, nagu oleksingi ma pidanud maitsema Billi huuli ning olema
minu keha tema oma vastas.
Surusin end tugevamalt vastu
Billi ja leidsin jälle ta huuled üles. Asetasin käed ümber Billi kaela ja
sulgesin silmad täielikult. Tajusin Billi käsi oma puusadel ning tema katseid
mu pluusi ära saada. Tõukasin end korraks Billist eemale ja pluus libises mul
seljast.
Suudlus suudluse järel ning
hellitused ei olnud mulle piisav. Ma nautisin neid, kuid oFmeti oli midagi
veel, mille järele ma kohutavalt näljane olin. Rebisin enda parema käe Billist
vastutahtmist eemale ning kobasin riiulil, millegi järele. Mu näud puudutasid
midagi teravad ning ma haarasin sellest kinni.
Tõmbusin
Billi huultest eemale ja avasin silmad. Surusin terava eseme õrnalt Billi
põsele ning vedasin tõmbasin punase triibu Billi nahale. Kuulsin Billi pominat
ning muigasin kavalalt. Limpsasin vere tema põselt ära ja silmitsesin seejärel
üllatusest Billi. Ta takistas mu jõllitamist järgmise kuuma ja kirgliku
suudlusega, mis oli võimsam, kui eelnevad.
Mõõdus hetk ja tundsin, kuidas
mu suus plahvatab Billi vere magus maitse. Ta veri oli nagu maasikad, mis olid
šokolaadi sisse kastetud.
Klammerdusin taas tugevamini
Billi külge ja näksasin õrnalt ta alahuult. Mu keha vajas teda, ning viimast
igas mõttes.
Bill tõmbas nimetissõrmega üle
oma haava ning puudutas oma sõrmega mu huuli, jättes endast maha vere.
Limpsasin vere oma huultelt ära ja muigasin. Tirisin Bllil pluusi seljast ja
vaatasin talle silma. Tema kuldsed
silmad olid teistsugused. Soojad ning täis tõde. Need sobisid talle ideaalselt.
„Ma igatsesin sind“ sõnasin
mõtlemata ja hetkeks arvasin, et hääleke mu peas oli läbi minu rääkinud, „igat
osa sinust.“ Mu huuled jälle Billi omadel. Muigasin kergelt.
Bill tõstis mind kaksiratsi oma
sülle ning suudles mind kirglikult vastu. Tundsin tema kätt enda käel ning
seda, kuidas ta kobas terava eseme järele minu käes. Lasin teravast asjast
ükskõikselt lahti. Kuulsin kerget liha rebenemist ning tajusin, kuidas Billi
huuled minu omadest kaugenesin, kuid tema huulte asemel ilmus mu suule tema
ranne. Läbilõigatud veenidega ranne.
Surusin Billi randme tugevalt
enda suule. Magus veri täitis mu suu ning põletas vastikud mõtted, et peaksin
tegelikult ennast Billist eemale tirima ning tema vere joomise lõpetama, sest
nii tegid, vaid verd imevad väärakad.
Nägin korraks silmanurgast
tulede vilkumist. Hetkega oli kuulda asjade klirinat ja tunda õhu jahenemist.
See ei olnud deemon, kõigest mina.
Tõmbusin Billi verisest randmest
eemale ja vaatasin talle valust ning piinlikkusest silma. „Ma ei saa. See kõik
on vale. Ma igatsen sind, kuid ei ole õige su verd imeda nagu mingi väärakas.
Kuidas küll taevas sind vaataks, kui teaks, et sa pakkusid, kellelegi minusugusele
oma verd? Ma arvan, et mitte eriti hästi,“ sõnasin vaikselt ja pöörasin pilgu
ära. Kummardusin ja korjasin maast särgi üles.
„See ei ole vale, Sage,“ lausus
Bill ning haaras mu randmest. Ta nägi nii uskumatu välja. Ma peaaegu kujutasin
ette tema tiibasid, mis mu endasse mässivad.
Asjad riiulitel rappusid ühe
tugevamani ning hingasin sügavalt sisse. „See ei ole isegi mitte päris. See on
kõigest nälg,“ ütlesin ma võimalikult ükskõikselt, kuid teelt tegi see
meeletult haiget. Pöörasin pilgu kõrvale ja tõmbasin särgi endale selga. „Ma ei
ole sinusugune, Bill. Ma ei suuda sind täielikult mõista. Ma sarnanen pigem
Azazeliga, tahan ma seda või ei.“
„Ma ütlesin sulle, et pole
kurjust ega headust olemas.“
„Ma ei mõtle seda!“ nähvasin
pahaselt ja sammusin ukse poole. „Ma naudin sisimas tapmist. Ma tean, et
peaksin tundma süüd ühe tüübi mõrva pärast, kes suri tänu sellele, et kaanisin
ta veenid tühjaks. Võim on mulle tähtsam, kui kogu see aususe ja sõpruse värk.
Hea küll, pole olemas headust ega kurjust, kui siiski jäävad inglid ja
deemonid. Mina kuulun enda teada viimaste sekka.“ Keskendusin uksele ja nägin,
kuidas see aeglaselt lahti vajus.
„Tee mulle teene ja hoia minust
eemale,“ pomisesin vaikselt ja astusin halli koridori.
Ma olin Billi endast täielikult
eemale tõuganud ning endasse sulgunud. Istusin koos varastatud joogiga toas,
mida oleksin tahtnud hea meelega vältida, kuid ometi oli see ainus koht, kus
mul sobis olla. Azazeli piinamisruumis. Pean tunnistama, et tunnen end siis
üpriski koduselt.
Silmitsesin läbipaistvat ning
kibedat jooki, mis oli näpatud pudelis. See oli vastik, kuid lõi pea mõnusalt
uimaseks.
Ma ei tahtnud mõelda ega üldse
olemaski olla. Ma olin mingi väärakas. Azazel oli seda mulle öelnud, kuid ma ei
uskunud teda. Bill ütles, et ma olen mingi põrgust pärit tüüp ja ma usun teda,
lisaks suudlen teda, joon verd ning lõpuks jätan maha. See ei olnud Sage, kes
ma olin olnud.
Mis mul sellest? Ennem ei olnud
ma ka verd joonud ega oma napakaid võimeid meelega kasutanud. Mulle ei
meeldinud mu uued oskused, mis lõid välja, kui olin vihane ega suutnud ennast
kontrolli all hoida. Täna olin enda viha suunanud ja pääsenud Billist.
Edusammud.
Uks avanes mu seljataga.
Pöörasin rutakalt ümber ja jäin jõllitama sisenejaid. Azazel ja mingi mees,
keda ma ei tundnud, oli teadvuseta ning Azazel hoidis teda püsti. Deemon ohkas
raskelt ja virutas jalaga ukse kinni.
„Sul on sitt ajastus, Sage,“
pahandas Azazel ja krigistas hambaid, „tule hiljem tagasi ning siis saame nutta
üksteise õlal, eks.“
„Mina olin siin enne sind ega ei
osanud oodata, et mingi deemon tuleb koos oma poisssõbraga siia,“ vastasin
vihaselt ja jõin suure sõõmu läbipaistvat vedeliku. Põrnitsesin altkulmu
Azazelit ning meest, kes temaga kaasas oli. Azazeli tumedad silmaiirised
peegeldasid tema tõsidust ja kärsitust ideaalselt. Tema punased huuled olid
vajutatud kriipsuks. Tumedad juuksed olid sassis ning riided olid katki.
Mees tema kõrval ei näinud parem
välja. Tema parem silm oli sinine ning kinni paistetanud, nina jooksis verd.
Mujal tema kehal oli näha muid haavu ja suuremaid sinikaid. Valge särk oli läbi
imbunud verest ning sama värvi püksid olid ribadeks. Ta oli hullumaja patsient.
Azazel tabas ära mu kahtlustava
ilme ning pööritas silmi. „Kobi, eest hiljem seletan.“ Ta kõndis metallist lauani,
kus olin istunud, ning tõstis mehe ilma suuremate jõupingutusteta lauale.
Azazel ohkas raskelt ja võttis enda seljakoti seljast. Seljakotist ilmusid
nähtavale rauast ahelad, mis ajasid hirmu nahavahele.
„Kinnita ta nendega laua külge,“
käsutas Azazel ja viskas mulle kaks ahelat.
Püüdsin ketid kinni ja
ropendasin kiirelt. „Need põletavad mind,“ laususin hingeldades ja surusin
huuled kokku, et valu taltsutada.
„Kurat küll,“ vandus Azazel ja
ohkas vihaselt, „ignoreeri valu, eks. Raisk, kuidas ma sain unustada, et need
ka sulle mõjuvad.“ Ta hakkas osavalt vangi kätt ja jalga laua külge aheldama.
Järgisin deemoni eeskuju ning
tegin sama, kuid kohmakalt ja aeglaselt. Mul läks aega paar minutit, et enda
tegevus lõpetada, kuid Azazel ei teinud sellest välja. Ta soris oma seljakotis
ja pistis aegajalt suhu paar kommi.
„Kelle sa läbi peksid?“ pärisin
ebameeldiva vaikuse katkestamiseks ning vaatasin Azazelile silma.
„Kui ma vastaksin, et mingi
suvalise tüübi, ei sobiks see sulle, eks?“ küsis Azazel vastu ning silmitses
mind. „Seda ma arvasingi. Hea küll, see tüüp paistab küll tavaline hullumaja
patsient, kuid sarnaneb tüübiga, kes on pind minu perses.“
„Ta on ingel?“ uurisin
uudishimulikult ja krimpsutasin nina. Minu kogemused inglitega ei olnud mulle
meelt mööda. Viimane ingel, kellega ma viimasel ajal olen tihedalt läbikäinud
on ülimalt kaitsev ja kuulutab peale üht suudlust mu enda omandiks. Tore.
„Mitte päris. Pigem ingli
õnnistusega,“ sõnas Azazel ning võttis enda kotist välja sümbolitega kaetud
noa, „neil on mõned inglite võimed ning suudavad end lülitada nende raadiole.
Nad on inglite kõrvad ja silmad maal. Paistavad tühised, kuid neist on raskem
leida tüütumaid olendeid.“ Ta vangutas pead ning kontrollis ahelad üle.
„Kas siis maa peal ei olegi väga
palju ingleid?“
„Paar kuud tagasi olid, vaid
valvurid. Natuke aega tagasi hakkasin ma märkama, et keegi on äratanud vanad
ratsanikud ja ingleid hakkab siia tulema üha rohkem. Kas tead, kui raske mul on
olnud enda jälgede varjamisega nüüd? Iga nurga peal on põhimõtteliselt üks
vastik ingel.“
Surusin huuled kokku ja vaatasin
maha. „Ma joonistasin üle kuu aja tagasi seinale mingi tundmatu sümboli raamatust,
mille ma leidsin. Peale seda hakkasid imelikud asjad juhtuma,“ pomisesin
vaikselt ja panin käed rinnale risti. „Ausalt, siis ei teadnud ma veel sittagi
deemonitest või muudest tüüpidest.“
„Ratsanike äratamiseks peab
olema väga vägev deemon ning põrgus on neid alla kümne, kui arvestada ka
Luciferi ja Chaosega.“
„Jah, kui rääkida juba
vägevatest deemonitest ja inglitest, siis peaksin ütlema, et on kasulik
suudelda tüüpidega, kes teavad sinust rohkem,“ ütlesin vaikselt ja vaatasin
deemonile silma. „Bill ütles, et verd joovad deemonitest, vaid juhtivad
deemonid ja ratsanikud. Kas see vastab tõele?“ Kallutasin uudishimulikult pead
ning võtsin sõõmu läbipaistvat vedelikku.
„Vastab, aga kust Bill seda
teadis?“ päris Azazel ja teritas hajameelselt enda nuga. Ta pani hetkeks noa
kõrvale, et kotist komme võtta ning need ära süüa. Oli imelik vaadata, kuidas
läbinisti tume ja kuri deemon lutsutab roosasid komme ning viskab paberid
hooletult maha.
„Ta on ingel,“ mainisin
ükskõikselt ja kohendasin enda patsi.
Azazel naeratas võidukalt.
„Lõpuks sa siis ütlesidki mulle seda. Ma juba kartsin, et sa oled täielikult
minu vastu pöördunud. Ma tean, et Bill on ingel. Tegelikult juba sellest ajast
saati, kui ta mind sinust välja ajas. Sattusin täielikult vale keha otsa,“
sõnas Azazel. Ta astus sammu mulle lähemale ning vaatas silma. „Õnneks mul
veab, et sa pole mu vaenlane, kuigi sa suudled inglit ja jood ta verd.
Sinusugust vaenlast ei sooviks endale keegi.“
„Ma ei… kust sa tead, et ma jõin
ta verd?“ pärisin pahaselt ja kortsutasin kulmu. „Ma suudlesin küll teda ning
isegi kaanisin ta verd, kuid ausalt öeldes pole see sinu asi.“
„See ei ole minu asi tõesti,“
nõustus Azazel minuga ning muigas kergelt. „Sul on vasak silmaiiris
tumeroheline ning teine kuldse ja rohelise segu. Inglite silmad on kuldsed, aga
deemonitel mustad. Lisaks sul on suunurgas väheke verd.“ Ta kallutas pead ning
vaatas mulle silma.
Turtsatasin ükskõikselt. „Vähe
sellest, et ma olen deemon, olen ma veel ka uue taseme friik,“ pomisesin
vaikselt ning silmitsesin nuga, mida Azazel hoidis. „Mis sümbolid need on?“
„Need või?“ küsis ta ning uuris
oma nuga. „Igasuguseid on siin ning põhimõtteliselt saab sellega vigastada
kõike, millest mina olen kuulnud. Põrgus on see palju väärt.“ Ta ulatas noa
mulle ning kehitas õlgu.
Jäin pikemalt silmitsema üht
sümbolit noa käepidemel, mis tundus mulle nii tuttav, kuid ometi teadsin, et
pole seda enne näinud. „Mis sümbol see on?“ uurisin ning tõmbasin nimetissõrmega
üle sümboli.
„See mustaks värvitud ring,
millest ulatuvad välja kaheksa noolt? See on Chaose sümbol,“ vastas ta
aeglaselt ja võttis noa minult tagasi.
Ta võttis kotist lutsukommi ning pani selle suhu.
„Nii et sa oled Chaose väike
libu?“
„Põhimõtteliselt küll,“ sõnas ta
noogutades ning surus huuled kokku. „Põrgus jagunevad deemonid ja kõik muud
tüübid kaheks. Luciferi deemonid, kes sõlmivad tavaliselt lepinguid ja on
lihtsalt jalaväelased. Need kuuluvad ainult temale, kuid ometi kontrollib ta
kõiki deemonid. Teine rühm on Chaose deemonid, kuhu kuulun ka mina. Chaosel ei
ole põrgus palju leegioneid, kuid kõik kardavad teda, kuna on läinud liikvele
jutud, et temas on siiski säilinud midagi, mis on omane, vaid inglitele.
Chaosele kuuluvad põrgus ratsanikud ja rohkem ma ka eriti ei tea.“
Haarasin noa Azazelilt tagasi ja
hetkeks mõtlesin selle tema kehasse suruda, kuid hoidsin ennast tagasi. „Kas
mina kuulun Luciferi või Chaose deemonite hulka?“ pärisin vaikselt ja uurisin
nuga enda käes.
„Chaose deemonite hulka,“ vastas
Azazel ning silmitses nuga minu käes. „Kas sa ei arva, et targem oleks see ära
panna? Juba oma võimetega võid sa mu tagasi kuumaauku saata ning ma arvan, et
teravasju ei ole niikuinii lubatud hullumajas vaimuhaigetel käes hoida.“
Turtsatasin ja pööritasin silmi.
„Õpeta mind,“ sõnasin vaikselt ja surusin noa endale tugevamalt kätte, „õpeta
mind piinama.“ Ma teadsin, et ma palusin palju ning üleüldse peaksin ma end
eemale hoidma sellistest asjadest, aga mis vahet seal enam on? Bill teab, et ma
olen friik, Luce tiris mind normaalsusest aina rohkem eemale. Ma võin ju nende
tööd natukene hinnata ja teha seda, mida nad arvavad mind tegevat.
„Ise tead,“ pomises Azazel ning
muigas märkamatult.
No comments:
Post a Comment