„Inglid,“ pomises Azazel vaikselt ja vaatas maha,
„nad ei ole tüübid, kes on end täis söönud ja vahivad pilve pealt, kuidas sa
end lahti riietad. Neil puuduvad blondid juuksed, lapsik keha ning punnpõsed.“
Ta ajas pea kuklasse ja turtsatas.
Kortsutasin
kulmu ja ristitasin käed rinnale. „Mal´ak on ingel?“ küsisin üle ja silmitsesin
Azazelit, kes oli võtnud mu pudeli ning mängis sellega nüüd hajameelselt. Ta
avas pudeli ja rüüpas paar sõõmu ükskõikselt. Hetkeks valitses vaikus, kuid
selle katkestas järsult Azazel oma köhimisega.
„Kuidas
kurat sa saad seda kraami juua?“ päris ta vastikusega ja pani pudeli lauale.
„Heebrea keelest otse tõlkides on nad sõnumitoojad. Nende nägemine või kuulmine
ei tähenda tavaliselt mitte midagi head, kuna peale üht jumalikku kogemust
arvadki, et oled inglite teener ja keerad oma elu üpriski persse.“
Pööritasin
silmi ja haarasin pudeli. „Nii et kui inglit näed siis võid põhimõtteliselt oma
elu maha jätta?“ küsisin ning vaatasin Azazelile silma. „See on hea jook,
lihtsalt sinul puudub maitsemeel.“ Jõin hajameelselt enda jooki ja kallutasin
mõtlikult pead. Äsja kuuldud asi pani mind tõsiselt pead murdma selle üle, kas
rääkida Azazelile kõike ning olla tema väike truu libu, sest kui ta rääkis tõtt
ja mina laoksin kõik ette, siis oleks Bill tõsises pasas. Ma teadsin, et mina
ei ole päris mina – ausalt ma ei tahtnud ka teada, kes ma täpselt olen ja
kuidas Azazel mind teab – kuid raskem oli uskuda seda, et Bill on ingel.
„Jah;“
lausus Azazel ja silmitses mind altkulmu. „Sa ei tohiks seda jooki korraga alla
kulistada.“
„Minu
probleem, kui korraga ära joon,“ pomisesin ükskõikselt ja ohkasin. „Millised
inglid tegelikult on, kui neid just ei maalita kiriku seintele?“ Mu tujutus oli
kadunud ning asemele oli tulnud siiras uudishimu ja soov midagi teada.
„Nad
on täielikud jobud. Ma saan aru, et me ei ole juba liigi poolest parimad
sõbrad, kuid siiski. Kunagi olin ma ingel ja mina ei olnud selline idikas, kui
aus olla, siis ei suuda ma isegi deemonina neid jobukakke üle trubmata
rumaluste poolest. Nad on hullemad timukad, kui deemonid ja tuleb tõdeda, et ka
meie oleme päris julmad mõrvarid,“ lausus Azazel ja tõusis püsti.
„Sa
olid ingel?“ küsisin imestunult ja puudutasin õrnalt armi, mille deemon oli
mulle jätnud. „Mille pärast sa langesid?“ Panin pudeli enda kõrvale ja
hammustasin huulde. Ma olen imelik ning kindlasti hull, kui ma seda juba enne
ei olnud. Ükski normaalne hull ei tunne deemonile kaasa. Eriti veel sellele,
kes üritas temast infot saada lõigates lõhki veenid ja muud aadrid.
„Ei
ma olen kogu aeg olnud deemon. Loogiline, et ma olin kunagi ingel!“ nähvas
Azazel ja irvitas. „Jäta see endale meelde – kõige tugevamad deemonid ongi
langenud inglid, Sage. Vahet ei ole su positsioonil põrgus, vaid su päritolul.
Langenuid kardetakse kõige rohkem. Mis sa ise arvad, miks kõik Lucit kardava?
Ta oli kuradima parim meist, peaingel ja Jumala lemmik.“ Miski tema ilmes
muutus. Süngenes ja mattus aina sügavamale.
Ohkasin
raskelt ja tõusin püsti. „Lucifer on saatan ja ta on võimas,“ laususin vaikselt
ja kõndisin Azazeli juurde. „Siiski ei vastanud sa mulle, miks sa langesid.“ Tundsin,
kuidas Azazel pingule tõmbud ja minust vaikselt taganes ning põrkus viimaks
vastu seina.
„Seal
ei ole vahet enam. Otsus on tehtud ning ma ei saa endale enam tiivu külge
riputada ja taevasse tagasi lennata!“ teatas Azazel ja vaatas mulle otsa. „Ma
valisin põrgu ja taeva vahel. Mõista, mõista kumb kaotas? Taevas. Tubli. Ma
langesin samal põhjusel nagu paljudki sellel ajal.“
Astusin
Azazelile sammu lähemale muutes meie vahelise maa kõigest paarikümneks
sentimeetriks. „Ütle seda valjult,“ sosistasin vaikselt ja silmitsesin meest.
Ta oli muutunud. Algul ma võisin küll näha vilksamisi midagi heledat tema
tugeva ja sünge isiksuse all.
„Ma
langesin, sest ei kannatanud enam valgust ja vabaduse ohjeldamist seal üleval.
Ma tahtsin vaba olla ja Luci andis selle võimaluse mulle. Sa võid küll
deemoneid pidada jobudeks, kes hoiavad pimeduse poolele ja hoiavad inimesi
kontrolli all, kuid kõik on vastupidi. Meie oleme head ja anname sulle valikud.
Mõtle, Sage, äkki headus ei loonudki maailma, kus sa elad, vaid hoopis kurjus,“
sosistas Azazel vaikselt.
Tajusin
deemoni hingeõhku enda juustes ja sulgesin silmad. „Maailmas ei ole head ja
kurja, on kõigest valikud, nagu sa ütlesid. Sa võid valida isekuse, õeluse,
viha ja valed või armastuse, harmoonia, tõe
ning lahkuse kasuks,“ sõnasin vaikselt ja puudutasin õrnalt Azazeli
kätt. Millegi pärast oli mulle mõtteisse jäänud vale arvamus, et deemonid on
külmad, kuid nii see ei olnud.
„Kumma
kasuks sina otsustad?“ küsis Azazel tasaselt ning püsis mu näost, vaid viie
sentimeetri kaugusel. Tema külm hingeõhk kõditas mu nägu.
Avasin
vaikselt silmad ja vaatasin mehele otsa. „Mitte kummagi,“ sõnasin vaikselt ja
tõusin kikivarvule. Kallutasin pead ja surusin oma huuled vastu Azazeli huuli.
Tundsin end taas süütu Sagena, kes ma olin olnud kunagi. Azazel polnud deemon
ega piinaja ning mina ei olnud väärastunud tüüp, kelle mõistus on sama terve,
kui purunenud klaas.
Mu
huuled sobitusid ideaalselt Azazeli huultega, kuid kahjuks ei kestnud see ilus
hetk kauaks. Endalegi märkamatult näksasin õrnalt deemoni alahuult. Mu suhu
jõudis ideaalne maitse, vedelik, mis oli nii soe ja täislik. Surusin end veelgi
rohkem vastu Azazeli.
Raisk.
Topelt raisk.
Tõmbusin
Azazelist eemale ja taganesin kohmakalt lauani, silmitsedes koguaja suurte ja
jõllitavate silmadega deemoni.
Azazeli
näol oli vabandav ja „ma keerasin kõik persse“ ilme. Ta hingas raskelt läbi
hammaste sisse ja raputas pead.
„See
pole tõsi,“ sõnasin aeglaselt ja silmitsesin kordamööda pudelit laual ning
deemonit, keda olin just suudelnud. „Sa tahad öelda, et seal pudelis ja Luce
tees oli sees… ei… veri?“ Mu hääl oli täis hirmu ja vastikust. Mõte sellest, et
mulle oli sisse joodetud asja, mis kunagi voolas teiste inimeste veenides ajas
mul südame pahaks.
„Vabandust,“
lausus Azazel tasakesi ja jalutas aeglaselt minu juurde. Ta võttis õrnalt mu
kätest kinni ja pomises midagi vaikselt.
„Ära
isegi puuduta mind,“ sisistasin vaikselt ja raputasin endalt Azazeli käed.
„Kurat, ma tunnen end praegu räpasena. Kuidas sa said mulle sisse joota
verd?! Kas sa ei arvanud hetkekski, et
ma ei tahaks seda?“ Vajusin lauale istuma ja silmitsesin uskumatult Azazeli.
„Kas
sulle siis ei maitsenud see,“ sosistas deemon ja irvitas, „Sage, sa pead
tunnistama, et sa tahaksid isegi pärast tõde juua seda kraami liitrite kaupa. Sa
mõrvasid ühe minu meestest ja jõid ta tühjaks ning oled ikka veel näljane, kui
ebaloomulik. Kas sa pole kunagi mõelnud, et oled suurem friik, kui deemonid või
inglid?“ Ta nautis seda kõike. Armastas tunnet, mis tekkib pärast, kellegi
viimasele piirile viimist.
„Lõpeta,
Azazel,“ anusin vaikselt ja hingasin ebaühtlaselt, „palun sind.“
Azazel
pani oma nimetissõrme mu huultele ja kehitas õlgu. „Vabandust, täna ei müüda
halastuse talonge, Sage,“ lausus ta õelalt muiates ja tõi nähtavale oma
sümbolitega noa. „Nagu ma ütlesin.“
Tundsin
survet enda niigi armilisel randmel ja vaatasin suurte silmadega Azazeli.
„Kurat, kui sa peaksid veel kord mu randmed puruks lõikama, siis ma luban, et
sa ei pääse, vaid hirmunud tüdruku jutuga,“ tähendasin raevukalt ja tajusin toa
värisemist. Tuli hakkas vaikselt vilkuma ja toas muutus temperatuur märgatavalt
jahedamaks. Seda ei teinud Azazel, vaid mina.
„Sul
istub siiski ingel ju õla peal,“ sosistas deemon mulle vaikselt kõrva ja tegi
kiire liigutuse mu randme kohal.
Jäin
vaatama haava randmel, millest valgus aeglaselt välja punane vedelik, mida ma
olin harjunud jooma. Üks osa minust oli valmis oksendama ja valust nutma, kuid
teises minas kasvas aina isu ja vajadus.
„Sa
oled haige, Azazel,“ sõnasin vastikust tundes ja vaatasin mehele otsa, „isegi
deemoni kohta.“ Ohkasin raskelt ja surusin enda verise randme vastu pükse. Ma
ei teadnud kumba ma rohkem vihkan, kas teda või ennast? Raske oli valida.
„Sage,
kumb meist on haigem? Kas verd joov väärakas või deemon, kes sõlmib tehinguid?
Mõtle hoolega järele.“
Turtsatasin
pahaselt ja tõusin püsti. Kõndisin ukseni, kuid peatusin äkitselt. Hammustasin
huulde ja pöörasin ümber.
„Tead,
ausalt öeldes ma loodan, et ingel mu õla peal on varsti kinni sinu perses ega lase
sealt lahti,“ laususin ilma igasuguse kahetsuseta.
„Jah,
sellised need inglid juhtuvad olema.“
Ma
võisin küll olla mingisugune väärakas, kuid ometi ei olnud ma idioot. Ma olin
keeranud kõik persse. Siin hullumaja seinte vahel võis Azazel mu elu kibedaks
teha. Lisaks on üks probleem mina. Ekstra suur ja topelt probleem. Paar päeva
pärast, kui ma ei saa seda iiveldama ajavat jooki, muutun ma täiesti teiseks
inimeseks. Inimeseks, kes on lõhkev tuumapomm.
Ühesõnaga
olen ma suures jamas.
Ja
Luce. Tema põlegu põrgus, et saatis mind nii lolli sõltuvusse!
Lamasin
enda palati põrandal ja irvitasin nagu lollakas. Ma irvitasin maailma ja kõige
muu üle. Näiteks enda üle. Mul oli jõudu ja nii palju tervet mõistust, et
kavandada enda põgenemine siit Hillarist. Esimest korda elus mõtlen ma siit
põgenemise üle.
Sulgesin
silmad ja lõpetasin hetkeks napakaks olemise. Keda ma üldse lollitan? Enne, kui
ma jõuan hakata põgenemisega pihta peatavad mu Bill ja Azazel. Mingil põhjusel
tahtsid kaks vastandit mind siin kinni hoida.
Hea
küll. Põgenemine, ingel, deemon ja mina olid küll märkimisväärt probleemid,
kuid siiski kõige tähtsam probleem oli laip. Tüüp kelle ma endalegi teadmata
mõrvasin. Ma olen jälk inimene, kuid isegi välja kannatamatu inimene lohutab
südames lootust, et Azazel peitis või kaotas laiba ära. Öeldakse ju, et lootus
on lollide lohutus ning mingil määral kipub see tõsi olema.
Siiski
mitmest küsimusest ühele vajaksin ma praegu vastust. Miks kurat ei mäleta ma
möödunud ööst midagi? Jah, ma suudan meenutada seda, kuidas voodisse läksin
ning silmad sulgesin ja järgmisena mäletan ma alles ärkamist verisena koridoris.
Pole ka ime, Sage. Sa olid ju oma kalli vere
mõju all.
„Kas
sa vait ei suuda olla?“ sisistasin pahaselt ja avasin silmad. „Oled sa
tähelepannud, et hakkad minuga lobisema kõige ebasobivamatel hetkedel?“
Kuule! Minu arust oli meil see vestlus ära
juba, vingus hääleke mu peas tusaselt, ma
seletasin ju sulle, et ma ilmun ainult siis, kui sina tahad või sa hoiad oma
kaitset liiga nõrgana. Muide, kui sa tahad tasuta nõu siis hoia Azazelist nii
kaugele, kui võimalik.
„Tänud, aga viimasest olen
ma juba aru saanud,“ sõnasin sarkasmiliselt ja tõusin püsti. Surusin huuled
pahaselt kokku ja vaatasin mõtlikult seina. Ma ei teadnud ühtegi inimest, kes
peaks vabal ajal endaga kahekõnet.
Ma lihtsalt proovin sinusugust armetut tüüpi
aidata, teatas ta ükskõikselt ja jäi hetkes vait. Tead, kui sa tahad Azazelist vabaneda, siis ma võiksin sulle õpetada
paar nippi.
Tardusin paigale ja
kallutasin pead. „Vabaneda? Oled sa segane?! Ma ei hakka kedagi mõrvama! Isegi
see üks mõrv oli kustutamatu viga ning ma ei kavatse seda viga kahe kordistada!
Azazel võib olla küll selle maailma viimane tropp, kuid siiski ei suuda ma teda
teadlikult tappa!“ Ohkasin raskelt ja vajusin enda voodile istuma. Krimpsutasin
suud, kui voodi tõi kuuldavale krigina.
Keda sa petad, Sage? Mind või? Ma kuulen su
alateadvust ja tean, et sa tahad teda mõrvata. Siiski on ka mängus ka su
isiklikud vajadused.
„Ole vait!“ kähvasin
pahaselt ja surusin käed rusikasse. „Saa aru, et mina ei ole sina ja sina ei
ole mina. Meid ei ole isegi võimalk segamine ajada! Muide, kes kurat sa üldse
oled?“ Ja vastus jäi tulemata. Pärast igat meie vestlust hakkas mulle aina
rohkem tunduma, et hääl mu peas on allergiline otsestele küsimustele ja
vastustele.
No comments:
Post a Comment