CV

Aitäh,

Ludo

Tagasi mängus. Retro in ludo.

Sage 21. osa

Lühikeste pruunide juustega ohkas raskelt ja pööritas oma rohelisi silmi. „Kuule, ma ei küsi sinult, millest on tehtud põrgu, eks. ma tahan kõigest teada, kes seda mässu juhib,“ sõnas naine ükskõikselt ja tõmbas noaseljaga üle langenud ingli näo, kes oli tugevalt seotud taaveti tähele, mis seisis keset kõledat ruumi.

                Ingel, või õigemini endine ingel, sülitas verd ning pomises midagi vihaselt. „Sa olid mulle nagu sõber, aga sa tead, et kui ma ta reedan, siis olen ma surnumaist surnum ingel!“ nähvas mees pahaselt ja silmitses oma peaaegu mustade silmadega naist. „Ja sa tead, et sa ei kahjusta minu hinge, vaid lihakeha, mida ma kannan? Sa vigastad inimest. Kuhu on kadunud sinu arm ja hoolivus? Kas mulle tundub või ongi nii, et inglid on hullemad kui langenud?“ Mees vilistas vaikselt

                Naine keeras nuga ja tõmbas kiirelt ning rohmakalt üle mehe põse. „Miks ma peaksin su hinge vigastama, kui mul on su lihakeha, mida ma saan piinata nii kaua, kui sa anud minu ees armu.“ Naine naeratas kurvalt ja asetas oma peopesa mehe tervele põsele. „Sa meeldisid mulle. Kohe väga, aga langemine oli vale.“

                „Sulle ei meeli keegi peale Luciferi, oleme ausad, eks. Sa armastad teda kohe niiväga, et oleksid nõus langema temaga koos,“ teatas mees vihaselt ja surus valust hambad kokku. „Ükski surelikke nuga ei sa mind vigastada. Mis nuga see on?“

                Naine vaatas maha, piinlikkusest või valust, aga ta ei soovinud mehele silma vaadata. „Hirmust, verst, luust, hingedest, asjadest, mis vigastavad hinge, olgu ta kas surelik, ingel või siis sinusugune langenud,“ lausus naine ja vaatas lõpuks mehele silma. „Mul on kahju sinust. Sa tegid vale valiku.“

                Mees sülitas raevunult maha ja tõstis enda longus pead veidikene. „Hale,“ pomises mees vaikselt, „sul on minust lihtsalt hale. Ja kas su kallid peainglid teavad millega sa vabal ajal tegeled? Kas su armsad inglid teavad, et sa piinad oma kunagisi vendi ja mõrvad neid noaga, mis on pärit põrgust?“

                „Nad on teistsugused, kui mina. Nad tegutsevad Isa huvides, kuid mina tegelen Luciferi kaitsmisega, keda mu vend püüab õõnestada. Luciferile ei pruugi küll meeldida Issi uued lelud, kuid see ei tähenda, et Michael peaks teda päevast päeva mõnitama!“

                „Tead, mis,“ sõnas langenud ingel aeglaselt ning vaatas naise kuldsetesse silmadesse, „ma arvan, et sa oled juba oma hingega ammu langenud, kuid ei taha endale seda tunnistada. Sa üritad ikka veel mängida süütut inglit, kes sa kunagi olid.“ Mehe näole ilmus vastik irve.

                Naine surus huuled kokku ja vangutas pead. Ta surus vihasena noa vastu mehe rannet ning lõikas ta randme otsast. Karjatus, mis ta kõrvu kostis oli tõeline ning pani ta hetkeks mõtlema, kuid ta raputas koheselt pead.

                „Jah, mul on sinust hale,“ vastas naine ning läks mehele lähedale. Ta riivas huultega õrnalt mehe kõrva ja sosistas: „Sa ei ole enam Samael, sa…“

                Azazel pani mulle noa õigesti kätte ning muigas kergelt. Tema puudutused tõid endaga kaasa külmavärinad ning kananaha. Silmitsesin nuga enda käes ja naeratasin kergelt. See sobis mulle. Oli üks osa minust.

                „See sobib sulle,“ sõnas Azazel nagu oleks ta mu mõtteid lugenud. Ta võttis kotist paar kommi ning pakkus ka mulle, kuid loobusin kindlalt. Deemon kehitas ükskõikselt õlgu ning pistis maiustused suhu.

                „Ma tunnen ennast koos noaga tervikuna,“ laususin vaikselt ja hammustasin huulde. „Kust sa selle ingli õnnistusega tüübi üles korjasid?“ Vaatasin Azazeli tumedatesse silmadesse ja tajusin, kuidas mu haare noa ümber lõdvenes.

                „Ma omastasin psühholoogi keha ning see tõi mõningad ebameeldivad tagajärjed,“ ütles Azazel aeglaselt ning näris komme. „Tahestahtmata pean ma ka läbi viima teraapiaid ka oma patsientidega. Ühel päeval, teraapia ajal, tundsin, kuidas see väike väärakas kiirgas inglite energiast. Loomulikult lõin ma teda koheselt. Ma ei mõelnud isegi, vaid lõin ta lihtsalt oimetuks.“

                „Hmm,“ mõmisesin vastuseks ning tugevdasin haaret. Heitsin pilgu mehele, kes oli verine ning lamas laual. Ta hakkas vaikselt silmi avama, kuid ta pilk oli udune ega seletanud midagi.

                „Ta hakkab ärkama,“ lausus Azazel ning neelas kommid alla. „Hea küll kiire õppetund. Ära näita välja kaastunnet või haletsust. Ole julm ja külma südamega. Selle noaga ei pea lõikama sügavale, et tekitada põrgupiinu. Kui soovid vastuseid ära lõika kohe alguses veene läbi. Üks asi veel, enne, kui ma luban sul noaga toimetama hakata tahaksin ma paar küsimust küsida, nagu haritud inimestel tavaks.“

                Pööritasin silmi. „Okei,“ vastasin lühidalt. Miski minus kiheles vere ja valu järele. Reeturlik ja tume Sage soovis seda näha. Ma tean, et kõik see piinamine ja tapmine on vale, kuid need on asjad, mis tunduvad nii tuttavad ja sobilikud minule. „Miks sa koguaeg neid komme sööd? See, et sa kogu aeg neid paberitest lahti harutad, hakkab juba vaikselt ajudele käima.“

                Azazel põrnitses mind altkulmu ning kallutas pead. „Kuule pole minu süü, et keegi äratas iidsed ratsanikud ning nüüd on siin lähedal nälg ning tekitab isu asjade järgi, mida sa vajad,“ sõnas deemon teravalt.

                „Nii, et see järsk isu vere ja piinamise järele on tingitud ratsanikust, kes kutsub ennast Näljaks?“ uurisin ning silmitsesin sümboleid noal. „See on naljakas, et sinusugusel suurel ja kurjal deemonil on isu roosade kommide järele.“ Tõstsin pilgu noalt ning muigasin lõbusalt.

                Azazel kissitas silmi. „Sage, kumb on hullem, kas isu kommide järele või vere järele? Ma arvan, et kommid ei tee, kellelegi halba,“ tähendas Azazel rahulikult. „Lõpetame selle teema. Ta hakkab ärkama. Pea meeles, enne küsimused, siis võid temaga teha, mis tahad.“

                Turtsatasin kergelt ja kõndisin toolini, mis oli pandud nurka. Istusin toolile. Ristitasin jalad ning silmitsesin deemonid ja läbi pekstud meest. Azazel ei lubanud mul unustada, et olen verd joov väärakas, aga ometi oli ta nõus laskma mul piinata üpriski süütut meest. Mulle ei jõudnud kohale, kas ta on hea või halb.

                „Blondi, ma tean, et sa oled üleval,“ ümises Azazel viisiga ning tegi nipsu mehe kõrva juures. Tema näole ilmus see külm irvitus, mida ma olin näinud päevadel, mil ta mind siin toas piinas.

                Külmavärinad täitsid mu keha ning hetkeks kodus kogu see tumedus minust. Mul hakkas mehest kahju ning mu silme ette hakkasid jooksma pildid, mis võtsid mu hingetuks. Azazeli küsimused, millele pole vastuseid olemas, Mina ulatamas Azazelile nuga. Veri, mis purskab välja mehe silmast. Verine nuga minu käes ning hingetud silmad. Nuga mehe südames ning minu käed noal.

                Pildid kadusid. Suutsin taas hingata, kuid vaevaliselt. Hingamise rütm oli ebaühtlane ning katkendlik. Pöörasin enda hirmunud pilgu põrandalt ära ja vaatasin korraks Azazeli, kes mind kahtlusega silmitses.

                „Minuga on kõik korras,“ kähisesin rutakalt ning tõusin kohmakalt püsti. Pilk kiskus mustaks ning toetasin end seina vastu. Mu pea oli paks ning ma ei suutnud mõelda. Tõukasin end seinast eemale ja kõndisin võimalikult kiirelt ukseni ning avasin selle. Astusin uksest välja ning lõin selle pauguga kinni.

                Varisesin trepile istuma ning tõmbasin põlved krõnksu. Pisarad täitsid mu silmad ning hetke pärast ma lihtsalt nutsin. Ma olin tapnud selle mehe või tapan. Vahet eriti ei ole. Võib-olla ma peaksin ära jooksma, et muuta seda kõike?

                Sa ei saa muuta saatust, aga tulevikku isegi võib-olla saad, pomises hääl mu peas vaikselt. „Kurat, ole vait,“ sisistasin vihaselt ning pühkisin käeseljaga oma punetavad silmad pisaratest puhtaks. Ma ei mõista, mis minust oli saanud. Ma olin tüdruk, kes oli optimistlik ega teadnud sellisest persse keeratud maailmast midagi, kuid juhtus midagi, mis pani ta mõistma asju, mis ta ümber olid.

                Ukse tagant kostus vihane pomin ning järsk karjatus. Surusin huuled kokku ning üritasin mehe karjatust unustada. Ma ei suutnud. Ei, valetan. Ma ei tahtnud seda unustada, kuna see tuletas mulle meelde nägemust ning pani mind sitalt tundma teo pärast, mida ma pole veel sooritanud.

                Uks avanes ning sealt väljus Azazel, kellel oli käes pudel ja näol tõsine ilme. Ta virutas ukse pahaselt kinni ning küsis: „Miks sa minema jooksid?“ ta kortsutas kulmu ning ulatas mulle läbi paistva pudeli, mille sees loksus punane vedelik. Veri.

                Võtsin pudeli vastu, kuid ei hakanud kohe jooma, vaid silmitsesin punast vedelikku. „Ei näinud mind või? Ma olin omadega väheke persses! Silme eest läks mustaks ning ma ei suutnud enam mõelda,“ nähvasin raevunult ja kuulsin käsipuu raksumist. Surusin huuled kokku ja üritasin rahuneda.

                „Enne seda juhtus veel midagi. Näiteks siis, kui sa istusid toolil ja nägid välja nagu inimene, kes on just surnuist tagasi toodud. Ma küsin veel kord: „Mis juhtus, Sage?“.“ Ta istus mu kõrvale ning tõmbas mu hellalt enda embusesse.

                Panin pudeli maha ning surusin end Azazeli vastu. Sulgesin silmad ja jäin mehe hingamist kuulama. See rahustas mind. Lõpuks olid meie hingamisrütmid samad ning mu mõistus eemaldus minust. Tundsin, kuidas mu mõistus viibis kusagil hallis kohas, kus ta on uinunud ega sega mind enam.

                „Ma nägin midagi,“ sõnasin aeglaselt ning hingasin sügavalt sisse, „see viiski mu rivist välja.“ Azazel oli soe ning see üllatas mind. Miski minu ajus ütles, et deemonid on külmad isegi kehatemperatuurilt, kuid ilmselgelt oli mu aju omadega metsa poole.

                „Mida sa nägid?“ päris Azazel ning paitas õrnalt mu lahtiseid juukseid.

                „Ma ei oska öelda. Kõik oli segane,“ pomisesin kohmakalt ning avasin tasaselt silmad. „Sa küsisid mehelt küsimusi ning ta ei vastanud sulle. Lõpuks tahtsid sa nuga ning ma andsin selle sulle. Sa kookisid ta silma välja. Järgmisel hetkel oli nuga jälle minu käes ning ma lõin selle mehe südamesse.“ Kuulsin, kuidas mu hingamine muutus jälle ebaühtlaseks. Pisarad voolasid taas mööda mu põski ning ma ei saanud midagi teha, et need lõppeksid.

                „Tšš,“ sosistas Azazel ning suudles mu otsaesist hellalt. „Nüüd sa tead, mis juhtuma hakkab ning kui sa soovid saad seda ära hoida.“

                Ohkasin raskelt. Mul oli raskusi aru saamisega, kes Azazel tegelikult on. Ta oli langenud ingel ning deemon. Rohkem ma temast eriti midagi ei teadnud, aga see eest teadis tema minust vist kõike. „Äkki ma ei taha seda ära hoida,“ sõnasin mõtlematult ning haarasin maast pudeli. Võtsin pudelist lonksu. Hetke pärast tundsin, kuidas magus vedelik mu keelt paitab ning kurku kõditab.

                „Sinu valik.“

                „Ma tean,“ laususin kindlalt ning jõin pudeli tilgatuks. Vabastasin end deemoni embusest ning tõusin püsti. Ma ei nutnud enam. See oli hea, kuna pilliv noor naine koos noaga, mõjuks kindlasti väga ebameeldivalt. „Tule, meid ootab seal toas väike inglite poolt tehtud sitanikerdis,“ sõnasin ning muigasin napakalt.

                „…oled nüüd Azazel.“ Naine ajas selja sirgu ning tegi nipsu.

                Kunagine Samael varises põrandale ning sülitas verd põrandale. „Sul pole mingit õigust mu nime ära võtta minult!“

                „Mul ei olnud seda õigust sel ajal, kui sul olid veel tiivad,“ nõustu naine ning vangutas pead. „aga langemine oli sinu otsus ning see andis mulle võimaluse võtta ära su nimi.“ Naine surus enda leek punased huuled kriipsuks ning viskas noa Azazeli juurde. „Säästa mind sellest vaevast, et peaksin su surma kinni mätsima.“

                „Sa lased mul end mõrvata, kuna ei saanud teada, kes taevas mässu juhib. Kas sa ei arva, et oled väga madalale langenud?“ uuris langenud ning võttis noa enda kätte. „Mõrvad neid, kes vastuseid ei anna?“

                „Mida sina ka madalale langemisest tead?“ nähvas naine vihasel ning surus käelaba rusikaks. „Sa hakkasid mässama Jumala ja oma vendade vastu!“

                „Valmista end suureks uudiseks ette,“ soovitas langenud ning irvitas vastikult. „Taevas mässu juhib Hommiku täht. Jumala lemmik poeg ning sinu armastatud ingel Lucifer.“ Azazel kallutas pead ning tõusis püsti. Ta kõndis naise juurde ja sõnas: „Tead mis? Mul on sinust lihtsalt hale, Chaos.“ Ta naeratas õelalt ning kadus.

Sage 20. osa

20. peatükk

                Billi huuled minu huulte vastas. Ideaalne kombinatsioon.

                Billi huuled liikusid mu kaelale ning iga hetk praegusest tundus nagu kummaline déja vu. Kõik oli lihtsalt nii tuttav ja loomulik, nagu oleksingi ma pidanud maitsema Billi huuli ning olema minu keha tema oma vastas.

                Surusin end tugevamalt vastu Billi ja leidsin jälle ta huuled üles. Asetasin käed ümber Billi kaela ja sulgesin silmad täielikult. Tajusin Billi käsi oma puusadel ning tema katseid mu pluusi ära saada. Tõukasin end korraks Billist eemale ja pluus libises mul seljast.

                Suudlus suudluse järel ning hellitused ei olnud mulle piisav. Ma nautisin neid, kuid oFmeti oli midagi veel, mille järele ma kohutavalt näljane olin. Rebisin enda parema käe Billist vastutahtmist eemale ning kobasin riiulil, millegi järele. Mu näud puudutasid midagi teravad ning ma haarasin sellest kinni.

                Tõmbusin Billi huultest eemale ja avasin silmad. Surusin terava eseme õrnalt Billi põsele ning vedasin tõmbasin punase triibu Billi nahale. Kuulsin Billi pominat ning muigasin kavalalt. Limpsasin vere tema põselt ära ja silmitsesin seejärel üllatusest Billi. Ta takistas mu jõllitamist järgmise kuuma ja kirgliku suudlusega, mis oli võimsam, kui eelnevad.

                Mõõdus hetk ja tundsin, kuidas mu suus plahvatab Billi vere magus maitse. Ta veri oli nagu maasikad, mis olid šokolaadi sisse kastetud.

                Klammerdusin taas tugevamini Billi külge ja näksasin õrnalt ta alahuult. Mu keha vajas teda, ning viimast igas mõttes.

                Bill tõmbas nimetissõrmega üle oma haava ning puudutas oma sõrmega mu huuli, jättes endast maha vere. Limpsasin vere oma huultelt ära ja muigasin. Tirisin Bllil pluusi seljast ja vaatasin talle silma.  Tema kuldsed silmad olid teistsugused. Soojad ning täis tõde. Need sobisid talle ideaalselt.

                „Ma igatsesin sind“ sõnasin mõtlemata ja hetkeks arvasin, et hääleke mu peas oli läbi minu rääkinud, „igat osa sinust.“ Mu huuled jälle Billi omadel. Muigasin kergelt.

                Bill tõstis mind kaksiratsi oma sülle ning suudles mind kirglikult vastu. Tundsin tema kätt enda käel ning seda, kuidas ta kobas terava eseme järele minu käes. Lasin teravast asjast ükskõikselt lahti. Kuulsin kerget liha rebenemist ning tajusin, kuidas Billi huuled minu omadest kaugenesin, kuid tema huulte asemel ilmus mu suule tema ranne. Läbilõigatud veenidega ranne.

                Surusin Billi randme tugevalt enda suule. Magus veri täitis mu suu ning põletas vastikud mõtted, et peaksin tegelikult ennast Billist eemale tirima ning tema vere joomise lõpetama, sest nii tegid, vaid verd imevad väärakad.

                Nägin korraks silmanurgast tulede vilkumist. Hetkega oli kuulda asjade klirinat ja tunda õhu jahenemist. See ei olnud deemon, kõigest mina.

                Tõmbusin Billi verisest randmest eemale ja vaatasin talle valust ning piinlikkusest silma. „Ma ei saa. See kõik on vale. Ma igatsen sind, kuid ei ole õige su verd imeda nagu mingi väärakas. Kuidas küll taevas sind vaataks, kui teaks, et sa pakkusid, kellelegi minusugusele oma verd? Ma arvan, et mitte eriti hästi,“ sõnasin vaikselt ja pöörasin pilgu ära. Kummardusin ja korjasin maast särgi üles.

                „See ei ole vale, Sage,“ lausus Bill ning haaras mu randmest. Ta nägi nii uskumatu välja. Ma peaaegu kujutasin ette tema tiibasid, mis mu endasse mässivad.

                Asjad riiulitel rappusid ühe tugevamani ning hingasin sügavalt sisse. „See ei ole isegi mitte päris. See on kõigest nälg,“ ütlesin ma võimalikult ükskõikselt, kuid teelt tegi see meeletult haiget. Pöörasin pilgu kõrvale ja tõmbasin särgi endale selga. „Ma ei ole sinusugune, Bill. Ma ei suuda sind täielikult mõista. Ma sarnanen pigem Azazeliga, tahan ma seda või ei.“   

                „Ma ütlesin sulle, et pole kurjust ega headust olemas.“

                „Ma ei mõtle seda!“ nähvasin pahaselt ja sammusin ukse poole. „Ma naudin sisimas tapmist. Ma tean, et peaksin tundma süüd ühe tüübi mõrva pärast, kes suri tänu sellele, et kaanisin ta veenid tühjaks. Võim on mulle tähtsam, kui kogu see aususe ja sõpruse värk. Hea küll, pole olemas headust ega kurjust, kui siiski jäävad inglid ja deemonid. Mina kuulun enda teada viimaste sekka.“ Keskendusin uksele ja nägin, kuidas see aeglaselt lahti vajus.

                „Tee mulle teene ja hoia minust eemale,“ pomisesin vaikselt ja astusin halli koridori.

                Ma olin Billi endast täielikult eemale tõuganud ning endasse sulgunud. Istusin koos varastatud joogiga toas, mida oleksin tahtnud hea meelega vältida, kuid ometi oli see ainus koht, kus mul sobis olla. Azazeli piinamisruumis. Pean tunnistama, et tunnen end siis üpriski koduselt.

                Silmitsesin läbipaistvat ning kibedat jooki, mis oli näpatud pudelis. See oli vastik, kuid lõi pea mõnusalt uimaseks.  

                Ma ei tahtnud mõelda ega üldse olemaski olla. Ma olin mingi väärakas. Azazel oli seda mulle öelnud, kuid ma ei uskunud teda. Bill ütles, et ma olen mingi põrgust pärit tüüp ja ma usun teda, lisaks suudlen teda, joon verd ning lõpuks jätan maha. See ei olnud Sage, kes ma olin olnud.

                Mis mul sellest? Ennem ei olnud ma ka verd joonud ega oma napakaid võimeid meelega kasutanud. Mulle ei meeldinud mu uued oskused, mis lõid välja, kui olin vihane ega suutnud ennast kontrolli all hoida. Täna olin enda viha suunanud ja pääsenud Billist. Edusammud.

                Uks avanes mu seljataga. Pöörasin rutakalt ümber ja jäin jõllitama sisenejaid. Azazel ja mingi mees, keda ma ei tundnud, oli teadvuseta ning Azazel hoidis teda püsti. Deemon ohkas raskelt ja virutas jalaga ukse kinni.

                „Sul on sitt ajastus, Sage,“ pahandas Azazel ja krigistas hambaid, „tule hiljem tagasi ning siis saame nutta üksteise õlal, eks.“

                „Mina olin siin enne sind ega ei osanud oodata, et mingi deemon tuleb koos oma poisssõbraga siia,“ vastasin vihaselt ja jõin suure sõõmu läbipaistvat vedeliku. Põrnitsesin altkulmu Azazelit ning meest, kes temaga kaasas oli. Azazeli tumedad silmaiirised peegeldasid tema tõsidust ja kärsitust ideaalselt. Tema punased huuled olid vajutatud kriipsuks. Tumedad juuksed olid sassis ning riided olid katki.

                Mees tema kõrval ei näinud parem välja. Tema parem silm oli sinine ning kinni paistetanud, nina jooksis verd. Mujal tema kehal oli näha muid haavu ja suuremaid sinikaid. Valge särk oli läbi imbunud verest ning sama värvi püksid olid ribadeks. Ta oli hullumaja patsient.

                Azazel tabas ära mu kahtlustava ilme ning pööritas silmi. „Kobi, eest hiljem seletan.“ Ta kõndis metallist lauani, kus olin istunud, ning tõstis mehe ilma suuremate jõupingutusteta lauale. Azazel ohkas raskelt ja võttis enda seljakoti seljast. Seljakotist ilmusid nähtavale rauast ahelad, mis ajasid hirmu nahavahele.

                „Kinnita ta nendega laua külge,“ käsutas Azazel ja viskas mulle kaks ahelat.

                Püüdsin ketid kinni ja ropendasin kiirelt. „Need põletavad mind,“ laususin hingeldades ja surusin huuled kokku, et valu taltsutada.

                „Kurat küll,“ vandus Azazel ja ohkas vihaselt, „ignoreeri valu, eks. Raisk, kuidas ma sain unustada, et need ka sulle mõjuvad.“ Ta hakkas osavalt vangi kätt ja jalga laua külge aheldama.

                Järgisin deemoni eeskuju ning tegin sama, kuid kohmakalt ja aeglaselt. Mul läks aega paar minutit, et enda tegevus lõpetada, kuid Azazel ei teinud sellest välja. Ta soris oma seljakotis ja pistis aegajalt suhu paar kommi.

                „Kelle sa läbi peksid?“ pärisin ebameeldiva vaikuse katkestamiseks ning vaatasin Azazelile silma.

                „Kui ma vastaksin, et mingi suvalise tüübi, ei sobiks see sulle, eks?“ küsis Azazel vastu ning silmitses mind. „Seda ma arvasingi. Hea küll, see tüüp paistab küll tavaline hullumaja patsient, kuid sarnaneb tüübiga, kes on pind minu perses.“

                „Ta on ingel?“ uurisin uudishimulikult ja krimpsutasin nina. Minu kogemused inglitega ei olnud mulle meelt mööda. Viimane ingel, kellega ma viimasel ajal olen tihedalt läbikäinud on ülimalt kaitsev ja kuulutab peale üht suudlust mu enda omandiks. Tore.

                „Mitte päris. Pigem ingli õnnistusega,“ sõnas Azazel ning võttis enda kotist välja sümbolitega kaetud noa, „neil on mõned inglite võimed ning suudavad end lülitada nende raadiole. Nad on inglite kõrvad ja silmad maal. Paistavad tühised, kuid neist on raskem leida tüütumaid olendeid.“ Ta vangutas pead ning kontrollis ahelad üle.

                „Kas siis maa peal ei olegi väga palju ingleid?“

                „Paar kuud tagasi olid, vaid valvurid. Natuke aega tagasi hakkasin ma märkama, et keegi on äratanud vanad ratsanikud ja ingleid hakkab siia tulema üha rohkem. Kas tead, kui raske mul on olnud enda jälgede varjamisega nüüd? Iga nurga peal on põhimõtteliselt üks vastik ingel.“

                Surusin huuled kokku ja vaatasin maha. „Ma joonistasin üle kuu aja tagasi seinale mingi tundmatu sümboli raamatust, mille ma leidsin. Peale seda hakkasid imelikud asjad juhtuma,“ pomisesin vaikselt ja panin käed rinnale risti. „Ausalt, siis ei teadnud ma veel sittagi deemonitest või muudest tüüpidest.“

                „Ratsanike äratamiseks peab olema väga vägev deemon ning põrgus on neid alla kümne, kui arvestada ka Luciferi ja Chaosega.“

                „Jah, kui rääkida juba vägevatest deemonitest ja inglitest, siis peaksin ütlema, et on kasulik suudelda tüüpidega, kes teavad sinust rohkem,“ ütlesin vaikselt ja vaatasin deemonile silma. „Bill ütles, et verd joovad deemonitest, vaid juhtivad deemonid ja ratsanikud. Kas see vastab tõele?“ Kallutasin uudishimulikult pead ning võtsin sõõmu läbipaistvat vedelikku.

                „Vastab, aga kust Bill seda teadis?“ päris Azazel ja teritas hajameelselt enda nuga. Ta pani hetkeks noa kõrvale, et kotist komme võtta ning need ära süüa. Oli imelik vaadata, kuidas läbinisti tume ja kuri deemon lutsutab roosasid komme ning viskab paberid hooletult maha.

                „Ta on ingel,“ mainisin ükskõikselt ja kohendasin enda patsi.

                Azazel naeratas võidukalt. „Lõpuks sa siis ütlesidki mulle seda. Ma juba kartsin, et sa oled täielikult minu vastu pöördunud. Ma tean, et Bill on ingel. Tegelikult juba sellest ajast saati, kui ta mind sinust välja ajas. Sattusin täielikult vale keha otsa,“ sõnas Azazel. Ta astus sammu mulle lähemale ning vaatas silma. „Õnneks mul veab, et sa pole mu vaenlane, kuigi sa suudled inglit ja jood ta verd. Sinusugust vaenlast ei sooviks endale keegi.“

                „Ma ei… kust sa tead, et ma jõin ta verd?“ pärisin pahaselt ja kortsutasin kulmu. „Ma suudlesin küll teda ning isegi kaanisin ta verd, kuid ausalt öeldes pole see sinu asi.“

                „See ei ole minu asi tõesti,“ nõustus Azazel minuga ning muigas kergelt. „Sul on vasak silmaiiris tumeroheline ning teine kuldse ja rohelise segu. Inglite silmad on kuldsed, aga deemonitel mustad. Lisaks sul on suunurgas väheke verd.“ Ta kallutas pead ning vaatas mulle silma.

                Turtsatasin ükskõikselt. „Vähe sellest, et ma olen deemon, olen ma veel ka uue taseme friik,“ pomisesin vaikselt ning silmitsesin nuga, mida Azazel hoidis. „Mis sümbolid need on?“

                „Need või?“ küsis ta ning uuris oma nuga. „Igasuguseid on siin ning põhimõtteliselt saab sellega vigastada kõike, millest mina olen kuulnud. Põrgus on see palju väärt.“ Ta ulatas noa mulle ning kehitas õlgu.

                Jäin pikemalt silmitsema üht sümbolit noa käepidemel, mis tundus mulle nii tuttav, kuid ometi teadsin, et pole seda enne näinud. „Mis sümbol see on?“ uurisin ning tõmbasin nimetissõrmega üle sümboli.

                „See mustaks värvitud ring, millest ulatuvad välja kaheksa noolt? See on Chaose sümbol,“ vastas ta aeglaselt ja võttis noa minult tagasi.  Ta võttis kotist lutsukommi ning pani selle suhu.

                „Nii et sa oled Chaose väike libu?“

                „Põhimõtteliselt küll,“ sõnas ta noogutades ning surus huuled kokku. „Põrgus jagunevad deemonid ja kõik muud tüübid kaheks. Luciferi deemonid, kes sõlmivad tavaliselt lepinguid ja on lihtsalt jalaväelased. Need kuuluvad ainult temale, kuid ometi kontrollib ta kõiki deemonid. Teine rühm on Chaose deemonid, kuhu kuulun ka mina. Chaosel ei ole põrgus palju leegioneid, kuid kõik kardavad teda, kuna on läinud liikvele jutud, et temas on siiski säilinud midagi, mis on omane, vaid inglitele. Chaosele kuuluvad põrgus ratsanikud ja rohkem ma ka eriti ei tea.“

                Haarasin noa Azazelilt tagasi ja hetkeks mõtlesin selle tema kehasse suruda, kuid hoidsin ennast tagasi. „Kas mina kuulun Luciferi või Chaose deemonite hulka?“ pärisin vaikselt ja uurisin nuga enda käes.

                „Chaose deemonite hulka,“ vastas Azazel ning silmitses nuga minu käes. „Kas sa ei arva, et targem oleks see ära panna? Juba oma võimetega võid sa mu tagasi kuumaauku saata ning ma arvan, et teravasju ei ole niikuinii lubatud hullumajas vaimuhaigetel käes hoida.“

                Turtsatasin ja pööritasin silmi. „Õpeta mind,“ sõnasin vaikselt ja surusin noa endale tugevamalt kätte, „õpeta mind piinama.“ Ma teadsin, et ma palusin palju ning üleüldse peaksin ma end eemale hoidma sellistest asjadest, aga mis vahet seal enam on? Bill teab, et ma olen friik, Luce tiris mind normaalsusest aina rohkem eemale. Ma võin ju nende tööd natukene hinnata ja teha seda, mida nad arvavad mind tegevat.

                „Ise tead,“ pomises Azazel ning muigas märkamatult.

Sage 19. osa

19. peatükk

                Bill ei naeratanud. Tema kuldsed silmad ei väljendanud rõõmu või kurbust, vaid küsimusi. Silmade all olid tal tumedadringid, mille järgi võisin öelda, et tal oli olnud paar tegusat ööd. Ta ei näidanud välja ühtegi emotsiooni, vaid seisis lihtsalt tuima näoga ja silmitses mind.

                Thomas haaras Elize käevangu ning sosistas mulle kõrva: „Me leiame su hiljem üles. Ära muretse halvim, mis juhtuda saab on vaidlus.“ Ta noogutas tõsiselt ja tõmbas Elize endaga kaasa.

                „Sa oled hea tervise juures,“ lausus Bill ebakindlalt ja surus huuled kokku.

                „Miks ma ei peaks olema?“ pärisin teraval toonil ja kortsutasin kulmu. „Sa ju jätsid mind siiski headesse kätesse.“ Kogu mu lause pulbitses sarkasmist. Panin käed risti rinnale ja vahtisin altkulmu Billi. Ja kunagi ma olin veel arvanud, et see tüüp on mu haigushoogude vili.

                „Kas sa lõpetaksid, selle ennasttäis bitchi mängimise?“ küsis ta loiult vastu ning ohkas. „Ma kõigest tundsin huvi, kuidas sinuga on, eks. Ma tean, et poleks sind jätma sinna alla ruumi, kuid ma pidin kiiresti otsustama.“

                „Ja su otsus oli jätta mind deemoni söögiks? Ei no aitäh,“ pomisesin pahaselt ja hammustasin huulde. „Minuga on kõik korras praegu.“ Ma olin tõesti õel olnud ning tunnistan, et see oli minu süü, kuid siiski pole Billil mingit õigust ilmuda keset koridori minu juurde viis päeva hiljem ning küsida, kuidas ma ennast tunnen.

                „Praegu?“

                „Polegi uudist kuulnud? Üks tore deemon, kelle kätte sa mind jätsid jootis mulle sisse verd!“ nähvasin pahaselt ja kallutasin pead. „Mina arvasin, et sa tead kõike, mis siin toimub.“

                Billi ilmest oli, midagi raske välja lugeda, kuid ometi laskis ta ühel tundel oma näol mängida. Segadusel. Ta suu oli tõmbunud kriipsuks ning silmad olid hämmeldunud.

                Möödus sekund ja ta haaras mu randmest kinni. Tundsin, kuidas mu käsi hetkega külmaks muutus ning vanad armid valutama hakkasid. Ta tiris mind koristajate hoiuruumi ning lasi randmest aeglaselt lahti. Kiirelt lukustas ukse meie järel  ja silmitses mind suure kahtlusega.

                „Ütle mulle, et sa valetad mulle, palun,“ sõnas ta vihaselt ja surus mind vastu koristustarvetekappi.

                Üritasin lahti rabeleda, kuid Bill surus mind tugevamalt vastu kappi. „Lõpeta, mul on valus! Olen kokkuvõttes siiski inimene,“ sisistasin vihaselt ja tajusin, kuidas minu ja Billi vahele tekkis väikene vahemaa. „Ma ei valetanud sulle ennem. Mul pole selleks põhjust. Lisaks miks peaks üks inimene välja mõtlema nii haige vale?“

                „Kaua sa oled seda juba saanud?“

                „Natuke üle kuu,“ sõnasin vaikselt ja vaatasin piinlikust tundes maha. „Alguses väiksed toosid, kuid järsku läks asi käest.“ Mudisin enda puretavat rannet ja hoidsin pilgu maas. Tõeliselt häbi oli sellest Billile rääkida.

                „Sa haisesid küll Azazeli järgi, kuid ma arvasin, et see on temaga suudlemisest, mitte tema vere joomisest.“

                „Ma jõin Azazeli verd?“ küsisin imestusega ja tundsin, et hakkan kohe oksele. „Ma suudlesin ka teda.“ Idikas! Idikas! Mida ma talle veel välja lobisen?

                „Sa suudled enda piinajat vabal ajal? Segi oled või?“ küsis Bill mulle silma vaadates ja ohkas raskelt. „Tore, lihtsalt tore.“

                „Ole vait! Sellel hetkel tundus see äärmiselt hea ideena kuna olin sinu peale pahane, et mu maha jätsid!“ Vaatasin vihaselt Billile otsa ning surusin huuled kokku, et ma ei nähvaks talle rohkem. Hea küll ta võis mu küll ruumi jätta, aga suudlemises olin ise süüdi.

                „Deemonite suudlemine ei ole kunagi hea idee, Sage!“ lausus Bill hambaid krigistades. Ta taganes ja toetas end vastu seina.

                Turtsatasin ning sulgesin silmad. „Usu mind, sellel hetkel oli Azazeliga tatti panemine kõige õigem asi siin maailmas. Kui sa oleksid olnud minu olukorras, siis oleksid seda sama teinud!“ Kahetsesin koheselt oma sõnu. Isegi mu kujutlusvõime ei suutnud luua pildi, kus Bill suudleks Azazelit.

                „Deemoneid suudlevad, vaid idioodid lepingute kinnitamiseks.“ Ta vangutas pead ja ühmas midagi. Pimedus siin ruumis ei lasknud mul näha ingli ilmet, kuid ma eeldasin, et ma ei soovikski seda silmata.

                „Aitäh, et sa mind idioodiks kutsusid!“

                 „Sa sõlmisid lepingu? Azazeliga?“ päris Bill uskumatult ja astus seinast eemale. Nägin ukse tänu ukse vahest tulevale valgusele mehe silmi. Need silmad oli murelikud ning üritasid viha ja raevu tagasi hoida.

                „Jah,“ vastasin aeglaselt ja pöörasin pilgu maha, „siis kui ma olin olnud nii öelda uuel ravil. Azazel oli mind piinanud kaks päeva mingi noaga, mis tegi lihtsalt puudutamisel juba põrguvalu. Mõtle, mida ma siis tundsin, kuid ta noaga mu kõhtu hakkas lõikama. Lõpuks pakkusin ma välja kokkuleppe. Tema vabastab mu, annab mulle mu jooki, räägib, mida ta minu kohta teab ja aitab mu lõpuks hullumajast välja. Mina otsin infot sinu kohta, käitun normaalsena ja olen tema väike libu.“ Hingasin välja pahinal ja tundsin end korraga räpasena.

                „Miks?“ sosistas Bill vaikselt. „Miks sa pidid selle idiootse kokkuleppe tegema?“

                „Sa tõesti ei saa aru,“ vastasin sosinal ja vaatasin Billi, kes oli mulle jälle lähedale tulnud. „Ma tahan siit hullumajast pääseda. Pakku mitu aastat ma siin olnud oled. Viis? Ei, üheksateist! Ma olen siin konutanud sünnist saati ja tahestahtmata viskavad hullari seinad üle.“ Ohkasin raskelt. „Palun saa aru, Bill, miks ma seda tegin.“

                „Ma mõistan seda.“ Peale seda lauset sigines õhku vaikus, mis oli kannatamatu ja ebamugav.

                Nihelesin rahutult ja närisin närviliselt huult. Ta oli minust aru saanud ega hakanud minuga õiendama. Vedas mul. Tegelikult tundsin end sitalt sellepärast, et ta lasi mul rahulikult edasi olla pärast seda kõike, millega olin hakkama saanud.

                „Bill,“ sõnasin ja katkestasin vaikuse, „miks sa läksid nii närvi, kui kuulsid, et mulle on sisse joodetud verd?“ Lõpetasin huule närimise ja ajasin selja sirgu. Bill vaatas mulle silma ja tekitas minus tunde, et mulle ei pruugi vastus meeldida.

                Bill ohkas ja vaatas maha. „Nii palju, kui mina tean sellest vere joomise värgist, siis teevad seda ainult vampiirid, ratsanikud ja mõjuvõimsad deemonid. Vampiir sa ei ole järelikult jääb üle kaks varianti ja need on sada korda hullemad, kui esimene.“

                „Nii, et sa tahad väita, et ma olen mingi kuradima ratsanik või deemon?“ küsisin rahutult ja hingasin kiirelt sisse. Üks neljast ratsanikust või deemon, sitad mõlemad. Irooniline, ma olin elanud terve oma elu katoliku kiriku vaimuhaiglas ja selgub, et olen põrgust pärit tüüp.

                „Kahjuks küll. Ma teadsin juba siia saabudes, et sa ei ole tavaline, sest sinu ümbruses juhtus lihtsalt kummalisi asju. Algul ma arvasin, et sa oled mingi nõrgemat sorti nõid või mõni muu tähtsusetu tüüp, kuid ma hindasin sind vist valesti.“

                „Kui ma oleksin deemon, siis peaksid lambid minu ümber vilkuma ja õhk olema külm. Nii palju ma tean deemonitest küll, et neid ära tunda,“ ütlesin Billile ja panin käed risti rinnale. „Ma arvan ka, et sa hindasid mind valesti.“

                „Ma ei tea, Sage, ausalt. Sa võid olla mingi võimas deemon, kes oskab ennast lihtsalt nii hästi kontrollida, aga see ei seletaks siis miks sa ei tea, et oled deemon. Mul läheb vaja aega, et leida sellele küsimusele vastus.“

                „Sa vihkad mind nüüd eks?“

                „Miks ma peaksin?“

                Vaatasin maha ning laususin vaikselt: „Kuna võin olla deemon äkki? Deemonid inglid looduslikud vaenlased. Jõuab kohale?“ Ma ei julgenud Billile otsa vaadata, kuna kartsin, mida ta võib minust praegu mõelda. Väike räpane verd joov deemon, kes paneb tatti vabal ajal teiste omasugustega.

                „Ma ei vihka sind,“ sõnas ta tasaselt ja tõstis nimetissõrmega mu lõua üles ning sundis mind silma vaatama. „Keegi ütles kunagi, et maailmas ei ole head ega halba, loevad, vaid valikud, mille me langetame.“

                „See keegi pidi olema peast täitsa soe,“ tähendasin pettunult ja lükkasin Billi käe endast eemale. „Isegi mina tean, et deemonid langetavad tavaliselt halvad otsused. Tõestuseks võime tuua, selle, et suudlesin Azazelit kõige ebasobivamal hetkel ja avastasin tänu sellele, et mulle on päris pikka aega sisse joodetud verd.“

                „Sage, see et sa võid olla võib-olla deemon ei tähenda kohe seda, et oled halb. Minu jaoks oled sa ikka see sama tüdruk, keda ma nägin kabelis verd nutva ingli kõrval. See, et sa oled vahepeal natukene muutunud ei pane mind sinust teisiti arvama,“ mainis Bill leebelt ja võisin vanduda, et ta naeratab isegi.

                „Aitäh,“ laususin ettevaatlikult ja tundsin kergendust, et Bill ei vihanud mind. „Muide, kui see sind lohutab, siis ma pole Azazelile sinu kohta sõnakestki poetanud, aga ta teab, et üks ingel on tal perses kinni.“

                „Siis tuleb mul nüüd lihtsalt vaadata jalge ette, et ei astuks mõnda Azazeli lõksudesse,“ pomises Bill vaikselt ja hellitas oma näppudega õrnalt mu kätt.

                Sulgesin hetkeks silmad ja nautisin hetke. Bill oli minuga rääkides pealiskaudne ning kõik puudutused olid tema puhul keelatud ja asja muutis riskantsemaks ka see, kes mina võisin olla. Mulle ei meeldinud praegune olukord, aga ometi ei katkestanud ma Billi puudutusi.  Avasin taas silmad ja vaatasin Billile silma.

                „Ma igatsesin sind,“ lausus Bill rahulikult ning tõmbas õrnalt oma nimetissõrmega üle mu põse. Ta naeratus oli siiras ja temale sobiv. Kuldsed silmad särasid rõõmust. Ta oli tõesti mõelnud seda, mida ütles.

                Astusin Billile sammu lähemale ja toetasin pea ta rinnale. „Sa poleks pidanud mind igatsema, ma olin sinuga kogu see aeg,“ laususin vaikselt, kuid ma ei, kust see tuli. See jutt ei kuulunud mulle, vaid kellelegi teisele. Olin valmis juba Billist eemale astuma, kuid ma ei suutnud või lihtsalt ei tahtnud.

                „Palun, jää,“ sõnas Bill nagu oleks ta mu mõtteid lugenud. Ta mängis hellalt mu lahtiste juustega ja sosistas midagi teises keeles.

                „Mul pole praegu niikuinii kusagile mujale minna,“ vastasin mõtlemata ja naeratasin. See oli tõsiselt hea tunne olla sõna otseses mõttes ingli kätevahel ning olla sina ise. Ei mingeid piire ega tüütuid mõtteid.

                „Siis on kõik ju korras, pole vaja muretseda sellepärast, et keegi kusagil ootab sind.“ Bill silitas õrnalt mu käsi, kuid lõpetas järsult. Ta muigas leebelt ja võttis mu näo oma peopesade vahele. Kõik tundus nii loomulik ja ideaalne.

                Vaatasin mehele silma. „Ainuke asi, mis võib probleeme tekitada on koristaja, kes tahab oma asjadele ligi pääseda.“

                „Uks on lukus, Sage,“ tuletas Bill mulle meelde. Ta kummardas veidikene ja suudles mind õrnalt.

                Ja ainuke asi, mida ma tundsin oli nälg. Äratatud nälg Billi järele.