Must tühi auk laiutas mu peas. Ma ei mäletanud enam
midagi, kui välja arvata magama minek õhtul ja tablettide neelamine. Ometi
ärgates ei suuda ma enam meenutada, kuidas ma olin saanud koridori.
Lamasin
külmal põrandal ja jõllitasin särisevat lampi, millest tulenev valgus tegi mu
silmadele haiget. Keerasin end külili ja asetasin käe oma meelekohale. Mu näpud
libisesid üle oimukoha. Tõmbasin kiirelt käe peajuurest eemale ja silmitsesin
hämmeldunult oma sõrmi. Kõiki mu viit näpu kattis erkpunane veri.
Tõusin
kiirelt püsti ja silmasin enda peegeldust ühepalati aknalt. Mu pruunid juuksed
olid sassis, silmad suured ja rohelise. Ma polnud märganud, kui kõhn ma
tegelikult olen. Mu näokuju oli ovaalne ja nurklik, nagu alatoidetul noorel
naisel, kes ma ei olnud. Mu nahk oli hele ning tänu valgele nahale ja riietele
ei jäänud mul endajuures märkamata üks asi.
Veri.
Mu pluus ja püksid olid täis vereplekke, mis paistsid olevat üpriski värsked.
Verd võis leida veel mu kätelt, näolt ja küünte alt. Ma võin kõlada hulluna,
aga see olek sobis ning meeldis mulle. Ma olen segane.
Hõõrusin
enda paljaid käsivarsi. Arstid ei tohi mind sellises olekus näha või mind
saadetakse rangemate reeglitega hullarisse. Hullumajja, kus ei tohi isegi
lahkuda oma palatist.
Kõndisin
kiirelt koridori poole, kus olin esimest korda Azazeliga kohtunud. Selles
koridoris asub ruum, kus Azazel oli mind leebelt öeldes kinnihoidnud, kuid
ometi leidus seal ruumis asi, mille järgi mul tõsine nälg oli.
Peatusi
ukse ees, mille taga oli trepp. Ohkasin sügavalt sisse ja surusin käe lingile.
Uks vajus krigisedes lahti ning paljastas järsu trepi. Kuulsin oma kiireid
südametukseid ja hammustasin huulde. Silme ette vilksatasid pildid verisest
noast, irvitavast Azazelist ja sajast imelikust vedelikust.
Sulgesin
ukse enda järel ja võtsin südame rindu. Sammusin kohmakalt ja aeglaselt mööda
treppi alla. Mu silmad harjusid kiirelt ära pimedusega, mis pesitses ruumis. Ma
olin isegi õnnelik, et pääsesin valguse käest minema, kuna pimeduses oli
väiksem võimalus, et keegi märkab verist noort patsienti mööda haiglat ringi
jooksmas.
Järgmine
uks. Järelikult oli trepp lõppenud. Avasin pahaselt ukse ja tardusin tuba
nähes. See oli palju väiksem, kui ma mäletasin. Veri, mis põrandal oli olnud,
oli nüüdseks kadunud, kuid oma kohal püsis laud, mille peal mind oli piinatud.
Hingasin
raskelt välja ja sisenesin ruumi. Mul oli vaja puhtaid riideid, Luce teed ja
mõelda. Aru saada, mis kurat oli minu või kellegi teisega juhtunud täna öösel.
Kas ma tahtsin vastuseid või ei, aga ma vajasin neid. Mis siis, kui ma olin
kedagi tõsiselt vigastanud? Sa oled
haavanud inimesi, kuid mitte füüsiliselt. Tihti on, aga vaimsed haavad palju
hullemad, kui kehalised. Üks sinu ohvritest oli Bill. Ta üritas sind kõigest
kaitsta ja sa saatsid ta persse, teatas hääleke mu peas teravalt.
Pööritasin
vihaselt silmi. „Kuule, kui sa tahad õiendada, siis tee seda, aga vali hea aeg,
eks,“ nähvasin vihaselt vastu. „Muide, kas sa pead alati hakkama minuga siis
rääkima, kui mul on kiire?“ Kerisin enda särki üles. Side kõhult oli kadunud ja
haavad jooksid verd. Mis iganes ka juhtunud oli, vigastas ka mind päris
korralikult.
Sage, selles ongi asi, sa idikas! Kui sul on
kiire, siis ei hoia sa nii väga seda seina üleval, mis eraldab mind ja sind!
Järelikult on see ainuke aeg, kus ma saan sulle anda veidikene vajaliku nõu, lausus
hääl ebaloomuliku rahulikkusega.
„Ole vait,“ sisistasin
raevukalt ja istusin lauale. Märkasin enda kõrval pudelit ja ohkasin
kergendunult. Praegu on see pudel minu jaoks päeva parim uudis. Sirutasin käe
pudeli poole, kuid peatusin. Kui ma kohe kulistan selle joogi alla, siis ei
suuda ma enam edasi mõelda ja käitun nagu narkomaan, kes sai oma järgmise toosi
kätte.
Ohkasin
ja toetasin pea kätele. Millal oli jõudnud mu elu nii segaseks minna? Siis kui
ma kohtusin Lucega? Või äkki siis, kui otsustasin hakata Azazeli väikseks
mängukaaslaseks? Kurat küll! Üht asja teadsin ma kindlalt. Ma istun praegu
keset piinamisruumi ega suuda end isegi kokku lappida, rääkimata uute riiete
leidmisest, mida ma hädasti vajaksin.
Kuulsin
ukse kriginat ja ehmusin. Azazel see olla ei saanud, kuna ta oli lubanud, et
hoiab minust terve nädal eemale. Äkki mõni Azazeli hea sõber? Ma loodan, et
mitte. Ma ei oska öelda, kas seda võib nimetada vedamiseks või ei, kuid nägin järgmisel
hetkel seina najale toetavat Billi.
Raisk.
Ma istun verisena laual koos mingisuguse kahtlase pudeliga ning jõllitan
tardunult Billi. Jäin vahele. Mu unistused olid kadunud. Väljapääs siit
hullumajast oli igaveseks sulgunud. Aitäh sulle, Bill.
„Tead,
Sage, sinu jälitamine tasus ära,“ sõnas Bill üleolevalt ja astus seinast
eemale, „sest lõpuks sain ma teada, millesse sa ennast seganud oled.“ Ta
kallutas pead ja vaatas mulle silma. Tema näole ilmus väike irve, mida ta ei
proovinudki varjata.
„Sa
käisid mul järele?“ küsisin vihaselt ja turtsatasin. „See oli sinust küll hale,
aga no braavo, sa leidsid mu. Nüüd näed mind verisena. Pakub see sulle
mingisugust rahuldust?“ Peitsin pudeli ruttu enda seljataha ja panin käed enda
julgustamiseks risti rinnale.
Bill
pööritas silmi ning ignoreeris mind täielikult. „Kuidas lasksid end sellisesse
jamasse tirida, Sage?“ päris ta ja kõndis minu juurde. Kõik see ülbus oli
temast kadunud. Järele oli jäänud, vaid Bill. Tema silmad olid ideaalselt
kuldsed ja peegeldasid tema tegeliku siirast muret minu pärast.
„Ma
ei tea.“
„See
ei ole mingi vastus,“ sõnas Bill ja võttis mu käe enda peopesade vahele. „Ma
tean, et sa süüdistad oma praeguses olukorras mind, sest nii on lihtsam, aga
tõde on see, et ma ei üritanud sind kaitsta selle eest, mida sa arvad. Seal on
terve süsteem, mis on suurem, kui sa oskad arvata. Sage, ma üritasin sind
kaitsta selle süsteemi eest. Ma ei tahtnud, et sa haiget saaksid.“
„Sa
tõesti arvad, et ma usun seda?“ küsisin vastu ja tõmbasin enda käe ära.
„Viimati, kui ma sinuga rääkisin lõpetasin ma haiglas.“ Mu hääl oli terav ning
selles oli kuulda sarkasmi. Ma ei uskunud Billi, kuid oleksin pidanud. Tema
usaldamisega oli mul tõsised probleemid.
„Hea
küll, vabandust, et pigistasin su vana armi randmel katki,“ sõnas ta mõtlemata
ja kortsutas kulmu. „Näita mulle oma rannet.“
Raputasin
pead ja surusin enda käed tugevamalt vastu rinda. „Sa ei taha seda näha,“
tähendasin hoiatavalt ning vaatasin Billi, „palun usu mind.“ Tundsin, kuidas
külma värinad üle mu selja jooksid ja mind värisema panid. Ohkasin raskelt ja
ulatasin sidemes käe Billile.
„Tänan,“
ütles ta vaikaselt ja harutas sideme mu käe ümbert lahti. Ta silitas õrnalt
sõrmedega mu kinni kasvanud armi ja värskelt õmmeldud haava.
„Ma
ei teinud su vana lõikehaava katki,“ sõnas ta ja vaatas mulle otsa, „vaid
hoopis uue, mis ei ole vanem, kui paar päeva. Kust sa selle said?“ Ta ei
lasknud mu käest lahti, vaid hoopis hoidis seda kindlalt edasi.
„Ma
ei saa öelda,“ teatasin kiirelt ja raputasin pead. „Sa ei tohi seda enam
küsida.“
„Hea
küll, ma ei küsi seda. Järgmine küsimus. Miks sa verine oled? Sa näed välja,
nagu oleksid hüpanud välja kahekümnenda sajandi õudusfilmist,“ mainis ta ja
lasi ettevaatlikult mu käest lahti. Billi puudutus erines Azazeli omast. Billi
omad olid pehmed, kuid Azazeli puudutused oli tugevad ja kindlat.
Kurat
ma võrdlen Billi Azazeliga, ma lähen põrgusse. „Mis asi on õudusfilm?“ küsisin
aru saamata ning turtsatasin. „Unusta ära. Tahad tõde? Ma ei tea, miks ma
verine olen ning ma ei oska ka arvata, kuidas ma sain koridori, kus ma ärkasin.
Sina jälitasid mind, sina peaksid teadma.“ Kehitasin õlgu. Mulle meenus pudel,
mis oli peidetud mu seljataha. Automaatselt tundsin, kuidas mu pulss tõusis
ning hingamine kiirenes.
Sa kaklesid ühe mehega, kes on Azazelile
üpriski kallis sõber. Su haavad rebenesid lahti selle käigus. Lõpuks, kui sa
taipasid, et ei saa toore jõuga temast võitu võtsid sa kasutusele abivahendi.
Oma katkise ja purunenud mõistuse. Sa vihastasid ja lennutasid ta vastu seina.
Kolju purunes ning hetkeks oli ta audis. Sina, Sage, aga samal ja läksid ta
juurde, võtsid noa ning lõikasid ta randmed läbi. Hetkeks jäid sa silmitsema
punast verd, kuid juba sekundi pärast sa jõid selle mehe verd. Sa nautisid seda
ning oleksid tahtnud seda veel ja veel. Oled sa mõelnud, et äkki oled sa hullem
koletis, kui Chaos? küsis hääl mu peas.
„Ei!“
karjatasin järsult ja tundsin, kuidas mu kõhuhaav valutama jälle hakkab.
Tõmbasin käega üle kõhu ja silmitsesin enda peopesa. Mu käelaba oli verine.
Mitte lihtsalt üksikute vereplekkidega, vaid kaetud verega. Kui sa haava kohe ei sulge siis jooksed sa
verest tühjaks. Mina tahaksin seda, sest siis saaksin ma siit minema! Tead mis
sind ma mind eristab? Sa arvad, et sa oled puhas ja süütu, aga teelt oled sa
veel tumedam, kui mina, Sage.
Vajusin lauale pikali ja
kuulsin ähmaselt, kuidas Bill mu nime hüüab. Maailm mu ümber hakkas kokku
vajuma ja uduseks muutuma. Hääled kadusid ning kõik muutus aeglaseks.
Tegelikult oli see üsnagi rahustav, näha maailma nii, nagu sa igapäevaselt ei
näe.
„Sage!“
kõlas mu kõrvu kauge hüüe ning üritasin end istuma ajada, kuid kõik muutus.
Aeglane muutus taas kiireks, hääled naasid, pilt läks teravaks ning valu oli
taas olemas. Tajusin, kuidas veri must välja valgub aegsasti. Iga hetkega
kaotasin ma enda keha üle kontrolli.
„Pea
vastu,“ sõnas Bill rutakalt ja asetas oma käed mu kõhule, „kõik saab korda. Ma
luban sulle seda.“
Ere
valgus täitis toa ning sundis mind silmi kissitama. Algul ma arvasin, et valgus
on kõige hullem asi siin toas, kuid ma eksisin. Ma ei oska öelda, kas valu
järgnes sekundite või minutite pärast, kuid see tuli. Kui ma väidaksin, et
Azazeli poolt tekitatud valu oli kohutavam, siis ma valetaksin. Tajusin, kuidas
põletavtunne mu sisemust sööb ning neelab mind järkjärgult endasse.
„Tore,
sa oled lõpuks teadvusel,“ kuulsin, kellegi võõra häält. Hääl ei olnud malbe ja
pehme vaid terav ja sarkasmiline.
Avasin
vaikselt silmad ning nägin enda ees peaaegu üleni mustade silmadega meest. „Sa
pead nalja tegema,“ pomisesin pahuralt ja oigasin. Viimane olend, kellega ma
praegu rääkida soovisin seisis minu ees, käed risti rinnal ja silmitses mind
altkulmu. Kurat ja seda igas mõttes. See oli Azazel.
„Ära
ole nii üllatunud,“ turtsatas Azazel ning pööritas silmi, „keda sa ikka näha
lootsid pärast seda, mida sa öösel korraldasid?“
„Tead,
ausalt öeldes huvitab mind väga see, mida ma öösel tegin, sest ma ei tea
sittagi, millega ma hakkama sain, eks,“ nähvasin pahaselt ja hammustasin
huulde. Mulle meenus, mida hääl mu peas oli mulle öelnud. Raputasin pead ja
kortsutasin kulmu. Hääleke mu peas pidi valetama, kuna viimasel ajal olen
teinud asju, mis talle ja mulle eriti ei meeldi.
„Sage,
sa tapsid ühe mu meestest,“ ütles Azazel teravalt ja istus lauale mille peal
lamasin. „Hetkeks ma mõtlesin, kui sa olid teadvuseta, et paneks su laua külge
kinni ja piinaks sind vastuste saamiseks…“
„Kui
sa oleksid seda teinud, siis ei saaks sa kunagi minult teada seda, mille ma
välja uurisin,“ sõnasin kähku enda kaitseks. Ettearvamatu ja reeturlik Sage.
Jah, see olen mina. Inimene, kes ei tea,
kes ta täpselt on ja mida kuradit üks deemon temast tegelikult tahta võib.
„Sa
isegi ei luba lauseid lõpetada,“ pomises Azazel ja muigas kergelt. „Räägi, mis
sul on? Looda, et see on midagi väärtuslikku minu jaoks.“
„Usu
mind selle info eest hakkad sa mind kätel kandma,“ vastasin ükskõikselt ja
kergitasin oma pluusi. „Ütle mulle, kui palju on olemas olendeid, kes suudavad
sind tervendada?“ Särgi alt paljastusid hõbedad armis, mis alles koidikul olid
veritsenud.
„Kümnekonna
ringis,“ lausus Azazel ja kallutas pead, „kas see info peaks mulle vajalik
olema?“
„See
teave? Ei usu eriti,“ ütlesin külmalt. „Need haavad, mis sa mulle tekitasid,
raviti valgusega, mis oli nii ere ja puhas, et see lausa põletab.“ Katsin
verise pluusiga enda kõhu ja kallutasin pead, et nautida Azazeli jahmunud
ilmet.
„Päriselt,
Sage? Valetad mulle ja ma seon su kinni ning hakkan ükshaaval su sõrmi maha
lõikama,“ tähendas Azazel ja raputas pead. „See ei ole võimalik, sest kui sa
räägiksid tõtt, siis oleksin ma ammu juba tagasi põrgus.“
Kortsutasin
kulmu. „Äkki sa seletaksid ka mulle, mis kurat siin toimub? Algul sa sõimad
mind selles, et tapsin ühe su meestest endalegi teadmata ja nüüd lubad sa mul
sõrmed maha lõigata, kuna räägin tõtt? Keegi on sulle kunagi öelnud, Azazel, et
sul puudub loogika?“ pärisin pahuralt ja ajasin end istuma.
„On
ainult üks olend, kes võib su lihtsalt valguse abil terveks ravida kõigest,“
sõnas Azazel minu küsimust eirates, „Mal´ak.“
No comments:
Post a Comment