11.06.2019
Adam Simond kõndis väsinul sammul mööda halle koridore. Ta silmad
vajusid iga uue sammuga ühe rohkem kinni ning portfelli raskus kallutas
teda vasakule poole.
Adam oli keskealine mees, kelle kõht püsis kohmakalt veel püksirihma
taga. Tema süsimustadesse juustesse oli aastatega segunenud halli. Tema
naine oli hallikaks värvuvate juuste kohta alati öelnud: „Kullake,
hallvärv muudab inimesed alati targemaks ja elukogenumaks.“ Lena. Ainuke
põhjus miks Adam oli nõus ühinema selle Erakorralise nõukoguga. Need
nõiad olid tapnud ta naise, jätnud tütre emata. Juba ainuüksi see
mälestus ajas Adami alati tagasi leina. Algul oli tema tütar Denna alati
küsinud, millal ema tagasi tuleb ning Adam oli tütrele lausunud, et ema
läks vanaema ja vanaisa juurde. Nüüd on ta tütar kuueaastane, aga ikka
ei suuda ta tütrele tõtt rääkida.
Adam ohkas raskelt ja peatus ukse juures. Hetkeks silmitses ta terasest
ust ja ajas selja sirgu. Nõukogu ees peab ta tugevana seisma. Täna on
tähtispäev, saatust muutev päev ja uue sõja kuulutamispäev. Oli tulemas
sõda, mida oli ajaloos peetud varjatult, vaid ühekorra ja sedagi
alustati pea kuussada-aastat tagasi.
Ta vaatas kontrollmasinasse ja ütles: „Adam Simond.“ Masin mõtles
sekundi ja avas terasest ukse. Adam jälgis tusasel ilmel ukse avanemist,
kui uks oli eest ära nihkunud, sisenes Adam salajasse ruumi. Teda
ootasid juba ees viis meest. Üks noor ja neli vana. Kõik mehed istusid
ümmarguse laua taga. Laua keskel oli vana ja lagunev raamat, mida Daniel
Eichfeldt huviga lehitses. Daniel oli nõukogu noorim liige. Vaevalt
kahekümnene ja alles koolilõppetanud. Danielil olid heledad juuksed, mis
olid lohakalt salkus igasse ilmakaarde.
„Tere härrased,“ teatas Adam ilmaühegi emotsioonita ja istus lauda.
Mehed noogutasid talle vastuseks. Adam avas oma portfelli ja võttis
sealt välja kausta, mis sisaldas hun#!?!#teviisi vanadedokumentide
koopiaid. Eelmise sarnase sõja algusest, kuni selle lõppuni.
Adam kergitas prille ninal ja jäi silmitsema jälle lagunevat raamatut. „Mis raamat see on?“ küsis ta.
Üks erakorralise nõukogu liige hakkas midagi ütlema, kuid Daniel jõudis
teda peatada sõnadega: „Malleus Maleficarum. Autoriteks Heinrich Kramer
ja James Sprenger. Raamat on originaalne. Esmakordselt ilmus see raamat
Saksamaal aastal 1487.“
Adam kortsutas kulmu. „Nõidade Haamer?“ päris ta ja avas raamatu. Adam
sirvis raamatut ja keeras lehti hellalt. Raamat oli kirjutatud ladina
keeles, mida Adam ei mõistnud ja illustreeritud kohati julmade
piltidega.
Daniel noogutas. „Julm pealkiri, eks ju. Ja seda veel otsetõlkes, kuigi
kaudselt tõlkides ei oleks pealkiri ikka parem,“ sõnas Daniel ning
lösutas oma toolil. „Kui sa ei tea, siis raamat sisaldab põhiliselt
seda, kuidas saada aru, milline nõid välja näeb ja kuidas panna ta oma
tegusid tunnistama. Sellel ajal arvati nõidadeks peamiselt leskesid,
vanu naisi ja erakuid. Loomulikult maksid ka koha tuleriidale, sellised
asjad nagu su linad olid teiste omadest valgemad või su lehmad ei surnud
kunagi haigustesse.“
„Tänan loengu eest,“ pomises Adam. Äkitselt ärkas Adamis miski ja ta
kortsutas kulmu. „Oota, kuidas sa üldse, seda loengut teadsid?“
Daniel pööritas silmi ja tähendas: „Paar aastat tagasi võttis
ministeerium vastu otsuse, et kõik õpilased peaksid õppima ladina keelt.
Nii igaks juhuks. Koolid aga väänasid seadust ja muutsid ladina keele
valikuliseks õppeaineks. Koolides pööratakse nüüd rohkem tähelepanu
spordile. Mina aga lugesin seda loengut raamatust.“
„Aitäh ajalootunni ja koolikorra eest, Daniel. Adam tõid sa vajalikud
dokumendid?“ avas Nicolo rääkimiseks suu. Nicolo oli vanim nõukoguliige.
Pea kolmveerand sajandit vana ja kõndis kepi abiga. Vanal mehel oli üks
asi, mida polnud teistel nõukoguliikmetel. Elutarkus. Ta oli sündinud
Teise maailmasõja lõpuaastatel. Tõeline seenior.
Adam avad kausta ja lehitses seda natuke. Ta võttis sealt välja
vajaliku dokumendi, kuhu oli peale tembeldatud punasega ekstra salajane.
Adam ulatas dokumendi Nicolole. Nicolo avas dokumendi ja hingas
sügavalt sisse. „Täna, kell üheksa õhtul ehk siis pooletunni pärast,
kuulutame sõja ja mind ei huvita, mida te ootasite, kui liituste
Erakorralise nõukoguga. Võib-olla ootasite kuulsust,“ – Nicolo vaatas
altkulmu Danieli – „või äkki seda tuhande aastast rahu, mida piibel ja
usklikud ennustavad. Praegu ma tahan kuulda teie põhjuseid, miks te
liitusite. Harry alusta oma põhjuse selgitamist.“ Vana mees hakkas
köhima ja käsutas: „Renat, too mulle seda paganama vett… salvrätid on ka
teretulnud.“
Renat tõusis laua tagant püsti ja lahkus ruumist. Harry vaatas talle järele ja neelatas. „Ma liitusin kuna…“
„Pagan küll Harry. Ma ei viitsi kuulata proosalisi algusi. Näiteks:
Elasin kord või Ma liitusin kuna,“ pahandas köhiv Nicolo ja piidles
altkulmu Harryt, oodates et mees jätkaks. „Aga ega ma ei lubanud sul
katkestada.“
„Igatahes liitusin sellepärast, et nõiad on meie rahvale kahjulikud. Nagu parasiidid…“
„Vaiki, sa andetu,“ nähvas Nicolo luuleliselt ja ajas enda selja sirgu.
Ta köhahoog oli lõpenud ja krabas naasnud Renatilt klaasiveega ja
salvrätid. Nicolo kulistas vee alla ja pühkis salvrätikuga suud.
Vahepeal palus ta, kedagi et ta põhjendada oma liitumist. Siis ta nähvas
vihaselt ja pomises.
Adami närvid olid pingule tõmmatud. Veerandtunni pärast, algab
otsesaade ja nõukogul pole ikka inimest, kes sõja kuulutaks. Sõja võiks
kuulutada Nicolo isiklikult, mõtles Adam ja kujutluspilt kuidas Nicolo
kõnniks läkastades kaamera ette, pani Adami suunurgad kerkima. Vähemalt
korraks.
„Adam, palun räägi meile põhjus, miks sa selle põrandaaluse nõukoguga
liitusid,“ lausus Nicolo väsinult ja osutas ülejäänud liikmetele.
Adam köhatas hääle puhtaks ja alustas ettevaatlikult: „Nõiad tapsid mu
naise, jätsid tütre emata. Nõiad on mõnes mõttes samasugused nagu meie.
Nad on inimesed, kellel on enneolematu vaimne jõud. Enneolematu anima.
Neil on inimlikud nõrkused, kuid jumalikud tugevused.“ Adam niisutas oma
huuli. Praegu polnud eksimine lubatud. Sõnastus pidi olema täpne. Ta
võttis kausta vahelt aasta vana uurimustöö ja asetas selle liikmete ette
laiali. „Malleus Maleficarumi ehk Nõidade Haamri järgi oli nõidade
suurim nõrkus see, et nad ei suutnud mitte astuda vahekorda saatana või
muu deemoniga. Väidetavalt sai nõid nii omale võimed,“ sõnas Adam ja
keeras dokumendilehte. Silmanurgast jälgis ta Danieli, kelle näol
sillerdas tasane muie, mis reetis rahulolu.
„Adam…“
„Ole vait, Finn. Lase ma räägin lõpuni,“ kähvas ta ja torkas näpu
pealkirja juurde. „Aasta tagasi õnnestus teadlastel kätte saada nõid.
Teadlased avastasid, et nõidadele on võimed juba sündides olemas, kuid
nad ei jõudnud järeldusele, kas võimed on päritavad või siis fortuuna
poolt suvalise valikuga, antud juhuslikule inimesele. Külajuttude järgi
on paljude arust nõial olemas veremärk või imeliku kujuga sünnimärk.
Teaduses on aga nõidadel teistsugune ühine geen. Nende DNA on muundunud.
Nende DNAle on lisandunud, mingisugune element millele me ei oska nime
anda. Teaduses oleme selle nimetanud hetkel X-elemendiks. Kui me saaks…“
„…vaadata läbi DNA andmebaasis olevad DNAd ja võtta inimestelt veel
DNA-proove saaksime lihtsamini nõiad tuvastada,“ lõpetas Nicolo lause ja
hakkas vaimustunult plaksutama. „See oli sul nagu ülikooli ettekanne,
Adam. Alustasid oma kogemustega ja jõudsid välja teaduslike asjadeni.
Kas kuulsite? Vot see oli asi, mida ma soovisin kuulda. Adam sina loed,
selle täna ette,“ vana mees ulatas Adamile paberi, millele oli elegantse
käekirjaga kirjutatud tindiga tekst. Ta luges mõttes teksti üle ja
noogutas Nicolole kramplikult.
„Kaheksa minuti pärast, hakkad sa seda teksti lugema, Adam. Muide kas
me ei peaks juba minema sinna?“ päris Finn, kella vaadates.
„Jah, loomulikult peaksime me minema,“ nõustus Nicolo ning tõusis värisevalt püsti. Ta toetas end jalutuskepile.
Adam pakkis kausta taas kokku ja pani selle portfelli. Ta lukustas
harjumuspäraselt häällukuga portfelli ja tõusis teiste järel püsti. Nad
lahkusid ruumist ning liikusid edasi stuudio poole. Stuudio oli tänase
päeva puhul uhkeks võõbatud ja kaunistatud. Peakaamera oli seatud
paralleelselt uhke, kuid mõttetu lavaga.
Adam noogutas endale ja pani portfelli põrandale. Ta heitis pilgu veel
korraks peeglisse ja naeratas nukralt. Kas üks väikene kõne võib muuta
maailmu? Ilmselt küll, järeldas Adam. Ta teadis, et selle kõnega võib ta
tütre tulevik taanduda ilusatest majadest ja poistest, hallide ja
illegaalsete tegevusteni. Adam tõotas endale, et ei anna endale andeks
seda, kui peaks praegusega Kylee elu metsa keerama. Aga tihti kujunesid
eelarvamused, vanemate tegude järgi.
„Kolm minutit eetrini!“ karjus keegi jõuliselt. Kaamera mehed hakkasid
end kohtadele sättima. Kõik sagisid. Adam nägi enda poole tulemas
lonkavat Nicolo. Vana mees hoidis käes mikrofoni taolist asja ja tema
näol virvendas elevus.
„Kurat, kui ma vaid noorem oleksin, teeksin ise seda. Keda suudab, aga
vana ja kondine mees ikka veenda,“ teatas Nicolo ja ulatas mikrofoni
Adamile.
Adam sättis mikrofoni endale sobivaks ja noogutas. „Sa suudaksid,
vähemalt vaatajatele oma arvamuse näkku karjuda, küsimata nende
arvamust. Vana ja kondine oled sa küll. Seisad veel vaevu püsti.“
Nicolo naeratas ja ajas ennast sirgu. Isegi kui Nicolo seisis sirgena
ei ulatanud ta Adami õlgadeni. Adam hakkas kõndima lava poole. Ta hoidis
tempot, mis kõlbas nii kilpkonnale kui ka Nicolole. „Nicolo, mis tunne
on seista vana ja nõrgana siin?“ küsis Adam.
„Sa ei tahaks seda tunda. Sa oled abitu ja sõltud teistest. Väga
ebamugav,“ vastas vana mees kuivalt ning jäi seisma. „Edasi sa lähed
üksi. Sul on veel poolteist minutit eetrini.“ Nicolo vangutas pead ja
lonkis minema. Adam vaatas vana mehele järgi. Nicolo võis olla vahel
küll täielik #!?!#, aga Adam pidi tunnistama, et Nicolo oskas juhtida
rasketes olukordades inimesi taas valguse kätte.
Adam astus nii-öelda lavale ja sammus puki juurde. Ta asetas paberi
sellele ja lonksas klaasi vett. Minut oli veel eetrini aega. Adam tajus,
kuidas närvirakud tema kehas mäslesid ja külmavärinad mööda keha
lainetasid.
„Viisteist sekundit aega… kümme, üheksa, kaheksa, seitse, kuus viis,
neli, kolm, kaks,“ – Adam hingas sügavalt sisse – „üks… Ja oleme otse
eetris.“
Adam pigistas mikrofoni ja köhatas. Ta keha valdas hirm ja kohematus,
kuid praegu enam polnud võimalik tagasi astuda. „Kallid sõbrad,
kaasmaalased ja teised inimesed. Pöördun teie poole mitte nagu teadlane
või poliitik, vaid pigem inimesena.“ – Kuradile see tekst – „Ma räägin
teile täna, üheteistkümnendal juunil, kakstuhat-üheksateist asjadest,
mida teadlased või muud sarnased rühmitused on hoidnud enda teada. Ma ei
saa praegu väita, et ma ei väriseks hirmust, selle ees millest ma teile
kohe rääkima hakkan. Nimelt on juba aastaid tavainimesi terroriseerinud
nõiad. Nad on inimesed, kes suudavad teha asju, mida ei võimalda täide
viia isegi meie tehnoloogia. Nõiad suudavad liigutada asju, mõningate
juttude järgi kuju muuta. Meie andmete teada suudavad nad lausuda sõnu,
mis tapavad või panevad armuasjad paremini veerema.
Kallid inimesed, täna astume uude ajastusse. Jahi ajastusse. Tänasest
on illegaalsed tegevused jahtida nõidu ilma vastava loata või muid
sarnaseid olendeid. Samas ei hakka me kordama seda, mis toimus sadu
aastaid tagasi. Me oleme avastanud parema taktika. Igal inimesel on DNA,
mis sisaldab adrenaliini, guaniini, tsütosiini ning tümiini. See on
harilik DNA koostis, aga nõidade puhul lisandub sinna veel üks asi. Asi
mida me kutsume X-elemendiks. Me ei oska sellele nime anda ega öelda,
kuidas see reageerib teiste ainetega. Me ei tea X-elemendi kohta midagi,
väljaarvatud et seda leidub nõidade DNA-s.“ Adam teadis, et teda
jälgivad innukalt miljonitest, kui mitte miljarditest kodudest inimesed,
kes ootavad tõtt. Tõtt mida oli teadlaste koorekiht aastaid varjanud.
Kui ta kunagi oleks seda teksti lugenud, oleks ta karjunud teadlastele
„Läbi kukkusite“ ja näidanud nende peale näpuga, kuna üks väike inimene
võis paljastada kogu informatsiooni.
„Paljud teist praegu mõtlevad, mis hea pärast ma seda siin räägin.
Vähesed on võib-olla juba põhjuseni jõudnud. Ma ütlen teile üht. Veel
pooltundi tagasi ei teadnud ma, et seisan siin ja kergitan teile
saladusteloori, mida teadlased kiivalt on varjanud. Pooltundi tagasi ma
mõtlesin sellele, miks ma üldse liitusin Erakorralise nõukoguga. Ma
jõudsin väga lihtsale järeldusele. Väga inimlikule. Ma liitusin
kätemaksu pärast. See on esimene ja kõige loogilisem järeldus, samas ma
ise tahan kindlaks jääda teisele järeldusele. Leinale ja masendusele.
Aasta tagasi ma vajasin uusi võimalusi ja päästerõngaid. Siis jutustas
mu sõber mulle tollasest põrandalausest klubist Erakorraline nõukogu.
Seal loovutati mulle tühi koht, mis vajas täitmist ja ma nõustusin
sellega, ise olles leinast segane. Nii ma asusingi tegutsema nende
poolel ja seisan täna teie ees,“ kostis Adam ja vaatas kaamerasse. Hirm
oli kadunud ja asendunud raudse enesekindlusega. Maailm tundus hetkel
nii väike, lausa peopesas hoitav. Ei, ma pean pea selgena hoidma. Ma
pean praegu maailma muutvat kõnet, kordas Adam endale. „On lõppenud
ajastu, mis kestis sada-üks aastat. Algamas on uusajastu ning koitmas
päike taas. Me ronime välja sügavast ja pimedast kuristikust ning hoiame
käes lootust. Praegu, aga ei saa ma muud teha kui lausuda Alaku
Nõiajaht.
No comments:
Post a Comment