Pilet taevasse

                Tundsin, kuidas mu selga maandus põrandale, mis oli täis inimeste väärisasju, purunenud iphone ja jooke. Silme eest lõi mustaks ja ma suutsin vaevu hingata.

                Alles viis minutit tagasi olin ma nautinud 5000 meetri kõrgusel kohvi stjuardesside vaheruumis, kuna sain äärmiselt napakal moel teada, et mu poisssõber pettis mind ega tahtnud enam ta nägu näha. Järsku oli lennuk hakanud kergelt võbisema ning ma arvasin, et see oli kõigest mõni väiksemat sorti õhuauk, kuid ilmselgelt olin ma eksinud.

                Möödus sekund ja me olime vabalangemises. Järgnes kiire teade, et lennuki peamootor on omadega ära hälvanud ega suuda meid enam kaua õhus hoida. Soovitati soojalt sulgeda turvavööd, palvetada. Lubati, et tehakse kõik, mis nende võimuses, et juhtida meid kiirelt ja võimalikult turvaliselt maapinnale, aga juhtidel ei õnnestunud see just kõige paremini.

                Kuum kohv oli põletanud ära mu käe, kuid see ei olnud praegu mu kõige suurem probleem. Mul oli vaja pääseda rusude alt ennem, kui kogu kupatus vastu taevast lendab.

                Nägemine tuli tagasi, kuid hingata oli valus. Ilmselt olin kukkudes enda kopsud ära põrutanud, aga siiski pean tänama tuhandeid kordi õnne, et olen elus mitte laip nagu mu eks, kes on pooleks ning elutud silmad mind jõllitamas. Ma tean, et pole õige, kellegi surma üle rõõmu tunda, aga surm oli ta võtnud õigel päeval. Vastasel juhul oleks ta oma lõpu leidnud minu käe läbi.

                Tõusin püsti ja lõin enda pea ära vastu lennuki mõlkis lage. „Persse!“ karjusin vihaselt ja surusin käed rusikasse. Mu katkised küüned lõikusid mu nahka ja krigistasin pahaselt hambaid. Kui palju hullemaks saab veel üks päev minna?

                „Kas keegi on seal?“ küsis peenike ning hirmu täis hääl kaugelt. Tundsin hääleomaniku ära. Väike tüdruk, kes oli istunud lennureisi alguses minu ja eksi taga ning mänginud oma kaisukaruga, keda kutsus Minnuks. Hetkeks tekkis mul kiusatus jätta ta sinna, kuna mu pea valutas ikka sellest kisast, mille ta tõi kuuldavale, kui Minnul kukkus silm küljest.

                Kurat. Olgu maailmalõpp või ei, aga siiski on mul veel olemas mingi südametunnistus. Otsisin hääleomanikku, kes karjus vahetpidamata appi. Oleksin talle peaaegu karjunud, et ta lõpetaks ja säästaks minu ja enda närve, kuna ma juba otsin teda.

                Viskasin ühe lagunenud istme eemale ja tajusin, kuidas adrenaliin mu soontes möllab. Oleksin peaaegu uskunud, et muutun Hulkiks ja teen lennukist omleti. Lagunenud tooli alt tuli nähtavale väike tüdruk, punaseks nutetud silmadega, kes hoidis käes lagunevat Minnut.

                „Tule,“ sosistasin vaikselt, kuid sain hoopis suure kallistuse osaliseks. Väike tüdruk oli mulle kaela sadanud ega plaaninudki lahti lasta. „Me peame minema ennem, kui lennuk õhku lendab ja vikatimees meid teiste surnute juurde viib,“ sõnasin tasaselt ja  tänasin mõttes laste arvutimängude kangelast vikatimeest.

                Hakkasin last välja kandma kuna ta lihtsalt põhimõtte pärast keeldus minust lahti laskmast. Ma ei olnud laste inimene, kuid mu eks oli olnud. Ükskord tiris ta mind oma nelja aastase nõo sünnipäevale ja pärast seda ei suhelnud ma temaga enam terve nädal kuna üks jõmpsikas oli mu särgi täis ropsinud.

                Jõudsime lennuki lahti vajunud ukseni ning heitsin korraks pilgu leekidele, mis neelasid halastamatult istmeid. „Lähme,“ sõnasin vaikselt ja aitasin tüdrukul lennukist alla laskuda. Laskumine ei olnud kõrge, kuid ometi oli tunne, et ta kuseb kohe püksi sellepärast. Tüdruk jõudis maapinnale ning olin talle järgnemas, kuid peatusin kellegi häält kuuldes.

                Need olid nõrgad appihüüded ning kuulusid noorele mehele. Hammustasin huulde. Mul oli valida, kas lahkun ja elan musta südame tunnistusega või aitan meest. Ohkasin raskelt.

                „Mine ees ja oota mind metsapiiril,“ kui ma tunni jooksul sinna ei ilmu mine otsi abi!“ hüüdsin tüdrukule. Ta noogutas hirmunult ja pistis jooksu.

                Neelatasin ja hakkasin meest otsima. Kammisin läbi kõik kohad, mida leegid polnud veel ära põletanud. Viskasin eemale pudeleid ja kotte kuniks taipasin vaadata ruumi, kus lennukit juhitakse. Tormasin juhtruumi poole lennuki esiosas. Avasin rutakalt ukse ja mulle vaatas otsa mees, kelle pool nägu oli kohv ära põletanud ning parema silma asemel haigutas suur ja verine auk. Silm lebas juhtkangi küljes ning ajas mind iiveldama.

                Haarasin mehe kaenlasse ja lohistasin ta ava juurde, mille kaudu olin tüdruku alla lasknud. Pärisin mehelt kas ta alla saab ja ta tõi kuuldavale heli, mis oleks pidanud tähendama jaatust. Vaene mehike on vist šokis, et silma ja töökoha kaotas.

                Tilk-Tilk-Tilk.

                Pöörasin ehmatusega end bensiinipaagi poole ja nägin, et see tilkus. Tuli neelas bensiinipaaki ja teadsin, et mul on jäänud kõige rohkem minut. Järgnesin rapsides mehele ja käsiksin tal jooksma hakata. Ise tegin sama. Jätsin selja taha poolsurnud mehe ja laibad.

                Silmasin kaugelt väikest musta täppi, mis oli jõudnud metsaservale. See pidi olema Minnu omanik! Ta jõudiski sinna. Naeratasin jõuetult.

                Pauk.

                Bensiinipaak lõhkes ja söötis tulele kõike, mida oli vaja plahvatuseks. Tundsin järsult suurt kuumust, mis mässis mu endasse. Leegid sõid mu nahka ning aurustasid vere. Tegin viimase hinge tõmbe ja sulgesin silmad.

                Siin puhkab Aafrika pärapõrgus Deanne Smith, tüdruksõber, õde ja tütar. Enne surma tegi ta veel ühe hea teo, mis oli mõeldud kas pattude lunastamiseks või piletiks taevasse.

Sage 17. osa

„Inglid,“ pomises Azazel vaikselt ja vaatas maha, „nad ei ole tüübid, kes on end täis söönud ja vahivad pilve pealt, kuidas sa end lahti riietad. Neil puuduvad blondid juuksed, lapsik keha ning punnpõsed.“ Ta ajas pea kuklasse ja turtsatas.

                Kortsutasin kulmu ja ristitasin käed rinnale. „Mal´ak on ingel?“ küsisin üle ja silmitsesin Azazelit, kes oli võtnud mu pudeli ning mängis sellega nüüd hajameelselt. Ta avas pudeli ja rüüpas paar sõõmu ükskõikselt. Hetkeks valitses vaikus, kuid selle katkestas järsult Azazel oma köhimisega.

                „Kuidas kurat sa saad seda kraami juua?“ päris ta vastikusega ja pani pudeli lauale. „Heebrea keelest otse tõlkides on nad sõnumitoojad. Nende nägemine või kuulmine ei tähenda tavaliselt mitte midagi head, kuna peale üht jumalikku kogemust arvadki, et oled inglite teener ja keerad oma elu üpriski persse.“

                Pööritasin silmi ja haarasin pudeli. „Nii et kui inglit näed siis võid põhimõtteliselt oma elu maha jätta?“ küsisin ning vaatasin Azazelile silma. „See on hea jook, lihtsalt sinul puudub maitsemeel.“ Jõin hajameelselt enda jooki ja kallutasin mõtlikult pead. Äsja kuuldud asi pani mind tõsiselt pead murdma selle üle, kas rääkida Azazelile kõike ning olla tema väike truu libu, sest kui ta rääkis tõtt ja mina laoksin kõik ette, siis oleks Bill tõsises pasas. Ma teadsin, et mina ei ole päris mina – ausalt ma ei tahtnud ka teada, kes ma täpselt olen ja kuidas Azazel mind teab – kuid raskem oli uskuda seda, et Bill on ingel.

                „Jah;“ lausus Azazel ja silmitses mind altkulmu. „Sa ei tohiks seda jooki korraga alla kulistada.“

                „Minu probleem, kui korraga ära joon,“ pomisesin ükskõikselt ja ohkasin. „Millised inglid tegelikult on, kui neid just ei maalita kiriku seintele?“ Mu tujutus oli kadunud ning asemele oli tulnud siiras uudishimu ja soov midagi teada.

                „Nad on täielikud jobud. Ma saan aru, et me ei ole juba liigi poolest parimad sõbrad, kuid siiski. Kunagi olin ma ingel ja mina ei olnud selline idikas, kui aus olla, siis ei suuda ma isegi deemonina neid jobukakke üle trubmata rumaluste poolest. Nad on hullemad timukad, kui deemonid ja tuleb tõdeda, et ka meie oleme päris julmad mõrvarid,“ lausus Azazel ja tõusis püsti.

                „Sa olid ingel?“ küsisin imestunult ja puudutasin õrnalt armi, mille deemon oli mulle jätnud. „Mille pärast sa langesid?“ Panin pudeli enda kõrvale ja hammustasin huulde. Ma olen imelik ning kindlasti hull, kui ma seda juba enne ei olnud. Ükski normaalne hull ei tunne deemonile kaasa. Eriti veel sellele, kes üritas temast infot saada lõigates lõhki veenid ja muud aadrid.

                „Ei ma olen kogu aeg olnud deemon. Loogiline, et ma olin kunagi ingel!“ nähvas Azazel ja irvitas. „Jäta see endale meelde – kõige tugevamad deemonid ongi langenud inglid, Sage. Vahet ei ole su positsioonil põrgus, vaid su päritolul. Langenuid kardetakse kõige rohkem. Mis sa ise arvad, miks kõik Lucit kardava? Ta oli kuradima parim meist, peaingel ja Jumala lemmik.“ Miski tema ilmes muutus. Süngenes ja mattus aina sügavamale.

                Ohkasin raskelt ja tõusin püsti. „Lucifer on saatan ja ta on võimas,“ laususin vaikselt ja kõndisin Azazeli juurde. „Siiski ei vastanud sa mulle, miks sa langesid.“ Tundsin, kuidas Azazel pingule tõmbud ja minust vaikselt taganes ning põrkus viimaks vastu seina.

                „Seal ei ole vahet enam. Otsus on tehtud ning ma ei saa endale enam tiivu külge riputada ja taevasse tagasi lennata!“ teatas Azazel ja vaatas mulle otsa. „Ma valisin põrgu ja taeva vahel. Mõista, mõista kumb kaotas? Taevas. Tubli. Ma langesin samal põhjusel nagu paljudki sellel ajal.“

                Astusin Azazelile sammu lähemale muutes meie vahelise maa kõigest paarikümneks sentimeetriks. „Ütle seda valjult,“ sosistasin vaikselt ja silmitsesin meest. Ta oli muutunud. Algul ma võisin küll näha vilksamisi midagi heledat tema tugeva ja sünge isiksuse all.

                „Ma langesin, sest ei kannatanud enam valgust ja vabaduse ohjeldamist seal üleval. Ma tahtsin vaba olla ja Luci andis selle võimaluse mulle. Sa võid küll deemoneid pidada jobudeks, kes hoiavad pimeduse poolele ja hoiavad inimesi kontrolli all, kuid kõik on vastupidi. Meie oleme head ja anname sulle valikud. Mõtle, Sage, äkki headus ei loonudki maailma, kus sa elad, vaid hoopis kurjus,“ sosistas Azazel vaikselt.

                Tajusin deemoni hingeõhku enda juustes ja sulgesin silmad. „Maailmas ei ole head ja kurja, on kõigest valikud, nagu sa ütlesid. Sa võid valida isekuse, õeluse, viha ja valed või armastuse, harmoonia, tõe  ning lahkuse kasuks,“ sõnasin vaikselt ja puudutasin õrnalt Azazeli kätt. Millegi pärast oli mulle mõtteisse jäänud vale arvamus, et deemonid on külmad, kuid nii see ei olnud.

                „Kumma kasuks sina otsustad?“ küsis Azazel tasaselt ning püsis mu näost, vaid viie sentimeetri kaugusel. Tema külm hingeõhk kõditas mu nägu.

                Avasin vaikselt silmad ja vaatasin mehele otsa. „Mitte kummagi,“ sõnasin vaikselt ja tõusin kikivarvule. Kallutasin pead ja surusin oma huuled vastu Azazeli huuli. Tundsin end taas süütu Sagena, kes ma olin olnud kunagi. Azazel polnud deemon ega piinaja ning mina ei olnud väärastunud tüüp, kelle mõistus on sama terve, kui purunenud klaas.

                Mu huuled sobitusid ideaalselt Azazeli huultega, kuid kahjuks ei kestnud see ilus hetk kauaks. Endalegi märkamatult näksasin õrnalt deemoni alahuult. Mu suhu jõudis ideaalne maitse, vedelik, mis oli nii soe ja täislik. Surusin end veelgi rohkem vastu Azazeli.

                Raisk. Topelt raisk.

                Tõmbusin Azazelist eemale ja taganesin kohmakalt lauani, silmitsedes koguaja suurte ja jõllitavate silmadega deemoni.

                Azazeli näol oli vabandav ja „ma keerasin kõik persse“ ilme. Ta hingas raskelt läbi hammaste sisse ja raputas pead.

                „See pole tõsi,“ sõnasin aeglaselt ja silmitsesin kordamööda pudelit laual ning deemonit, keda olin just suudelnud. „Sa tahad öelda, et seal pudelis ja Luce tees oli sees… ei… veri?“ Mu hääl oli täis hirmu ja vastikust. Mõte sellest, et mulle oli sisse joodetud asja, mis kunagi voolas teiste inimeste veenides ajas mul südame pahaks.

                „Vabandust,“ lausus Azazel tasakesi ja jalutas aeglaselt minu juurde. Ta võttis õrnalt mu kätest kinni ja pomises midagi vaikselt.

                „Ära isegi puuduta mind,“ sisistasin vaikselt ja raputasin endalt Azazeli käed. „Kurat, ma tunnen end praegu räpasena. Kuidas sa said mulle sisse joota verd?!  Kas sa ei arvanud hetkekski, et ma ei tahaks seda?“ Vajusin lauale istuma ja silmitsesin uskumatult Azazeli.

                „Kas sulle siis ei maitsenud see,“ sosistas deemon ja irvitas, „Sage, sa pead tunnistama, et sa tahaksid isegi pärast tõde juua seda kraami liitrite kaupa. Sa mõrvasid ühe minu meestest ja jõid ta tühjaks ning oled ikka veel näljane, kui ebaloomulik. Kas sa pole kunagi mõelnud, et oled suurem friik, kui deemonid või inglid?“ Ta nautis seda kõike. Armastas tunnet, mis tekkib pärast, kellegi viimasele piirile viimist.

                „Lõpeta, Azazel,“ anusin vaikselt ja hingasin ebaühtlaselt, „palun sind.“

                Azazel pani oma nimetissõrme mu huultele ja kehitas õlgu. „Vabandust, täna ei müüda halastuse talonge, Sage,“ lausus ta õelalt muiates ja tõi nähtavale oma sümbolitega noa. „Nagu ma ütlesin.“

                Tundsin survet enda niigi armilisel randmel ja vaatasin suurte silmadega Azazeli. „Kurat, kui sa peaksid veel kord mu randmed puruks lõikama, siis ma luban, et sa ei pääse, vaid hirmunud tüdruku jutuga,“ tähendasin raevukalt ja tajusin toa värisemist. Tuli hakkas vaikselt vilkuma ja toas muutus temperatuur märgatavalt jahedamaks. Seda ei teinud Azazel, vaid mina.

                „Sul istub siiski ingel ju õla peal,“ sosistas deemon mulle vaikselt kõrva ja tegi kiire liigutuse mu randme kohal.

                Jäin vaatama haava randmel, millest valgus aeglaselt välja punane vedelik, mida ma olin harjunud jooma. Üks osa minust oli valmis oksendama ja valust nutma, kuid teises minas kasvas aina isu ja vajadus.

                „Sa oled haige, Azazel,“ sõnasin vastikust tundes ja vaatasin mehele otsa, „isegi deemoni kohta.“ Ohkasin raskelt ja surusin enda verise randme vastu pükse. Ma ei teadnud kumba ma rohkem vihkan, kas teda või ennast? Raske oli valida.

                „Sage, kumb meist on haigem? Kas verd joov väärakas või deemon, kes sõlmib tehinguid? Mõtle hoolega järele.“

                Turtsatasin pahaselt ja tõusin püsti. Kõndisin ukseni, kuid peatusin äkitselt. Hammustasin huulde ja pöörasin ümber.

                „Tead, ausalt öeldes ma loodan, et ingel mu õla peal on varsti kinni sinu perses ega lase sealt lahti,“ laususin ilma igasuguse kahetsuseta.

                „Jah, sellised need inglid juhtuvad olema.“

                Ma võisin küll olla mingisugune väärakas, kuid ometi ei olnud ma idioot. Ma olin keeranud kõik persse. Siin hullumaja seinte vahel võis Azazel mu elu kibedaks teha. Lisaks on üks probleem mina. Ekstra suur ja topelt probleem. Paar päeva pärast, kui ma ei saa seda iiveldama ajavat jooki, muutun ma täiesti teiseks inimeseks. Inimeseks, kes on lõhkev tuumapomm.

                Ühesõnaga olen ma suures jamas.

                Ja Luce. Tema põlegu põrgus, et saatis mind nii lolli sõltuvusse!

                Lamasin enda palati põrandal ja irvitasin nagu lollakas. Ma irvitasin maailma ja kõige muu üle. Näiteks enda üle. Mul oli jõudu ja nii palju tervet mõistust, et kavandada enda põgenemine siit Hillarist. Esimest korda elus mõtlen ma siit põgenemise üle.

                Sulgesin silmad ja lõpetasin hetkeks napakaks olemise. Keda ma üldse lollitan? Enne, kui ma jõuan hakata põgenemisega pihta peatavad mu Bill ja Azazel. Mingil põhjusel tahtsid kaks vastandit mind siin kinni hoida.

                Hea küll. Põgenemine, ingel, deemon ja mina olid küll märkimisväärt probleemid, kuid siiski kõige tähtsam probleem oli laip. Tüüp kelle ma endalegi teadmata mõrvasin. Ma olen jälk inimene, kuid isegi välja kannatamatu inimene lohutab südames lootust, et Azazel peitis või kaotas laiba ära. Öeldakse ju, et lootus on lollide lohutus ning mingil määral kipub see tõsi olema.

                Siiski mitmest küsimusest ühele vajaksin ma praegu vastust. Miks kurat ei mäleta ma möödunud ööst midagi? Jah, ma suudan meenutada seda, kuidas voodisse läksin ning silmad sulgesin ja järgmisena mäletan ma alles ärkamist verisena koridoris.

                Pole ka ime, Sage. Sa olid ju oma kalli vere mõju all.

                „Kas sa vait ei suuda olla?“ sisistasin pahaselt ja avasin silmad. „Oled sa tähelepannud, et hakkad minuga lobisema kõige ebasobivamatel hetkedel?“

                Kuule! Minu arust oli meil see vestlus ära juba, vingus hääleke mu peas tusaselt, ma seletasin ju sulle, et ma ilmun ainult siis, kui sina tahad või sa hoiad oma kaitset liiga nõrgana. Muide, kui sa tahad tasuta nõu siis hoia Azazelist nii kaugele, kui võimalik.

                „Tänud, aga viimasest olen ma juba aru saanud,“ sõnasin sarkasmiliselt ja tõusin püsti. Surusin huuled pahaselt kokku ja vaatasin mõtlikult seina. Ma ei teadnud ühtegi inimest, kes peaks vabal ajal endaga kahekõnet.

                Ma lihtsalt proovin sinusugust armetut tüüpi aidata, teatas ta ükskõikselt ja jäi hetkes vait. Tead, kui sa tahad Azazelist vabaneda, siis ma võiksin sulle õpetada paar nippi.

                Tardusin paigale ja kallutasin pead. „Vabaneda? Oled sa segane?! Ma ei hakka kedagi mõrvama! Isegi see üks mõrv oli kustutamatu viga ning ma ei kavatse seda viga kahe kordistada! Azazel võib olla küll selle maailma viimane tropp, kuid siiski ei suuda ma teda teadlikult tappa!“ Ohkasin raskelt ja vajusin enda voodile istuma. Krimpsutasin suud, kui voodi tõi kuuldavale krigina.

                Keda sa petad, Sage? Mind või? Ma kuulen su alateadvust ja tean, et sa tahad teda mõrvata. Siiski on ka mängus ka su isiklikud vajadused.

                „Ole vait!“ kähvasin pahaselt ja surusin käed rusikasse. „Saa aru, et mina ei ole sina ja sina ei ole mina. Meid ei ole isegi võimalk segamine ajada! Muide, kes kurat sa üldse oled?“ Ja vastus jäi tulemata. Pärast igat meie vestlust hakkas mulle aina rohkem tunduma, et hääl mu peas on allergiline otsestele küsimustele ja vastustele.

Muusika

Kuna õppimise ajal meenus mulle üks vana artikkel netist, et kultuur muusika (JB, 1D jne) kuulajatest saavad paremad inimesed jne. Ehk pm selle loogika järgi mina (kes kuulan AC/DC, Deep purple, Korni jne) peaksin olema mingisugune kurjategija ja alaarenenud inimene. Jup, kindlasti see artikkel vastab tõele. Liskas on kultuur muusika saatel raske õppida. Kõik see vaiba kloppimise rütmis muusika ei lase lihtsalt keskenduda!

SPN

Pics

Sage 16. osa

Must tühi auk laiutas mu peas. Ma ei mäletanud enam midagi, kui välja arvata magama minek õhtul ja tablettide neelamine. Ometi ärgates ei suuda ma enam meenutada, kuidas ma olin saanud koridori.

                Lamasin külmal põrandal ja jõllitasin särisevat lampi, millest tulenev valgus tegi mu silmadele haiget. Keerasin end külili ja asetasin käe oma meelekohale. Mu näpud libisesid üle oimukoha. Tõmbasin kiirelt käe peajuurest eemale ja silmitsesin hämmeldunult oma sõrmi. Kõiki mu viit näpu kattis erkpunane veri.

                Tõusin kiirelt püsti ja silmasin enda peegeldust ühepalati aknalt. Mu pruunid juuksed olid sassis, silmad suured ja rohelise. Ma polnud märganud, kui kõhn ma tegelikult olen. Mu näokuju oli ovaalne ja nurklik, nagu alatoidetul noorel naisel, kes ma ei olnud. Mu nahk oli hele ning tänu valgele nahale ja riietele ei jäänud mul endajuures märkamata üks asi.

                Veri. Mu pluus ja püksid olid täis vereplekke, mis paistsid olevat üpriski värsked. Verd võis leida veel mu kätelt, näolt ja küünte alt. Ma võin kõlada hulluna, aga see olek sobis ning meeldis mulle. Ma olen segane.

                Hõõrusin enda paljaid käsivarsi. Arstid ei tohi mind sellises olekus näha või mind saadetakse rangemate reeglitega hullarisse. Hullumajja, kus ei tohi isegi lahkuda oma palatist.

                Kõndisin kiirelt koridori poole, kus olin esimest korda Azazeliga kohtunud. Selles koridoris asub ruum, kus Azazel oli mind leebelt öeldes kinnihoidnud, kuid ometi leidus seal ruumis asi, mille järgi mul tõsine nälg oli.

                Peatusi ukse ees, mille taga oli trepp. Ohkasin sügavalt sisse ja surusin käe lingile. Uks vajus krigisedes lahti ning paljastas järsu trepi. Kuulsin oma kiireid südametukseid ja hammustasin huulde. Silme ette vilksatasid pildid verisest noast, irvitavast Azazelist ja sajast imelikust vedelikust.

                Sulgesin ukse enda järel ja võtsin südame rindu. Sammusin kohmakalt ja aeglaselt mööda treppi alla. Mu silmad harjusid kiirelt ära pimedusega, mis pesitses ruumis. Ma olin isegi õnnelik, et pääsesin valguse käest minema, kuna pimeduses oli väiksem võimalus, et keegi märkab verist noort patsienti mööda haiglat ringi jooksmas.

                Järgmine uks. Järelikult oli trepp lõppenud. Avasin pahaselt ukse ja tardusin tuba nähes. See oli palju väiksem, kui ma mäletasin. Veri, mis põrandal oli olnud, oli nüüdseks kadunud, kuid oma kohal püsis laud, mille peal mind oli piinatud.

                Hingasin raskelt välja ja sisenesin ruumi. Mul oli vaja puhtaid riideid, Luce teed ja mõelda. Aru saada, mis kurat oli minu või kellegi teisega juhtunud täna öösel. Kas ma tahtsin vastuseid või ei, aga ma vajasin neid. Mis siis, kui ma olin kedagi tõsiselt vigastanud? Sa oled haavanud inimesi, kuid mitte füüsiliselt. Tihti on, aga vaimsed haavad palju hullemad, kui kehalised. Üks sinu ohvritest oli Bill. Ta üritas sind kõigest kaitsta ja sa saatsid ta persse, teatas hääleke mu peas teravalt.

                Pööritasin vihaselt silmi. „Kuule, kui sa tahad õiendada, siis tee seda, aga vali hea aeg, eks,“ nähvasin vihaselt vastu. „Muide, kas sa pead alati hakkama minuga siis rääkima, kui mul on kiire?“ Kerisin enda särki üles. Side kõhult oli kadunud ja haavad jooksid verd. Mis iganes ka juhtunud oli, vigastas ka mind päris korralikult.

                Sage, selles ongi asi, sa idikas! Kui sul on kiire, siis ei hoia sa nii väga seda seina üleval, mis eraldab mind ja sind! Järelikult on see ainuke aeg, kus ma saan sulle anda veidikene vajaliku nõu, lausus hääl ebaloomuliku rahulikkusega.

                „Ole vait,“ sisistasin raevukalt ja istusin lauale. Märkasin enda kõrval pudelit ja ohkasin kergendunult. Praegu on see pudel minu jaoks päeva parim uudis. Sirutasin käe pudeli poole, kuid peatusin. Kui ma kohe kulistan selle joogi alla, siis ei suuda ma enam edasi mõelda ja käitun nagu narkomaan, kes sai oma järgmise toosi kätte.

                Ohkasin ja toetasin pea kätele. Millal oli jõudnud mu elu nii segaseks minna? Siis kui ma kohtusin Lucega? Või äkki siis, kui otsustasin hakata Azazeli väikseks mängukaaslaseks? Kurat küll! Üht asja teadsin ma kindlalt. Ma istun praegu keset piinamisruumi ega suuda end isegi kokku lappida, rääkimata uute riiete leidmisest, mida ma hädasti vajaksin.

                Kuulsin ukse kriginat ja ehmusin. Azazel see olla ei saanud, kuna ta oli lubanud, et hoiab minust terve nädal eemale. Äkki mõni Azazeli hea sõber? Ma loodan, et mitte. Ma ei oska öelda, kas seda võib nimetada vedamiseks või ei, kuid nägin järgmisel hetkel seina najale toetavat Billi.

                Raisk. Ma istun verisena laual koos mingisuguse kahtlase pudeliga ning jõllitan tardunult Billi. Jäin vahele. Mu unistused olid kadunud. Väljapääs siit hullumajast oli igaveseks sulgunud. Aitäh sulle, Bill.

                „Tead, Sage, sinu jälitamine tasus ära,“ sõnas Bill üleolevalt ja astus seinast eemale, „sest lõpuks sain ma teada, millesse sa ennast seganud oled.“ Ta kallutas pead ja vaatas mulle silma. Tema näole ilmus väike irve, mida ta ei proovinudki varjata.

                „Sa käisid mul järele?“ küsisin vihaselt ja turtsatasin. „See oli sinust küll hale, aga no braavo, sa leidsid mu. Nüüd näed mind verisena. Pakub see sulle mingisugust rahuldust?“ Peitsin pudeli ruttu enda seljataha ja panin käed enda julgustamiseks risti rinnale.

                Bill pööritas silmi ning ignoreeris mind täielikult. „Kuidas lasksid end sellisesse jamasse tirida, Sage?“ päris ta ja kõndis minu juurde. Kõik see ülbus oli temast kadunud. Järele oli jäänud, vaid Bill. Tema silmad olid ideaalselt kuldsed ja peegeldasid tema tegeliku siirast muret minu pärast.

                „Ma ei tea.“

                „See ei ole mingi vastus,“ sõnas Bill ja võttis mu käe enda peopesade vahele. „Ma tean, et sa süüdistad oma praeguses olukorras mind, sest nii on lihtsam, aga tõde on see, et ma ei üritanud sind kaitsta selle eest, mida sa arvad. Seal on terve süsteem, mis on suurem, kui sa oskad arvata. Sage, ma üritasin sind kaitsta selle süsteemi eest. Ma ei tahtnud, et sa haiget saaksid.“

                „Sa tõesti arvad, et ma usun seda?“ küsisin vastu ja tõmbasin enda käe ära. „Viimati, kui ma sinuga rääkisin lõpetasin ma haiglas.“ Mu hääl oli terav ning selles oli kuulda sarkasmi. Ma ei uskunud Billi, kuid oleksin pidanud. Tema usaldamisega oli mul tõsised probleemid.

                „Hea küll, vabandust, et pigistasin su vana armi randmel katki,“ sõnas ta mõtlemata ja kortsutas kulmu. „Näita mulle oma rannet.“

                Raputasin pead ja surusin enda käed tugevamalt vastu rinda. „Sa ei taha seda näha,“ tähendasin hoiatavalt ning vaatasin Billi, „palun usu mind.“ Tundsin, kuidas külma värinad üle mu selja jooksid ja mind värisema panid. Ohkasin raskelt ja ulatasin sidemes käe Billile.

                „Tänan,“ ütles ta vaikaselt ja harutas sideme mu käe ümbert lahti. Ta silitas õrnalt sõrmedega mu kinni kasvanud armi ja värskelt õmmeldud haava.

                „Ma ei teinud su vana lõikehaava katki,“ sõnas ta ja vaatas mulle otsa, „vaid hoopis uue, mis ei ole vanem, kui paar päeva. Kust sa selle said?“ Ta ei lasknud mu käest lahti, vaid hoopis hoidis seda kindlalt edasi.

                „Ma ei saa öelda,“ teatasin kiirelt ja raputasin pead. „Sa ei tohi seda enam küsida.“

                „Hea küll, ma ei küsi seda. Järgmine küsimus. Miks sa verine oled? Sa näed välja, nagu oleksid hüpanud välja kahekümnenda sajandi õudusfilmist,“ mainis ta ja lasi ettevaatlikult mu käest lahti. Billi puudutus erines Azazeli omast. Billi omad olid pehmed, kuid Azazeli puudutused oli tugevad ja kindlat.

                Kurat ma võrdlen Billi Azazeliga, ma lähen põrgusse. „Mis asi on õudusfilm?“ küsisin aru saamata ning turtsatasin. „Unusta ära. Tahad tõde? Ma ei tea, miks ma verine olen ning ma ei oska ka arvata, kuidas ma sain koridori, kus ma ärkasin. Sina jälitasid mind, sina peaksid teadma.“ Kehitasin õlgu. Mulle meenus pudel, mis oli peidetud mu seljataha. Automaatselt tundsin, kuidas mu pulss tõusis ning hingamine kiirenes.

                Sa kaklesid ühe mehega, kes on Azazelile üpriski kallis sõber. Su haavad rebenesid lahti selle käigus. Lõpuks, kui sa taipasid, et ei saa toore jõuga temast võitu võtsid sa kasutusele abivahendi. Oma katkise ja purunenud mõistuse. Sa vihastasid ja lennutasid ta vastu seina. Kolju purunes ning hetkeks oli ta audis. Sina, Sage, aga samal ja läksid ta juurde, võtsid noa ning lõikasid ta randmed läbi. Hetkeks jäid sa silmitsema punast verd, kuid juba sekundi pärast sa jõid selle mehe verd. Sa nautisid seda ning oleksid tahtnud seda veel ja veel. Oled sa mõelnud, et äkki oled sa hullem koletis, kui Chaos? küsis hääl mu peas.

                „Ei!“ karjatasin järsult ja tundsin, kuidas mu kõhuhaav valutama jälle hakkab. Tõmbasin käega üle kõhu ja silmitsesin enda peopesa. Mu käelaba oli verine. Mitte lihtsalt üksikute vereplekkidega, vaid kaetud verega. Kui sa haava kohe ei sulge siis jooksed sa verest tühjaks. Mina tahaksin seda, sest siis saaksin ma siit minema! Tead mis sind ma mind eristab? Sa arvad, et sa oled puhas ja süütu, aga teelt oled sa veel tumedam, kui mina, Sage.

                Vajusin lauale pikali ja kuulsin ähmaselt, kuidas Bill mu nime hüüab. Maailm mu ümber hakkas kokku vajuma ja uduseks muutuma. Hääled kadusid ning kõik muutus aeglaseks. Tegelikult oli see üsnagi rahustav, näha maailma nii, nagu sa igapäevaselt ei näe.

                „Sage!“ kõlas mu kõrvu kauge hüüe ning üritasin end istuma ajada, kuid kõik muutus. Aeglane muutus taas kiireks, hääled naasid, pilt läks teravaks ning valu oli taas olemas. Tajusin, kuidas veri must välja valgub aegsasti. Iga hetkega kaotasin ma enda keha üle kontrolli.

                „Pea vastu,“ sõnas Bill rutakalt ja asetas oma käed mu kõhule, „kõik saab korda. Ma luban sulle seda.“

                Ere valgus täitis toa ning sundis mind silmi kissitama. Algul ma arvasin, et valgus on kõige hullem asi siin toas, kuid ma eksisin. Ma ei oska öelda, kas valu järgnes sekundite või minutite pärast, kuid see tuli. Kui ma väidaksin, et Azazeli poolt tekitatud valu oli kohutavam, siis ma valetaksin. Tajusin, kuidas põletavtunne mu sisemust sööb ning neelab mind järkjärgult endasse.

                „Tore, sa oled lõpuks teadvusel,“ kuulsin, kellegi võõra häält. Hääl ei olnud malbe ja pehme vaid terav ja sarkasmiline.

                Avasin vaikselt silmad ning nägin enda ees peaaegu üleni mustade silmadega meest. „Sa pead nalja tegema,“ pomisesin pahuralt ja oigasin. Viimane olend, kellega ma praegu rääkida soovisin seisis minu ees, käed risti rinnal ja silmitses mind altkulmu. Kurat ja seda igas mõttes. See oli Azazel.

                „Ära ole nii üllatunud,“ turtsatas Azazel ning pööritas silmi, „keda sa ikka näha lootsid pärast seda, mida sa öösel korraldasid?“

                „Tead, ausalt öeldes huvitab mind väga see, mida ma öösel tegin, sest ma ei tea sittagi, millega ma hakkama sain, eks,“ nähvasin pahaselt ja hammustasin huulde. Mulle meenus, mida hääl mu peas oli mulle öelnud. Raputasin pead ja kortsutasin kulmu. Hääleke mu peas pidi valetama, kuna viimasel ajal olen teinud asju, mis talle ja mulle eriti ei meeldi.

                „Sage, sa tapsid ühe mu meestest,“ ütles Azazel teravalt ja istus lauale mille peal lamasin. „Hetkeks ma mõtlesin, kui sa olid teadvuseta, et paneks su laua külge kinni ja piinaks sind vastuste saamiseks…“

                „Kui sa oleksid seda teinud, siis ei saaks sa kunagi minult teada seda, mille ma välja uurisin,“ sõnasin kähku enda kaitseks. Ettearvamatu ja reeturlik Sage. Jah, see olen mina.  Inimene, kes ei tea, kes ta täpselt on ja mida kuradit üks deemon temast tegelikult tahta võib.

                „Sa isegi ei luba lauseid lõpetada,“ pomises Azazel ja muigas kergelt. „Räägi, mis sul on? Looda, et see on midagi väärtuslikku minu jaoks.“

                „Usu mind selle info eest hakkad sa mind kätel kandma,“ vastasin ükskõikselt ja kergitasin oma pluusi. „Ütle mulle, kui palju on olemas olendeid, kes suudavad sind tervendada?“ Särgi alt paljastusid hõbedad armis, mis alles koidikul olid veritsenud.

                „Kümnekonna ringis,“ lausus Azazel ja kallutas pead, „kas see info peaks mulle vajalik olema?“

                „See teave? Ei usu eriti,“ ütlesin külmalt. „Need haavad, mis sa mulle tekitasid, raviti valgusega, mis oli nii ere ja puhas, et see lausa põletab.“ Katsin verise pluusiga enda kõhu ja kallutasin pead, et nautida Azazeli jahmunud ilmet.

                „Päriselt, Sage? Valetad mulle ja ma seon su kinni ning hakkan ükshaaval su sõrmi maha lõikama,“ tähendas Azazel ja raputas pead. „See ei ole võimalik, sest kui sa räägiksid tõtt, siis oleksin ma ammu juba tagasi põrgus.“

                Kortsutasin kulmu. „Äkki sa seletaksid ka mulle, mis kurat siin toimub? Algul sa sõimad mind selles, et tapsin ühe su meestest endalegi teadmata ja nüüd lubad sa mul sõrmed maha lõigata, kuna räägin tõtt? Keegi on sulle kunagi öelnud, Azazel, et sul puudub loogika?“ pärisin pahuralt ja ajasin end istuma.

                „On ainult üks olend, kes võib su lihtsalt valguse abil terveks ravida kõigest,“ sõnas Azazel minu küsimust eirates, „Mal´ak.“