Tundsin,
kuidas mu selga maandus põrandale, mis oli täis inimeste väärisasju, purunenud
iphone ja jooke. Silme eest lõi mustaks ja ma suutsin vaevu hingata.
Alles
viis minutit tagasi olin ma nautinud 5000 meetri kõrgusel kohvi stjuardesside
vaheruumis, kuna sain äärmiselt napakal moel teada, et mu poisssõber pettis
mind ega tahtnud enam ta nägu näha. Järsku oli lennuk hakanud kergelt võbisema
ning ma arvasin, et see oli kõigest mõni väiksemat sorti õhuauk, kuid
ilmselgelt olin ma eksinud.
Möödus
sekund ja me olime vabalangemises. Järgnes kiire teade, et lennuki peamootor on
omadega ära hälvanud ega suuda meid enam kaua õhus hoida. Soovitati soojalt
sulgeda turvavööd, palvetada. Lubati, et tehakse kõik, mis nende võimuses, et
juhtida meid kiirelt ja võimalikult turvaliselt maapinnale, aga juhtidel ei
õnnestunud see just kõige paremini.
Kuum
kohv oli põletanud ära mu käe, kuid see ei olnud praegu mu kõige suurem
probleem. Mul oli vaja pääseda rusude alt ennem, kui kogu kupatus vastu taevast
lendab.
Nägemine
tuli tagasi, kuid hingata oli valus. Ilmselt olin kukkudes enda kopsud ära
põrutanud, aga siiski pean tänama tuhandeid kordi õnne, et olen elus mitte laip
nagu mu eks, kes on pooleks ning elutud silmad mind jõllitamas. Ma tean, et
pole õige, kellegi surma üle rõõmu tunda, aga surm oli ta võtnud õigel päeval.
Vastasel juhul oleks ta oma lõpu leidnud minu käe läbi.
Tõusin
püsti ja lõin enda pea ära vastu lennuki mõlkis lage. „Persse!“ karjusin
vihaselt ja surusin käed rusikasse. Mu katkised küüned lõikusid mu nahka ja
krigistasin pahaselt hambaid. Kui palju hullemaks saab veel üks päev minna?
„Kas
keegi on seal?“ küsis peenike ning hirmu täis hääl kaugelt. Tundsin
hääleomaniku ära. Väike tüdruk, kes oli istunud lennureisi alguses minu ja eksi
taga ning mänginud oma kaisukaruga, keda kutsus Minnuks. Hetkeks tekkis mul
kiusatus jätta ta sinna, kuna mu pea valutas ikka sellest kisast, mille ta tõi
kuuldavale, kui Minnul kukkus silm küljest.
Kurat.
Olgu maailmalõpp või ei, aga siiski on mul veel olemas mingi südametunnistus. Otsisin
hääleomanikku, kes karjus vahetpidamata appi. Oleksin talle peaaegu karjunud,
et ta lõpetaks ja säästaks minu ja enda närve, kuna ma juba otsin teda.
Viskasin
ühe lagunenud istme eemale ja tajusin, kuidas adrenaliin mu soontes möllab.
Oleksin peaaegu uskunud, et muutun Hulkiks ja teen lennukist omleti. Lagunenud
tooli alt tuli nähtavale väike tüdruk, punaseks nutetud silmadega, kes hoidis
käes lagunevat Minnut.
„Tule,“
sosistasin vaikselt, kuid sain hoopis suure kallistuse osaliseks. Väike tüdruk
oli mulle kaela sadanud ega plaaninudki lahti lasta. „Me peame minema ennem,
kui lennuk õhku lendab ja vikatimees meid teiste surnute juurde viib,“ sõnasin
tasaselt ja tänasin mõttes laste
arvutimängude kangelast vikatimeest.
Hakkasin
last välja kandma kuna ta lihtsalt põhimõtte pärast keeldus minust lahti
laskmast. Ma ei olnud laste inimene, kuid mu eks oli olnud. Ükskord tiris ta
mind oma nelja aastase nõo sünnipäevale ja pärast seda ei suhelnud ma temaga
enam terve nädal kuna üks jõmpsikas oli mu särgi täis ropsinud.
Jõudsime
lennuki lahti vajunud ukseni ning heitsin korraks pilgu leekidele, mis neelasid
halastamatult istmeid. „Lähme,“ sõnasin vaikselt ja aitasin tüdrukul lennukist
alla laskuda. Laskumine ei olnud kõrge, kuid ometi oli tunne, et ta kuseb kohe
püksi sellepärast. Tüdruk jõudis maapinnale ning olin talle järgnemas, kuid
peatusin kellegi häält kuuldes.
Need
olid nõrgad appihüüded ning kuulusid noorele mehele. Hammustasin huulde. Mul oli
valida, kas lahkun ja elan musta südame tunnistusega või aitan meest. Ohkasin
raskelt.
„Mine
ees ja oota mind metsapiiril,“ kui ma tunni jooksul sinna ei ilmu mine otsi abi!“
hüüdsin tüdrukule. Ta noogutas hirmunult ja pistis jooksu.
Neelatasin
ja hakkasin meest otsima. Kammisin läbi kõik kohad, mida leegid polnud veel ära
põletanud. Viskasin eemale pudeleid ja kotte kuniks taipasin vaadata ruumi, kus
lennukit juhitakse. Tormasin juhtruumi poole lennuki esiosas. Avasin rutakalt
ukse ja mulle vaatas otsa mees, kelle pool nägu oli kohv ära põletanud ning
parema silma asemel haigutas suur ja verine auk. Silm lebas juhtkangi küljes
ning ajas mind iiveldama.
Haarasin
mehe kaenlasse ja lohistasin ta ava juurde, mille kaudu olin tüdruku alla
lasknud. Pärisin mehelt kas ta alla saab ja ta tõi kuuldavale heli, mis oleks
pidanud tähendama jaatust. Vaene mehike on vist šokis, et silma ja töökoha
kaotas.
Tilk-Tilk-Tilk.
Pöörasin
ehmatusega end bensiinipaagi poole ja nägin, et see tilkus. Tuli neelas
bensiinipaaki ja teadsin, et mul on jäänud kõige rohkem minut. Järgnesin
rapsides mehele ja käsiksin tal jooksma hakata. Ise tegin sama. Jätsin selja
taha poolsurnud mehe ja laibad.
Silmasin
kaugelt väikest musta täppi, mis oli jõudnud metsaservale. See pidi olema Minnu
omanik! Ta jõudiski sinna. Naeratasin jõuetult.
Pauk.
Bensiinipaak
lõhkes ja söötis tulele kõike, mida oli vaja plahvatuseks. Tundsin järsult
suurt kuumust, mis mässis mu endasse. Leegid sõid mu nahka ning aurustasid
vere. Tegin viimase hinge tõmbe ja sulgesin silmad.
Siin
puhkab Aafrika pärapõrgus Deanne Smith, tüdruksõber, õde ja tütar. Enne surma
tegi ta veel ühe hea teo, mis oli mõeldud kas pattude lunastamiseks või
piletiks taevasse.
No comments:
Post a Comment