Päev oli alanud uduga ning keskpäevaks ei olnud udu
veel taandunud. Linnud ei laulnud, aga võib-olla oli see tingitud ilmast, kes
seda ka teab? Inimesed kes liikusid enne keskpäeva tänavatel ei vahetanud sõnu
oma vahel ega pööranud pilku maast. Nad vaikisid, kartes äratada soovimatut
tähelepanu. Inimesed kes väitsid, et julgevad rääkida vabameelselt kõigest
hukati. Hukkajaid ei huvitanud, see kes sa olid. Nad täitsid võimude käsku,
nagu seda tegid kõik, et hoida levimast massilist hüsteeriat.
Praegu oli keskpäev, kus ei lõõmanud
päike ega laulnud linnud. Tänane oli ideaalne päev matuste korraldamiseks või
valitsusele pugemiseks. Selline udune ja külm keskpäev sügise algul oli üsnagi
tavaline väikses Austria külakeses Riegersburgis. Ümbrus oli seal kaunis, selle
vastu ei saanud keegi, aga linnal oli ka tumedamaid külgi. Ühe tumeda külje
paljastas noor naine, kes oli vaevu kahekümnendates. Naine oli ilus, kuid vaevu
oli see põhjus, miks ta oli tuleriidal.
Paljud
oleksid naist kutsunud nõiaks, vaimulikud oleksid teda kutsunud Saatana
teenijaks, erapooletud lihtsalt naiseks, kes aitas neid tööde puhul, aga oli ka
eraldi rühm. Nemad olid harjunud seda naist kutsuma sõbraks, armukeseks või
sugulaseks. Igaüks neist mõtles hetkeks,
miks naine tuleriidale saadeti või mida ta oli teinud, et inimesed panid talle
külge nime nõid.
Inimesed
olid kogunenud kahe või kolme kaupa tuleriidast eemale ning arutasid viimaseid
kuulujutte läbi juba mitmendat korda. Tuleriidal nõia põletamine ei olnud
haruldane, vaid pigem iga kahe kuu tagant toimuv sündmus, mis oli meelepärane
lahutus, sellele kes parasjagu ise tuleriidal ei olnud.
Teistest
eemal seisid kaks meest. Mõlemad olid nooremad, kui kolmkümmend. Vanem mees
võis olla vaevu kakskümmend viis ja noorem kakskümmend kaks. Vanem oli noorena
teinud juba endale nime. Ta oli väikese küla preester, valitsus armastas teda,
kuid rahvas vihkas. Vähesed kes julgesid teda oma sõbraks veel nimetada hoidsid
tema lähedale.
Noorem
mees oli lühike ja igatpidi täiesti tavaline. Jõulise kehaga, tumedate juustega
ja lihtsate hallide silmadega. Ta hoidis vanema mehe lähedale. Ta silmitses
kurvapilguga naist, kes ootas tuleriidal oma surma. Näoilme järgi tundis mees
talle kaasa, sama tegi ta ka oma südames.
„Oled
sa kindel, et soovid teda tuleriidale saata? Sul on ka teisi võimalusi. Kõigil
on,“ sõnas noorem mees tasaselt ja pööras pilgu ära naiselt.
Vanem
mees turtsatas külmalt ja tõmbas silmad pilukile. Mehe süsimustad juuksed
liikusid kergelt tuule käes, erksinised silmad olid kalgid ega reetnud midagi.
Ta kandis sõrmes pronksist sõrmust, millele oli kohmakalt graveeritud Veritas ehk Tõde. Vasakus käes hoidis ta piiblit, aga paremas helmeid.
„Ta
on tavaline nõid, keda rahvas peab nõiaks, keda meie teame nõiana. Minu kohus on saata ta tuleriidale surema ja kui
ma laseksin tal minna, siis reedaksin kõiki,“ teatas vanem mees külma häälega
ja mängis hajameelselt helmestega käes. Ta keha ei reetnud midagi, mis näitaks
kahetsust või kurbust.
„See
naine, kelle sina saadad tuleriidale ei ole lihtlabane nõid,“ meenutas noorem
mees terava tooniga ja hingas sügavalt sisse. Õhk oli rõske ega lasknud selgelt
mõelda. Mees vaatas taevasse, lootes näha päikesekiirt, mis tungib läbi udu ja
taevas liikuvate pilvede. Ta pidi pettuma. Päikest ei olnud.
„Nõid
oli ta jah. Andekas ka. Ainus asi mis teda nõrgestas oli hirm. See on inimeste
puhul tavaline. Hirm on parasiit. Vähesed suudavad talle vastu seista. Samas ma
võiksin ka teda samastada parasiitiga. Ta ei lahku ennem, kui temaga tõeliselt
võidelda ja hävitada.“ Vanem mees lõpetas helmestega mängimise ja silmitses
üheks hetkeks naist, kes tuleriidal oli. Naine oli posti külge seotud ning
vaevu teadvusel. Nii juhtus kõigi nõidadega, kes juba piinamise ajal ära ei
surnud.
„Ta
oli sinu armuke. Kuidas sa saad ta isiklikult tappa kõigi silme all!“ sisistas
noorem mees ja pani käed vihaselt risti rinnale. Valus oli mõelda, sellele et
süütu naise saadab tuleriidale kalk preester, kellel puudub süda või on ta süda
täiesti ära külmunud.
„Ta
oli hoor,“ vastas preester rahutult ja surus parema käe rusikasse. „Hoor kes
käis kõigi voodites ja oli odav.
Noorem
mees sülitas põlglikult maha ja mainis: „Ta oli sinu armuke ja võimas nõid. Ära
sõima teda sõnaga hoor. See ei ole tema vääriline. Või tunnistas ta sulle piinamise
ajal üles, et on hoor? Seda ma eriti ei taha uskuda.“
„Rahune,
Will,“ sisistas preester ja pigistas helmeid oma käes. „Sa ei taha mind üle
piiri ajada. Ma võin ka sinu praegu tuleriidale saata, kui sa seda soovid.
Keegi ei jää sind taga igatsema.“
„Ma
ei ole küll nii tugev, kui naine kelle sa tuleriidale saadad, kuid sinuga saan
ikkagi hakkama. Tuleriit ei ole kellelegi meelepärane koht suremiseks. Eriti
nõiale keda on piinatud,“ tähendas noorem mees Will raevukalt ja hingas läbi
hammaste.
„Kes
sa oled enda arust, seda ma ei tea. Mina tunnen sind, kui kütti kes on
kuratlikult osav vibuga, nõia õpilast kes pole eriti võimekas ja ravitsejana.
Sa oleksid võinud olla meie salakuulaja, kui sa poleks toonud seda naist siia,“
sõnas preester tüdinult. „Kõik sinu teod on mänginud rolli, miks sa teda täna
tuleriidal näed. Kui sa poleks teda siia toonud poleks ta tuleriidal ja sina
oleks midagi rohkemat, kui tavaline kütt. Kõik oleks hästi.“
Vaikus
raius end kahe mehe vahele ja oli seal. Aegajalt vaatas Will mõrvaliku pilguga
preestrit, kes silmitses omakorda naist tuleriidal rahuloleva pilguga. Aeg
möödus ja rahvas ootas kannatlikult, millal pannakse tuleriidale tuli otsa. See
oli naerväärne, kuidas inimesed suutsid kannatlikult oodata suurt vaatemängu,
kus nõid põleb surnuks.
Will
ohkas rahulolematult ja niisutas huuli. „Ma käisin täna hommikul teda juures,
natuke peale koitu. Ta seljal olid värsked piitsutamisjäljed ning ta oli kõrges
palavikus. Ma imestan, et ta on suutnud keskpäevani vastu pidada. Hommikul ta
sonis, et tahab surra. Ta ei kannatanud enam seda valu,“ kostis Will ja
katkestas pingsa vaikuse.
Preester
ei pööranud ennast ümber, kuid vaatas hetkeks kerge muigega nooremat meest. „Ma
ei ole üllatunud, et just sina tema juurde hiilisid. Sa oled temast alati
hoolinud. Julge oli sinust tema juurde minna,“ lausus preester oma tavapärase
häälega ja jälgis rahvast. „Piitsutamine oli vajalik. Muidu poleks minust kõrgemad inimesed mind rahule jätnud.
Palavik on tal olnud juba nädal, kui mitte nädalaid. Ta on nõid ja ta püsib
kaua vastu. Palavik teda ei tapaks.“
„Tavaline
palavik teda ei tapaks,“ täpsustas Will väsinult, „aga ma nägin ta kehal jälgi,
mis seda teeksid. Ta kehal oli neid rohkem, kui tavalisel inimesel. Hammustus
jäljed. Paljud olid neist kuid vanad, aga oli ka rohkelt uusi jälgi. Uuemad
olid tehtud meeleheitliku kiirusega, mitte naudinguga, vaid pigem kahetsusega.
Kõht, selg ja jalad nägid lihtsalt jubedad välja, aga kael ja randmed olid
põhimõtteliselt lõhki hammustatud,“ heitis Will varjatult preestrile ette ja
nägi, kuidas preestri erksinised silmad kissi tõmbusid.
„Ma
naudin meelelahutust, kui seda on,“ sisistas preester teravalt ja surus küüned
raevukalt piiblikaane sisse. „Ta oleks võinud lahkuda, kui ta oleks seda
tahtnud. Keegi ei hoidnud teda kirikus kinni. Pealegi ta veres on musta
maagiat. See on ka üks asjadest, miks ta
on suutnud nii kaua elus püsida.“ Ta trummeldas sõrmedega vastu kaant ning
hoidis näol mitte midagi ütlevat ilmet.
„Must
maagia ja tema? Sa teed nalja. Nad on nagu öö ja päev. Ta oli hea. Tema veres ei saa olla musta maagiat,“
vaidles Will kindlalt vastu. „Ta ei suutnud lahkuda. Hammustused sinu poolt
olid talle saanud igapäevaseks osaks. Sõltuvus millest on raske vabaneda. Kui
ta poleks saanud üht tühipaljast hammustust, siis ta oleks tõenäoliselt hulluks
läinud. Millegi pärast arvan ma, et ka sina oled tema verest sõltuvuses, muidu
ei oleks sa teda nii meeleheitlikult igapäev hammustanud.“
„Kas
sa lõpetasid?“ küsis preester tusaselt.
Noorem
mees noogutas ja sõnas: „Jah, ma lõpetasin.“
Preestri
suunurgad kerkisid korraks üles, kuid ta nägu olid ka koheselt tavapäraselt
ilmetu. „Kui sa oleksid mina, siis sa saaksid aru, mida ma tunnen. Ta on
haruldane. See on kõigest üks põhjus, miks ma ei suutnud lasta tal lahkuda. Kui
sa oleksid öös elaja nagu mina, Will, ja maitseksid kas või korraks tema verd,
siis sa ei suudaks enam selgelt mõelda. Ma olen sõltuvuses tema verest, kuna
see on parem, kui tavaline veri. Võrdle, seda kui kalli hinnalise veiniga.
Lisaks annab veri alati meile kõigest teada. Isegi sellest kui veres peaks
musta maagiat olema, “ mainis preester ilmetu häälega. Ta tajus, et rahvas
hakkas rahutuks minema ja kortsutas ebamugavusest kulmu.
„Kas
sa armastasid teda?“ uuris Will rutakalt ning kahetses hetkeks, kui sai
preestrilt vastuseks pahaendelise kulmukortsutuse.
„Töö
ootab tegemist,“ ütles preester ja hakkas vaikselt sammuma kahe mehe poole, kes
seisid tuleriida juures.
„Sa
võiksid ka ise talle noa südamesse lüüa. Äkki oleks see talle parem surm? Ausam
kuidagi,“ sisistas noorem mees preestrile järgi. Ta tajus õhus ärevust ning see
polnud veel ainus asi, mida õhus oli tunda. Viha. Põhiliselt preestri oma, kes
krigistas tasakesi hambaid.
„Mina
ei tapa teda, ma olen ta surmaga kaudselt seotud. Nõia tapavad timukad.
Süütavad tule. Saadavad ta teispoolsusesse. Ütle, kuidas tahad, aga mina ei ole
tema surmaga seotud,“ väitis preester kannatamatult kalgi häälega ja vaatas oma
erksiniste silmadega Willi.
„Sa
ei pruugi küll tuleriita põlema panna, kuid oled ikkagi tema surmas süüdi. Mina
sinu asemel lööksin talle kohe noa südamesse. Siis tuleks tal kiirem surm. Ta
ei peaks kannatama sinu lolluse tõttu nii palju,“ pahvatas Will raevukalt ja
surus käed rusikasse. Küüned tungisid läbi naha ja ta hammustas valu
varjamiseks huulde. Tuul liigutas puid ja lehed langesid. Preester kallutas
mõtlikult pead ja pööras pilgu nooremalt mehelt ära.
„Ole
keskööks siit kadunud või saad endale ka koha tuleriidal. Ma luban seda. Pea
meeles. Ma tean alati, kui sa peaksid siia naasma,“ teatas preester madala
tooniga ja surus suu kokku. „Ma tean ka seda, kui sa pole keskööks lahkunud.
Kui sa oled tema põlemise ära vaadanud, soovitan sul soojalt siit kaduda.“
Preester sammus kiirelt kahe timuka juurde, kes tammusid kannatamatult ühelt
jalalt teisele. Ta noogutas neile kiirelt, andes märku, et kohe algab
põletamine ning vaatas rahvast.
Preester köhatas valjult ja sai endale
rahva tähelepanu. „ Täna, kahekümne-kolmandal septembril, Jumala aastal
tuhatkuus-sada seitsekümmend-viis, oleme siia kogunenud, et põletada nõid. Tema
nimi on varjatud Saatana enda poolt ning jumala ausa teenrina ei tohi ma seda
nime endale suhu võtta,“ alustas külma südamega preester üllatavalt kombe
kohase viisakusega. „Ta on tunnistanud enda kuritööd üles kohtunike ees ja
tunnistanud ka üles, selle et on maganud võimete saamiseks deemonitega.“
Sissejuhatus põletamisesse kõlas
naeruväärselt Willi arust. Eriti osa „et ta tunnistas üles, et magas võimete
saamiseks deemoniga“. Kõik oli klassikaline, kuid ei vastanud üldse tõele.
Deemoni all võis vabalt preester ka ennast silmas pidada. Ta on ju siiski
deemon. Öödeemon.
„Olgu pühitsetud Jumala nimi, et ta
saadab täna ühe nõia läbi tule surma, et puhastada tema hing ja keha kõigist
pattudest. Jumal andestab meile kõigile ja aitab meil taas saada puhtaks. See
nõid siin ei oma enam hinge. Ta andis hinge võimete eest, et saata korda
kuritegusid. Ta on haigusi saatnud meie lastele, piima hapuks ajanud ja
hävitanud meie põllusaaki,“ lausus preester enesekindlalt ja tõstis õhku
helmed.
Paljud arvasid, et need on asjad, mida
nõiad tegelikult teevad, kuid päriselt ei olnud tavarahval aimu, mida nõiad
võisid teha. Loomulikult ei suutnud nad tervet põllusaaki ära hävitada või
vabal ajal lastele haigusi läkitada. Nõiad ei olnud sellised. Nad olid
haruldased, elegantsed ja targad. Nad suutsid näha tuleviku, võib-olla valdasid
mingisugust elementi. Musta maagiaga nõiad olid, aga kõige haruldasemad.
Tõelised maiuspalad.
Will vaatas kurva pilguga naist, kes oli
tuleriidal. See oli tema süü, et naine seal oli. Ta naeratas kurvalt ja nägi
naise silmade avanemist. Süda tagus hetkeks kiiremini. Naine oli teadvusele
tulnud. Valust ja kohesest surmast hoolimata vaatasid naise terased kivihallid
silmad Willi. Korraks tundus kõik nii, nagu need olid olnud juba aastaid. Naise
kivihallid silmad, ilusad pruunid juuksed, mis vajusid õlgadele.
Siis see kõik lõppes. Naine sulges silmad ja
preester ütles viimase, kuid kõige üllama sõna: „Aamen.“ Ta pööras pilgu
rahvalt ära ja andis timukatele märku, et nad süütaksid tuleriida. Timukad
süütasid leegi algul tõrvikul ning viskasid tõrviku tuleriidale.
Tuli neelas puid üks haaval ning tungis
jõudsalt naise poole. Varsti mattus tuleriit leekidesse.
No comments:
Post a Comment