Oma sõprades meeldib teile kindlasti see, et nad pole täiuslikud - Philip Chesterfield
Maailm pole kestev isegi juhul, kui ma seda sooviksin. Aeg muutub,
inimesed tulevad, lähevad ning muutuvad koos ajaga. Kes ajaga ei muutu
jääb ajale jalgu ja saab surma. See on elu tumedaim pool. Miski ei ole
püsiv. Olete näinud koera, kes kuseks kümme aastat sama koha peale? Jah,
mina ei ole ka seda näinud ning sellepärast usun, et miski ei kesta.
Isegi mitte raudkindel sõprus, mis on kestnud aastaid.
Istusin väljas – terrassi peal – vanas kiiktoolis. Ilm oli mulle sobiv.
Ei paistnud päikest ning tõenäoliselt kiskus varsti tormile. Tuul
raputas hoolimatult puid, kuid paitas õrnalt minu nägi. Ma olin end
tihti kujutlenud tuulena. Ma oleksin siis vaba ja saaksin joosta sinna,
kuhu soovin – arvatavasti Iirimaa pubisse, koos Ediga.
Hoidsin enda värisevate käte vahel papist kohvitopsi, mis sisaldas
suure suhkru ja piimakogudusega espressot – mu ema pidas mind
sellepärast hulluks. Kiikusin närviliselt edasi-tagasi sinakas
kiiktoolis. Kiiktool oli pärit sõjaajast, nagu meeldis öelda vanaemale
ja vanaisale.
Lonksasin sõõmu kohvist ja silmitsesin ootavalt ületee asuvat
naabermaja. Teadsin, et iga hetk peab ta sealt väljuma. Täna oli siiski
päev, millal tema pääseb siit haletsusväärsest äärelinnast minema. Ei no
õnn kaasa talle, et ta vanaema ei helistaks talle poole tee peal ning
kutsuks kohviaparaati parandama, mis on jälle katki, nagu sellel iga
kuine traditsioon on.
Vaatasin ikka pingsalt maja, kuulsin köögist kostuvaid vanemate ja
noorema õe hääli, mis nääklesid selle üle, mis vanadekodusse tuleks onu
Carl paigutada. Igati argipäevased mured, mis lõpuks moodustavad
rutiini.
Mu hing jäi kinni ning vot see oli igati ebanormaalsem, kui probleem
millisesse vanadekodusse paigutada onu Carl. Jõin oma kohvi põhjani ja
viskasin, selle ükskõikselt terrassile. Hüppasin kriiksuvast kiiktoolist
maha ja jooksin läbi hoovi väravani. Avasin värava. Libistasin end
hoovist välja. Jätsin värava pärani vargaid ootama.
Jõudsin Edi juurde ja vaatasin teda uskumatu pilguga. Ta oli minust oma
kolmkümmend sentimeetrit pikem, lihaseline ja kuldpruuni nahatooniga.
Iga tüdruk koolis vaatas talle järele, kuid ei saanud teda. Mina olin
lühike, kondibukett ja surnuvalge nahaga ning mina võisin Edi kutsuda
oma parimaks sõbraks ning täielikuks vastandiks (No vähemalt välimuse
poolest).
„Hei, Denna,“ tervitas Ed mind soojalt ja saatis minu poole ühe oma
kuulsamatest naeratustest. Ta asetas suured kastid autole ja pühkis käed
ära vastu pükse.
„Hei, Ted-Ed,“ sõnasin vastu ja vangutasin pead. „Ma ei suuda uskuda, et sa siit urkast minema saad.“
Ed kehitas õlgu ja lausus: „Ja siis kui ma olen linnapiirini jõudnud,
siis juhtub sinul ning minu vanaemal mingi sugune õnnetust või sina
keerad mõne erilise pa.sa kokku. Selline on ju, selle haleda äärelinna
peldiku needus.“
Noogutasin nõustuvalt. Nüüd ma peaks vist selgitama. Nimelt selle
haleda äärelinna peldiku (Churchwind – haha meie äärelinn ei käi kunagi
kirikus, rääkimata jumalasse uskumisest. Kes kurat suutis meie
äärelinnale nii naeruväärse nime välja mõelda?) needuseks kutsume me
kõik, seda ebaõnne mis meid tabab, kui hakkame väljuma linnapiirest ning
see on ka mõneks põhjuseks, miks siit kohast pole kõik inimesed joostes
ära põgenenud.
„Ole rahulik. Mina pa.ska kaela ei tõmba endale. Ma ei suuda seda
kunagi teha. Muide ma juba kaalusin võimalust, et su vanaema kohvimasin
ütleb jälle üles,“ tähendasin ma naeru tagasi hoides.
Ed purskas koheselt narma. Ta hoidis autost kinni, et naerukrampidest
mitte pikali kukkuda. Ed tõstis juuksed enda silme eest ära ja vaatas
naerul suuga mind. Tal olid muhedad sinised silmad, mis olid sügavamad,
kui meri.
„Denna, kas sa teed nalja või üritad mind tappa naermisega?“ päris Ed selga sirgu ajades. Ta silmad oli naermisest märjad.
„Ei ausalt, ma ei ürita sind hauda ajada ning nalja ma ka ei tee. Sa
tead, et mu huumorisoon on sama hale, kui see peldik.“ Osutasin käega
teiste majade poole ja tammusin jalalt jalale. Mul ei olnud külm, kuna
õues oli rohkem, kuid kakskümmend viis kraadi sooja. Enda arust olin ma
närviline ja kannatamatu inimene.
„Denna, sina oled hull pa.asa magnet. Sa sattud jamadesse kiiremini,
kui mu vanaema kohvimasin katki läheb,“ turtsatas Ed lõbusalt. Ed vaatas
mind hoolikalt. Ta teadis, et ei näe mind enam nii pea.
Üritasin mitte mõelda Edi lahkumisele, vaid sõnasin hoopis: „Ed,
mäletad kui me oleksime peaaegu raamatukogu maha põletanud ja enne seda
söötsime me mu õele unetablette sisse?“
Ed irvitas ja ma ühinesin temaga. „Peale raamatukogu peaaegu maha
põletamist sain ma kaks kuud koduaresti ja hulganisti koristustöid
koolis.“ Ed kortsutas kulmu. „Lisaks pidin ma uues raamatukogus töötama
terve aasta. Kujutad sa ette! Terve aasta istuda raamatute keskel ja
lugeda nende tuhmunud pealkirju.“ Ed jäljendas naeruväärse täpsusega
raamatukoid, kes sorteerib kohustuslikus korras raamatuid.
Itsitasin. „Sa näed välja nagu onu Carl, kui seda teed,“ sõnasin
irvates. Ma ei väidagi, et mul ei oleks probleeme naeru tagasi
hoidmisega. Ma võin ka irvitada öö läbi, kui vaatame Ediga mingisugust
eriti läiget komöödiat.
Uksest tuli välja Edi isa. Kogukas mees, kellel olid ümarad prillid
ninal ja kes oli õnnelik, et saab oma laisast pojast lahti, kes on sama
sugune pa.sa magnet nagu mina.
„Tere, härra Thomas,“ sõnasin kiirelt.
Edi isa vaatas mind. Ta hoidis käes kaht pappkasti, mis tuletasid mulle meelde, et Ed lahkub siit. Igaveseks.
„Oh, tere, Denna. Ma loodan, et sul on olnud ilus hommikupoolik.“
Teretamine oli Edi isa puhul täiesti normaalne. Ta oli üks neist
vanakooli meestest, kes ei tundnud sõna „hei“ ja „tšau“. Edi isa pani
kastid autole ja ütles: „Ed tee kiirelt. Ma käin toast läbi ja siis
peame me ka minema.“
Härra Thomson lahkus ja ma keerasin pilgu maha. Me oleme olnud parimad
sõbrad Ediga alates, sellest kui üks kooli tülinorija andis mulle
rusikahoobi. (Jah ma olin seda väärt. Sülitasin ta kingadele.) Olin siis
seitsme aastane ning Ed oli saanud just üheksa. Sellest päästmisest
hakkasime üksteist pa.sa magnetiteks kutsuma ja saime parimateks
sõpradeks. Praegu olen mina kuusteist ja tema kaheksateist ja läheb
ülikooli. Tal veab.
Ed haaras mu karu embusesse ja kostis: „Denna, kui me ei peaks nägema,
siis pea meeles, et sa oled tõeline pa.sa magnet. Jätka niimoodi. Ma
mõtlen sinule oma surivoodil. Sa oled parim sõber, keda ma endale tahta
saaksin.“
Tundsin pisarat oma põsele veeremas. Ma ei suutnud uskuda, et ta lahkub. Tõenäoliselt igaveseks.
Ed lasi minust lahti. Ta pani mu hooletult näo ees tolkneva juuksesalgu
kõrva taha ja naeratas. „Me näeme, kannata paar kuud ära. Need kuud
mööduvad kiirelt ja ma vannun oma südame nimel, et tulen vaheajaks
siia.“
Avastasin enda käest pildi. Mina ja Ed. Mõlemad sinikaid täis ja
verised. Me olime kakelnud, sellel päeval ja päris korralikult. Ma
kaotasin teadvuse ja tema oli teadvuse kaotamise äärel. Mina olin üheksa
ja tema üksteist. Me olime tülli läinud, vaid sellepärast kumb peaks
saama jäätise esimesena müüja käest. Siis läksin talle kallale ja nii
see juhtus. Vanematele ütlesime, et kukkusime puu otsast alla, mis ei
olnud just eriti usutav. Jah me mõlemad oleme parajad lita.pojad.
Noogutasin Edile. Mu suunurgad kerkisid väikseks naeratuseks ja ma vaatasin Edile silma. „Parimad sõbrad igaveseks?“
„Parimad sõbrad igaveseks. Surm meid ei lahuta ja jamad meid ei murra,“
lõpetas Ed juba rõõmsamalt. Ta sammus auto poole. Istus sinna sisse ja
vaatas aknast mind. Edi isa, kes oli meile märkamatult autosse istunud
käivitas mootori ja auto ärkas ellu. Auto väljus hoovist ning Edi silmad
olid ikka minule naelutatud. Mulle ei mahtunud pähe, et ta praeguseks
ongi kadunud. Ma ei näe teda. Mind haaras paanika, kui auto kadus
silmapiirilt. Oleksin teinud odavat dramaatikat. Juukseid kiskunud,
halanud, et Ed tuleks tagasi ja nutnud, aga odav dramaatika ei olnud
minu ala. Vajusin Edi koduukse juurde istuma ja silmitsesin kaugusesse.
Mu pilk oli tühi ning see ei tähendanud midagi.
„Parimad sõbrad igaveseks,“ sosistasin ma nukralt.
No comments:
Post a Comment