Noctis

Oh, vihm, pühi minema mured,
varjuta päike ja kaota lootus hell.
Laps, kes öös igatsusse sured,
tule südaööl, kui kaksteist kell.

Ma annan maitsta veini head,
see punasem, kui armastajate roos.
Pakun elu, mida jumal neab
ning igaviku kingin eluga koos.

Ära lahku veel, kaalu uut elu,
Võta ainus elu, ahvatlus tirib sind.
Veeda aeg igavikus, ei maitse sa surma,
sest sulle antud igavik, kestab läbi aja.

fraasid, mida sa ei taha operatsiooni ajal kuulda oma kirurgi suust.

• Parem hoia see alles, meil on seda lahkamise jaoks vaja.
• Võta vastu see ohver, oooo pimeduse isand!!!
• Hei, HEI, too see tagasi!!! paha koer!!!
• Ooot, missasja, kui see siin on põrn, siis mis see on???
• anna mulle see … see …. mh … riist sealt
• kurat! ma kaotasin just praegu oma Rolexi
• Oooops!! huvitav, kas keegi on ellu jäänud peale 500ml selle sodi doseerimist?
• shi-iit, elekter kadus jälle
• Tead, neerude eest saab palju raha. Vow, sellel mehel on neid ju kaks!!!
• ärge liigutage!!! ma kaotasin oma kontaktläätsed
• Kas sa võiksid selle asja tuksumise peatada? see segab mu keskendumist.
• Mida see siin teeb?
• Ma vihkan seda kui siit midagi puudu on
• See on cool! Kas sa saad tema jala ka tõmblema panna?
• Ma soovin, et ma poleks oma prille koju unustanud
• Okey, kolleegid. See on uus kogemus meie kõigi jaoks.
• Steriilus, schmeriilsus. Põrand on ju puhas, eks?
• Mida sa sellega mõtled, et “ta ei tulnud soovahetusoperatsioonile”?
• Kas keegi näeb, kuhu ma oma skalpelli jätsin?
• Ja nüüd eemaldame me patsiendi aju ja paigutame selle ahvi kehasse.
• OK, nüüd tee selle külje pealt ka pilt. See on tõeliselt naturaalne värdjas.
• Õde, kas see patsient andis oma allkirja organidoonori kaardile?
• Ära muretse. Ma arvan, et see on piisavalt terav
• Ta plahvatab!!!! Varjuge!!!!
• TULEKAHJU!!! TULEKAHJU!!! Kõik välja siit!!!
• Kurat! Manuaali 47-s lehekülg on puudus!!!!
• Kolleegid, kas mäletate minu eilset teooriat? Äkki proovime?
• Huvitav, kui me võtame siit seda orgaani ning paneme sinna…
• Oo, tuttav nägu, teil õnnestus vaatamata ravile siiski terveneda, ehk sattute peale seda opi valmistoodangulattu!

Ma ei oska joonistada.

My name is No Thing

11.06.2019

Adam Simond kõndis väsinul sammul mööda halle koridore. Ta silmad vajusid iga uue sammuga ühe rohkem kinni ning portfelli raskus kallutas teda vasakule poole.
Adam oli keskealine mees, kelle kõht püsis kohmakalt veel püksirihma taga. Tema süsimustadesse juustesse oli aastatega segunenud halli. Tema naine oli hallikaks värvuvate juuste kohta alati öelnud: „Kullake, hallvärv muudab inimesed alati targemaks ja elukogenumaks.“ Lena. Ainuke põhjus miks Adam oli nõus ühinema selle Erakorralise nõukoguga. Need nõiad olid tapnud ta naise, jätnud tütre emata. Juba ainuüksi see mälestus ajas Adami alati tagasi leina. Algul oli tema tütar Denna alati küsinud, millal ema tagasi tuleb ning Adam oli tütrele lausunud, et ema läks vanaema ja vanaisa juurde. Nüüd on ta tütar kuueaastane, aga ikka ei suuda ta tütrele tõtt rääkida.
Adam ohkas raskelt ja peatus ukse juures. Hetkeks silmitses ta terasest ust ja ajas selja sirgu. Nõukogu ees peab ta tugevana seisma. Täna on tähtispäev, saatust muutev päev ja uue sõja kuulutamispäev. Oli tulemas sõda, mida oli ajaloos peetud varjatult, vaid ühekorra ja sedagi alustati pea kuussada-aastat tagasi.
Ta vaatas kontrollmasinasse ja ütles: „Adam Simond.“ Masin mõtles sekundi ja avas terasest ukse. Adam jälgis tusasel ilmel ukse avanemist, kui uks oli eest ära nihkunud, sisenes Adam salajasse ruumi. Teda ootasid juba ees viis meest. Üks noor ja neli vana. Kõik mehed istusid ümmarguse laua taga. Laua keskel oli vana ja lagunev raamat, mida Daniel Eichfeldt huviga lehitses. Daniel oli nõukogu noorim liige. Vaevalt kahekümnene ja alles koolilõppetanud. Danielil olid heledad juuksed, mis olid lohakalt salkus igasse ilmakaarde.
„Tere härrased,“ teatas Adam ilmaühegi emotsioonita ja istus lauda. Mehed noogutasid talle vastuseks. Adam avas oma portfelli ja võttis sealt välja kausta, mis sisaldas hun#!?!#teviisi vanadedokumentide koopiaid. Eelmise sarnase sõja algusest, kuni selle lõppuni.
Adam kergitas prille ninal ja jäi silmitsema jälle lagunevat raamatut. „Mis raamat see on?“ küsis ta.
Üks erakorralise nõukogu liige hakkas midagi ütlema, kuid Daniel jõudis teda peatada sõnadega: „Malleus Maleficarum. Autoriteks Heinrich Kramer ja James Sprenger. Raamat on originaalne. Esmakordselt ilmus see raamat Saksamaal aastal 1487.“
Adam kortsutas kulmu. „Nõidade Haamer?“ päris ta ja avas raamatu. Adam sirvis raamatut ja keeras lehti hellalt. Raamat oli kirjutatud ladina keeles, mida Adam ei mõistnud ja illustreeritud kohati julmade piltidega.
Daniel noogutas. „Julm pealkiri, eks ju. Ja seda veel otsetõlkes, kuigi kaudselt tõlkides ei oleks pealkiri ikka parem,“ sõnas Daniel ning lösutas oma toolil. „Kui sa ei tea, siis raamat sisaldab põhiliselt seda, kuidas saada aru, milline nõid välja näeb ja kuidas panna ta oma tegusid tunnistama. Sellel ajal arvati nõidadeks peamiselt leskesid, vanu naisi ja erakuid. Loomulikult maksid ka koha tuleriidale, sellised asjad nagu su linad olid teiste omadest valgemad või su lehmad ei surnud kunagi haigustesse.“
„Tänan loengu eest,“ pomises Adam. Äkitselt ärkas Adamis miski ja ta kortsutas kulmu. „Oota, kuidas sa üldse, seda loengut teadsid?“
Daniel pööritas silmi ja tähendas: „Paar aastat tagasi võttis ministeerium vastu otsuse, et kõik õpilased peaksid õppima ladina keelt. Nii igaks juhuks. Koolid aga väänasid seadust ja muutsid ladina keele valikuliseks õppeaineks. Koolides pööratakse nüüd rohkem tähelepanu spordile. Mina aga lugesin seda loengut raamatust.“
„Aitäh ajalootunni ja koolikorra eest, Daniel. Adam tõid sa vajalikud dokumendid?“ avas Nicolo rääkimiseks suu. Nicolo oli vanim nõukoguliige. Pea kolmveerand sajandit vana ja kõndis kepi abiga. Vanal mehel oli üks asi, mida polnud teistel nõukoguliikmetel. Elutarkus. Ta oli sündinud Teise maailmasõja lõpuaastatel. Tõeline seenior.
Adam avad kausta ja lehitses seda natuke. Ta võttis sealt välja vajaliku dokumendi, kuhu oli peale tembeldatud punasega ekstra salajane. Adam ulatas dokumendi Nicolole. Nicolo avas dokumendi ja hingas sügavalt sisse. „Täna, kell üheksa õhtul ehk siis pooletunni pärast, kuulutame sõja ja mind ei huvita, mida te ootasite, kui liituste Erakorralise nõukoguga. Võib-olla ootasite kuulsust,“ – Nicolo vaatas altkulmu Danieli – „või äkki seda tuhande aastast rahu, mida piibel ja usklikud ennustavad. Praegu ma tahan kuulda teie põhjuseid, miks te liitusite. Harry alusta oma põhjuse selgitamist.“ Vana mees hakkas köhima ja käsutas: „Renat, too mulle seda paganama vett… salvrätid on ka teretulnud.“
Renat tõusis laua tagant püsti ja lahkus ruumist. Harry vaatas talle järele ja neelatas. „Ma liitusin kuna…“
„Pagan küll Harry. Ma ei viitsi kuulata proosalisi algusi. Näiteks: Elasin kord või Ma liitusin kuna,“ pahandas köhiv Nicolo ja piidles altkulmu Harryt, oodates et mees jätkaks. „Aga ega ma ei lubanud sul katkestada.“
„Igatahes liitusin sellepärast, et nõiad on meie rahvale kahjulikud. Nagu parasiidid…“
„Vaiki, sa andetu,“ nähvas Nicolo luuleliselt ja ajas enda selja sirgu. Ta köhahoog oli lõpenud ja krabas naasnud Renatilt klaasiveega ja salvrätid. Nicolo kulistas vee alla ja pühkis salvrätikuga suud. Vahepeal palus ta, kedagi et ta põhjendada oma liitumist. Siis ta nähvas vihaselt ja pomises.
Adami närvid olid pingule tõmmatud. Veerandtunni pärast, algab otsesaade ja nõukogul pole ikka inimest, kes sõja kuulutaks. Sõja võiks kuulutada Nicolo isiklikult, mõtles Adam ja kujutluspilt kuidas Nicolo kõnniks läkastades kaamera ette, pani Adami suunurgad kerkima. Vähemalt korraks.
„Adam, palun räägi meile põhjus, miks sa selle põrandaaluse nõukoguga liitusid,“ lausus Nicolo väsinult ja osutas ülejäänud liikmetele.
Adam köhatas hääle puhtaks ja alustas ettevaatlikult: „Nõiad tapsid mu naise, jätsid tütre emata. Nõiad on mõnes mõttes samasugused nagu meie. Nad on inimesed, kellel on enneolematu vaimne jõud. Enneolematu anima. Neil on inimlikud nõrkused, kuid jumalikud tugevused.“ Adam niisutas oma huuli. Praegu polnud eksimine lubatud. Sõnastus pidi olema täpne. Ta võttis kausta vahelt aasta vana uurimustöö ja asetas selle liikmete ette laiali. „Malleus Maleficarumi ehk Nõidade Haamri järgi oli nõidade suurim nõrkus see, et nad ei suutnud mitte astuda vahekorda saatana või muu deemoniga. Väidetavalt sai nõid nii omale võimed,“ sõnas Adam ja keeras dokumendilehte. Silmanurgast jälgis ta Danieli, kelle näol sillerdas tasane muie, mis reetis rahulolu.
„Adam…“
„Ole vait, Finn. Lase ma räägin lõpuni,“ kähvas ta ja torkas näpu pealkirja juurde. „Aasta tagasi õnnestus teadlastel kätte saada nõid. Teadlased avastasid, et nõidadele on võimed juba sündides olemas, kuid nad ei jõudnud järeldusele, kas võimed on päritavad või siis fortuuna poolt suvalise valikuga, antud juhuslikule inimesele. Külajuttude järgi on paljude arust nõial olemas veremärk või imeliku kujuga sünnimärk. Teaduses on aga nõidadel teistsugune ühine geen. Nende DNA on muundunud. Nende DNAle on lisandunud, mingisugune element millele me ei oska nime anda. Teaduses oleme selle nimetanud hetkel X-elemendiks. Kui me saaks…“
„…vaadata läbi DNA andmebaasis olevad DNAd ja võtta inimestelt veel DNA-proove saaksime lihtsamini nõiad tuvastada,“ lõpetas Nicolo lause ja hakkas vaimustunult plaksutama. „See oli sul nagu ülikooli ettekanne, Adam. Alustasid oma kogemustega ja jõudsid välja teaduslike asjadeni. Kas kuulsite? Vot see oli asi, mida ma soovisin kuulda. Adam sina loed, selle täna ette,“ vana mees ulatas Adamile paberi, millele oli elegantse käekirjaga kirjutatud tindiga tekst. Ta luges mõttes teksti üle ja noogutas Nicolole kramplikult.
„Kaheksa minuti pärast, hakkad sa seda teksti lugema, Adam. Muide kas me ei peaks juba minema sinna?“ päris Finn, kella vaadates.
„Jah, loomulikult peaksime me minema,“ nõustus Nicolo ning tõusis värisevalt püsti. Ta toetas end jalutuskepile.
Adam pakkis kausta taas kokku ja pani selle portfelli. Ta lukustas harjumuspäraselt häällukuga portfelli ja tõusis teiste järel püsti. Nad lahkusid ruumist ning liikusid edasi stuudio poole. Stuudio oli tänase päeva puhul uhkeks võõbatud ja kaunistatud. Peakaamera oli seatud paralleelselt uhke, kuid mõttetu lavaga.
Adam noogutas endale ja pani portfelli põrandale. Ta heitis pilgu veel korraks peeglisse ja naeratas nukralt. Kas üks väikene kõne võib muuta maailmu? Ilmselt küll, järeldas Adam. Ta teadis, et selle kõnega võib ta tütre tulevik taanduda ilusatest majadest ja poistest, hallide ja illegaalsete tegevusteni. Adam tõotas endale, et ei anna endale andeks seda, kui peaks praegusega Kylee elu metsa keerama. Aga tihti kujunesid eelarvamused, vanemate tegude järgi.
„Kolm minutit eetrini!“ karjus keegi jõuliselt. Kaamera mehed hakkasid end kohtadele sättima. Kõik sagisid. Adam nägi enda poole tulemas lonkavat Nicolo. Vana mees hoidis käes mikrofoni taolist asja ja tema näol virvendas elevus.
„Kurat, kui ma vaid noorem oleksin, teeksin ise seda. Keda suudab, aga vana ja kondine mees ikka veenda,“ teatas Nicolo ja ulatas mikrofoni Adamile.
Adam sättis mikrofoni endale sobivaks ja noogutas. „Sa suudaksid, vähemalt vaatajatele oma arvamuse näkku karjuda, küsimata nende arvamust. Vana ja kondine oled sa küll. Seisad veel vaevu püsti.“
Nicolo naeratas ja ajas ennast sirgu. Isegi kui Nicolo seisis sirgena ei ulatanud ta Adami õlgadeni. Adam hakkas kõndima lava poole. Ta hoidis tempot, mis kõlbas nii kilpkonnale kui ka Nicolole. „Nicolo, mis tunne on seista vana ja nõrgana siin?“ küsis Adam.
„Sa ei tahaks seda tunda. Sa oled abitu ja sõltud teistest. Väga ebamugav,“ vastas vana mees kuivalt ning jäi seisma. „Edasi sa lähed üksi. Sul on veel poolteist minutit eetrini.“ Nicolo vangutas pead ja lonkis minema. Adam vaatas vana mehele järgi. Nicolo võis olla vahel küll täielik #!?!#, aga Adam pidi tunnistama, et Nicolo oskas juhtida rasketes olukordades inimesi taas valguse kätte.
Adam astus nii-öelda lavale ja sammus puki juurde. Ta asetas paberi sellele ja lonksas klaasi vett. Minut oli veel eetrini aega. Adam tajus, kuidas närvirakud tema kehas mäslesid ja külmavärinad mööda keha lainetasid.
„Viisteist sekundit aega… kümme, üheksa, kaheksa, seitse, kuus viis, neli, kolm, kaks,“ – Adam hingas sügavalt sisse – „üks… Ja oleme otse eetris.“
Adam pigistas mikrofoni ja köhatas. Ta keha valdas hirm ja kohematus, kuid praegu enam polnud võimalik tagasi astuda. „Kallid sõbrad, kaasmaalased ja teised inimesed. Pöördun teie poole mitte nagu teadlane või poliitik, vaid pigem inimesena.“ – Kuradile see tekst – „Ma räägin teile täna, üheteistkümnendal juunil, kakstuhat-üheksateist asjadest, mida teadlased või muud sarnased rühmitused on hoidnud enda teada. Ma ei saa praegu väita, et ma ei väriseks hirmust, selle ees millest ma teile kohe rääkima hakkan. Nimelt on juba aastaid tavainimesi terroriseerinud nõiad. Nad on inimesed, kes suudavad teha asju, mida ei võimalda täide viia isegi meie tehnoloogia. Nõiad suudavad liigutada asju, mõningate juttude järgi kuju muuta. Meie andmete teada suudavad nad lausuda sõnu, mis tapavad või panevad armuasjad paremini veerema.
Kallid inimesed, täna astume uude ajastusse. Jahi ajastusse. Tänasest on illegaalsed tegevused jahtida nõidu ilma vastava loata või muid sarnaseid olendeid. Samas ei hakka me kordama seda, mis toimus sadu aastaid tagasi. Me oleme avastanud parema taktika. Igal inimesel on DNA, mis sisaldab adrenaliini, guaniini, tsütosiini ning tümiini. See on harilik DNA koostis, aga nõidade puhul lisandub sinna veel üks asi. Asi mida me kutsume X-elemendiks. Me ei oska sellele nime anda ega öelda, kuidas see reageerib teiste ainetega. Me ei tea X-elemendi kohta midagi, väljaarvatud et seda leidub nõidade DNA-s.“ Adam teadis, et teda jälgivad innukalt miljonitest, kui mitte miljarditest kodudest inimesed, kes ootavad tõtt. Tõtt mida oli teadlaste koorekiht aastaid varjanud. Kui ta kunagi oleks seda teksti lugenud, oleks ta karjunud teadlastele „Läbi kukkusite“ ja näidanud nende peale näpuga, kuna üks väike inimene võis paljastada kogu informatsiooni.
„Paljud teist praegu mõtlevad, mis hea pärast ma seda siin räägin. Vähesed on võib-olla juba põhjuseni jõudnud. Ma ütlen teile üht. Veel pooltundi tagasi ei teadnud ma, et seisan siin ja kergitan teile saladusteloori, mida teadlased kiivalt on varjanud. Pooltundi tagasi ma mõtlesin sellele, miks ma üldse liitusin Erakorralise nõukoguga. Ma jõudsin väga lihtsale järeldusele. Väga inimlikule. Ma liitusin kätemaksu pärast. See on esimene ja kõige loogilisem järeldus, samas ma ise tahan kindlaks jääda teisele järeldusele. Leinale ja masendusele. Aasta tagasi ma vajasin uusi võimalusi ja päästerõngaid. Siis jutustas mu sõber mulle tollasest põrandalausest klubist Erakorraline nõukogu. Seal loovutati mulle tühi koht, mis vajas täitmist ja ma nõustusin sellega, ise olles leinast segane. Nii ma asusingi tegutsema nende poolel ja seisan täna teie ees,“ kostis Adam ja vaatas kaamerasse. Hirm oli kadunud ja asendunud raudse enesekindlusega. Maailm tundus hetkel nii väike, lausa peopesas hoitav. Ei, ma pean pea selgena hoidma. Ma pean praegu maailma muutvat kõnet, kordas Adam endale. „On lõppenud ajastu, mis kestis sada-üks aastat. Algamas on uusajastu ning koitmas päike taas. Me ronime välja sügavast ja pimedast kuristikust ning hoiame käes lootust. Praegu, aga ei saa ma muud teha kui lausuda Alaku Nõiajaht.

Cognascente veritatis

Minu nimi on Katherine Lilitu Simond. Katherine tähendab puhtust ja neitsilikust, mis on aegumatult irooniline, kuna ma töötan vastu kõigile oma isa lootustele ja uskumustele, nign oma neitsilikkuse kaotasin keskaja kohta päris noorelt. Minu teine nimi Lilitu sobib mulle. Lilitu on sumeri keelne sõna, mis tähendas nende kultuuris tuult, surma, varjus hiilijat ja varju. Lisaks on ka uskumuste järgi Lilitu esimese vampiiri nimi. Mu perekonnanimi Simond oli saksa-aadlikonnas tähtis ja mõjuvõimas perekond, kust ma ka ise pärit olen.
Enda kohta oskan öelda veel, vaid nii palju, et ma olen surematu – mitte vereimeja – ning tapan kiiremini, kui heli liigub.

Seisin jälle keset verist põrandat koos Daria, Joshi, ja Bastiga. Kõik tundus mulle déjà vu. Ma oleksin olnud nagu meie tegude jälgija, kes seisab kusagil nurga taga ja kõike mida ta näed on viimase kümne sekundi raames juba kusagil unenäos näinud.
Kummardasin ühe laiba kohale ning haarasin surnu näo end sõrmede vahele. Sulgesin surnul silmad ja uurisin teda hoolikalt. Esimese pilguga ei tundunud ohver, millegi poolest eriline. Tal olid blondid pulksirged juuksed, millel oli maasikapunane varjund. Koolnu huuled olid tõmbunud ebaloomulikult tumesiniseks ja ta nahk oli valgem, kui ammu hinge heitnud surnul. Ohvri kaela kaunistasid vanad hõbedased hammustus jäljed, mille vampiir oli sinna tekitanud.
Ajasin selja sirgu ja puudutasin vaistlikult oma kaela. See ohver oli olnud verehoor. Silmitsesin veel hoolikamalt. Täpsemalt oli ohver olnud nõiast verehoor. Surnu käeseljal oli tätoveeritud väike pentagramm, nagu oli see minugi käeseljal. Surnud naine meenutas mulle nii väga mind. Nõid, verehoor, lühike ja naine.
Surusin huuled kokku. Ma kadestasin hetkeks seda naist. Oli näha, et ta oli hiljuti vampiiri käest hammustada saanud, sest surres oli ta nägu nagu inglil. Turtsatasin pahuralt. Ausalt, ma võin küll tahta vampiirilt hammustusi, aga nii madalale ma iial ei lange, et minna kusagile urkasse verehooraks.
„Seitse surnut,“ teatas Daria heliseva häälega ja liikus kiirelt ühe ohvri juurest teise juurde. Daria oli aastakümneid olnud MVTR – Mässajate vastu tegutsev rühmitus – liige. Ta oli poolvampiir, segavereline või sopavereline, olenevalt rahvast, kes teda kutsus. „Kolm naist ja neli meest. Kaks naist olid pooldeemonid ja üks oli nõid,“ sõnas Daria, ta lasi enda tumedatel juustel silme ette vajuda, kuid nägin siiski, et ta vaatas mind altkulmu, mis väljendas tema kaastunnet. „Üks mees oli vampiir, kaks olid deemonid ja kolmas oli meie kaua otsitud sõber Hank.“
Josh ja Bast kummardasid aupaklikult. Josh ja Bast olid vennad, mis oli imelik kuna Josh oli vampiir ja Bast deemon. Mõlemal olid leekpunased juuksed ja rohelised silmad. Lisaks omasid vennad kadestusväärselt head musta huumorit. Josh võttis endalt kaabu peast ära ja teatas pühalikult. „Puhaku sinu hing rahus oo suur ja vana jumal Hank. Ma luban sulle, et…“
„…ei kuse sinu hauale, oo suur Hank,“ lõpetas Bast lause pühakuna ja irvitas salakavalalt.
Daria pööritas silmi meeste lapsikuse peale ja lausus: „Hea töö, Katherine, sa saatsid teisse silma kolm neist mässajatest. Mina ja Josh saime maiustamiseks mõlemad ühe ja Bast sai seitsmenda maha nottida.“
Noogutasin kramplikult. Ainus asi, mida ma hästi oskan on tapmine. Surnute verelõhn tungis mulle ninna ja pani mu pea valutama. Hingasin läbi suu sügavalt õhku sisse. Mu kurk kuivas ja nahk kiheles. Toas olid vaimud. Andsin Dariale märku, et lahkun korraks ruumist.
Kõndisin tuimalt õue ning hoidsid hinge kinni. Mu nina tundis ikka verelõhna ja silmade ees püsis mälestus verehoorast. Lisaks panid vaimud alati mu naha ebaloomulikult kihelema. Hingasin pahinal välja ja ahmisin kopsudesse värsket õhku.
Kobasin taskust suitsu ja tikkude järele. Tõmbasin tikule tule otsa ja süütasin suitsu. Puhusin leegi ära ja viskasin tiku maha. Suits tungis mulle suhu ja ninna ning rahustas mu segaduses meeli. Suitsetamine aitas unustada pilti verehoorast. Kompasin sõrmedega enda kaelal olevaid siledaid hammustus arme. Need ei olnud eriti vanad, kõige vanem vist aasta ja noorim, vaid mõned kuud tagasi saadud.
Toetasin nõrgalt vastu seina ja sulgesin silmad. Suitsetamine aitas unustada kõike, mida ma tahtsin. Ma lasin silme ette kerkida mälestustel, millele polnud ammu mõelnud ja mõtlesin nende üle. Avasin silmad taas ja nägin, et koni on lühikeseks põlenud.
„Kurat,“ pomisesin tusaselt ning kustutasin koni vastu seina. Pöörasin enda pilgu kõrvale ja nägin enda poole kõndivat Joshi. Josh jõudis paari sekundiga minuni ja haaras mu oma embusesse.
Embasin Joshi vastu ja nuuksatasin vaikselt.
„Millepärast sa ruumist lahkusid? Ära aja mulle, et sa ei talunud verd,“ sosistas Josh ja hoidis mind kindlalt oma embuses.
Hingasin sügavalt sisse. Josh teadis, et vajaduse korral suudan ma häid vabandusi mõelda, kuid olen si.tt valetaja. „Vaimud,“ kostsin vaikselt. See oli osaliselt tõde. Ma ei sallinud vaime, eriti neid kelle olin ära tapnud veel elavana.
„Sa oled si.tt valetaja,“ teatas Josh ja tõstis mu kiki varvukile. Ta suudles mind hellalt, kuid see kestis, vaid korraks. „Mis tegelikult juhtus?“
Pomisesin midagi Joshile märkamatult ja lõin pilgu maha. „Üks olend kelle tapsin – nõid, blond, lühike, naine – oli põhimõtteliselt samasugune nagu mina,“ ütlesin vaikselt ja raputasin pead. Näitasin Joshile oma pentagrammi märki, nagu oleksin ma arvanud, et ta on unustanud selle, et ma olen nõid. „Josh, see ohver oli verehoor. Tal olid kaelal mõned värskemad hammustused. See kõik pani mind ennast tundma närviliselt ja ma vajasin värsket õhku. Veri pani mul pea valutama.“
Josh noogutas mõistvalt. Ta haaras mu kiirelt enda käevangu ja sosistas: „Ole rahulik ma ei plaani sind hammustada, kuigi sa seda soovid.“
Surusin huuled pahaselt kokku. Ma võisin olla küll kuradima halb valetaja, aga siiski mul olid soovid, mis põrusid liigagi tihti läbi. Lasin Joshil end tagasi ruumi viia ja turtsatasin ükskõikselt. Daria oli laibad hun#!?!#sse vedanud koos Bastiga. Mõlemail oli ilme valus ja halva endeline.
„Meil on probleem,“ teatas Daria ja pistis oma telefoni taskusse.
Bast noogutas tõsiselt. „Pa.sk, mis pa.sk.“
Josh kratsis kukalt ja tähendas: „Daria leidis midagi, mis on ohtlik eelkõige meile, kuna meie avastasime selle.“
Kortsutasin arusaamatult kulmu. Vaatasin küsiva pilguga kõiki kolme. Daria tõi selja tagant välja väikse hõbedase asja ja viskas selle mulle. Püüdsin selle kohmakalt kinni ja silmitsesin hõbedast asja. See oli nii tuttav ning kummaline. „On see see, mis mina arvan?“ küsisin kaame näoga.
Daria noogutas kiirelt. „See toob meie grupile vanemate nõukogu kaela ja kohtu. Nii inimeste kui ka teiste olendite oma. Kurat küll pidid sa, selle leidma, Bast?“ Daria oli märgatavalt vihane ja närvis, nagu värske li.bu.
„Kuule pole minu teha, mida ma leian ja mida ma ei leia, Daria. Kuule rahune maha! Sa ei pea mööda tuba niimoodi käima,“ kähvas Bast ja trummeldas sõrmedega vastu seina.
Sulgesin silmad. See oli viga. Energia aheldas mind hõbedast asja külge ja mind kallati üle mälestustega. Need mälestused ei olnud minu omad. Mälestused olid näidend ja mina olin publik. Minu silme eest jooksid läbi Basti ja Joshi suurimad äpardused ning kavalamad mõrvad, Daria armuafäärid koguduse juhiga ja üldse kõige kiivamalt varjatud asjad.
Avasin silmad ja pillasin tardunult hõbedast asja maha. Mu keha täideti hetke jooksul tuhandete külmavärinatega ja ma jõllitasin külmalt põrandat. „Cognascente veritatis,“ sisistasin külmatooniga ja raputasin uskumatult pead.
Daria peatus ja kortsutas kulmu. „See kes teab tõde?“
„Jah. See kes teab tõde. Ma ei usu, et seda praegu puutusin.“ Sülitasin vihaselt maha. Ma olin nõid, jah. Mul olid ka omad ebausud. Cognascente veritatis on üks neist asjadest, mida ma ei puuduks surma suus ka , kui see mu elu päästaks. Legendid räägivad, et see on põrgust pärit ja räägib tõtt, mis lööb isegi vere sinist värvi. Need on vaid legendid, mis põhinevad tõel.
„Katherine, mina sinu asemel jookseksin siit elu eest minema ega vaataks tagasi. Kogudus on sellest asjast juba teada saanud ja meil pole ühtegi nõida, kes seda avada suudaks peale sinu. Katherine, kui sulle on elu armas, siis lahku,“ tähendas Daria ja vaatas Basti ning Joshi. Märkasin, et nende kõigi riided olid endiselt verised ja põrand koristamata. Neil oli tõsi taga.
Taganesin paar sammu ja heitsin kiire pilgu Joshile. Ta noogutas mulle nukralt.
„Lahku, Katherine, kui sa ei taha endale poomisnööri kaela siduda ja end oska tõmmata,“ sisistas Daria.
Pöörasin ennast ümber. „Kui silmus kord tehtud poomiseks, siis silmus sobib ka sinu kaela,“ pomisesin vihaselt ja jooksin minema.

Friends forever

Oma sõprades meeldib teile kindlasti see, et nad pole täiuslikud - Philip Chesterfield

Maailm pole kestev isegi juhul, kui ma seda sooviksin. Aeg muutub, inimesed tulevad, lähevad ning muutuvad koos ajaga. Kes ajaga ei muutu jääb ajale jalgu ja saab surma. See on elu tumedaim pool. Miski ei ole püsiv. Olete näinud koera, kes kuseks kümme aastat sama koha peale? Jah, mina ei ole ka seda näinud ning sellepärast usun, et miski ei kesta. Isegi mitte raudkindel sõprus, mis on kestnud aastaid.

Istusin väljas – terrassi peal – vanas kiiktoolis. Ilm oli mulle sobiv. Ei paistnud päikest ning tõenäoliselt kiskus varsti tormile. Tuul raputas hoolimatult puid, kuid paitas õrnalt minu nägi. Ma olin end tihti kujutlenud tuulena. Ma oleksin siis vaba ja saaksin joosta sinna, kuhu soovin – arvatavasti Iirimaa pubisse, koos Ediga.
Hoidsin enda värisevate käte vahel papist kohvitopsi, mis sisaldas suure suhkru ja piimakogudusega espressot – mu ema pidas mind sellepärast hulluks. Kiikusin närviliselt edasi-tagasi sinakas kiiktoolis. Kiiktool oli pärit sõjaajast, nagu meeldis öelda vanaemale ja vanaisale.
Lonksasin sõõmu kohvist ja silmitsesin ootavalt ületee asuvat naabermaja. Teadsin, et iga hetk peab ta sealt väljuma. Täna oli siiski päev, millal tema pääseb siit haletsusväärsest äärelinnast minema. Ei no õnn kaasa talle, et ta vanaema ei helistaks talle poole tee peal ning kutsuks kohviaparaati parandama, mis on jälle katki, nagu sellel iga kuine traditsioon on.
Vaatasin ikka pingsalt maja, kuulsin köögist kostuvaid vanemate ja noorema õe hääli, mis nääklesid selle üle, mis vanadekodusse tuleks onu Carl paigutada. Igati argipäevased mured, mis lõpuks moodustavad rutiini.
Mu hing jäi kinni ning vot see oli igati ebanormaalsem, kui probleem millisesse vanadekodusse paigutada onu Carl. Jõin oma kohvi põhjani ja viskasin, selle ükskõikselt terrassile. Hüppasin kriiksuvast kiiktoolist maha ja jooksin läbi hoovi väravani. Avasin värava. Libistasin end hoovist välja. Jätsin värava pärani vargaid ootama.
Jõudsin Edi juurde ja vaatasin teda uskumatu pilguga. Ta oli minust oma kolmkümmend sentimeetrit pikem, lihaseline ja kuldpruuni nahatooniga. Iga tüdruk koolis vaatas talle järele, kuid ei saanud teda. Mina olin lühike, kondibukett ja surnuvalge nahaga ning mina võisin Edi kutsuda oma parimaks sõbraks ning täielikuks vastandiks (No vähemalt välimuse poolest).
„Hei, Denna,“ tervitas Ed mind soojalt ja saatis minu poole ühe oma kuulsamatest naeratustest. Ta asetas suured kastid autole ja pühkis käed ära vastu pükse.
„Hei, Ted-Ed,“ sõnasin vastu ja vangutasin pead. „Ma ei suuda uskuda, et sa siit urkast minema saad.“
Ed kehitas õlgu ja lausus: „Ja siis kui ma olen linnapiirini jõudnud, siis juhtub sinul ning minu vanaemal mingi sugune õnnetust või sina keerad mõne erilise pa.sa kokku. Selline on ju, selle haleda äärelinna peldiku needus.“
Noogutasin nõustuvalt. Nüüd ma peaks vist selgitama. Nimelt selle haleda äärelinna peldiku (Churchwind – haha meie äärelinn ei käi kunagi kirikus, rääkimata jumalasse uskumisest. Kes kurat suutis meie äärelinnale nii naeruväärse nime välja mõelda?) needuseks kutsume me kõik, seda ebaõnne mis meid tabab, kui hakkame väljuma linnapiirest ning see on ka mõneks põhjuseks, miks siit kohast pole kõik inimesed joostes ära põgenenud.
„Ole rahulik. Mina pa.ska kaela ei tõmba endale. Ma ei suuda seda kunagi teha. Muide ma juba kaalusin võimalust, et su vanaema kohvimasin ütleb jälle üles,“ tähendasin ma naeru tagasi hoides.
Ed purskas koheselt narma. Ta hoidis autost kinni, et naerukrampidest mitte pikali kukkuda. Ed tõstis juuksed enda silme eest ära ja vaatas naerul suuga mind. Tal olid muhedad sinised silmad, mis olid sügavamad, kui meri.
„Denna, kas sa teed nalja või üritad mind tappa naermisega?“ päris Ed selga sirgu ajades. Ta silmad oli naermisest märjad.
„Ei ausalt, ma ei ürita sind hauda ajada ning nalja ma ka ei tee. Sa tead, et mu huumorisoon on sama hale, kui see peldik.“ Osutasin käega teiste majade poole ja tammusin jalalt jalale. Mul ei olnud külm, kuna õues oli rohkem, kuid kakskümmend viis kraadi sooja. Enda arust olin ma närviline ja kannatamatu inimene.
„Denna, sina oled hull pa.asa magnet. Sa sattud jamadesse kiiremini, kui mu vanaema kohvimasin katki läheb,“ turtsatas Ed lõbusalt. Ed vaatas mind hoolikalt. Ta teadis, et ei näe mind enam nii pea.
Üritasin mitte mõelda Edi lahkumisele, vaid sõnasin hoopis: „Ed, mäletad kui me oleksime peaaegu raamatukogu maha põletanud ja enne seda söötsime me mu õele unetablette sisse?“
Ed irvitas ja ma ühinesin temaga. „Peale raamatukogu peaaegu maha põletamist sain ma kaks kuud koduaresti ja hulganisti koristustöid koolis.“ Ed kortsutas kulmu. „Lisaks pidin ma uues raamatukogus töötama terve aasta. Kujutad sa ette! Terve aasta istuda raamatute keskel ja lugeda nende tuhmunud pealkirju.“ Ed jäljendas naeruväärse täpsusega raamatukoid, kes sorteerib kohustuslikus korras raamatuid.
Itsitasin. „Sa näed välja nagu onu Carl, kui seda teed,“ sõnasin irvates. Ma ei väidagi, et mul ei oleks probleeme naeru tagasi hoidmisega. Ma võin ka irvitada öö läbi, kui vaatame Ediga mingisugust eriti läiget komöödiat.
Uksest tuli välja Edi isa. Kogukas mees, kellel olid ümarad prillid ninal ja kes oli õnnelik, et saab oma laisast pojast lahti, kes on sama sugune pa.sa magnet nagu mina.
„Tere, härra Thomas,“ sõnasin kiirelt.
Edi isa vaatas mind. Ta hoidis käes kaht pappkasti, mis tuletasid mulle meelde, et Ed lahkub siit. Igaveseks.
„Oh, tere, Denna. Ma loodan, et sul on olnud ilus hommikupoolik.“ Teretamine oli Edi isa puhul täiesti normaalne. Ta oli üks neist vanakooli meestest, kes ei tundnud sõna „hei“ ja „tšau“. Edi isa pani kastid autole ja ütles: „Ed tee kiirelt. Ma käin toast läbi ja siis peame me ka minema.“
Härra Thomson lahkus ja ma keerasin pilgu maha. Me oleme olnud parimad sõbrad Ediga alates, sellest kui üks kooli tülinorija andis mulle rusikahoobi. (Jah ma olin seda väärt. Sülitasin ta kingadele.) Olin siis seitsme aastane ning Ed oli saanud just üheksa. Sellest päästmisest hakkasime üksteist pa.sa magnetiteks kutsuma ja saime parimateks sõpradeks. Praegu olen mina kuusteist ja tema kaheksateist ja läheb ülikooli. Tal veab.
Ed haaras mu karu embusesse ja kostis: „Denna, kui me ei peaks nägema, siis pea meeles, et sa oled tõeline pa.sa magnet. Jätka niimoodi. Ma mõtlen sinule oma surivoodil. Sa oled parim sõber, keda ma endale tahta saaksin.“
Tundsin pisarat oma põsele veeremas. Ma ei suutnud uskuda, et ta lahkub. Tõenäoliselt igaveseks.
Ed lasi minust lahti. Ta pani mu hooletult näo ees tolkneva juuksesalgu kõrva taha ja naeratas. „Me näeme, kannata paar kuud ära. Need kuud mööduvad kiirelt ja ma vannun oma südame nimel, et tulen vaheajaks siia.“
Avastasin enda käest pildi. Mina ja Ed. Mõlemad sinikaid täis ja verised. Me olime kakelnud, sellel päeval ja päris korralikult. Ma kaotasin teadvuse ja tema oli teadvuse kaotamise äärel. Mina olin üheksa ja tema üksteist. Me olime tülli läinud, vaid sellepärast kumb peaks saama jäätise esimesena müüja käest. Siis läksin talle kallale ja nii see juhtus. Vanematele ütlesime, et kukkusime puu otsast alla, mis ei olnud just eriti usutav. Jah me mõlemad oleme parajad lita.pojad.
Noogutasin Edile. Mu suunurgad kerkisid väikseks naeratuseks ja ma vaatasin Edile silma. „Parimad sõbrad igaveseks?“
„Parimad sõbrad igaveseks. Surm meid ei lahuta ja jamad meid ei murra,“ lõpetas Ed juba rõõmsamalt. Ta sammus auto poole. Istus sinna sisse ja vaatas aknast mind. Edi isa, kes oli meile märkamatult autosse istunud käivitas mootori ja auto ärkas ellu. Auto väljus hoovist ning Edi silmad olid ikka minule naelutatud. Mulle ei mahtunud pähe, et ta praeguseks ongi kadunud. Ma ei näe teda. Mind haaras paanika, kui auto kadus silmapiirilt. Oleksin teinud odavat dramaatikat. Juukseid kiskunud, halanud, et Ed tuleks tagasi ja nutnud, aga odav dramaatika ei olnud minu ala. Vajusin Edi koduukse juurde istuma ja silmitsesin kaugusesse. Mu pilk oli tühi ning see ei tähendanud midagi.
„Parimad sõbrad igaveseks,“ sosistasin ma nukralt.

Tundsin kuidas öö mu enda rüppe tiris ja hellalt unne suigutas.
Koridor jätkus, valgust ei paistnud kusagilt. Oli vaid pilkane pimedus ja hääled. Hääled olid piinatud ja väsinud, nagu otsiksid nad aset, kus veeta unetuid öid. Hääled sosistasid mu kõrvu: "Tule, järgne, ššilma." Nad ei hääldanud s-tähte, nii nagu peab, vaid susistasid seda imelikult.
Mu samm kiirenes, üritasin häälte eest ära kõndida, mis ebaõnnestus. Hääled mähkisid mind ikka aina rohkem endasse. Lõpuks sulgesin silmad. Hääled muutusid tuhmimaks, kuniks kadusid. Avasin ettevaatlikult silmad ning avastasin ennast koopa sarnasest ruumist. Ausalt, ma ei valeta. Siin lehkab jubedalt. Lehk meenutas roiskunud kala ja kummalisel kombel ka maasikaid. Ruum oli valge ja ümar. Nurki polnud, kuid samas puudusid ka aknad. Olid ainult kolm ust. Esimene uks vasakult oli must ja sinna oli elegantselt peale maalitud Roomanumber kaheksa. Keskmine uks oli valge ja sinna oli kaunilt mustaga maalitud seitse, mis oli ka Roomanumbrites. Viimane uks oli punane. See ei olnud tuhmpunane, mida mina oleksin eelistanud, vaid pigem leekpunane. Uks oli kutsuv ja ahvatlev. Uksel ilutses valget tooni kuus. Vaatasin punast ust ja keskendusin numbrile. Tegin ühe umbmäärase sammu ukse poole. Keskendudes kuulsin jälle sosistavaid hääli: "Tule, järgne, ššilma."
Raputasin pead ja kõndisin kindlalt ukse poole. Ukseni jõudes hingasin sisse lehkavat haisu ning hakkasin kätt lingile asetama. Peatusin, alles siis kui märkasin, et uksel puudub link. Üritasin ust lükata, kuid mu keha vedas mind alt ja libises mööda ust jääkülmale põrandale. Turtsatasin pahaselt ja tõusin jalule. Mu katsetused ei kandnud vilja ning viisid mu ühe uuesti tagasi külmale põrandale, et ma ikka uuesti püsti tõuseksin. Viha minus kees ja ma krigistasin häälekalt hambaid. Hääled vastasid minu krigistamisele oma tavapärase lausega. Uks ei plaaninud ennast liigutada, sai mulle ajapikku selgeks.
"Ira," röögatasin lõpuks vihaselt ja uks hakkas kõrvulukustava heliga liikuma. Ukseava suurenes iga sekundiga ning iga sekundiga kasvas minus uudishimu. Ma ei oodanud, et uks täiesti lahti nihkuks, vaid pugesin avast sisse juba, siis kui suutsin end sealt läbi pressida. Astusin üha sügavamale kambrisse, mida uks kiivalt varjata soovis. Minuni jõudis nõrk valgus ning kissitasin silmi. Valgus tegi mu silmadele haiget. Neelasin valu alla ja sammusin sirge seljaga valguse poole. Iga sammuga muutus valgus üha selgemaks ja kutsuvamaks. Sammudele lisasin vahepeal ka üksikuid jooksu meenutavaid samme. Tundsin, kuidas higi pärlendas jõuetult mu laubal. Olin väsinud ning soovisin toitu ja puhkust. Oma teekonna lõpuks hakkasin vaatama ka ümbrust ning tasandasin jooksu harilikule jalutamisele. Olin mingisuguses koopas. Seinadel olid maalingud ja ladina keelne tekst, millest suutsin tõlkida vaid mõned üksikud sõnad. Piltidel oli kujutatud näota olendeid ning surma. Mäletan vanaema lugude järgi, et näota olendid pidid olema, kas nii kohutavad, et värv ei jäänud maalitavale esemele külge või siis sai neil lihtsalt värv otsa.
"Et´irkle," lugesin vaikselt nime, mis oli kirjutatud näota olendit kujutava kogu kohale. Neelatasin ja liikusin tasa edasi.
Ületasin mingi silla ja jõudsin oma teekonna lõpppunkti. Selleks oli ümbar koobas, mille keskel põles lõke. Lõke ääres istusid kaks kogu ja nende pead kattis laineline kapuuts. Nad sisistasid järjekindlalt: "Tule, järgne, ššilma."
Kapuutsiga kogud pöörasid ennast minu poole ja paljastasid enda metsikud kihvad. Nad viskasid kapuutsi nurka. Kogude pealagi oli paljas ja nende nahk oli must. Huuli neil polnud, kuid nad suutsid korrata sama lauset mitmeid kordi. Kogude silmad olid erkrohelised ning nendes puudusid puplid. Nad puurisid mu hinge korrutades sama lauset. Tajusin kuidas hing mu kehast välja voolas ja mu keha nõrgemaks muutus. Uni hakkas lahtuma ja ma ärkasin hingeldades.